Oleneb geenidest, minevikust, mis vanuses igapäevaselt jooma hakkas, mis kell igapäevaselt jooma hakkab, mida sööb, mis kell magama läheb jne.
Ma tean ka mingi viit meest, kes on enda joomisharjumuste tõttu surnud juba enne 50. eluaastat, no nii 40+, aga nemad olid ikka pühendunud alkohoolikud, alustasid juba hommikul ja jutt ei olnud pudelist veinist, vaid pigem ikka liiter viina ja kuuspakk õlut. Hommikupoole lahjemat, õhtupoole kangemat.
Samast grupist on õige mitmed igapäevase joomisharjumusega inimesed aga rahulikult elus, joovad vaikselt ka õlut ja viina, aga mitte nii suurtes kogustes ja vahele jääb ka kaineid päevi. Töötavad. Reisivad. Kõrvalseisjana eriti ei ole märgata, et neil tervis jukerdaks, peale selle, et on kerges ülekaalus, aga keskealiste puhul on see pigem tavaline. 90% mu eakaaslastest on pisut tüsedad, peenikesi on pigem vähe ja nende peenikeste seas ei saa ka öelda, et kõik väga karsked oleksid. Naised joovad veini, mõni on mullifänn. Aastaid, aastaid. Osalt on töögi selline, et muudkui jälle lähed mõnele vastuvõtule ja seal siis on kokteilid-veinid, siis kellegi juurde edasi ja nii see läheb. Pandeemia ajal joodi üksi kodus, paljud on tunnistanud, et vahepeal enam ei joonudki nii palju, aga pandeemia ajal läks igal õhtul veinitamiseks. Ma ise pole ka sellest patust puhas, kuigi ma ei joonud pudelit veini, kodus piirdun vähemaga, pudel veini kulub 3 päevaga. Ma ise olen nüüd kevadest alates taas tagasi tõmmanud, aga sõber mul ei olegi suutnud, ütleb, et pandeemia algusest alates on igal õhtul purjus olnud. Ta on omal erialal hinnatud spetsialist, 50+ vanuses.
Eks see sõltub inimesest endast. Me kõik sureme mingil hetkel ära. Kui keegi joob juba nii palju, et surm hakkab selle tõttu saabuma, siis seda on enne surma ikka märgata, tervis hakkab juba varem vaikselt üles ütlema, ilmnevad erinevad haigused. Kui enam piiri pidada ei oska, siis on suur probleem, aga keegi teine ei saa seda inimese enda eest lahendada, kui sõltuvusse langenu ise ei taha sellest vabaneda. Puudub motivatsioon. Need sõbrad, kes mul viinasurma läinud, olid oma eluga rappa läinud juba noorelt, jooma hakkasid juba teismeeas ja põhjalikult. Ma pole ise iial niisuguse pühendumusega suutnud juua, kui nüüd musta huumorit sekka visata. Sportlane, jurist, ajakirjanik, reklaamimees, pedagoog. Keegi neist ei olnud poetaguse pingi jota, vähemalt mitte stardipostitsioonilt.
See klõps, et keegi hakkaks oma joomist kontrollima, peab siiski ära käima inimese enda peas. Mõnel ei tulegi seda klõpsu kunagi.