Teema: AD KASUTAJAD!

Mul väga lähedane inimene tarvitas 2aastat. Tal olid juba lausa enesetapu mõtted peas. Nüüd on ta pika võõrutusraviga koos aastakese ilma olnud ja ta ütles, et elusees ei taha neid enam võtma hakkata, sest need võõrutusnähud on jubedad. Kõigil muidugi ei pruugi aga tal oli.
Nüüd on ta õppinud, et eelkõige peab tegema oma peaga tööd. Kõik negatiivsed inimesed likvideeris oma elust.
Viimane pool aasta on tal taas väga väga stressirohke aeg olnud(vägivaldse suhte lõpetamine aga mees ikka ahistab teda edasi), aga ta saab endaga ise hakkama. Paar päeva tagasi just rääkisime sel teemal. Mul on nii hea meel ta üle, et ta ei ole ilma ad-ta sinna samasse musta auku langenud.

#3116606:

Tundub siis et ad-ga pole kuigi hea kogemus, kui see võõrutus nii hull on :/

Alustamine ja lõpetamine ongi hull. Alguses aju lükkab tagasi, tõrgub. Lõpetades on halb, sest aju on harjunud saama seda ainet, mida nüüd äkki enam ei anta.

Mina võtsin cipralexi. Väga vale otsus oli.
Hakkasin neid võtma kuna tööalasest läbipõlemisest tekkisid paanikahood ja arst arvas, et see on parim lahendus. Lõpuks ainus, mida need tegid, oli see, et muutsid mu täiesti robotinimeseks. Pidevalt olin surmväsinud ja midagi teha ei tahtnud. Paanikahood tõesti kadusid ära, aga pole mingit kindlust, et need poleks niikuinii kadunud, sest sellest jube palju stressi tekitanud töökohast tulin niikuinii ära ja olin kolm kuud lihtsalt kodus.
Ja siis pärast 6 kuud hakkasin võõrutama ja vot see oli põrgu – iiveldus, täiesti lambist pearinglushood, vahepeal oli tunne, et ei saagi kodust välja minna sest võin igal suvalisel hetkel ümber kukkuda. Peavalud. Ja kokku võõrutamiseks läks mul väga väga aeglaste sammudega kuskil 9 kuud. Sest ma saingi doosi vähendada väga väikeste sammudega, et vähegi funktsioneeriv olla.

Aga samas ma tean inimesi, kes on neist palju abi saanud.

Lihtsalt minu soovitus on väga sügavalt järgi mõelda, kas neid on ikkagi vaja ning esmalt proovida muid leebemaid lahendusi. Näiteks paljud inimesed saavad abi naistepuna kapslitest, 5-HTPst, SAMe-st ja muudest looduslikumatest preparaatidest. Ja lisaks vitamiinid ja mineraalid – mul tuttaval olid ka täiesti depressiooni sümptomid, aga tuli välja lõpuks et hoopis B-vitamiini puudusest. Ja neid erinevaid vitamiine ja mineraale, mille puuduse üks tunnus on depressioon, on väga palju.

Ega seda kunagi ei tea, kuidas mõjuvad. Minul nad eriti ei aidanud, samas võõrutus oli ka kergem. Jätsin lihtsalt ühel päeval ära ja ei tundnud mingit vahet. Võtsin ka Cipralexi päris pikalt.

Olen ka võtnud cipralexi. See on täiesti minu rohi, mulle sobib hästi. Alustamine on raske, aga 1 kuu möödudes on juba igati hea olla. Olen kannatanud ärevushäire all peaaegu 20 aastat. Mul oli raske lapsepõlv, vanemate rasked haigused ja surmad, vaesus, kiusamine ja muud probleemid. Olen teinud 4 kuuri elu jooksul, aitab leevendada ärevust, tõstab enesekindlust. Aga ärevus tuli tagasi, sest ma ei käinud psühhoteraapias. Nüüd talvel läbisin lõpuks korraliku teraapia, olen lugenud väga palju eneseabi raamatuid ja käisin ka teadveloleku kursusel. Tegelen oma mõtete ja emotsioonidega iga päev. Loodan, et saan lõpuks terveks. Aga kui vaja, eks ma võtan jälle ad. Parem võtta rohtu ja elada tavalist normaalset elu. Ad lõpetamisel on kerged võõrutusnähud 1-2 nädalat, aga see läheb üle, pole midagi hullu peale pearingluse. Psühhoteraapiasse suunab psühhiaater. Järjekorrad on küll pikad, aga tasub minna. Mulle sobis väga hästi kognitiiv-käitumuslik teraapia. Ilma psühhoteraapiata on suur tõenäosus, et haigus tuleb millalgi tagasi.

Psühhiaatri suunamisel on teraapia tasuta (haigekassa maksab). Tegelikult on perearstil ka teraapiafond, ta saab suunata psühholoogi juurde.

Ma ei saa üldse aru, miks peab “võõrutama”, kui organism ei ole ilmselgelt selleks valmis? Milleks peab neid “ärajäämanähtusid” hambad ristis kannatama? Võtke lihtsalt edasi oma ravimit, kui on aidanud. Kui tekivad võõrutusnähud, siis organism ei ole veel järelikult valmis sellest abikäest loobuma, mida AD talle annab.
Kui peate võtma mõne kroonilise valu puhul valuvaigistit, kas siis jätate ka võtmise järele, kui keegi teine ütleb, et nüüd aitab küll? Ja kannatate valu edasi? Või järgite ikka oma enesetunnet ja lõpetate võtmise siis, kui olukord paraneb ja valu seda võimaldab? Sama jutt ka insuliini kohta – keegi ei mõtle, et oh, oled nüüd juba 6 kuud insuliini tarvitanud, aitab nüüd küll, aeg on organismil ise hakkama saada. Aga organism ei saa ise hakkama! AD on samamoodi ravim, on mõeldud organismi seisukorda parandama, ja selle pikaajaline võtmine teadaolevalt mingeid muid kõrvalnähte ei oma, võrreldes lühiajalise võtmisega. Rahustitega on muidugi teine lugu, aga antidepressante võta elu lõpuni, kui vaja. Mis pagana kangelast on vaja mängida ja ravimid ära jätta, kui oled tegelikult ikka alles haige?
See, kui depressioon tuleb tagasi, ongi märk, et ravi lõpetamine ajal mil see lõpetati oli vale otsus.
Ise võtsin AD-sid 4 aastat. Järjest. Ühelt maalt lihtsalt oli enesetunne juba nii normaalne, et hakkasin lihtsalt võtmist unustama. Mõni päev jäi vahele, siis avastasin, et polegi viga midagi ka ilma ravimita. Siis jälle mõni päev võtsin, siis jätsin vahele, kuniks sain aru, et parem tunne on mitte võttes. Ei mingeid võõrutusnähte. Organismil oli endal justkui puhtam ja selgem tunne, kui ravimit enam ei võtnud.
Vahe AD-de võtma hakkamise eel ja pärast oli mäekõrgune. Väga sügavast depressiooniaugust tulin välja. Olin enne katsetanud tuhandet muud asja, toitumist, liikumist, mõtlemist muuta – ühel hetkel oled nii sügaval depressioonis, et ei liigugi enam, lihtsalt ainult lebad. Sööd seda, mida kätte saad. Sest lihtsalt ei suuda, ei taha, ei jaksa, ei huvita.
AD-de võtmine on mu elu parim otsus!

Mina tarbisin paroksetiini poolteist aastat, küll vist pigem väga väike kogus. Perearst kirjutas välja, oli paar ärevushoogu ja siis mitu kuud selline stabiilne ärev seis. Olin töötu aasta aega, ju sellest tekkis, ise ei ole 100% kindel isegi. Aga nüüd oli vaja rasedaks jääda ja siis lõpetasin ära. Tablettidega alustamine oli kohutav, algul sain ebasobivad tabletid ka, minestasin ja halb oli olla, pupillid ülisuured ja nagu laksu all oleks, aga kui sain õiged, siis oli ok. Mul küll aitasid vabaneda sellest ärevast olekust. Võtsin ka kaalus juurde, esimest korda elus oli kogu aeg magusaisu. Aga megaõnnelik ja rahulolev olin, miski ei ajanud närvi, nn halbu tujusid polnud, nutsin minimaalselt, muretsesin mitu korda vähem, aga samas ei olnud nagu tuim, ikka tavaline rõõmus inimene. 🙂 Lõpetades oli ka kohutavalt halb olla, paar kuud võttis aega ikka see protsess. Nüüd kui enam pole võtnud tablette mitu kuud, siis natuke on tunda, aga sellist ärevat olekut ei ole enam tagasi tulnud, küll mõned hirmud (õrn klaustrofoobia on jm). Võin öelda, et mul aitas see kuur kindlasti. Rasedusega tekkis ka väike ärevus, sain psühhiaatrile aja. Temalt olen ka teada saanud, et need mõned hirmud, mis mul on, saaks käitumisteraapiaga ravida. Igal juhul tulevikus üritaks neid enam mitte võtta, aga teades enda ülemuretseja iseloomu, siis eks näis.

Võtan Prozacit juba aasta aega põhiliselt unetuse ja sellest tulenevate probleemide pärast.
Uni on veidi parem, energiat on juures.
Vahepeal, kui ei saanud ravimit osta, olin kuu aeg ailma – ei mingeid võõrutusnähte.
Samas ega ka ravimit võttes just mingit märgatavat muutust ei tekkinud, lihtsalt tasapisi tuli tagasi nn normaalne olemine.

Ühinen kägudega 13:31 ja 12:11. Depressioonist ei saagi muudmoodi lahti kui, et tuleb iseendaga ja oma peaga tegeleda. Keegi teine aidata ei saa ja ka mitte ükski rohi. 5 htp-d võtan vahest, aga mitte stabiilselt. Kui on jube tühjuse tunne ja must päev, siis vaid võtan. Muidu ei ole vajadust. Diagnoositud on depressioon ja generaliseerunud ärevushäire. Saan mõlemaga iseseisvalt ise hakkama. Ärevushäiret pole tundnud juba mõnda aega ja depressiooniga õpib elama ja seda leevendama oma jõududega. Ilmselt eluaegne haigus ja päris 100% sellest terveks ei saagi. Minu suguvõsas esineb depressiooni ja ärevushäireid, ehk on sealt mullegi pärandatud. Lisaks on elu olnud päris karm ja närviline. Lapsepõlv oli üsna kole, üksik ja ebaturvaline.
Ad-d pole nõus enam puutuma. On proovitud erinevaid, ei ole sobinud ükski. Kui ennem enesetapumõtteid nii suures osas polnud, siis nende tarvitamise ajal oli ja muutusin päris ükskõikseks, et jätsin arved ka maksmata. Nii suva oli. Lisaks veel kohutavad kõrvaltoimed alles alustades. Nendega ei anna üldse olla ega elada. Kapis mul järgi neid ad-sid mitmeid erinevaid, aga suhu neid enam ei pista. On teinud enesetunde veel hullemaks kui ilma nendeta.