Täpselt nii ongi. Istub ja elab seljas. Oleme aasta koos olnud mehega, abiellusime just. Planeerime last. Ämm elab meist mõni tänav eemal ja iga hommik algab sellega, et mutt seisab ukse taga. Küll tuli kohvile, küll appi “koristama”, küll vaatama ega me turult midagi ei taha. (Halloo, helista?!)
Mehega hakkab intiimsus ka juba kaduma, sest iga kell võib ämm ukse taga olla. Kui tuppa tuleb siis jääbki telekat vaatama. Mõnel päeval otsustab, et teeb ise süüa, MEIE POOL!? Abistab. Meest nagu ei häiri aga no mina mingi võõra naisega nagu ole harjunud koos elama. Ei tea kas siis kui laps tuleb, kolib üldse meile?
Eriti tore oli eelmisel nädalal kui otsustas, et teeb meil suurpuhastust ja leidis mehe laenulepingud. Sellest tuli siis ekstra tüli, et miks laenu oleme võtnud.
Teema: Ämm ei lase elada
Te olete aastaid koos olnud ja sa pole suutnud ennast kehtestada ja selgeks teha mehele, et olukord on sulle talumatu ja sobimatu. Ära sa last küll planeerima hakka, kui ei suuda ämmaga toime tulla. Hetkel soovitan ukselukud äravahetada ja võtit enam mitte emale anda. Kui sa suu vett täis lased kõige toimuda ja räägid ainult ämma foorumis taga, siis sinu elu saa edaspidi ainult hullemaks minna.
Mind hakkas huvitama, kui vana see ämm on, kes Sa mutiks nimetad. Kuna ma ise ka vanuse poolest selline, et võiks vabalt juba 10 aastat ämm olla, siis tekkis huvi 😀
Räägi mehega ja tema asi on enda emale selgeks teha, et see ei ole sobilik käitumine. Te olete täiskasvanud inimesed, aga tema võtab teid, kui lapsi ja Sina oled talle nüüd tütre eest.
Te olete aastaid koos olnud ja sa pole suutnud ennast kehtestada ja selgeks teha mehele, et olukord on sulle talumatu ja sobimatu. Ära sa last küll planeerima hakka, kui ei suuda ämmaga toime tulla. Hetkel soovitan ukselukud äravahetada ja võtit enam mitte emale anda. Kui sa suu vett täis lased kõige toimuda ja räägid ainult ämma foorumis taga, siis sinu elu saa edaspidi ainult hullemaks minna.
kirjas on aasta, mitte aastaid.
Uks lukku, uksekell välja, koputamisele ei reageeri. Küll ümber harjub, kui sisse enam ei lasta.
Sina räägid mehega, mees rääkigu oma emaga. Ukseluku vahetate ära, uut võtit ei anna. Kui mehele sobib ema käitumine ja ta ei taha temaga rääkida, siis otsid uue mehe.
Sajad ämma juurde sisse ja teed suurpuhastuse. Distsiplineerib päris hästi.
samas, kui lapse saate, siis sa vbla ise lausa tahaksid, et ämm poole kohaga teie juures elaks, nii et enne kui titt majas, ei soovitaks ämmaga suhteid teravaks ajada.
Oh,sellised ei õpi isegi siis kui ütled,et sa pole oodatud.
Meil hiljuti pere suurenes ja elame ajutiselt kuni maja valmimiseni kahe toalises korteris. Üks lõuna pani lapsed magama ja järsku kuulen uks käis. Veider,mõtlesin endamisi,et mehel peaks ju tööaega veel olema. See oli hoopis ämm kes teatas,et tema jääb nüüd meile kaheks ööks.
Helistasin kohe mehele,et mida kuradit?
Olin kaks päeva pühaviha täis ja ignoreerisin neid mõlemaid. Lahkudes ütles varsti näeme jälle,oi oleksite pidanud nägema mu pilku.
Ämma vanuse järgi arvestades on mees tõenäoliselt üle 40, aga sinu jutt on küll pigem selline, et olete mõlemad värskelt 20 saanud – ainult aastake koos, aga juba abielus ja kohe lapsesoov kripeldamas. Mind paneb mõtlema, et kuidas ämm end nii koduselt tunneb, et teie kappe-sahtleid korrastab, on see tema endine kodu, kus elate?
Ma ka ämm, aga ma küll ei viitsi selliseid asju teha, hea, kui kodusedki asjad tehtud saan. Millal siis veel aeg maha võtta. Külla lähen kutsumise peale. Aga kui minia näiteks kutsusk kolm korda nädalas, et ma teeks seal midagi, no koristaks või teeks süüa, siis mul vastupidi – ma ei läheks. Külla lähen ikka külla ja kui etteplaneeritud mingi ühine töö, siis võin vahel aidata, kui jaksan, aga igapäevaszed kodused tööd ja toimetused peab igaüks ise ära tegema. ,Ilmselt see ei meeldiks ka paljudele.
Teemaalgataja murest saan aru, aga veidi nagu naljakas on ka. Olen ka ämm, aga ei viitsiks elus laste juures koristamas ja kokkamas käia. Telekat on hea omas kodus vaadata. Tegelikult poleks mul midagi selle vastu kui keegi mu kodus kokkaks ja koristaks. Võta seda kui tasuta teenust. Kohe kui tuleb, anna töö kätte.
super ju. tuleks mul ka keegi koristama ja kokkama, ma oleks üliõnnelik.
Kui mees on 40+ ja elanud emaga koos enne sinuga kohtumist, siis aitab ainult eemale kolimine. Mida kaugemale, seda parem, kuhugi teise linna nt. Ema on 67 ja üle 40 aasta sellest on olnud oma pojaga üks pere, oma poja eest hoolitsenud. Ta ei saa üldse aru, et midagi valesti teeb. Ja kui talle öelda ja isegi detailselt ning arusaadavalt seletada, siis südamesopis ikkagi ei saa, aga on sügavalt õnnetu, et tal nii tige minia on. Lõppude lõpuks sa nõuad ju, et ta hakkaks hoopis teisiti tegema kui eluaeg teinud on. Mida vanem on inimene, seda häirivam on tema jaoks see, kui ta ei saa teha midagi, millega ta on harjunud. Meil on ühed sugulased, pensionärid. Elavad väikelinna lähedal maal. Naine töötas kodu lähedal, mees linnas. Naisel lube pole. Seega on nad aastakümneid käinud laupäeviti linnas poes (pühapäeviti ei saanud, sest siis olid poed valdavalt kinni vene ajal). Ja nüüd, pensionärina, nad jätkavad seda. Mina väldin, nagu vähegi saan, laupäeviti kaubandusse minekut, sest siis on parklad täis, pikad kassasabad, igal pool palju rahvast. Ja väga suur protsent neist on pensionärid. Miks, taeva päralt, käia poes laupäeval, kui sa saad seal käia mistahes muul ajal?! Kui isegi poeskäimise nädalapäeva muutmine on liiga raske, kuigi nt reede hommikul ostelda oleks palju mugavam, siis kuidas saaks inimene lõpetada oma (ainsa?) poja eest hoolitsemist? Tõenäoliselt emal ei ole ka eriti mingit oma elu, sõbrannasid ja hobisid, mis ta elu täidaks. Poeg ja laiemalt teie pere on tema elu sisu arvatavasti. Nii et ainus, mis aitab, on põgenemine.
Nii ongi, mees on üle 40, senini elanud emaga koos nende ühises kodus, mõni tänav eemal. Nüüd on see siiski meie ühine kodu, minu ja mehe, mitte minu, mehe ja ämma.Mina olen ka ikka üle 30 kõvasti. Ja lapsesaamise soov suur…Mis selles imestada üldse, olemegi pere ja abiellusimegi, et perena koos olla. Nüüd ämm helistas jälle mehele, et tuleb homme peale turulkäiku läbi ja teeb ise süüa. Mees arvas, et minuga läbi räägitud ja ütles et okei homme näeme. Võib kolm korda pakkuda, kas oli minuga läbi räägitud.
No aga siis näiteks homme kui ämm tuleb ja hakkab ära minema, siis ütle talle: kuule, ära sa homme tule, me Toivoga mõtlesime homme terve päev seksida ja vaata, ma olen selline häbelik inimene et mulle ei meeldi väga seda teiste ees teha. Vaata mis ta ütleb.
Tegelikult aga on sulle abiks ainult 2 asja:
1. mees peab oma munad ema pihust lahti saama ja temaga konfronteeruma, sest oma sugulased/sõbrad peab kumbki abielupool ise paika panema – seda rõhutab sulle iga tõsiseltvõetav abielunõustaja. Konfronteerumine ei pea tähendama riidu, saab ka pehmelt, kuid otsustavalt.
2. koos mehega ära kolimine. Täitsa tõsiselt. Mõnel ei olegi muud varianti jäänud.
Mees arvas, et minuga läbi räägitud ja ütles et okei homme näeme. Võib kolm korda pakkuda, kas oli minuga läbi räägitud.
vot siis alustadki sellest, et ütled mehele, et kõigepealt küsigu Sinu käest, kas on läbi räägitud. ikkagi tundub asi suuresti ka mehes olevat.
Minul elab ämm 100 km eemal, samas aga kui oleme seal – siis poeg teeb kõik ämma sõnade kohaselt. Käime ikka 4 korda aasta neid vaatamas ja kannatan ära. Aga natuke naljakas on, kuidas muidu nii asjalik ja otsusekindel mees omas kodus muutub memmekaks, et ühtegi asja ei saa ilma emata otsustada. Samas ei ole see üldse ämmast tingitud – väga tore ja mõistlik inimene, kes oma soove peale ei suru.
Minul elab ämm 100 km eemal, samas aga kui oleme seal – siis poeg teeb kõik ämma sõnade kohaselt. Käime ikka 4 korda aasta neid vaatamas ja kannatan ära. Aga natuke naljakas on, kuidas muidu nii asjalik ja otsusekindel mees omas kodus muutub memmekaks, et ühtegi asja ei saa ilma emata otsustada. Samas ei ole see üldse ämmast tingitud – väga tore ja mõistlik inimene, kes oma soove peale ei suru.
Poeg hoiab ja hoolib oma emast. Nii lihtne see ongi.
Täpselt nii ongi. Istub ja elab seljas. Oleme aasta koos olnud mehega, abiellusime just. Planeerime last. Ämm elab meist mõni tänav eemal ja iga hommik algab sellega, et mutt seisab ukse taga. Küll tuli kohvile, küll appi “koristama”, küll vaatama ega me turult midagi ei taha. (Halloo, helista?!)
Mehega hakkab intiimsus ka juba kaduma, sest iga kell võib ämm ukse taga olla. Kui tuppa tuleb siis jääbki telekat vaatama. Mõnel päeval otsustab, et teeb ise süüa, MEIE POOL!? Abistab. Meest nagu ei häiri aga no mina mingi võõra naisega nagu ole harjunud koos elama. Ei tea kas siis kui laps tuleb, kolib üldse meile?
Eriti tore oli eelmisel nädalal kui otsustas, et teeb meil suurpuhastust ja leidis mehe laenulepingud. Sellest tuli siis ekstra tüli, et miks laenu oleme võtnud.
Ainult aasta koos ja juba lapse planeering? Noojah, siin on küllalt lugusi, kus paar nädalat on tuttavad oldud ja ups laps.
Täpselt nii ongi. Istub ja elab seljas. Oleme aasta koos olnud mehega, abiellusime just. Planeerime last. Ämm elab meist mõni tänav eemal ja iga hommik algab sellega, et mutt seisab ukse taga. Küll tuli kohvile, küll appi “koristama”, küll vaatama ega me turult midagi ei taha. (Halloo, helista?!)
Mehega hakkab intiimsus ka juba kaduma, sest iga kell võib ämm ukse taga olla. Kui tuppa tuleb siis jääbki telekat vaatama. Mõnel päeval otsustab, et teeb ise süüa, MEIE POOL!? Abistab. Meest nagu ei häiri aga no mina mingi võõra naisega nagu ole harjunud koos elama. Ei tea kas siis kui laps tuleb, kolib üldse meile?
Eriti tore oli eelmisel nädalal kui otsustas, et teeb meil suurpuhastust ja leidis mehe laenulepingud. Sellest tuli siis ekstra tüli, et miks laenu oleme võtnud.
Ainult aasta koos ja juba lapse planeering? Noojah, siin on küllalt lugusi, kus paar nädalat on tuttavad oldud ja ups laps.
Kui mees on seni emaga koos elanud (üle 40 aasta!)ja nad on harjunud teineteise eest hoolitsema, siis on ju loomulik, et kõigest aasta jooksul, mil poeg on endale naise leidnud pole nad veel suutnud enda elu täielikult ümber korraldada.
Teemaalgataja kõneviis viitab ka sellele, et ta pole just kõige delikaatsem ja osavam suhtekorraldaja. Mul on sellest emast kahju natuke. Ta tahab ju ainult head ega mõista, et tema roll poja elus on väga lühikese aja jooksul muutunud ja ta pole poja igapäevaelus enam soovitud ega vajalik.
Mul on juba lapsepõlvest alates eelarvamus inimeste suhtes, kes oma ema või muu vanema naissugulase kohta sõna “mutt” kasutavad. Lugupidamatu ja labane.
Seepärast ei peakski kohe peale esimest aastat hakkama last vorpima, kui juba suhe nässu kisub. Oota ikka mõned aastad ja vaata, kuidas teie elu kujuneb. On vaja sellesse närvilisse olukorda laps teha??
Uks lukku, uksekell välja, koputamisele ei reageeri. Küll ümber harjub, kui sisse enam ei lasta.
Nii ebaviisakalt ja labaselt lahendadki elus probleeme? Ainus variant on see, et mees laseb emme põllepaeltest lõpuks lahti ja räägib ise oma emaga. Viisakalt, ema mitte solvates. Selliselt, et kõik on rahul, eeldab natukest diplomaatiat. Kui mees probleemi ei näe, siis ma ka vahetaks meest. Sellisest sussist ei tuleks head isamaterjali.
Nii ebaviisakalt ja labaselt lahendadki elus probleeme?
Ei, mina nii ei lahenda. Mina räägin inimestega. Esimese asjana mehega ja mees siis võiks oma emaga rääkida. Aga kuna teemaalgataja ilmselgelt ei oska rääkida ja tema mees ka mitte, siis on see ju ainus variant, et natuke privaatsust saada.
Kui kaugemale kolivad, siis hakkab mees pidevalt ema juures abis käima, ka ei ole hea variant.
Ma siiski soovitaksin kuidagi niimoodi kokkuleppele jõuda, et ta ise ilma ette teatamata oma võtmega suvaliselt uksest sisse ei astuks. Las käib külas, aga niimoodi, et enne on see teada. Näiteks lepite kokku kellaaja enne mida ei tohi tulla ega helistada.
Ma tean, et see on raske, sest mu oma ema oli selline, et tal oli kombeks hommikuti helistada. No ärkab üles, tahab midagi küsida, kella ei vaata, et on näiteks pühapäev ja kell 8, helistab lauatelefoni numbri peale. Küll ma kirusin ja võttis aega, aga asja sai. Nüüd ta enne kella 11 ei helista, kui just maja ei põle (pole põlenud) 😀
Aga selline ema võib olla õnnistuseks siis kui tõesti laps on majas ja ta ise tahab abiks käia ja tal on võimalik abiks käia, kasvõi pool tundi päevas, lõuna ajal. Minul oli selline laps, et vahepeal oli niisugune periood, et mitte midagi ei saanud nii teha, et laps poleks kannul olnud. Duši alla minna ei saanud, magas pool tunnikest ja juhtus korduvalt, et just siis pistis kisama, kui mul pea šampoonine. Mul sel perioodil ema käiski lõuna ajal külas, ma sain ilma lapseta käia toidupoes ja duši all. Õhtul hiljem ma poleks neid asju enam jaksanud teha. Ja saate siis ka mehega koos kahekesi kuskile välja minna, mitte nii, et üks on kogu aeg lapsega aheldatud. See väikelapse periood kestab mitu head aastat, kui teda üksi ei saa kuskile jätta, nii et kui on abivalmis ämm käepärast, siis see on ainult tore. Püüdke rahumeelselt piirid paika panna.
Uksest ise sisse ei tule ja ilma ette helistamata ei laeku. See on mehe töö oma emale selgutada. Kui ta sul nii suss on, et ei suuda, siis võid muidugi ka ise, aga veendu, et enne räägid probleemist oma mehega. Nii, et ta saab aru, et tal on kaks valikut: kas räägib ta ise oma emaga või räägid sina tema emaga.
Need piirid võiks ikka paika panna. Meie helistame äiale alati ette “me tuleme poole tunni pärast läbi, kas midagi on vaja tuua”, ehkki käime mitu-mitu korda nädalas. See ei maksa tänapäeval midagi.
Talle tuleb lihtsalt öelda, et me oleme mõelnud ja oleks parem, kui sa ette helistaksid, kui hakkad tulema ja oma võtmega ust ei avaks. Kui ka solvub veerandtunniks, küll saab aru.
Kui ämm veel elas, siis tema küll alati helistas ette, aga sisse tuli oma võtmega (no hädajuhuks oli võti tema käes). Meil aga selline lukk, et kui võti seespool ees, väljast võtmega keerata ei saa. Mees siis rääkis korra, ei jüudnud kohale.
Siis mees andis andis lugeda uudislugu selle kohta, kus lapsed jäid tulekahju ajal kahe pere ühisesse esikusse lõksu, sest ei leidnud võtit. Võti peab olema alati ukse ees seespool! Elementaarne tuleohutusteadmine.
Siis sai ämm küll aru, miks me ei taha võtit seestpoolt ära võtta ja õppis kella laskma. Või kui kartis, et äratab lapselapsed, siis helistas uuesti ukse tagant, et ma olen nüüd siin.
Aga selline ema võib olla õnnistuseks siis kui tõesti laps on majas ja ta ise tahab abiks käia ja tal on võimalik abiks käia, kasvõi pool tundi päevas, lõuna ajal.
aga võib olla ka õnnetuseks, kui arvab, et ainult tema teab, kuidas last peab kasvatama ja minia teeb niikuinii kõik tema poja beebiga valesti
Sellised “privaatsusesoovid” võivad mõnel pool muutuda lausa äärmuslikeks. Eks siit Perekoolist neid huvitavaid “ideid” saabki, kuidas uksekelli välja tõmmata isegi siis, kui on kokkulepitud ajaga külastus.
Ei kokkulepitud külastuse ajal loomulikult ei tõmba uksekella välja. Aga saan aru, et see ämm jalutab lihtsalt kohale ja laseb kella. Ja mitte keegi ei pea olema 24/7 valmis külalisi vastu võtma. Ma ei saa aru, kust nii ebaviisakad inimesed tulevad? Ja miks ei saa selliseid asju läbi rääkida? Mida on äärmuslikku selles, kui inimene soovib, et tal on ka sellist aega, kus keegi ei tule lihtsalt ukse taha? Loomulikult võib ämm ikka külas käia mõistlikul ajal eelneval kokkuleppel. Kui sagedasit see olla võiks, see tuleb omavahel kokku leppida, kellele sobib iga päev, kellele kord kuus, kellele mõni vahepealne variant. Aga ikka kokkuleppel, mitte nii, et jalutab lihtsalt kohale ja astub sisse.
