Tere. Mure on 9 aastase poisi käitumisega. Tegemist toreda kärgpere mudeliga taas ja mina olen siis poisi isa naine. Senini on poiss kooliajal emaga olnud. Õppeaasta algusest on poisil olnud probleeme õppimise ja keskendumisega. Lisaks on probleemid käitumisega nii koolis kui ka kodus. Ilmuma hakkasid märkused ka õpetaja poolt praktiliselt iga nädal, et laps rikub korda, ei tee tunnis kaasa jne. Paluti ka tema vanematel lapsega rääkida. Olen üsna nõutu, et miks lapse ema küll midagi ette võta. Nädalavahetusel kui laps isaga, siis isa eriti ka ei taha lapsega pahandada või rääkida nendel teemadel kuna näeb teda harva. Nüüd kui pool aastat on 2 klassi käidud ja koolis asja s hullusti siis saadeti laps meile, et isa teda korrale kutsuks ja õpetama hakkaks. Okei, tore. Saame hakkama. Olen tõtt öelda üsna stressis, sest nüüd meil kodus närviline õhkkond ja režiim igas mõttes segamini . Mul on ka tütar, 9 aastane. Täna kui sõitsime töölt koju, helistas ta mulle ja nuttis hüsteeriliselt, et poiss lõi teda väga tugevalt rusikaga 2 korda ja jalaga 1 korra. Koju jõudes palusin selgitada mõlemal, mis juhtus ja miks. Poiss tunnistas, et lõi ja küsis veel, et mis ma oleksin pidanud siis tegema. Isa küll noomis teda tugevalt, aga tõtt öelda ta tundnud ennast absoluutselt süüdi ega saanud ka ilmselt aru, et midagi valesti tegi. Täiesti süüdimatu tegelane. Ma mitme tunni möödudes olen suutnud alles rahuneda ja mõistan, et meid ootab ees raske ja pingeline aeg. Andke mulle nõu, kuidas säilitada kaine mõistus sellises olukorras, sest mul on tunne, et ega lapse isa pole ka eriti järjekindel poissi korrale kutsuma.
Teema: 9 aastase poisi halb käitumine
Teile on ruttu abi vaja. Mina nõu anda ei oska. Poiss peaks kindlasti nõustaja juures käima enne kui liiga hilja pole.
Kodus te peate rāäkima, rääkima, rääkima.
Poisil ei ole enam perekonda, isa elab uue lapsega, muidugi on lapsel raske toime tulla nende emotsioonidega. See avaldab mõju nii koolis kui kodus. Tehakse laps katki ja siis tuleb üllatusena “lapse halb käitumine”.
Poiss tunnistas, et lõi ja küsis veel, et mis ma oleksin pidanud siis tegema.
Kas sel lausel mingi põhjendus ka oli lisaks? Neil oli mingi konflikt? Konflikte saab vägivallata lahendada, vanemad peavad seda lastele õpetama. Hetkel vist oleks mõistlik psühholoog appi võtta, kui asi nii hull juba on.
Pane ennast poisi olukorda kus sul pole nagu ei ühte ega ka teist ja siis saadetakse veel jalust ära kus sinujaoks võõrad. Sellises olukorras ei suuda alati täiskasvanudki adekvaatselt käituda rääkimata lapsest.
Ma kaklesin oma vennaga nii, et karvad lendasid ja ema oli hullumas- aga mingi hetk läks üle ja olime parimad sõbrad.
Poiss tunnistas, et lõi ja küsis veel, et mis ma oleksin pidanud siis tegema.
Kas sel lausel mingi põhjendus ka oli lisaks? Neil oli mingi konflikt? Konflikte saab vägivallata lahendada, vanemad peavad seda lastele õpetama. Hetkel vist oleks mõistlik psühholoog appi võtta, kui asi nii hull juba on.
Kaalu ka seda varianti, et sinu plika provotseeris. Mis iganes põhjusel. See võib pisiasi olla(a’la häirib teie normaalset pereelu).
Meil oli täna lasteaias(peaaegu 6ne poiss mul) selline juhus, et kui ma õpetajaga rääkisin, lõi minu laps üht tüdrukut jalaga. Oi ma olin kuri. Enne seda hakkas ta lambist hakkas minu poiss nutma. Ja pika pinnimise peale tuligi välja, et see tüdruk oli öelnud mu poisile kakapea. Tüdrul ise tunnistas seda. Ok. Juhtus mis juhtus aga lõpuks saime mõlemad vabandama. Kuna kina seda nimetamust ei kuulnud, arvasingi, et minu poiss lambist lõi.
Alati ei pruugi olukord olema must-valge!
Otsige abi ka, aga poiss on piisavalt suur, et arusaada, et ühiskonnas teiste löömine ei ole lahendus. Kui tegemist oleks täiskasvanud mehega, kes on naisele 2 korda rusikaga ja 1 korra jalaga, siis istuks ta juba vangis. Poisile tuleb selgeks teha, et kui ta muud viisi aru ei saa, et ta teeb midagi valesti, siis see peaks kohale jõudma, et vangis istuda pole mõnus tegevus. Tutvustage talle kriminaalõiguses ettenähtud karistusi, mis on ettenähtud täiskasvanud mehele. Lastele on antud aeg õppida end valitsema ja seda aega tuleb poisil kasutama hakata. Poisi enda käest tuleb nüüd küsida, et kas ta tahab suurena oma elu vanglas veeta? Praegu on ta piisavalt suur, et arusaada, mis tähendab vangla. Aga veel piisavalt väike ,et oma käitumist muuta. Ja kuna muutma peab poiss ise. KUi ta leiab, et peksmine on õiglane, siis tuleb tutvustada talle ühiskonna seadusi, mis ütlevad, et selline tegevus on sobimatu ja lõpeb vanglaga.
Otsige abi ka, aga poiss on piisavalt suur, et arusaada, et ühiskonnas teiste löömine ei ole lahendus. Kui tegemist oleks täiskasvanud mehega, kes on naisele 2 korda rusikaga ja 1 korra jalaga, siis istuks ta juba vangis. Poisile tuleb selgeks teha, et kui ta muud viisi aru ei saa, et ta teeb midagi valesti, siis see peaks kohale jõudma, et vangis istuda pole mõnus tegevus. Tutvustage talle kriminaalõiguses ettenähtud karistusi, mis on ettenähtud täiskasvanud mehele. Lastele on antud aeg õppida end valitsema ja seda aega tuleb poisil kasutama hakata. Poisi enda käest tuleb nüüd küsida, et kas ta tahab suurena oma elu vanglas veeta? Praegu on ta piisavalt suur, et arusaada, mis tähendab vangla. Aga veel piisavalt väike ,et oma käitumist muuta. Ja kuna muutma peab poiss ise. KUi ta leiab, et peksmine on õiglane, siis tuleb tutvustada talle ühiskonna seadusi, mis ütlevad, et selline tegevus on sobimatu ja lõpeb vanglaga.
Kõik ei ole must-valge, ära unusta et selle “õe” jaoks on see poiss sissetungija kelle vastu tuleb ära kasutada kõikvõimalikud meetmed ja jääda ise teiste silmis kannatajaks.
Ka minu mehel on umbes sama vana poeg, seega olen ka kärgperes.
Esiteks, muidugi on lapsel nähtavasti oma ebastabiilsest elukorraldusest närvid läbi. See ei pea muidugi nii olema, et iga laps, kellel vanemad lahus on, muutub kohe minikriminaaliks. Elasin ise ka ilma isata, aga olin musterõpilane ja igati tubli tüdruk. Seda aga suuresti tänu sellele, et ema ei pannud mind kordagi tundma, et ta mind ei tahaks. Ta ei üritanud mind mu hoolimatu isa juurde sokutada, et endale vaba aega tekitada või, veel hullem, mulle kahte kodu. Lapsed ei vaja kahte kodu, vaid tunnet, et nad kuhugi kuuluvad, et keegi kuskil alati neid tahab.
Teie puhul oli poisi teile saatmine tohutu viga. Täiesti vale signaal poiss kodust ära saata. Perekoolis on muidugi inimesi, kes emal kunagi süüd ei näe. Nõuavad lapsele stabiilsust ja rahu, aga kui ema, kes last kasvatanud on, tolle tüdimusest välja viskab, siis ei saa sõimu mitte see ema, vaid hoopis isa. Hakaku ka lõpuks kasvatama ja muu selline jutt. Samas kui laps kasvaks isaga ja isa saadaks lapse ema ja tolle mehe juurde, sest ei taha enam probleemidega tegeleda, siis oleks tegu kohe hoolimatu inimesega, kes lapsest kui asjast loobub.
Mis puudutab teie enda kodu, siis saan aru, et elurütm paigast. Kui mehe laps meile nädalavahetuseks tuleb, on pärast lisapuhkust vaja, sest kõik päevad on kaoses. Puudub see rahulik istume-vaatame-telekat-mõni-loeb õhustik. On hoopis suur sagimine ja mehe laps on totaalses tähelepanujanus. Nii ei saa ka meie pere lapsed rahu.
Kui aga mehe laps minu tütart lööks, siis mul oleks nulltolerants. Ma pole siiani temaga rohkem kui paar korda veidi pahandanud, umbes ühelauseliselt, aga selles olukorras oleks ma marus. Siin on keelatud verbaalne ja füüsiline vägivald! Kui minu lapsed saavad koos elatud nii, et keegi teisele haiget ei tee, siis ei tule keegi ja hakka neid lihtsalt klohmima.
Ma ei ootaks, et isa siin ainult noomiks. See on sinu kodu ja su tütre kodu. Mina uuriksin, mis juhtus ja ütleksin, et siin majas nii asjad ei käi ja kui ta aru ei saa, saadaksin tagasi ema juurde. Enne ütleksin, et siin elades on kord majas. Ja tagaksin seda korda ka edaspidi. Sest see pole kord nädalas külaskäik, vaid too laps elab teie juures. Poiss palugu vabandust tüdrukult ja seni kuni ei palu, toast välja teiste sekka ei tule. Mõelgu oma tegude üle.
Samamoodi käituksin ka kui minu lapsed omavahel kakleks. Aga see jutt, et ah õed-vennad kaklevadki, on täielik jama. See on vanemate suunata, et nii ei läheks. Minu lapsed omavahel kallale ei lähe.
Ja veel, nad pole õde-vend, kes on koos kasvanud ja kes teavad teineteist ja teineteise piire. Nad on vanemate tõttu ühises elamises ja tüdrukule on nähtavasti šokk, et keegi poiss teda ta enda kodus lööb. Ma võin ka oma parimale sõbrannale öelda “oled ikka jobu küll”, aga ma ei tee seda poolvõõrastega.
Seni, kuni mehe laps teile tuleb, saada sina oma laps tema isa juurde:D
Aga mis siis ikkagi toimub? Ok, käitub koolis halvasti. Aga miks? Mis selle taga on. Samuti, lõi sinu tütart. Aga mis sellele eelnes? Kuidas see situatsioon kujunes?
Vanemate lahkuminek võib ikka piiiiikalt last mõjutada. Omast kogemusest räägin…
Ära vastanda lapsi – minu hea ja sinu paha. Lähtuda tuleks hoopis sellest, et lapsel on mure ja ta väljendab seda nii. Ilmselt mõjutab vanemate lahkuminek ja uued suhted (emal ka uus kaaslane?) teda väga ja sunnib otsima tähelepanu. Negatiivse ta ju saabki.
Armastust ja hoolimist on vaja, et lapsel taastuks turvatunne ja poiss teaks, et ta on hoitud-oodatud nii isa kui ema peres. Turvatunne on abstraktne tunne, mida täiskasvanute emotsionaalsete väljaütlemistega kuidagi ei saavuta. Lihtne öelda, raske teha, aga proovi vähemalt. Mõtle, et see on laps, kes vajab mõistmist ja hellust ja kellel on keeruline. Tasapisi peaks paremaks minema.
Sellele, kes siin soovitas, et ähvardagu lapsele tagasi ema juurde saatmist, tahaks kõvasti vastu pead anda. Kõigepealt räägid et ema on paha et lapse ära saatis ja siis soovitad last uuesti solgutada?? Lollakas!
TA – pöörduge palun ise ja lapsega psühholoogi juurde, selge on see, et laps ei leia omale kohta ja lisaks katkiolekule on juba käes eelpuberteet. Mees peab KA aru saama, et nüüd on tema kord hakata tõsiselt lapsevanemaks ja sina saad juba oma eelneva lapsekasvatuse kogemuse baasilt teda aidata.
Palun – PALUN!! Ärge ähvardage lapsele et te saadate ta tagasi! Vastupidi, võtke ta peresse vastu ja õpetage ta koos teiega elama. Uskuge mind, see tuleb teile ainult lõpuks kasuks.
(Kah kärgpere).
Mis siin parastada ja naerda on, ei mõista. See on lihtsalt ühe pere lugu. Mis katkine hing, see noormees on teistsuguse peremudeliga harjunud, see ongi tema normaalne. Ta ei oskagi muud igatseda. Sama keiss võib aset leida igas peres. Süüdlase otsimine on täiesti mõttetu tegevus.
Mis aga valesti on, on see, et poisil pea ja rusikad ei tee koostööd. Ei ole rusikatel alati armastusega omavahelist seost. Mõni väljanedabki end rusikatega, sõltumata sellest, kas on liiga palju või liiga vähe armastatud.
Ei ole vahet, kes alustas, kes mida tegi, sina ei löö ja ongi kõik. Kas te teate, mis mänge laps mängib? Kui pea mänge ei talu, siis siit maalt, tuleb peale puhkust anda. Nii kaua kui sina oma tundeid ei suuda kontrollida ja ei mõista, mida sa valesti teed, siis mänge ei mängi.
Ei aita siin ei noomimine ega hoolimine, poiss peab mõtlema hakkama. Ei näe midagi halba ka selles, et öelda otse, kui sa ei suuda ennast kontrollima hakata, lööd teisi, siis me oleme sunnitud mõtlema kasvatuskodu peale. Sinust peab kasvama inimene ja inimesed rusikatega ei suhtle.
Nõustamine on ka kindlasti üks hea variant.
Igatahes üks väga tubli naine oled, edu!
Pange tähele, see on isa uue naise versioon asjast. Saan aru, et tema 9a tütar pole selle mehe oma. Ehk saadaks oma 9a tütre oma isa juurde nädalavahetuseks, et 9a poiss saaks rahulikult oma isa juurde tulla? See pole ka kärgpere, mida sa kirjeldad vaid sinu loodud pere. Ise võtsid lapsega mehe.
Lapsed kaklevadki. Suur mure nüüd ma ei tea.
Kas sa kolisid lapsega mehe juurde või mees sinu juurde või ostsite uue korteri? Tutvuskonnas tekkis ka probleem, uus naine kaebas mehe lapse peale. Aga seal oli asi selles, et uus naine kolis oma lapsega mehe juurde ja mehe lapse toast sai nüüd naise lapse tuba.
See on väga hea, et sa oma last oled hästi kasvatanud. Aga nüüd on peres 2 last.
Ilmselt, kui mina oleks ka üksilaps olnud, ei oleks vennaga kakelnud. Tegelikult on enamikus peredes, kus on mitu last lastel omavahelised kiskumised ja riiud. Teha nüüd sellest selline draama -wt nüüd tulevikus poiss on vanglakandidaat – ajab muigama.
Lõpetage see halva käitumise õigustamine kärgperenduse tõttu. Kasvasid minu ema ja onu kasuisaga- normaalsed inimesed. Kasvasin mina nii, et isal uus naine- normaalne inimene. On minu poeg nii kasvanud, et vanemad lahus- parema käitumisega last annab otsida.
Siis oleks sõjaajal pooled lapsed pidanud käitumishäirega olema, kellel isa surnud vms.
On, mis on, muidugi on lapsele parem kasvada terves peres, aga see ei ole mingi õigustus niimoodi käituda! Et las teeb mis tahab, vaesekesel on pere katki? Ma saaks aru 2/3-aastasel mingist taolisest regressioonist, aga nii suure lapse puhul ei saa küll kõike sellega vabandada!
Aga peamist süüd näen siiski emal- ma ei kujuta ette, et kui mu lapsel tekivad probleemid, siis nendega tegelemise asemel saadan lapse jalust ära. Mis ema see on!?!?!?
Ega see elu siin polegi must valge. Loomulikult. Aga kuna olen mehega koos elanud pea 2 aastat, siis ei ole siin tegemist enam lastel kohanemisega. Poisi vanemad läksid laiali 4 aastat tagasi. Üldjoontes saavad meie lapsed hästi läbi, tõtt öelda oli see teist korda mulle teada olevalt, et ta minu last lõi. Minu oma ei tee seda kunagi, kuna olen teda üritanud kasvatada viisakaks kodanikuks. Kui selline asi veel peaks juhtuma, siis ilmselt tulekski mõelda sellele, et saab karistada ja läheb nurka mõtlema. Mõtlen aga kus kohast selline süüdimatus tuleb. Igakord kui siin olles mees poisile midagi ütleb või üritab selgeks teha, siis muudkui vaidleb. Kõrvalt on seda karm kuulata ja ilmselt ma paneks juba paika kui saaks. Kas mees ikka peaks olema konkreetsem ja kehtestama ennast? Ma arvan küll. Aga kui ta seda ei oska, kuidas teda suunata? Sest ausale öeldes ma ei hakka ju seda last siin kasvatama aga samas sellist olukorda pikalt ei taju ka!
Muidugi peaksid sina, kui lapsega igapäevaselt kokkupuutuv täiskasvanu, seda last kasvatama. Sama moodi nagu õpetajad koolis, huviringijuhid ja lapsevanemad. AGA, sul tundub olema täiesti vale arusaam, mis on “kasvatamine”. Tundub, et isegi oma tütre jaoks. Praegu ei kasvata seda last mitte keegi teie kodus. Kasvatamine pole ainult mingi viisakuse õpetamine (kust sa tead, et tütar sinu seljataga samamoodi käitub nagu sinu ees?) ja noomimine, kui valesti käitutakse. Kasvatamine on see, kui sa lood lapsega usaldusväärse suhte, oled tema elust huvitatud, kuulad teda ja oma KÄITUMISEGA näitad, kuidas maailm töötab ja kuidas inimesed omavahel hästi läbi saavad. Ükski laps ei kuula täiskasvanute SÕNU, mis puutub viisakust ja eluga hakkama saamist üldiselt, vaid jälgitakse neid ja käitutakse vastavalt.
Mees peaks oma pojaga (ja oma uue naisega) perenõustaja või mõne muu abistava terapeudi juurde minema, et õppida lapsevanemaks olemist. Mingi kodune vaidlemine lapsega küll kuhugi ei vii. Laps vajab sedaa turvatunnet, et keegi tema eest otsustab, et ta isa/ema on enesekindlad ja hoolivad “kaptenid”.
Ma olen kasvanud ka kärgperes, aga meil olid küll probleemid ja mitte vähe ja ei saa väita, et see oma mõju poleks avaldanud. Kui palju neid päris normaalseid inimesi üldse on?
Ja siis veel kui palju on probleemivabasid tavaperesidki üldse? Ka väga vähe.
Kõik koos võiks tõesti nõustaja juurde minna. Et asjast aru saada.
Ja kui on nii, et ühel inimesel või lapsel ei olegi eraldi murekohta, siis mina olen see, kes ikka alati laste tülide korral sooviks teada, millest alguse sai, kes alustas ja mis edasi. See on oluline, eriti, kui tegemist võib olla kellegi salajase manipuleerimisega.
Ka minu mehel on umbes sama vana poeg, seega olen ka kärgperes.
Esiteks, muidugi on lapsel nähtavasti oma ebastabiilsest elukorraldusest närvid läbi. See ei pea muidugi nii olema, et iga laps, kellel vanemad lahus on, muutub kohe minikriminaaliks. Elasin ise ka ilma isata, aga olin musterõpilane ja igati tubli tüdruk. Seda aga suuresti tänu sellele, et ema ei pannud mind kordagi tundma, et ta mind ei tahaks. Ta ei üritanud mind mu hoolimatu isa juurde sokutada, et endale vaba aega tekitada või, veel hullem, mulle kahte kodu. Lapsed ei vaja kahte kodu, vaid tunnet, et nad kuhugi kuuluvad, et keegi kuskil alati neid tahab.
Teie puhul oli poisi teile saatmine tohutu viga. Täiesti vale signaal poiss kodust ära saata. Perekoolis on muidugi inimesi, kes emal kunagi süüd ei näe. Nõuavad lapsele stabiilsust ja rahu, aga kui ema, kes last kasvatanud on, tolle tüdimusest välja viskab, siis ei saa sõimu mitte see ema, vaid hoopis isa. Hakaku ka lõpuks kasvatama ja muu selline jutt. Samas kui laps kasvaks isaga ja isa saadaks lapse ema ja tolle mehe juurde, sest ei taha enam probleemidega tegeleda, siis oleks tegu kohe hoolimatu inimesega, kes lapsest kui asjast loobub.
Mis puudutab teie enda kodu, siis saan aru, et elurütm paigast. Kui mehe laps meile nädalavahetuseks tuleb, on pärast lisapuhkust vaja, sest kõik päevad on kaoses. Puudub see rahulik istume-vaatame-telekat-mõni-loeb õhustik. On hoopis suur sagimine ja mehe laps on totaalses tähelepanujanus. Nii ei saa ka meie pere lapsed rahu.
Kui aga mehe laps minu tütart lööks, siis mul oleks nulltolerants. Ma pole siiani temaga rohkem kui paar korda veidi pahandanud, umbes ühelauseliselt, aga selles olukorras oleks ma marus. Siin on keelatud verbaalne ja füüsiline vägivald! Kui minu lapsed saavad koos elatud nii, et keegi teisele haiget ei tee, siis ei tule keegi ja hakka neid lihtsalt klohmima.
Ma ei ootaks, et isa siin ainult noomiks. See on sinu kodu ja su tütre kodu. Mina uuriksin, mis juhtus ja ütleksin, et siin majas nii asjad ei käi ja kui ta aru ei saa, saadaksin tagasi ema juurde. Enne ütleksin, et siin elades on kord majas. Ja tagaksin seda korda ka edaspidi. Sest see pole kord nädalas külaskäik, vaid too laps elab teie juures. Poiss palugu vabandust tüdrukult ja seni kuni ei palu, toast välja teiste sekka ei tule. Mõelgu oma tegude üle.
Samamoodi käituksin ka kui minu lapsed omavahel kakleks. Aga see jutt, et ah õed-vennad kaklevadki, on täielik jama. See on vanemate suunata, et nii ei läheks. Minu lapsed omavahel kallale ei lähe.
Ja veel, nad pole õde-vend, kes on koos kasvanud ja kes teavad teineteist ja teineteise piire. Nad on vanemate tõttu ühises elamises ja tüdrukule on nähtavasti šokk, et keegi poiss teda ta enda kodus lööb. Ma võin ka oma parimale sõbrannale öelda “oled ikka jobu küll”, aga ma ei tee seda poolvõõrastega.
Jagan sinu arvamust täielikult. On tõesti suur viga, et see laps nende juurde nüüd ema poolt elama saadeti. Ema ei tegelenud probleemidega, lasi need üle pea ja kui enam hakkama ei saanud, saatis poisi isa koju elama, tegelegu see nüüd probleemidega. Tegelikkuses läksid probleemid ju suuremaks. Lisaks on nüüd probleemidesse kistud teemaalgataja tütar, kes oma kodus enam rahu ei saa, kuna seal on nüüd igapäevaselt keegi talle poolvõõras poiss. Arvata võib, et see löömine polnud päris ühepoolne, üks nüüd kaitseb oma kodu võõra eest ja võõras püüab end kõigest väest kehtestada.
Üldse see laste ema ja isa vahet solgutamine on vale. Igaühel on oma kodu.
Meil on see olukord läbi elatud. Mehega kummalgi eelnevatest kooseludest enam-vähem samaealised teismelised tütred. Kohtusime mehega, kui tema laps oli alustamas kooli. Mehe lahkuminek oli toimunud aasta enne seda, segadust lahkuminekuga oli palju, lapse pärast püüti osaliselt asju edasi koos teha, lapse jaoks jäi segaseks, et ema-isa on lahus. Lisaks kooliminekustress. Minu pildile ilmudes oli lapse silmis tegu välisvaenlasega, armukadedust oli palju.
Lugesin palju, käisime nõustaja juures jne. Esimestel kordadel, kui lapsega mehele külla minnes kokku puutusin, tagus ta mind nii rusikate kui padja kui kõige muuga, mis kätte juhtus. Kunagi ei väljendanud frustratsiooni sõnades, ainult füüsiliselt. Kogu selle käitumise ohjamine jäi isa peale, et ei tekiks olukorda, kus välisvaenlane asub veel distsiplineerima ja tekitab sellega veel rohkem vastasseisu. Mees tõmbas lapse emaga suhtlemist selgepiirilisemaks, jäid ära koos lapsega ühislõunatel käimised, veekeskused, lõbustuspargid – need funktsioonid tulid üle meie ühistegevusteks. Olukord paranes. Kannatasin hambad ristis selle nimel, et laps on väga katki ja läheb aega enne, kui paraneb. Kulus umbes aasta enne, kui minuga niipalju leppis, et enam füüsiliseks ei läinud. Siis alles tutvustasime mehe last minu lapsega ja hakkasime kokkukolimisplaane pidama. Jälle tagasilöök, mehe laps muutus füüsiliselt agressiivseks minu lapse suhtes. Uuesti nõustamisele, uuesti palju lugemist, lastega rääkimist jne. Tegime praktiliselt kõike õpiku järgi. Täna on lapsed parimad sõbrad, mehe tütar julgeb oma muredega minu juurde pöörduda, suhtlus on avatud, agressiivsust pole. Kogu võti peitub selles, et sa ei võta last vaenlasena, isegi kui tema sind või sinu last võtab.
Ja vanematele tahaks südamele panna, et ärge unustage oma lahutuse virrvarris last ning lugege kuidas seda pehmet maandumist tegelikult pakkuda, et laps vähem haiget saaks. Need mis tunduvad head lahendused parimate kavatsustega, ei pruugi seda tegelikult olla.
Olen üsna nõutu, et miks lapse ema küll midagi ette võta
Miks sa arvad, et ei võta?
Mul on ka tütar, 9 aastane. Täna kui sõitsime töölt koju, helistas ta mulle ja nuttis hüsteeriliselt, et poiss lõi teda väga tugevalt rusikaga 2 korda ja jalaga 1 korra. Koju jõudes palusin selgitada mõlemal, mis juhtus ja miks. Poiss tunnistas, et lõi ja küsis veel, et mis ma oleksin pidanud siis tegema.
Imelik küsimus poisi poolt. Mida su tütar siis tegi talle? Narris, mõnitas? Löömist see muidugi ei õigusta, aga ÄKKI sul tasuks oma tütrega ka tõsiselt rääkida. Üheksa-aastane on alles laps, ei oska käituda, ei oska stressiga toime tulla. Kumbki neist ei oska. Mõlemat peab kasvatama.
Mulle endale on see olukord kahjuks vägagi tuttav, kus närimine ja kiusamine viivad asja nii kaugele, et kiusatu kiusajad lööb. Kuna kiusaja on oma asju ajanud vaikselt, salamisi, siis süüdi jääb kiusatu…
Teile on ruttu abi vaja. Mina nõu anda ei oska. Poiss peaks kindlasti nõustaja juures käima enne kui liiga hilja pole.
Kodus te peate rāäkima, rääkima, rääkima.
Ja tüdruk peaks ka käima. Mine tea, mis seal taga on.
Teie puhul oli poisi teile saatmine tohutu viga. Täiesti vale signaal poiss kodust ära saata. Perekoolis on muidugi inimesi, kes emal kunagi süüd ei näe. Nõuavad lapsele stabiilsust ja rahu, aga kui ema, kes last kasvatanud on, tolle tüdimusest välja viskab, siis ei saa sõimu mitte see ema, vaid hoopis isa. H
Miks sa arvad, et tüdimusest? Sa ei tea selle ema tausta. Sa ei tea, mis tema elus toimub.
tõtt öelda oli see teist korda mulle teada olevalt, et ta minu last lõi. Minu oma ei tee seda kunagi, kuna olen teda üritanud kasvatada viisakaks kodanikuks. Kui selline asi veel peaks juhtuma, siis ilmselt tulekski mõelda sellele, et saab karistada ja läheb nurka mõtlema. Mõtlen aga kus kohast selline süüdimatus tuleb. Igakord kui siin olles mees poisile midagi ütleb või üritab selgeks teha, siis muudkui vaidleb. Kõrvalt on seda karm kuulata ja ilmselt ma paneks juba paika kui saaks.
Kui sind laste konflikti ajal kõrval ei olnud, siis ära ole nii kindel, et sinu laps täiesti süüst puhas on. On ennegi need pailapsed vanemate selja taga parajad ussid olnud. Kaevata ta juba oskab, nagu näha:)
Tegelikult päris kummaline suhtumine sinu poolt, et sinu tütar on igal juhul hea ja mehe poeg paha ja süüdimatu, keda peab karistama ja paika panema. Uuriks ehk enne järele, millest lastel tüli tekkis. Mulle tundub, et üritad ka meest tema poja vastu üles keerata. Ehk peaksid neile rohkem isa-poja aega võimaldama, mitte nii, et poiss end sissetungijana tunneb.
tõtt öelda oli see teist korda mulle teada olevalt, et ta minu last lõi. Minu oma ei tee seda kunagi, kuna olen teda üritanud kasvatada viisakaks kodanikuks. Kui selline asi veel peaks juhtuma, siis ilmselt tulekski mõelda sellele, et saab karistada ja läheb nurka mõtlema.
Soovituse välja selgitada, mis löömisele eelnes lasid mugavalt kõrvust mööda?
Pange tähele, see on isa uue naise versioon asjast. Saan aru, et tema 9a tütar pole selle mehe oma. Ehk saadaks oma 9a tütre oma isa juurde nädalavahetuseks, et 9a poiss saaks rahulikult oma isa juurde tulla? See pole ka kärgpere, mida sa kirjeldad vaid sinu loodud pere. Ise võtsid lapsega mehe.
Lapsed kaklevadki. Suur mure nüüd ma ei tea.
Lapsed kaklevad rusikatega? Mis perest Sa tuled, kus selline asi lubatud oli?
