Teema: Aastatepikkune viha ema vastu – kuidas vabaneda?

Minul ei ole enam viha. Ema on surnud, mul on pettumus. Kogu enda ja tema kooseksisteeritud aja ootasin armastust, millest lauludes lauldakse, muinasjuttudes kirjutatakse jne. Ja nägin ikka ja alati hoopis seda, kuidas ma kunagi kuhugi ei kõlvanud. Kõik see värk- füüsiline vägivald, vaimne vägivald ja seda kogu aeg, mitte ainult lapsepõlves. No füüsiline küll lõppes sellega, kui sain piisavalt suureks, et vastu hakata.

Vaatan praegu oma lapsi- lausa naljakas kui teistmoodi kõik on! Mu augustatud ja mässulised teismelised tulevad ja võtavad mul tänaval lausa käest kinni ja kõnnivadki käest kinni. Tulevad kallistama, saadavad südameid, teavitavad,  kui kuhugi lähevad, räägivad muredest – rõõmudest. Mul ei olnud eladeski emaga mitte midagi sellist. Sain oma muinasjutu hoopis oma laste käest ja olen neile ääretult tänulik iga päev, iga tund ja iga sekund 🙂

Teate, ma olen teile nii tänulik. Nii head, targad nõuanded ja südamlikud lood, kes oma lapsepõlve on avanud. On ikka ilusaid inimesi olemas.

Teemaalgataja

#3926948:

Olen käinud selle teemaga ka psühholoogi juures, aga abi pole saanud. Ehk siin keegi oskab kaasa mõelda.

Lugu järgmine:

Tulen pigem raskemapoolsetest oludest – vaesus, aastatepikkune nälg (ainuke söögikord oli ühel perioodil mitu aastat vaid koolilõuna), vägivaldne isa, alkoholism, ebaturvaline kasvamise keskkond, turvatunde puudumine, uus “kasuisa” ja ta sõbrad, kel oli ebaterve seksuaalne huvi minu kui alaealise suhtes.

Sellest kõigest on tekkinud mul aastatepikkune allasurutud viha ema vastu. Mitte sellepärast, et olime vaesed ja näljas, vaid tõsise hoolimatuse pärast. Me ei olnud kogu aeg näljas, kuid sellest hoolimata ta isegi ei pingutanud, et me hommikul saaksime hommikusööki või et meil oleksid ilmastikule vastavad riided/jalanõud. Mingitest kingitustest (sünnipäevaks, jõuludeks) võisime vaid und näha. Polnud elementaarset tähelepanu, mida vanem peaks oma lastele pakkuma.

Saan aru, et vägivaldsest suhtest on raske loobuda (suhe mu isaga) ja mu ema oli katki, kuid pärast mu isa surma valis ta taas omale alkohoolikust mehe, kes meid vaimselt väärkohtles, söögirahad maha jõi ja lasi oma sõpradel minu suhtes ebatervelt käituda.

Mu ema oli kõigest teadlik, kuid kui selle vastu võitlesin, ähvardas mind lastekodusse panna (olin tol ajal 15). Täna mõtleks ta ilmselt teistmoodi, kahetseb.

Kokkuvõtvalt pole mul eriti ema poolt olnud primaarset hoolt ja nüüd, kus olen ise lapsevanem, on see viha tohutult võimendunud. Minu jaoks oleks mõeldamatu, et mu lapse põhivajadused on täitmata ja ma isegi ei pinguta ta heaolu nimel. Täna otsib ta minuga aktiivselt kontakti, soovib näiteks jõuludel ja igal muul võimalikul hetkel minu perele külla tulla (tänaseks on ta üksik naine ja vajab tähelepanu), aga ta ise omal ajal ei pakkunud mitte mingit peresoojust. Olen märganud, et ta kardab mind, sest olen oma olekuga silmnähtavalt külm ja tõrjuv.

Ta ei ole halb inimene, väga õrna hingega, aga lihtsalt pole osanud oma elu elada.

Kas on mingeid võimalusi, kuidas sellest vabaneda – mismoodi mõelda, et sellest üle saada?

Ei tea, kas sellest kasu on, aga mina sain oma vihast eksmehe vastu lahti sedasi, et ma vaidlesin temaga mõttes pikalt ja kirjutasin päriskirju, mille ära põletasin.  Valasin endast kõik mõtted ja tunded nendesse kirjadesse ning ajapikku hakkas parem.

Lisaks aitas veel hästi agressiivse muusika kuulamise saatel enda väsinuks tantsimine ning sellejärgne mediteerimine ja mõtteviisi pööramine – tema on minevik ja ei mõjuta minu tänast olukorda, ma olen endaga toimetulev täisealine naine ja pakun endale sellist elu, mida ma väärin.

Lisaks anna talle andeks see, milline ta minevikus oli, see ei muuda midagi ning ravige see suhe terveks nüüd, olevikus – ta on sinu ema ja sinu lapse vanaema.

Veider, aga see anonüümsete alkohoolikute 12-sammu teraapia toimib ka viharavis päris korralikult.

Võimalik, et aitaks see, et kirjutad kõik asjad üles, mida ema valesti tegi ja nõuad temalt selgitust nende asjade kohta.

Aga tegutseda tuleb nüüd – ühel hetkel teda enam ei ole ja siis jääd oma elupäevadelõpuni kiruma, et asju korda ei ajanud.

Mina olen samuti pika viha pidaja. Mõnes mõttes nagu unustan ära selle inimese enda jaoks. Ma ei lähe midagi arutama ega klaarima, lihtsalt lülitan enda elust välja. Võin aastaid vihane olla ja vaikida. Vahel olen ka andestanud, kui teine osapool on selleks teinud esimese sammu ja soovinud minuga suhteid taastada. Andestan pikkamööda, kuid väga lähedale tõenäoliselt enam ei laseks.

Mu ema leivanumber oli mind enesetapuga ähvardada.

Ja nüüd ta imestab, kuidas ma nii hoolimatuks ja külmaks kasvanud olen 🙂

Mul on jõuetusetunne. Viimasel ajal on mu ema väga huvitatud koolikiusamise arutamisest. Ma ei tea, kust tal see teema tulnud on, oma lapsed juba ammu täiskasvanud. Siis ta kirub, et kõik on õpetajate süü, nood ei pane tähele ja ei tee midagi. Tema ise oleks õpetajana selline, kes ei märka ja ei tee midagi. Ja poputaks neid, kes talle poevad ja teistest halba räägivad.

Minu jaoks oli kool lapsepõlves hoopis see turvatsoon, kuigi ega ma ei olnud seal kõva tegija. Olin seal teistega võrdsem kui kodus ema jaoks.

Mina kogesin hoopis kodukiusamist ja uskumatu, kuid see kestab tänaseni. Õde on mu peale nii palju kordi valetanud, et ma olevat teinud midagi taunitavat. Ja ema kargas siis alati mulle kallale ja tegi mulle peapesu. Õde rõõmsalt itsitas ja muutus aastatega üha julgemaks. Mina omakorda muutusin järjest ebakindlamaks. Käisin kodus mööda seinaääri, et mitte kellegi tähelepanu äratada. Aga isegi siis sain pahandada, sest ema käskis majapidamistöid teha, aga ma ei teinud neid ka kunagi tema arvates piisavalt hästi ega kiiresti.

Kõige hullem oli ja on see üksinduse ja kaitsetuse tunne, et sinuga käitutakse ülekohtuselt ja teha pole midagi. Oma pere ju.

Sellest emaga rääkima minnes sain ka pahandada, et mis ma mõtlen asju välja ja olen ülitundlik. Aga õde on isegi täiskasvanuna ema ees krokodillipisarate etendust teinud ja kuidagi on tema halb enesetunne ikka minu osalusel tekkinud. Isegi kui me peaaegu ei suhtle omavahel, sest sellise lapsepõlvega ühe pere lastest sõbrad ei kasva. Kui õde talle kaebab midagi, siis õde ta ei hurjuta, et miks sa nii negatiivne oled, temale tunneb kaasa ja tuleb siis vihasena mind karistama.

Ma olen pikalt mõelnud, mis tal küll minu vastu on. Võibolla on armastuse puudumine minu suhtes kuidagi sellega seotud, et isa teda pettis kui ema mind ootas. Seda sain täiskasvanuna teada. Kuid kas selline asi võib mõjutada inimese suhtumist oma lapsesse terve elu? Ei tea, aga see mõte et negatiivne suhtumine minusse on kuidagi selle petmisega seotud, on mind pisut aidanud, sest see vabastab mind nagu natuke süüst, et emale vaid pahameelt tekitan.

Täiskasvanuna on ta tavaliselt algul viisakas, aga kui oleme juba mitu tundi koos veetnud, ei suuda ta varsti oma suhtumist varjata. Pärast on mul tükk aega paha olla. Asja teeb raskemaks see, et ta ise otsib kontakti, sest väljastpoolt peab kõik normaalne tunduma.

Ilmselt on tal mõnes mõttes õigus mind ebameeldivaks pidada, sest kui ikka aastate kaupa sellist suhtumist kogeda, siis ma ei ole ka mingi päikesekiir tema seltskonnas. Näen ise ka, kuidas ma muutun tujutuks ja raskemeelseks. Oleme üsna vähe koos, aga viimasel ajal on hullemaks läinud. Ma ei saa isegi telekast suvalist asja kommenteerida, ilma et ta ütles EI, see on teisiti. Nii on kõigega. Ütlen, et ole ettevaatlik, sest õues on libe. Ütleb ei, õues ei ole libe (kusjuures oli libe). Iga pisiasja mis ma ütlen, lükkab ümber. See on nii tüütu. Lõpuks jään vait, siis on jälle häda. Siis hakkab mind analüüsima, et kuidas ma ikka nii halvasti käitun. Tunnen end täieliku kõntsana peale temaga koosviibimist. Soovitate ehk kohtumisi vältida, aga alati ei õnnestu. Juba lapsena tuli ta mulle järgi kui tal mu sõimamine pooleli jäi, sest ma jooksin minema. Rääkida pile sellest võimalik. Ah ma rohkem ei kirjuta, sest tunnen, kuidas see mõjub enesetundele.

#3928802:

Mul on jõuetusetunne. Viimasel ajal on mu ema väga huvitatud koolikiusamise arutamisest. Ma ei tea, kust tal see teema tulnud on, oma lapsed juba ammu täiskasvanud. Siis ta kirub, et kõik on õpetajate süü, nood ei pane tähele ja ei tee midagi. Tema ise oleks õpetajana selline, kes ei märka ja ei tee midagi. Ja poputaks neid, kes talle poevad ja teistest halba räägivad.

Minu jaoks oli kool lapsepõlves hoopis see turvatsoon, kuigi ega ma ei olnud seal kõva tegija. Olin seal teistega võrdsem kui kodus ema jaoks.

Mina kogesin hoopis kodukiusamist ja uskumatu, kuid see kestab tänaseni. Õde on mu peale nii palju kordi valetanud, et ma olevat teinud midagi taunitavat. Ja ema kargas siis alati mulle kallale ja tegi mulle peapesu. Õde rõõmsalt itsitas ja muutus aastatega üha julgemaks. Mina omakorda muutusin järjest ebakindlamaks. Käisin kodus mööda seinaääri, et mitte kellegi tähelepanu äratada. Aga isegi siis sain pahandada, sest ema käskis majapidamistöid teha, aga ma ei teinud neid ka kunagi tema arvates piisavalt hästi ega kiiresti.

Kõige hullem oli ja on see üksinduse ja kaitsetuse tunne, et sinuga käitutakse ülekohtuselt ja teha pole midagi. Oma pere ju.

Sellest emaga rääkima minnes sain ka pahandada, et mis ma mõtlen asju välja ja olen ülitundlik. Aga õde on isegi täiskasvanuna ema ees krokodillipisarate etendust teinud ja kuidagi on tema halb enesetunne ikka minu osalusel tekkinud. Isegi kui me peaaegu ei suhtle omavahel, sest sellise lapsepõlvega ühe pere lastest sõbrad ei kasva. Kui õde talle kaebab midagi, siis õde ta ei hurjuta, et miks sa nii negatiivne oled, temale tunneb kaasa ja tuleb siis vihasena mind karistama.

Ma olen pikalt mõelnud, mis tal küll minu vastu on. Võibolla on armastuse puudumine minu suhtes kuidagi sellega seotud, et isa teda pettis kui ema mind ootas. Seda sain täiskasvanuna teada. Kuid kas selline asi võib mõjutada inimese suhtumist oma lapsesse terve elu? Ei tea, aga see mõte et negatiivne suhtumine minusse on kuidagi selle petmisega seotud, on mind pisut aidanud, sest see vabastab mind nagu natuke süüst, et emale vaid pahameelt tekitan.

Täiskasvanuna on ta tavaliselt algul viisakas, aga kui oleme juba mitu tundi koos veetnud, ei suuda ta varsti oma suhtumist varjata. Pärast on mul tükk aega paha olla. Asja teeb raskemaks see, et ta ise otsib kontakti, sest väljastpoolt peab kõik normaalne tunduma.

Ilmselt on tal mõnes mõttes õigus mind ebameeldivaks pidada, sest kui ikka aastate kaupa sellist suhtumist kogeda, siis ma ei ole ka mingi päikesekiir tema seltskonnas. Näen ise ka, kuidas ma muutun tujutuks ja raskemeelseks. Oleme üsna vähe koos, aga viimasel ajal on hullemaks läinud. Ma ei saa isegi telekast suvalist asja kommenteerida, ilma et ta ütles EI, see on teisiti. Nii on kõigega. Ütlen, et ole ettevaatlik, sest õues on libe. Ütleb ei, õues ei ole libe (kusjuures oli libe). Iga pisiasja mis ma ütlen, lükkab ümber. See on nii tüütu. Lõpuks jään vait, siis on jälle häda. Siis hakkab mind analüüsima, et kuidas ma ikka nii halvasti käitun. Tunnen end täieliku kõntsana peale temaga koosviibimist. Soovitate ehk kohtumisi vältida, aga alati ei õnnestu. Juba lapsena tuli ta mulle järgi kui tal mu sõimamine pooleli jäi, sest ma jooksin minema. Rääkida pile sellest võimalik. Ah ma rohkem ei kirjuta, sest tunnen, kuidas see mõjub enesetundele.

Mina ei üritaks kohtumisi vältida, vaid lihtsalt ei kohtuks. Oleksin selles osas äärmiselt jäärapäine. Milleks panna end ebamugavasse olukorda.