Tõesti käib lihtne matemaatika üle jõu või ei viitsi vaadata, mida esimeses kommentaaris kirjutasid? Seal nimelt väitsid, et suhe on kestnud 20 aastat. Aa, õigus “umbes” 20 aastat. Reaalselt siis pigem 30 aastat ja vanus pigem 50+?
Aga see polegi nii väga oluline.
See polegi nii väga oluline, aga lihtsalt võtad ühest sõnast kinni ja hakkad norima? Nagu mingi viha oleks, et keegi mees ka julges suu lahti teha siin.
MOTIKAS JA POOLE NOOREM NAINE | Mis toimub ühe keskealise mehe peas?
Neid psühholoogide, pereterapeutide jne artikleid on palju, võta ja loe. Kriis tähendab tavaliselt seda, et vanamoodi edasi enam elada ei saa ja uutmoodi ei oska.
Võid ka lugeda nõustamiskirju, ehk seal mingi iva: http://www.sinamina.ee/ee/noustamine/e-noustamine/postitused/?fid=15&tid=1242&show_all=1
Mina oma lihtsa ajuga arvasin, et kui mees saab 40 on stress möödas
Miks sa seda arvasid? 🙂
Kui ringi vaadata, siis tõesti väga paljud mehed on millalgi keskeakriisiga hädas. Enamasti vanuses üle 40, mõnel ka kuskil 50 kanti ja mõnel ka erandlikult vara. Mu oma mehel oli see juba 35-aastasena. Me muidugi olime kooselu ka väga vara alustanud, nii et kriisi ajaks oli meie kooselu olnud juba üle 15 aasta. Lapsed saime, kui kooselu oli mõnda aega kestnud, nii et kriisi ajaks olid nad algklassides. Mitte veel suured ja iseseisvad, aga võrreldes titeeaga olid ikka juba suured ja said elementaarsega ise hakkama. Ja meie kriis oli üsna sarnane sellele 2 kuud 4 päeva vastu pidanud käo loole. Mees tuli lihtsalt ühel päeval koju, teatas et tema seda elu enam ei taha ja kõik. Välja ei kolinud, rääkida temaga ei andnud, oli tige ja oma mullis. Hakkas tegelma spordiga, jalgratas, langevarjuhüpped. Algul lootsin, et sport aitab, saab selle abil oma kehakeemia paika ja muutub ka kodus normaalseks. Aga ei aidanud. Me pidasine nii 9 kuud vastu. Siis palusin tal lahkuda, mida ta ka tegi. Otsis üürika, pakkis asjad ja mõne nädala pärast oli läinud.
Sarnaseid lugusid, kuigi pigem 10 aastat vanemate meestega, olen üsna palju kõrvalt näinud. Huvitav on see, et oma vanemate põlvkonnast selliseid lugusid ei mäleta. Kas nad oskasid kuidagi nii kriisiga toime tulla, et lapsed ei märganud seda? Või oli elu nõukaajal niipalju keerulisem, et neil polnud kriisideks aega? Mu isal oleks pidanud vanuse järgi olema see kaheksakümnendatel, minu teismeliseeas, kas olin liiga iseendas kinni, et ei pannud tähele?
Kui ringi vaadata, siis tõesti väga paljud mehed on millalgi keskeakriisiga hädas. Enamasti vanuses üle 40, mõnel ka kuskil 50 kanti ja mõnel ka erandlikult vara. Mu oma mehel oli see juba 35-aastasena. Me muidugi olime kooselu ka väga vara alustanud, nii et kriisi ajaks oli meie kooselu olnud juba üle 15 aasta. Lapsed saime, kui kooselu oli mõnda aega kestnud, nii et kriisi ajaks olid nad alglklassides. Mitte veel suured ja iseseisvad, aga võrreldes titeeaga olid ikka juba suured ja said elementaarsega ise hakkama. Ja meie kriis oli üsna sarnane sellele 2 kuud 4 päeva vastu pidanud käo loole. Mees tuli lihtsalt ühel päeval koju, teatas et tema seda elu enam ei taha ja kõik. Välja ei kolinud, rääkida temaga ei andnud, oli tige ja oma mullis. Hakkas tegelma spordiga, jalgratas, langevarjuhüpped. Algul lootsin, et sport aitab, saab selle abil oma kehakeemia paika ja muutub ka kodus normaalseks. Aga ei aidanud. Me pidasine nii 9 kuud vastu. Siis palusin tal lahkuda, mida ta ka tegi. Otsis üürika, pakkis asjad ja mõne nädala pärast oli läinud.
Sarnaseid lugusid, kuigi pigem 10 aastat vanemate meestega, oken üsna palju kõrvalt näinud. Huvitav on see, et oma vanemate põlvkonnast selliseid lugusid ei mäleta. Kas nad oskasid kuidagi nii kriisiga toime tulla, et lapsed ei märganud seda? Või oli elu nõukaajal niipalju keerulisem, et neil polnud kriisideks aega? Mu isal oleks pidanud vanuse järgi olema see kaheksakümnendatel, minu teismeliseeas, kas olin liiga iseendas kinni, et ei pannud tähele?
Mis tast edasi sai? Kolis üürikasse, aga edasi? On praeguseks tekkinud uus pere, uus naine?
Mis lapsed loost arvavad?
Minu isal tuli “kriis” 60+ peale. Kodust välja ei koli, tema maja,(maja on emaga pooleks), elavadki emaga erinevatel korrustel. Ju siis see 10 aastat noorem silmarõõm ei taha ka, et keegi mees tema poole sisse koliks. Pärast hakka veel hooldajaid. Isa emaga saavad läbi nagu kass ja koer. Pidevalt üksteisele nähvamised, karjumised jne. Kohati tundub, et ootavad üksteise surma.
Mis tast edasi sai? Kolis üürikasse, aga edasi? On praeguseks tekkinud uus pere, uus naine?
Mis lapsed loost arvavad?
No lapsed nüüdseks täiskasvanud, pea 15 aastat möödas sellest. Elas pikalt üksi, abiellus kuskil 45-aastasena uuesti. Lapsi neil uue naisega minu teada ei ole. Nüüd ilmselt hilja ka juba, naine tast umbes 7 aastat noorem.
Minu arvates kui lapsed on suureks kasvatatud, siis ausaltütelda mingit kohustust koos elada küll enam pole. Kas peab, kui ei taha?
Nii mehed kui naised võiks vabamalt võtta. Üksainus elu ju.
Nüüd mil planeet Maa on pöördumatult ära raisatud, pole mitte mingit mõtet ka enam järglasi saada. S.t. kellegiga koos elamine hakkab alluma hoopis muudele tahetele ja vajadustele.
Ma ei tea, mis te kujutate ette, et noored naised tahavad mingeid 40-50+ äraelatanud teise ringi mehi või? “Võttis noorema naise”. No kust neid noori naisi nii väga jalaga segada on neile meestele?
Minu isal tuli “kriis” 60+ peale. Kodust välja ei koli, tema maja,(maja on emaga pooleks), elavadki emaga erinevatel korrustel. Ju siis see 10 aastat noorem silmarõõm ei taha ka, et keegi mees tema poole sisse koliks. Pärast hakka veel hooldajaid. Isa emaga saavad läbi nagu kass ja koer. Pidevalt üksteisele nähvamised, karjumised jne. Kohati tundub, et ootavad üksteise surma.
Miks siis ema ära ei koli ja varajagamisega ei tegele?
Ma ei tea, mis te kujutate ette, et noored naised tahavad mingeid 40-50+ äraelatanud teise ringi mehi või? “Võttis noorema naise”. No kust neid noori naisi nii väga jalaga segada on neile meestele?
Tahavad paraku küll. Kui mehel on veidigi karjääri ja raha ette näidata ja viitsib noorele naisele tähed ja kuud taevast kätte tuua, läheb loosi.
Mu endagi tööandja 60 aastat vana, naine 38, algkooliealisi lapsi 2. Väliselt tundub elu ilus, isiklikult ei kadesta. 10 aasta pärast on see mees 70, sina aga oled alles noor naine.
Minu arvates kui lapsed on suureks kasvatatud, siis ausaltütelda mingit kohustust koos elada küll enam pole. Kas peab, kui ei taha?
Nii mehed kui naised võiks vabamalt võtta. Üksainus elu ju.
Nüüd mil planeet Maa on pöördumatult ära raisatud, pole mitte mingit mõtet ka enam järglasi saada. S.t. kellegiga koos elamine hakkab alluma hoopis muudele tahetele ja vajadustele.
Planeet Maa peale mõtlemise asemel mõtlevad osad inimesed siiski oma laste ja lastelaste ja pereväärtuste peale. Jah võib küll lapsed suureks kasvatada ja lahku minna. Aga edasi? Mõlemad leiavad omale uued kaaslased, tõenäoliselt on neil varasemast lapsed, niisiis palju õnne varasuhetes ja pärandijagamises. Ja siis kui oma lapsed tahavad abielluda, teevad nad seda vaikselt ja pulmapeota, kuna ei soovi oma vanemate segast perekonnaelu üldsusele näidata, lisaks ei pruugi vanemad enam ühte ruumi äragi mahtuda. Ja lapselapsed? Kas nemad peaks siis tulevikus külastama mitut peret, a´ la see on su vanaema ja a´la see on su vanaisa?
Minu arvates kui lapsed on suureks kasvatatud, siis ausaltütelda mingit kohustust koos elada küll enam pole. Kas peab, kui ei taha?
Nii mehed kui naised võiks vabamalt võtta. Üksainus elu ju.
Nüüd mil planeet Maa on pöördumatult ära raisatud, pole mitte mingit mõtet ka enam järglasi saada. S.t. kellegiga koos elamine hakkab alluma hoopis muudele tahetele ja vajadustele.
Planeet Maa peale mõtlemise asemel mõtlevad osad inimesed siiski oma laste ja lastelaste ja pereväärtuste peale. Jah võib küll lapsed suureks kasvatada ja lahku minna. Aga edasi? Mõlemad leiavad omale uued kaaslased, tõenäoliselt on neil varasemast lapsed, niisiis palju õnne varasuhetes ja pärandijagamises. Ja siis kui oma lapsed tahavad abielluda, teevad nad seda vaikselt ja pulmapeota, kuna ei soovi oma vanemate segast perekonnaelu üldsusele näidata, lisaks ei pruugi vanemad enam ühte ruumi äragi mahtuda. Ja lapselapsed? Kas nemad peaks siis tulevikus külastama mitut peret, a´ la see on su vanaema ja a´la see on su vanaisa?
Osad veel mõtlevad oma laste peale. Aga mida aastakümme edasi, seda vähem otsustavad inimesed lapsi saada. 50 aasta pärast on planeet nii hukas, et lapsi saavad ainult mingid masohhistid või ullikesed. Seega kogu pere ja/või kärgperevärk, kes keda kutsub või ei kutsu jms jne jne on hääbuv temaatika.
Ka abiellumine on juba täna vähestele fännidele ja usklikele.
Minu mees kaduski öhe peale 23 kooseluaastat ja 4 lapse kasvatamist. Ühel päeval teatas, et meie elu on lôppenud ja tema astub sellest välja. Ühtki märki ei eelnenud, puhkusereis oli ka välja vaadatud. Kuidagi niheles kaks kuud täieliku zombina meie kodus, siis palusin tal lahkuda. Poole päevaga pakkis 2 kotti ja kadus. See oli kolm aastat tagasi, mina pole teda rohkem näinud. Kôik jäi siia, peale oma seljariiete ja passi ei vôtnud midagi. Lastega hakkas peale mônda aega kadunud olekut suhtlema. Oma uuest elust pole mitte kellelegi rääkinud, ei sugulastele, ei sôpradele, mitte kellegagi ei suhtle. Lapsi pole oma uude elukohta kutsunud, uut elukaaslast tutvustanud. Mina olen oma pôdemised pôdenud ja eluga edasi läinud. Vahel olen ikka môelnud, et mis juhtus, mis faasinihe ikkagi toimus, aga ilmselt ei saagi seda kunagi teada. Ahjaa, meie teada tal ei olnud uut naist enne, kui pool aastat peale kadumist, siis oli maininud vanemale pojale, et vahetas elukohta. Sellest ta järeldas, et tekkis keegi, kellega kooselu alustati. Oli ja on siiani täiesti arusaamatu, mis selle vallandas, kui isegi teist naist, kui tavalist pôhjust, ei olnud. Vanus oli sel hetkel mehel 46.
Märgid viitavad üsna üheselt, et tal on ilmselt teine mees. Või täpsemalt: palju, palju teisi mehi. Või mõni muu suguhälve. Väga tüüpilised tundemärgid.
Märgid viitavad üsna üheselt, et tal on ilmselt teine mees. Või täpsemalt: palju, palju teisi mehi. Või mõni muu suguhälve. Väga tüüpilised tundemärgid.
Ära tee sellest järgmist homoteemat, küll juba neid olnud.
Seda ma tõesti ei soovi teha ja loodan, et see nii ei lähe. Vastasin ainult õnnetule naisele, kes siiani pead murrab selle üle, mis juhtus. Et märgid on kõik olemas, kahjuks.
Märgid viitavad üsna üheselt, et tal on ilmselt teine mees. Või täpsemalt: palju, palju teisi mehi. Või mõni muu suguhälve. Väga tüüpilised tundemärgid.
Ära tee sellest järgmist homoteemat, küll juba neid olnud.
Seda ma tõesti ei soovi teha ja loodan, et see nii ei lähe. Vastasin ainult õnnetule naisele, kes siiani pead murrab selle üle, mis juhtus. Et märgid on kõik olemas, kahjuks.
Ei murra pead, teada on, et on uus naine. Mitte mees. Ja ausalt öeldes ei oma see tähtsust. Lihtsalt öeldes tuli välk selgest taevast. Ei olnud mitte ainsatki aimust, et inimeses toimus mingi kummaline pööre. Et kui mina, loll, pime, usaldav, armastav naine, ei näe ega saa millestki aru, ok. Aga kui mitte keegi-ei lapsed (suured), vanemad (vanad), ôed-vennad, sôbrad-tuttavad, ei märka mingeid anomaaliaid, siis on ikka midagi valesti küll. Ega ma polegi enam juurelnud, sellel pole nagunii môtet, nagunii teada ei saa. Saan ainult oma kogemusest rääkida, äkki aitab kedagi. Mind aitasid usa foorumid, julgen soovitada. Ühes sellises tehti kunagi huvi pärast liikmete päritolu uuringut, liikmeid oli üle maailma! Ja jutt algas, sôltumata keelest, alati ühte moodi: meie suhe on lôppenud, môttetu, tühi. Assoo, ja eritunnuseks on selline sissepoole pööratud vilav pilk, ei suuda enam silma vaadata.. kellel huvi, leian ehk mône foorumi üles. Ise pole enam külastanud, lôpetasin enese jaoks kogu teema nii poolteist aastat tagasi.
https://mlcforum.theherosspouse.com/
Leidsin ühe lingi, kasutajate arv on kônekas
Teemaalgataja, minge perenõustaja juurde.
Hetkel üritab maailma(pereelu) ümber kasvatada. Süüdistab x asjades, mis varasemalt kunagi pole tähelepanu pälvinud.
Aga las ta siis teeb ja kasvatab? Eriti kui tegeleb teie pereeluga, siis peaks ju huvid veel kodu poole suunatud olema. Las möllab – kehtestagu uued perereeglid (lastele), näidaku uusi elukoha variante (lastele). Eks näis, mis ta nende pubekatega peale hakkab. Möllaku, kuidas jaksab. Sina oled ilmselt pereelu korraldanud ja kasvatanud kõik need aastad oma äranägemise järgi. Võta nüüd seda kui puhkust. Las mees korraldab edasi. Sa ei peagi nende tuuleveskitega sõdima. Kui sa rahulikuks jääd ja mees saab oma aruga vabad käed, siis tal on ka kergem (ilma sinu pideva vastusõdimiseta) tunnistada, et mõni mõte on tal loll olnud.
Perenõustaja on keskeakriisis mehe jaoks maha visatid raha. Seal vaid süvenev ta arvamus, et naine nõme, pereelu mõttetu, temal vaja uuesti elama hakata, mis labaselt tähendab kodust jalgalastmist.
Tegin kunagi mehe keskeakriisi läbi. Normaalne inimene oli äkki täiesti võõras tüüp veidrare juttudega, ka oli see sõge pilk. Ravisime selle haiguse lahutusega ära, elab nüüd armukesega, mul ajab mehele mõtlemine jätkuvalt okseisu peale. Tore mees oli kunagi.
Perenõustaja on keskeakriisis mehe jaoks maha visatid raha. Seal vaid süvenev ta arvamus, et naine nõme, pereelu mõttetu, temal vaja uuesti elama hakata, mis labaselt tähendab kodust jalgalastmist.
No seda arvad sina. Mehe enda jaoks polnud see mahavisatud raha, sest tema sai vähemalt endas kiiremini selgusele.
Ega perenõustaja ülesanne polegi lahku kiskuv paar uuesti kokku õmmelda, tema ülesanne on aidata inimestel selgusele jõuda, kusmaal nad paarina omadega on ja kas või kuidas nad tahavad ja saavad koos edasi minna. Mõnikord on sellestki abi, kui muidu pikalt surev suhe saab ilusti viisakalt ära lõpetatud, soovitavalt ilma tülli jäämata.
Tead, ratsionaalne inimene mõtleb nii ja käitub vastavalt, keskeakriisis mees mitte, sest ta korraldad ikka väga jäledaid asju. See oli haige inimene.
Tead, ratsionaalne inimene mõtleb nii ja käitub vastavalt, keskeakriisis mees mitte, sest ta korraldad ikka väga jäledaid asju. See oli haige inimene.
Aga võibolla oleks korraldanud veel jäledamaid, kui nõustamist poleks olnud?
