Teema: 9 aastane laps hakkab vastu

#3972055:

On telefonikeelud. Õuekeeld. Multikakeeld. Jne..Tal täiesti ükskõik

Kui emal pole autoriteeti, siis ei aita need keelamised mitte kui midagi. Aga autoriteedi oled sa tema silmis ise maha mänginud oma käitumisega, vaata oma sõnakasutust, vaata oma käitumist, kas ise austaksid sellist ema või? Mis siis, et sa ise tundud ka hädas olevat ja osalt see “ma olen halb ema” meeleheide ajabki nii valesti käituma, karjuma, üle reageerima, sakutama. Ta pole ju enam titt, ta saab aru, et ema pole ka täiskasvanulikum ega kuigivõrd targem, miks teda kuulama peaks?

Lapsega lähedasemaks saamiseks tuleb kõigepealt oma vigu ka tunnistada, kui endast välja läksid, vabandada ja ausalt püüda mitte sama viga korrata jne. Kui te hästi läbi saate, siis rääkige elust ja inimestest. Varsti tuleb aeg, kus ta nagunii sind enam ei kuula, nüüd on veel päris tagumine aeg mingigi usaldus teie vahel ehitada, et tütar sulle varsti üldse midagi räägiks või usaldaks.

Huvitav suhtumine on siin: ühelt poolt öeldakse, et 9-aastasel lapsel on puberteet, ent teiselt pool peetakse teda veel justkui titeks, kellelt midagi oodata ei tohi ja kellele tuleb kõik ette-taha ära teha 😀

P.S. olen eelmine Kägu, viinerite asjale lisan seda, et ma ikka enne näitan talle ette, kuidas see käib, mitte ei viska asju pihku ja ei oota, et ta ise välja mõtleb, kuidas seda teha 🙂

#3972120:

8-9 aasta vanuselt oskas me poeg pannkooke küpsetades neid õhus ringi pöörata

See pole midagi. Minu 9 aastane oskab teha hakklihakastet. Lisaks mängib ta veel trompetit ja käib balletiringis. Nii et ära kiitle siin midagi oma pannkoogiküpsetamisega.

See on eelpuberteet. Vanem  peab olema lastele autoriteet, ma olen väga hea ema, kuid lapsed teavad, et on piir kust üle ei mida st. emasse ja isasse suhtutakse lugupidavalt. Kui tekkisid sellised sõnavõtud, siis saatsin lapse oma tuppa, et las mõtleb oma sõnade üle, ennast ja laste isa solvata ei lase, mingeid vingumisi, õiendamisi ei hakka isegi kuulama. Nüüd lapsed räägivad, et istusid omas toas ja mõtlesid. et äkki ma tulen nendega õiendama, et saaks veel saagi käima tõmmata. Lõpuks tulid välja ja avastasid et ema magav või on poodi läinud.

Mulle tundub, et laps otsib tähelepanu ja lähedust. Seetõttu teeb ennast saamatumaks, kui on ja asjade saamine on tema jaoks tähelepanu. Ka ema närvitsemine on tähelepanu muide.
Veeda oma lapsega koos rohkem aega ja tegele temaga, usun, et see aitab. Jaa, ma tean, et ema ütleb, kust seda aega võtta, aga kui tõesti tahata leiab ikka. Proovi alustuseks teda vihastamise asemel kallistada kui nutab ning tujutseb, vaata mis juhtub. Oma kogemusest ütlen, et alguses punnib natuke vastu, aga siis taltub ja rahuneb ning tuju läheb heaks. Võta koos tema käega pannilt pelmeene, lõbus tegevus ka ja jonn läheb üle. Lähene asjale loominguliselt ja huumoriga.

#3972098:

#3971871:

See, kuidas sa probleemi sõnastad, tütart kirjeldad, näitab, et asi on teil mõlemal vastastikku käest ära. “Haugub vastu”, “nagu kakahäda”, keelud-keelud-keelud-sakutamine. Ükstapuha, kummas teist siin see algpõhjus on, või mõlemas – võiksid otsida spetsialisti abi ja nõu.

No kui 9-aastane ei saa panni pealt toitu kätte, siis on ju kakahäda!

Kakahäda on ema, kes pole oma last õigel ajal toimetulevaks õpetanud. Omale toidu ettetõstmist peaks jõukohasel moel ja sobivate söögiriistadega harjutama laps juba 2-3 aastaselt. Loomulikult ei saa ta 9 aastaselt hakkama, kui tal pole lastud õigel ajal õppida ja iseseisvuda enese teenidamisel.

#3972479:

Kõige toimivam meede on see, et tegemata jätmisel on kindel tagajärg. Lapsevanem peab olema suuteline selle tagajärje ka täide viima.

Meie peres on nii, et kui laps oma elementaarseid kohustusi ei täida, siis lapsevanem ei pea ka pakkuma luksusteenuseid ja ei pakugi. Sest kui laps ei taha, ei viitsi, siis pere teistel liikmetel on õigus samadele valikutele – ka lapsevanem võib valida selle, mis on talle mugavam ja mida tema parasjagu viitsib. Ning võib juhtuda, et ta ei viitsi parasjagu internetitasu maksta. Nutiseadme internetikasutuse õigus on privileeg ning kui lapse vaieldamatud kohustused (õppimine, iseenese järelt koristamine – mõõdukal lapse võimetekohasel viisil jne, ühistes pere töödes osalemmine lapsele jõukohases mahus) on täitmata, siis seda privileegi ei saa ja päriselt ka ei saa. Ära saab jätta ka igasugused sõidutamised sõbrale külla või ujumas käimised vms. privileegid, mis teevad lapse elu mitmekesisemaks aga mis ei ole tingimata eluks vajalikud.

Tahtsin lisada, et seejuures ei ole vaja ei karjuda, inetute sõnadega kostitada oma last. Laps õpib palju paremini põhjuse-tagajärje seostamise ära siis, kui sinna ei lisandu mingi ebavajalik vägivallamoment. Ning kui midagi nõuad, pead olema valmis last ka selle tegemise teel toetama (mitte ära tehes, aga õpetades teda järgmist sammu leidma), paljalt karjumisel, et “tee” ja siis ise lahkumisel ei ole mingit mõju. Kuni laps veel ei ole ennast juhtiv, peab olema lapsevanemal kannatlikkust läheduses olla ja teda vajadusel nõuga toetama, mitte liigselt aga nii, et laps tupikusse omadega ei jõuaks ja ei loobuks.

#3971876:

Plika on liiga ära hellitatud. Õigel ajal pole vitsa antud. Nüüd polegi muud, kui tuleb kannatada ja mööda terapeute joosta, sest õigel ajal on kasvatustöö tegemata jäetud.

Sa oled see eest lapsena vist liigagi palju peksa saanud?

#3971931:

Mul on kodus selline 7-aastane. Äkki on midagi te elus kardinaalselt muutunud v on koolis mingid probleemid. Mul hakkas tütar nii käituma kui beebi sündis. Enda arust leiame ka tema jaoks piisavalt aega,et ei tunneks end kõrvalejäetuna, aga ikka on käitumine hulluksajav ning multikakeelud ja nurkapanekud ei aita. Ilusti rääkimine ka mitte. Ütleb lihtsalt, et ta ei taha nii käituda, aga juhtub

kas sul on tema jaoks üks ühele aega? et oletegi kahekesti, beebi on teise vanemaga kuskil.

#3972810:

siis ei peaks 8 aastasel olema raske viinereid lõikuda.

Tal lei olegi raske, aga ta lihtsalt ei taha. Ta ei taha hakata tegema uusi asju ise, talle meeldib, kui teda teenindatakse 🙂 Ma saan sellest väga hästi aru ja siis püüangi talle seletada, et isetegemine ei ole mingi karistus või märk sellest, et ma teda enam ei armastaks, vaid see on eluks vajalik oskus ja et ise tuleb ka enda eest hoolitseda. Et tuleb ikka endale ise ka sõber olla ja näiteks viinereid lõigata kui kõht tühi.

Eks ma tasapisi suunan teda, aga iga kord on meil mingi uue tegevuse puhul suur draama, sest tema ei ole seda tüüpi, et tahaks ise kõike ise proovida, ei tule ütlema, et näita kuidas see käib, ma tahan ise teha (ma lapsena tahtsin). Talle ma pean ütlema, et nii, nüüd on aeg sealmaal, et vaat seda asja pead hakkama ise tegema ja harjutama. Peangi jälgima, et üha rohkem eakohaseid asju tema õlule panna, kui ma seda ei teeks, siis oleks mul ühel hetkel niisugune täiskasvanu, kes ei tea, kuidas kohvivettki keeta. Ta ei tunne selliste asjade vastu loomuldasa huvi. Ma pean need talle näpuga ette näitama ja teda selleks ka eelnevalt ette valmistama, et nii lapsuke, nüüd homme hakkame harjutama viinerite lõikamist. Kui on ette kokku lepitud, siis on draamat vähem. Teised lapsed võivad seda teha käigu pealt ja mingit eraldi tantsu selle tegevuse ümber ei ole, aga näe mul selline laps, kes ise omal algatusel endale mitte mingeid lisategevusi ei otsi. 😀 Aga kui ära harjub, siis teeb juba rahulikult ise neid asju, mille peale varem oli suur ulgumine, et ei jaksa või ei suuda vms.

Inimesed on erinevad, lapsed on erinevad.

Ma mäletan, et mul endal oli lapsena kõige hirmsam piin kella tundmaõppimine, no kuidagi ei saanud seda selgeks ja ka nutsin suurest hädast ja vihast, et ei oska 😀

#3972879:

Oh jumal, viinerite lõikamine ei ole nüüd küll eluks vajalik oskus. Isegi viinerite söömine ei ole eluks vajalik oskus. Söögitegemine on küll.

huvitav küll, kuidas ta seda söögitegemist siis õpib, kui ei alusta juba noorelt lihtsamatest asjadest?

Muidu siin perekoolis on küll märgata seda, et jäädakse mingisse ühte näitesse sõna-sõnalt kinni ja siis hakatakse sellest detailist mingit suurt probleemi punuma nii et algne mõte moondub täiesti millekski muuks

Kuulge, tulge mõistusele. Mul tõstab 6-aastane ka ise potist süüa, rääkimata 9-aastasest 2. klassi lapsest. Koolis on toit buffee stiilis, igaüks ise tõstab endale (6-aastasele lasteaias tõstab potist õpetaja veel). Ma ei kujuta ette, mis need lapsed teevad, kes koolis pelmeene tõsta ei suuda, ilmselt on näljas siis. Ma ei tea, mis hirmsates linnades te elate. Mul on laps alates 1. klassi septembrist ise kooli läinud ja sealt tulnud (kuu aega viisime ja tõime) ja alates sellest ajast käib ka ise vahel poes, sest pood jääb kooliteele. Trenni suvelaagris lasti ka 6-aastased poodi lahti, treener enne kassat vaatas üle, et ostetu väga junk poleks ja raha jaguks. 9-aastane teeb ise mikros toidu soojaks, teeb ise sooje võileibu, praeb muna, keedab pelmeene jne. Isegi pesu lasen 9-aastasel masinasse panna ja masina tööle panna.

Mina arvan, et on aeg lapsel lasta iseseisvuda. Kui pannilabidat käes hoida ei oska, anna siis suurem lusikas sinna pannile talle, aga ära teeninda teda. Soovitavalt ära tänita vaid õpeta.

#3972087:

#3972055:

On telefonikeelud. Õuekeeld. Multikakeeld. Jne..Tal täiesti ükskõik

Kui emal pole autoriteeti, siis ei aita need keelamised mitte kui midagi. Aga autoriteedi oled sa tema silmis ise maha mänginud oma käitumisega, vaata oma sõnakasutust, vaata oma käitumist, kas ise austaksid sellist ema või? Mis siis, et sa ise tundud ka hädas olevat ja osalt see “ma olen halb ema” meeleheide ajabki nii valesti käituma, karjuma, üle reageerima, sakutama. Ta pole ju enam titt, ta saab aru, et ema pole ka täiskasvanulikum ega kuigivõrd targem, miks teda kuulama peaks?

Lapsega lähedasemaks saamiseks tuleb kõigepealt oma vigu ka tunnistada, kui endast välja läksid, vabandada ja ausalt püüda mitte sama viga korrata jne. Kui te hästi läbi saate, siis rääkige elust ja inimestest. Varsti tuleb aeg, kus ta nagunii sind enam ei kuula, nüüd on veel päris tagumine aeg mingigi usaldus teie vahel ehitada, et tütar sulle varsti üldse midagi räägiks või usaldaks.

No aga palun. Too siis siia ka näiteid, mismoodi  üks ema saaks tekitada lapses autoriteedi tunde enda vastu.

noh elust eneset. 7 klassipoiss ei tee ise süüa, sest ema eiluba teda kööki. Kööki ei lubata, kuna poiss lagastab köögi ära. isegi võikusid ei lubata tal ise teha.

Emalon veel lisaks väiksemad lapsed.Nende kõrvalt ta ei jaksa ja ei taha süüa teha.Põhiline söök tellitakse kuskilt  kiirsöögikohtadest.  No ja sellest tulenevalt on pubeka eas poisil kehakaaluga probleemid.

Lase poiss kööki, sunni teda koristama aga vist see on sellele emalej uba liigne pingutus.