Esileht Pereelu ja suhted Aastatepikkune viha ema vastu – kuidas vabaneda?

Näitan 13 postitust - vahemik 31 kuni 43 (kokku 43 )

Teema: Aastatepikkune viha ema vastu – kuidas vabaneda?

Postitas:
Kägu

Minul ei ole enam viha. Ema on surnud, mul on pettumus. Kogu enda ja tema kooseksisteeritud aja ootasin armastust, millest lauludes lauldakse, muinasjuttudes kirjutatakse jne. Ja nägin ikka ja alati hoopis seda, kuidas ma kunagi kuhugi ei kõlvanud. Kõik see värk- füüsiline vägivald, vaimne vägivald ja seda kogu aeg, mitte ainult lapsepõlves. No füüsiline küll lõppes sellega, kui sain piisavalt suureks, et vastu hakata.

Vaatan praegu oma lapsi- lausa naljakas kui teistmoodi kõik on! Mu augustatud ja mässulised teismelised tulevad ja võtavad mul tänaval lausa käest kinni ja kõnnivadki käest kinni. Tulevad kallistama, saadavad südameid, teavitavad,  kui kuhugi lähevad, räägivad muredest – rõõmudest. Mul ei olnud eladeski emaga mitte midagi sellist. Sain oma muinasjutu hoopis oma laste käest ja olen neile ääretult tänulik iga päev, iga tund ja iga sekund 🙂

+9
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

mina suutsin oma isale andestada alles nüüd, kui olen juba 50+.
mulle jõudis kohale, et see oli tema kasvatuse viga ehk temast ei saanudki teistsugust inimest tulla.
see avastus tõi mulle tohtu kergenduse. paraku oli isa selleks hetkeks juba paar aastat surnud. käisin ta haual ja andsin andeks, isegi nutsin peatäie. mul on väga kahju, et ma jõudnud selleni enne tema surma.

+2
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Teate, ma olen teile nii tänulik. Nii head, targad nõuanded ja südamlikud lood, kes oma lapsepõlve on avanud. On ikka ilusaid inimesi olemas.

Teemaalgataja

+6
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Selline viha on kasutu ja kahju teeb see kõige rohkem su enda tervisele ja  vaimsele heaolule.See pole isegi tähtis, milline ema täpselt oli, mis ta tegi või kas ta ise seda tunnistab. Viha on sinu oma ja sinu sees, siin on juba öeldud ja tehtud, et andestada saab ka surnule näiteks, kellele sellest ammu enam sooja ega külma pole.

Pole mingit viha. Hea raamatu saaks sellest kirjutada, milline ema oli. Aga ei huvita nii palju. See välise kuvandi ja tegelikkuse vahe. Ma ei jäta ka tõtt rääkimata, kui keegi hakkab temast mingeid imekauneid mälestusi heietama. Samas kui keegi tema kohta halba valetab, siis parandan seda ka.

+4
-1
Please wait...

Postitas:
Kägu

Olen käinud selle teemaga ka psühholoogi juures, aga abi pole saanud. Ehk siin keegi oskab kaasa mõelda.

Lugu järgmine:

Tulen pigem raskemapoolsetest oludest – vaesus, aastatepikkune nälg (ainuke söögikord oli ühel perioodil mitu aastat vaid koolilõuna), vägivaldne isa, alkoholism, ebaturvaline kasvamise keskkond, turvatunde puudumine, uus “kasuisa” ja ta sõbrad, kel oli ebaterve seksuaalne huvi minu kui alaealise suhtes.

Sellest kõigest on tekkinud mul aastatepikkune allasurutud viha ema vastu. Mitte sellepärast, et olime vaesed ja näljas, vaid tõsise hoolimatuse pärast. Me ei olnud kogu aeg näljas, kuid sellest hoolimata ta isegi ei pingutanud, et me hommikul saaksime hommikusööki või et meil oleksid ilmastikule vastavad riided/jalanõud. Mingitest kingitustest (sünnipäevaks, jõuludeks) võisime vaid und näha. Polnud elementaarset tähelepanu, mida vanem peaks oma lastele pakkuma.

Saan aru, et vägivaldsest suhtest on raske loobuda (suhe mu isaga) ja mu ema oli katki, kuid pärast mu isa surma valis ta taas omale alkohoolikust mehe, kes meid vaimselt väärkohtles, söögirahad maha jõi ja lasi oma sõpradel minu suhtes ebatervelt käituda.

Mu ema oli kõigest teadlik, kuid kui selle vastu võitlesin, ähvardas mind lastekodusse panna (olin tol ajal 15). Täna mõtleks ta ilmselt teistmoodi, kahetseb.

Kokkuvõtvalt pole mul eriti ema poolt olnud primaarset hoolt ja nüüd, kus olen ise lapsevanem, on see viha tohutult võimendunud. Minu jaoks oleks mõeldamatu, et mu lapse põhivajadused on täitmata ja ma isegi ei pinguta ta heaolu nimel. Täna otsib ta minuga aktiivselt kontakti, soovib näiteks jõuludel ja igal muul võimalikul hetkel minu perele külla tulla (tänaseks on ta üksik naine ja vajab tähelepanu), aga ta ise omal ajal ei pakkunud mitte mingit peresoojust. Olen märganud, et ta kardab mind, sest olen oma olekuga silmnähtavalt külm ja tõrjuv.

Ta ei ole halb inimene, väga õrna hingega, aga lihtsalt pole osanud oma elu elada.

Kas on mingeid võimalusi, kuidas sellest vabaneda – mismoodi mõelda, et sellest üle saada?

Ei tea, kas sellest kasu on, aga mina sain oma vihast eksmehe vastu lahti sedasi, et ma vaidlesin temaga mõttes pikalt ja kirjutasin päriskirju, mille ära põletasin.  Valasin endast kõik mõtted ja tunded nendesse kirjadesse ning ajapikku hakkas parem.

Lisaks aitas veel hästi agressiivse muusika kuulamise saatel enda väsinuks tantsimine ning sellejärgne mediteerimine ja mõtteviisi pööramine – tema on minevik ja ei mõjuta minu tänast olukorda, ma olen endaga toimetulev täisealine naine ja pakun endale sellist elu, mida ma väärin.

Lisaks anna talle andeks see, milline ta minevikus oli, see ei muuda midagi ning ravige see suhe terveks nüüd, olevikus – ta on sinu ema ja sinu lapse vanaema.

Veider, aga see anonüümsete alkohoolikute 12-sammu teraapia toimib ka viharavis päris korralikult.

Võimalik, et aitaks see, et kirjutad kõik asjad üles, mida ema valesti tegi ja nõuad temalt selgitust nende asjade kohta.

Aga tegutseda tuleb nüüd – ühel hetkel teda enam ei ole ja siis jääd oma elupäevadelõpuni kiruma, et asju korda ei ajanud.

 

+1
-1
Please wait...

Postitas:
Kägu

Aga tegutseda tuleb nüüd – ühel hetkel teda enam ei ole ja siis jääd oma elupäevadelõpuni kiruma, et asju korda ei ajanud.

Miks? Kui keegi on sind pidevalt halvasti kohelnud, miks peaks oma väärtuslikku aega kulutama sellele, et temaga asju klaarida või talle andestada. Kui näiteks naaberkorteri elanik sind süstemaatiliselt halvustab või kiusab, siis kui ta surema hakkab, sa tunned kahjutunnet, et ei saanud temaga “asju korda aetud”. Ükski väärkohtleja, kiusaja pole rohkem tähelepanu väärtki, olgugi ema, isa või kes tahes. Ka siis, kui vahele viskas ka normaalseid või kauneidki momente.

Kuskil on see piir, kus jääb tänu heade hetkede eest, aga igasuguseid nõmedusi korda ajada või andestada pole küll vaja. Kui see just ei piina, nagu keegi eespool kirjutas. Mind näiteks kiusas üks sugulane. Ei ole kavaski talle andestada või midagi korda ajama hakata, ta ei pälvi nii palju mu tähelapanugi. Ega emagi pole mingi püha lehm, et tema valestitegemisi ei võiks märgata ja teada. Kui need on marginaalsed, siis saab muidugi neist üle vaadata, aga teatud piirist edasi on mitu võimalust. Kas väärkoheldut hakkab see piinama või muutub ta ükskõikseks või tunneb ta viha või tunnetab ta oma lapsepõlve nagu kõrvaltvaataja.

+5
-1
Please wait...

Postitas:
Kägu

Mina olen samuti pika viha pidaja. Mõnes mõttes nagu unustan ära selle inimese enda jaoks. Ma ei lähe midagi arutama ega klaarima, lihtsalt lülitan enda elust välja. Võin aastaid vihane olla ja vaikida. Vahel olen ka andestanud, kui teine osapool on selleks teinud esimese sammu ja soovinud minuga suhteid taastada. Andestan pikkamööda, kuid väga lähedale tõenäoliselt enam ei laseks.

+3
-1
Please wait...

Postitas:
Kägu

Varem oligi selline asi tavaline. Kui emale tundus, et võim lapsest üle ei käi, ähvardati lastekoduga. Mind nt ähvardati sellega et ta lööb mu ise maha. Ta ütles et ise sünnitas ja ise ära tapab. Kusjuures ma lapsena uskusin ka seda et selline õigus emadel on. See loll jutt oli hirmust et ta võim ei käi must enam üle. Ja kui laps ema ei kuula, mis tast  siis saab

+5
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Mu ema leivanumber oli mind enesetapuga ähvardada.

Ja nüüd ta imestab, kuidas ma nii hoolimatuks ja külmaks kasvanud olen 🙂

+7
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Mind aitas selline psühholoogiast leitud nipp kujutada oma ema ette väikese lapsena. (Tema lapsepõlves oli ka väärkohtlemist.) Ja siis proovida ette kujutada, kuidas sa selle armsa lapse suhtes oleksid mõistev. See pole selle lapse süü, et temaga nii käituti ja selline täiskasvanu kasvatati. Ema jätkas oma lapsepõlvemustrit, aga sina oled teadlikum ja murrad selle. Selle üle saab tunda rõõmu. Ega see nipp täielikult ei aita, aga natuke ikka, eriti just siis kui silmast silma kohtudes tulevad üles negatiivsed emotsioonid. Siis kujuta enda ette ema asemel seisma see väike laps, kes ta kunagi oli, ja lähed jälle rohkem rahu ja mõistmise poole.

Lisaks emale suunatud emotsioonidega tuleks tegeleda endaga ka. Just kujutada ja kinnitada endale, et see, mis oli sinu lapsepõlves, on nüüd möödas ja ei tule sinu peres enam tagasi. Sinu lapsed on turvalises kohas, aga samamoodi oled sina ise ka. Samamoodi nagu sa ei tunne enam otsest hirmu ja ängi (sest need olukorrad on möödas), ei pea enam tundma ka viha.

Oi, kui armas nipp!

0
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Mul on jõuetusetunne. Viimasel ajal on mu ema väga huvitatud koolikiusamise arutamisest. Ma ei tea, kust tal see teema tulnud on, oma lapsed juba ammu täiskasvanud. Siis ta kirub, et kõik on õpetajate süü, nood ei pane tähele ja ei tee midagi. Tema ise oleks õpetajana selline, kes ei märka ja ei tee midagi. Ja poputaks neid, kes talle poevad ja teistest halba räägivad.

Minu jaoks oli kool lapsepõlves hoopis see turvatsoon, kuigi ega ma ei olnud seal kõva tegija. Olin seal teistega võrdsem kui kodus ema jaoks.

Mina kogesin hoopis kodukiusamist ja uskumatu, kuid see kestab tänaseni. Õde on mu peale nii palju kordi valetanud, et ma olevat teinud midagi taunitavat. Ja ema kargas siis alati mulle kallale ja tegi mulle peapesu. Õde rõõmsalt itsitas ja muutus aastatega üha julgemaks. Mina omakorda muutusin järjest ebakindlamaks. Käisin kodus mööda seinaääri, et mitte kellegi tähelepanu äratada. Aga isegi siis sain pahandada, sest ema käskis majapidamistöid teha, aga ma ei teinud neid ka kunagi tema arvates piisavalt hästi ega kiiresti.

Kõige hullem oli ja on see üksinduse ja kaitsetuse tunne, et sinuga käitutakse ülekohtuselt ja teha pole midagi. Oma pere ju.

Sellest emaga rääkima minnes sain ka pahandada, et mis ma mõtlen asju välja ja olen ülitundlik. Aga õde on isegi täiskasvanuna ema ees krokodillipisarate etendust teinud ja kuidagi on tema halb enesetunne ikka minu osalusel tekkinud. Isegi kui me peaaegu ei suhtle omavahel, sest sellise lapsepõlvega ühe pere lastest sõbrad ei kasva. Kui õde talle kaebab midagi, siis õde ta ei hurjuta, et miks sa nii negatiivne oled, temale tunneb kaasa ja tuleb siis vihasena mind karistama.

Ma olen pikalt mõelnud, mis tal küll minu vastu on. Võibolla on armastuse puudumine minu suhtes kuidagi sellega seotud, et isa teda pettis kui ema mind ootas. Seda sain täiskasvanuna teada. Kuid kas selline asi võib mõjutada inimese suhtumist oma lapsesse terve elu? Ei tea, aga see mõte et negatiivne suhtumine minusse on kuidagi selle petmisega seotud, on mind pisut aidanud, sest see vabastab mind nagu natuke süüst, et emale vaid pahameelt tekitan.

Täiskasvanuna on ta tavaliselt algul viisakas, aga kui oleme juba mitu tundi koos veetnud, ei suuda ta varsti oma suhtumist varjata. Pärast on mul tükk aega paha olla. Asja teeb raskemaks see, et ta ise otsib kontakti, sest väljastpoolt peab kõik normaalne tunduma.

Ilmselt on tal mõnes mõttes õigus mind ebameeldivaks pidada, sest kui ikka aastate kaupa sellist suhtumist kogeda, siis ma ei ole ka mingi päikesekiir tema seltskonnas. Näen ise ka, kuidas ma muutun tujutuks ja raskemeelseks. Oleme üsna vähe koos, aga viimasel ajal on hullemaks läinud. Ma ei saa isegi telekast suvalist asja kommenteerida, ilma et ta ütles EI, see on teisiti. Nii on kõigega. Ütlen, et ole ettevaatlik, sest õues on libe. Ütleb ei, õues ei ole libe (kusjuures oli libe). Iga pisiasja mis ma ütlen, lükkab ümber. See on nii tüütu. Lõpuks jään vait, siis on jälle häda. Siis hakkab mind analüüsima, et kuidas ma ikka nii halvasti käitun. Tunnen end täieliku kõntsana peale temaga koosviibimist. Soovitate ehk kohtumisi vältida, aga alati ei õnnestu. Juba lapsena tuli ta mulle järgi kui tal mu sõimamine pooleli jäi, sest ma jooksin minema. Rääkida pile sellest võimalik. Ah ma rohkem ei kirjuta, sest tunnen, kuidas see mõjub enesetundele.

+2
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Jälle see miinustaja on siia roninud miinuseid panema. Mida on vaja ühel miinustada pidevalt?

+1
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Mul on jõuetusetunne. Viimasel ajal on mu ema väga huvitatud koolikiusamise arutamisest. Ma ei tea, kust tal see teema tulnud on, oma lapsed juba ammu täiskasvanud. Siis ta kirub, et kõik on õpetajate süü, nood ei pane tähele ja ei tee midagi. Tema ise oleks õpetajana selline, kes ei märka ja ei tee midagi. Ja poputaks neid, kes talle poevad ja teistest halba räägivad.

Minu jaoks oli kool lapsepõlves hoopis see turvatsoon, kuigi ega ma ei olnud seal kõva tegija. Olin seal teistega võrdsem kui kodus ema jaoks.

Mina kogesin hoopis kodukiusamist ja uskumatu, kuid see kestab tänaseni. Õde on mu peale nii palju kordi valetanud, et ma olevat teinud midagi taunitavat. Ja ema kargas siis alati mulle kallale ja tegi mulle peapesu. Õde rõõmsalt itsitas ja muutus aastatega üha julgemaks. Mina omakorda muutusin järjest ebakindlamaks. Käisin kodus mööda seinaääri, et mitte kellegi tähelepanu äratada. Aga isegi siis sain pahandada, sest ema käskis majapidamistöid teha, aga ma ei teinud neid ka kunagi tema arvates piisavalt hästi ega kiiresti.

Kõige hullem oli ja on see üksinduse ja kaitsetuse tunne, et sinuga käitutakse ülekohtuselt ja teha pole midagi. Oma pere ju.

Sellest emaga rääkima minnes sain ka pahandada, et mis ma mõtlen asju välja ja olen ülitundlik. Aga õde on isegi täiskasvanuna ema ees krokodillipisarate etendust teinud ja kuidagi on tema halb enesetunne ikka minu osalusel tekkinud. Isegi kui me peaaegu ei suhtle omavahel, sest sellise lapsepõlvega ühe pere lastest sõbrad ei kasva. Kui õde talle kaebab midagi, siis õde ta ei hurjuta, et miks sa nii negatiivne oled, temale tunneb kaasa ja tuleb siis vihasena mind karistama.

Ma olen pikalt mõelnud, mis tal küll minu vastu on. Võibolla on armastuse puudumine minu suhtes kuidagi sellega seotud, et isa teda pettis kui ema mind ootas. Seda sain täiskasvanuna teada. Kuid kas selline asi võib mõjutada inimese suhtumist oma lapsesse terve elu? Ei tea, aga see mõte et negatiivne suhtumine minusse on kuidagi selle petmisega seotud, on mind pisut aidanud, sest see vabastab mind nagu natuke süüst, et emale vaid pahameelt tekitan.

Täiskasvanuna on ta tavaliselt algul viisakas, aga kui oleme juba mitu tundi koos veetnud, ei suuda ta varsti oma suhtumist varjata. Pärast on mul tükk aega paha olla. Asja teeb raskemaks see, et ta ise otsib kontakti, sest väljastpoolt peab kõik normaalne tunduma.

Ilmselt on tal mõnes mõttes õigus mind ebameeldivaks pidada, sest kui ikka aastate kaupa sellist suhtumist kogeda, siis ma ei ole ka mingi päikesekiir tema seltskonnas. Näen ise ka, kuidas ma muutun tujutuks ja raskemeelseks. Oleme üsna vähe koos, aga viimasel ajal on hullemaks läinud. Ma ei saa isegi telekast suvalist asja kommenteerida, ilma et ta ütles EI, see on teisiti. Nii on kõigega. Ütlen, et ole ettevaatlik, sest õues on libe. Ütleb ei, õues ei ole libe (kusjuures oli libe). Iga pisiasja mis ma ütlen, lükkab ümber. See on nii tüütu. Lõpuks jään vait, siis on jälle häda. Siis hakkab mind analüüsima, et kuidas ma ikka nii halvasti käitun. Tunnen end täieliku kõntsana peale temaga koosviibimist. Soovitate ehk kohtumisi vältida, aga alati ei õnnestu. Juba lapsena tuli ta mulle järgi kui tal mu sõimamine pooleli jäi, sest ma jooksin minema. Rääkida pile sellest võimalik. Ah ma rohkem ei kirjuta, sest tunnen, kuidas see mõjub enesetundele.

 

Mina ei üritaks kohtumisi vältida, vaid lihtsalt ei kohtuks. Oleksin selles osas äärmiselt jäärapäine. Milleks panna end ebamugavasse olukorda.

+2
0
Please wait...

Näitan 13 postitust - vahemik 31 kuni 43 (kokku 43 )


Esileht Pereelu ja suhted Aastatepikkune viha ema vastu – kuidas vabaneda?