Mulle meeldib elada kooselus selle signaaliga, et just siin kooselus olen ma vabatahtlikult
Abiellutakse siis relva ähvardusel?
Ära vääna sõnu. Ja ära räägi, et sa ei ole kuulnud seda “uks on lahti” väidet.
Ära vääna sõnu. Ja ära räägi, et sa ei ole kuulnud seda “uks on lahti” väidet.
Olen ikka. Selles tähenduses, et ei taheta abielluda, kuna see on kuidagi lõplik ja kindel. Tahetakse, et ikka “uks lahti oleks” – tagavaraväljapääs. Et saaks kiiresti ja lihtsalt eemalduda, kui mõni uus õieke tekib, kuhu maanduda. Aga noh, parema puudumisel ollakse praeguse variandiga ka nõus.
Kas tasub üldse pere luua inimesega, kes oma kaaslasest nii mõtleb? Jäägu see iga ühe enda otsustada.
Ehk polegi abiellumine niivõrd tahtmises või mittetahtmises kinni, vaid piirangud seal hoopis raha? Minu tutvusringkonnas on 2 paari, kes koos elanud üle kümne aasta ja peres lapsedki kasvamas. Mõlemad on mõlgutanud pulmamõtteid, kuid kuna ühiselt soovitakse suurt ja meeldejäävat pidu, mitte kuskil nurgataga kahekesi registreerimist, siis jääb puudu rahast. Peredel on mõlemal rajatud ühine kodu (laenu peale), mõlemad keskklassi inimesed, seega kui üleliigne finants peaks ka tekkima, siis paratamatult kulub see oma kodu tarbeks…ja nii need pulmad siis ootavadki.
See on teema, mis alati Perekoolis palju kirgi kütab. Ja millele tuleb alati palju uskumatult toredaid vastuseid. Nii ka seekord:
elukaaslase kohta ei tohi öelda “minu mees” või “minu naine”. See on lubatud ainult abielus olles.
“Ei ole need paarid endas kindlad kui mees ei taha oma nime anda”
“Naiste üle, kes elavad meestega, kes neid abikaasaks ei taha, natuke muidugi imestan”
“Mina jälle ei usu sellist asja. 99,8% juhtudest tähendab see siiski, et mehe soovil”
“vabaabielus, siis kõlab see enam-vähem nii, et on praegu vist jah kellegagi koos ja laps(ed) pidi(d) ka olema”
“Enamik vabaabielus lastega naisi on oma soovi selles olulises küsimuses lihtsalt alla surunud”
“Kui asjas ikka päris kindel pole, väike kõhklus sees ja soovid endale jätta kiirema taganemistee, siis on loomulikult mõttekam vaba kooselu”
“paratamatult tekib pähe mõte, et laste tegemiseks sobis, aga naiseks võtmiseks mitte”
“jah, pean küll abielu kui vormi ja moodust tõsisemaltvõetavamaks, usaldusväärsemaks, isegi…intelligentsemaks”
“haletsen küll”
“noh, kui mees seda ikka päevast-päeva pärimiste peale sulle sisendab, siis ehk tõesti hakkad lõpuks ise ka nii arvama”
Ilmselge, et nende vastuste autorid on elanud nii vabaabielus kui ka abielus – kuskohast nad muidu nii täpselt teavad, mismoodi vabaabielus ollakse. Kohe, kui perekonnaseisuametis allkiri antud, muutus nende suhe hoooopis teiseks. Mõnel kohe mitu korda nii.
Mina abiellusin mehe survel. Tahtsin temalt last, aga mehele põhimõtteliselt vallasvariant ei sobinud.
Mingi massiline ettekujutus vohab siin õhtuti patja nutvatest vabas kooselus naistest (just NAISTEST!). Nagu iga naise unistus oleks vastastikune materiaalne sõltuvus (just võimalik laenude, võlgade, pärimise teema) ja hoolduskohustus. Ja pidevalt rõhutatakse siin abieluvannet. Mina ei andnud abielludes mingit vannet. See ei ole kohustuslik osa, täpselt nagu valge loor või pulmareis… Kes tahab, see vannub muidugi… kas või omavahel käest kinni hoides metsateel.
Kes te siin patja nutvaid naisi ette kujutavad (mõnusa üleolekutundega muidugi): Kas te ise lohistasite mehe poolvägisi ära? Vabas kooselus oleksite juba kümmet korda välja vahetatud? Et ainuloomulik tundub, et mees niiväga abielust huvitatud polegi? Et otsus vabaks kooseluks ei saa kahepoolne olla, ja et salaja kindlasti naine nutab… ja kui väidab, et ei nuta, siis valetab!
Ja selle kohta, et vabas kooselus on „uks alati lahti“ – normaalne ja inimlik ju. Kui koos on hea ja/või on vastu võetud otsus heas ja halvas kokku jääda, siis ei kõnnitagi välja. Kas siinsete Kägude abikaasasid hoiabki toas vaid ukselukk? Selle põhjal võiks just vabas kooselus Kägu väita, et tema mees on ta kõrval vabatahtlikult iga hetk, mitte peaasjalikult sellepärast, et sai omal ajal meeltesegaduses „luku taha“ pandud.
Mina elasin 7 aastat mehega, kes abielluda ei soovinud. Ta tegi palju sigadusi, tänaseks olen isegi õnnelik, et ta mind naiseks ei tahtnud. Olin tol ajal väga kurb, et mees mind naiseks ei palu. Püüdsin leppida, tagusin omale pähe, et abielu on lihtsalt paber.
Täna austan abieluinimesi ja minu arvates on see ainus asi, mis loeb ja on päris. Sest kui pole lubadust, siis on tõesti tagauks lahti ja kõik kuidagi suvaline.
Ise ma abielus pole, kuid sellise mehe peale enam pikalt aega ei raiska, kes abielluda ei taha.
Sest kui head seksi ei saaks, siis ju ei vaevukski sellisega koos elama.
No kui hea saab seks olla isikuga, keda sa ei armasta või kes sind ei armasta? Küll ikka petavad ennast või siis tõesti ei teagi, mis seks olla võib. Ütlen uudise: ei ole paljas nühkimine, lausa suurepärane asi on seks – armastatuga.
Ehk polegi abiellumine niivõrd tahtmises või mittetahtmises kinni, vaid piirangud seal hoopis raha? Minu tutvusringkonnas on 2 paari, kes koos elanud üle kümne aasta ja peres lapsedki kasvamas. Mõlemad on mõlgutanud pulmamõtteid, kuid kuna ühiselt soovitakse suurt ja meeldejäävat pidu, mitte kuskil nurgataga kahekesi registreerimist, siis jääb puudu rahast. Peredel on mõlemal rajatud ühine kodu (laenu peale), mõlemad keskklassi inimesed, seega kui üleliigne finants peaks ka tekkima, siis paratamatult kulub see oma kodu tarbeks…ja nii need pulmad siis ootavadki.
Paljas ettekääne. Abielu ei võrdu pulmadega.
Ära vääna sõnu. Ja ära räägi, et sa ei ole kuulnud seda “uks on lahti” väidet.
Olen ikka. Selles tähenduses, et ei taheta abielluda, kuna see on kuidagi lõplik ja kindel. Tahetakse, et ikka “uks lahti oleks” – tagavaraväljapääs. Et saaks kiiresti ja lihtsalt eemalduda, kui mõni uus õieke tekib, kuhu maanduda. Aga noh, parema puudumisel ollakse praeguse variandiga ka nõus.
Aga sulle meeldib, kui selle kiire ja lihtsa eemaldumise asemel on eemaldumisega rohkem jama?
Aga sulle meeldib, kui selle kiire ja lihtsa eemaldumise asemel on eemaldumisega rohkem jama?
Kui inimesel rohkem “jama” on, siis ta ehk mõtleb ka natuke pikemalt järgi, enne kui perekonda lõhkuma hakkab. Kui elad koos järjekordse voodi.. tähendab elukaaslasega, siis vast pole väga vahet, kes seal parasjagu kõrval on.
Aga no, kui abielu inimese jaoks vaid jama on ja elu keerleb selle ümber, kuidas suhteid võimalikult kergelt ja kiiresti vahetada saaks, siis vast ei tasugi rohkem midagi lisada.
Ah, mine kuu peale oma küsimusega! Miks ma peaks?
Küll aga pean ma ennast tervemaks inimeseks (peast), kui need, kes pidevalt mõtlevad kategooriates “kumb on parem”.
Ma olen ühe korra varem ka siin foorumis välja öelnud arvamuse, et minu jaoks on oluline see ja ainult see, mida tahan mina ise ja mida tahab minu partner (kui asi puudutab kooselamise vormi) ja, et need arvamused oleksid ühesugused.
Ülejäänud inimesed maailmas elavad oma elu nii nagu oskavad ja tahavad. Kui mõni sõbrants küsib minu arvamust asjast, siis ütlen talle samamoodi – OLULINE on käia oma partneriga ühte jalga ja kõrvuti, mitte uidata mööda erinevaid radu.
Aga sulle meeldib, kui selle kiire ja lihtsa eemaldumise asemel on eemaldumisega rohkem jama?
Kui inimesel rohkem “jama” on, siis ta ehk mõtleb ka natuke pikemalt järgi, enne kui perekonda lõhkuma hakkab.
No siin on päris otse välja öeldud, miks mõni naine abielu hirmus väärtuslikuks peab: mehel on keeruline jalga lasta. Kui nii keeruline poleks, siis ju pidev hirm, et äkki ta seda ikkagi teeb :p.
Kui inimesel rohkem “jama” on, siis ta ehk mõtleb ka natuke pikemalt järgi, enne kui perekonda lõhkuma hakkab. Kui elad koos järjekordse voodi.. tähendab elukaaslasega, siis vast pole väga vahet, kes seal parasjagu kõrval on.
Aga no, kui abielu inimese jaoks vaid jama on ja elu keerleb selle ümber, kuidas suhteid võimalikult kergelt ja kiiresti vahetada saaks, siis vast ei tasugi rohkem midagi lisada.
Millest see voodikaaslase nimetus? Nagu peale abiellumist kolitaks eraldi vooditesse.
Vasta: minu arvates muudab see tõesti minu elu ebamugavamaks just juriidiliselt. Ma ei ole nõus sellega, et abiellumine muudab abikaasad üksteise pärijateks. Ma pean minema testamenti tegema, ehk vormistama lisadokumente, mis teatud erisuste puhul isegi ei pea vett – milleks? Ma ei soovi seda.
Ma soovingi, et meil mõlemil oleks kogu aeg avalik vabadus – just see “uks lahti” – mida paljud negatiivsena kirjeldavad, on minu jaoks positiivne. Mulle meeldib elada kooselus selle signaaliga, et just siin kooselus olen ma vabatahtlikult – uks on lahti, võin minna kui ei meeldi ja võid sinagi minna, kui ei meeldi.
Mulle meeldis kohutavalt, et sain pangale ütelda, et taotlen laenu üksinda. Kui oled abielus, survestatakse laenu just kahasse võtma (panga turvalisus ja riskide maandamine). Mina esinesin vallalisena, sain laenu ja maandasin selle OMA PERE riske, mitte panga omasid.
Novot, siin ongi erinevus – abielus inimesed ei soovi kohe lahku minna, kui midagi ei meeldi. Sinu puhul sobibki kooselu rohkem, abieluks oled ebaküps ja ei soovi pühenduda. Abielu polegi kõikide jaoks. Kahju ainult, et kooselus tahetakse elada nagu abielus – seks, lapsed. Tahetakse abieluinimeste õigusi, aga abielu vastutust ei soovita kanda. “*Uks lahti”-mentaliteet pole abielus mõeldav, see oleks pigem 15-aastastele kohtingute ajal sobiv.
Vasta: minu arvates muudab see tõesti minu elu ebamugavamaks just juriidiliselt. Ma ei ole nõus sellega, et abiellumine muudab abikaasad üksteise pärijateks. Ma pean minema testamenti tegema, ehk vormistama lisadokumente, mis teatud erisuste puhul isegi ei pea vett – milleks? Ma ei soovi seda.
Ma soovingi, et meil mõlemil oleks kogu aeg avalik vabadus – just see “uks lahti” – mida paljud negatiivsena kirjeldavad, on minu jaoks positiivne. Mulle meeldib elada kooselus selle signaaliga, et just siin kooselus olen ma vabatahtlikult – uks on lahti, võin minna kui ei meeldi ja võid sinagi minna, kui ei meeldi.
Mulle meeldis kohutavalt, et sain pangale ütelda, et taotlen laenu üksinda. Kui oled abielus, survestatakse laenu just kahasse võtma (panga turvalisus ja riskide maandamine). Mina esinesin vallalisena, sain laenu ja maandasin selle OMA PERE riske, mitte panga omasid.Novot, siin ongi erinevus – abielus inimesed ei soovi kohe lahku minna, kui midagi ei meeldi. Sinu puhul sobibki kooselu rohkem, abieluks oled ebaküps ja ei soovi pühenduda. Abielu polegi kõikide jaoks. Kahju ainult, et kooselus tahetakse elada nagu abielus – seks, lapsed. Tahetakse abieluinimeste õigusi, aga abielu vastutust ei soovita kanda. “*Uks lahti”-mentaliteet pole abielus mõeldav, see oleks pigem 15-aastastele kohtingute ajal sobiv.
Tead, sa oled idioot, mida reedab järgmine lause: “Novot, siin ongi erinevus – abielus inimesed ei soovi kohe lahku minna, kui midagi ei meeldi.” Kas koos elavad ja lapsi kasvatavad inimesed soovivad kohe lahku minna kui midagi ei meeldi? Mitte ükski inimene ei soovi purustada midagi, mis on talle hea.
Sul on ikka täielikult klapid silmade ees ja su jutt kuulub a’la usufanaatiku (kes Allahi ei kummarda, sellega … kes Kristust ei teeni, sellega …) mõttemaailma. Mine psühholoogi juurde.
Mitte mina ei ole abieluks küps, vaid sina oled tõelistest väärtustest arusaamiseks toores.
Ma olen ateist, sorry.
Mitte mina ei ole abieluks küps, vaid sina oled tõelistest väärtustest arusaamiseks toores.
Tõelised väärtused elus on siis vallaslapsed ja lugematud elukaaslased? Nojah, kelle jaoks mis väärtus on. Ühes teemas üks Kägu ka rõhutas, kuidas tema arust on täisväärtuslik vallalise naisterahva elu see, kui ta iga nädal paar uut meest koju veab. Eks need eluväärtused ole siis inimstel erinevad ja vale oleks väita, et abiellu pooldajad ei tea tõelisi väärtusi. Mina väidaks näiteks just vastupidi.
Pean tõdema oleksin ilmselt küll abielus, kui mees selle ettepaneku teeks, aga ta ei tee. Oleme rääkinud ja tema on samuti arvamusel, et abielu on kuidagi liiga lõplik ja siduv, lihtsalt paber jne. Lapsi ma temaga seepärast saanud ei ole ja ei saa ka, kuna aiman, et ta ei võta mind tõsiselt ja ootab seda “õiget”, kellega kunagi abielluda. Elu on näidanud, et kui mees naist tõsiselt armastab, siis tuleb ka see abieluettepanek üsna kiiresti. Hetkel olen küll veel omal soovil sellises vabaabielu moodustavas koosluses, aga kui lapsesaamise iga kätte jõuab, tahaks ikka midagi kindlamat. Kellegi teise kõrval siis.
Mitte mina ei ole abieluks küps, vaid sina oled tõelistest väärtustest arusaamiseks toores.
Tõelised väärtused elus on siis vallaslapsed ja lugematud elukaaslased?
Palun, inimene, no kuidas sa ometi siinsete sõnavõttude baasil sellise kokkuvõtva interpretatsiooni esitad?
Kes on poole sõnagagi ütelnud, et lugematud elukaaslased on tõeline väärtus?
Oeh, see on nii “peaga vastu seina” vaidlus. Alati.
Laste seisukohalt ma olen kindlasti valmis laupkokkupõrkesse minema. See, kas lapsed on abielust või kooselust (või üksikvanema omad või lesknaise omad), omab täpselt null erinevust väärtushinnangute seisukohalt. Ka kes teisiti arvab, on ise nullväärtusega inimene.
Aga kuidas suhtute kahte erinevasse olukorda:
a) inimene on terve elu ühe partneriga koos elanud, lapsedki koos üles kasvatatud
b) inimene on 4.korda abielus (3 korda lahutatud), lapsed mööda ilma laiali (kõikidest abieludest on sündinud lapsi), ei toetanud ega tegelenud nendega
Mina suhtun esimesse näitesse paremini – loevad ikkagi teod, mitte staatus. Ja inimese enda iseloom – kui see on s…, siis abielu kedagi paremaks ka ei muuda.
Aga kuidas suhtute kahte erinevasse olukorda:
a) inimene on terve elu ühe partneriga koos elanud, lapsedki koos üles kasvatatud
b) inimene on 4.korda abielus (3 korda lahutatud), lapsed mööda ilma laiali (kõikidest abieludest on sündinud lapsi), ei toetanud ega tegelenud nendega
Mina suhtun esimesse näitesse paremini – loevad ikkagi teod, mitte staatus. Ja inimese enda iseloom – kui see on s…, siis abielu kedagi paremaks ka ei muuda.
Kui vaadata Jumala silmadega, siis on mõlemad patused ja peaksid meelt parandama.
Haa, see oli nii hea küsimus, et miks naised, kes pole abielus, oma meest oma meheks kutsuvad. Tõepoolest, miks nad ei kutsu meest oravaks, karuks, naiseks, pojaks, taignarulliks? Mõttekoht missugune.
ah, ärge mängige lolli, saate isegi aru, et seda ei mõelda soolise kirjeldusena. isa, poja või venna kohta te ei ütle ju “minu mees”, tegu on samamoodi meestega.
No väljenda end siis selgelt, pidid ju intelligentne olema. Teen seda sinu eest – tahtsid küsida, miks teda nimetatakse mitte meheks aga minu meheks, nii?
Aga kuidas suhtute kahte erinevasse olukorda:
a) inimene on terve elu ühe partneriga koos elanud, lapsedki koos üles kasvatatud
b) inimene on 4.korda abielus (3 korda lahutatud), lapsed mööda ilma laiali (kõikidest abieludest on sündinud lapsi), ei toetanud ega tegelenud nendega
Mina suhtun esimesse näitesse paremini – loevad ikkagi teod, mitte staatus. Ja inimese enda iseloom – kui see on s…, siis abielu kedagi paremaks ka ei muuda.
Äärmuslikud näited.
Kuidas suhtuda inimesse, kes oma lapsed neljast abielust & yhest juhusuhtest on kenasti yles kasvatanud? Aga inimesse, kelle registreerimata kooselu kestab juba 30 aastat & koos on ka lapsed kaela kandma kasvatatud? Aga inimesse, kes tähistab hõbepulma, kuigi lapsi tal ei ole ega tule?
Ja päris okei on elukaaslase vanemaid ka ämmaks ja äiaks kutsuda.
Need sõnad tähistavad siiski abikaasa vanemaid. Kui sa oma meest ei kutsu abikaasaks, miks siis tema vanemaid ämmaks-äiaks peaks kutsuma?
… Aga eks paljud inimesed kasutavadki mitmeid sõnasid vales tähenduses.
Haa, see oli nii hea küsimus, et miks naised, kes pole abielus, oma meest oma meheks kutsuvad. Tõepoolest, miks nad ei kutsu meest oravaks, karuks, naiseks, pojaks, taignarulliks? Mõttekoht missugune.
ah, ärge mängige lolli, saate isegi aru, et seda ei mõelda soolise kirjeldusena. isa, poja või venna kohta te ei ütle ju “minu mees”, tegu on samamoodi meestega.
No väljenda end siis selgelt, pidid ju intelligentne olema. Teen seda sinu eest – tahtsid küsida, miks teda nimetatakse mitte meheks aga minu meheks, nii?
Kui ma tunnen et see mees on minu teine pool ehk minu meespool, siis täpselt sama väljendabki “minu mees”. Sobib?
Ja päris okei on elukaaslase vanemaid ka ämmaks ja äiaks kutsuda.
Need sõnad tähistavad siiski abikaasa vanemaid. Kui sa oma meest ei kutsu abikaasaks, miks siis tema vanemaid ämmaks-äiaks peaks kutsuma?
… Aga eks paljud inimesed kasutavadki mitmeid sõnasid vales tähenduses.
https://et.wikipedia.org/wiki/Sugulussuhted
alajaotus II astme hõimlased
Ja päris okei on elukaaslase vanemaid ka ämmaks ja äiaks kutsuda.
Need sõnad tähistavad siiski abikaasa vanemaid. Kui sa oma meest ei kutsu abikaasaks, miks siis tema vanemaid ämmaks-äiaks peaks kutsuma?
… Aga eks paljud inimesed kasutavadki mitmeid sõnasid vales tähenduses.https://et.wikipedia.org/wiki/Sugulussuhted
alajaotus II astme hõimlased
Aa no kui juba tippteadusportaal Vikipeedia nii ütleb!
Minu jaoks ei ole küll mitte mingit vahet, kas inimesed on abielus või mitte. Paljude puhul ma isegi ei tea, kas on või ei ole. Kellessegi sellepärast teistmoodi ei suhtu ja kindlasti ei sõltu jututeemade või ühiste huvide olemasolu sellest, kas teine inimene on abielus või mitte. Täiesti loogikavastane on minu jaoks lause: kui koos elada kõlbab, siis miks ei kõlba abielluda? Või et laste emaks kõlbab, aga naiseks ei kõlba? Äkki küsiks hoopis nii: miks peaks abielluma? Tahad? Pead seda vajalikuks? Aga mõni teine äkki ei pea? Selle peale tõesti ei tule?
Kuidas keegi oma kaaslast või tema vanemaid kutsub, ei ole samuti mitte kellegi kolmanda asi. Kui kutsujad ja kutsutavad ise rahul on, siis lasku käia.
Ahjaa, et keegi mind hapudes viinamarjades ei süüdistaks, siis ise olen abielus.
https://et.wikipedia.org/wiki/Sugulussuhted
alajaotus II astme hõimlased
Või siis…. https://et.wikipedia.org/wiki/%C3%84mm
ah, ärge mängige lolli, saate isegi aru, et seda ei mõelda soolise kirjeldusena. isa, poja või venna kohta te ei ütle ju “minu mees”, tegu on samamoodi meestega.
No väljenda end siis selgelt, pidid ju intelligentne olema. Teen seda sinu eest – tahtsid küsida, miks teda nimetatakse mitte meheks aga minu meheks, nii?
Kui ma tunnen et see mees on minu teine pool ehk minu meespool, siis täpselt sama väljendabki “minu mees”. Sobib?
Mulle ikka sobib, ma tahtsingi teada, et mis sellele algse küsimuse esitajale siit ei sobi.
Sest kui head seksi ei saaks, siis ju ei vaevukski sellisega koos elama.
No kui hea saab seks olla isikuga, keda sa ei armasta või kes sind ei armasta? Küll ikka petavad ennast või siis tõesti ei teagi, mis seks olla võib. Ütlen uudise: ei ole paljas nühkimine, lausa suurepärane asi on seks – armastatuga.
Mis paneb sind arvama, et ainult abielus olemine võrdub armastatud olemisega?
Armastus peaks olema abiellumise eeltingimuseks, mitte vastupidi. On ka palju abielus paare, kelle vahel pole armastust.
Sinu uudis ei ole mingi uudis. Sinu kirjeldatud suhe, kus mees käratab naise suppi tooma, pole muidugi armastus, aga sinu kujutlus, et kooselus ilma abiellumata asjad kõik nii just toimuvadki on küll väga eluvõõras. Ütlen sulle ka uudise – armastus ja hoolimine ei vaja tingimata abielu enda olemasoluks.
Loomulikult peavad. On alati pidanud ja peavad ka edaspidi. Sest lõppeks on ju see ainus põhjus abiellumiseks.
Samamoodi nagu kutsutakse naisi vallasemaks, lapsega tüdrukuks, lapsi vallaslasteks või sohilasteks. Noh, et nad pole ju õiged või pärislapsed ja emad.
Mis sest, et bioloogiliselt on kõigil xx kromosoomid, mis neid naiseks teeb.
See teema on suletud ja siia ei saa postitada uusi vastuseid.
