Teema: Andekas laps klassis

Põhimõtteliselt on kogemus olemas. Minu andekal läks just matemaatika pisut keerulisemaks alates 3.-4. klassist, siis tuli juba ka arvutama hakata. Kirjatehnikat talle õpetada ei õnnestunudki, kannatas paar aastat “nõuetekohast” kirjutamist ära (õpetaja kannatas ka) ja läks siis tagasi 6-aastaselt kujunenud käekirja juurde, mis on kõikide rõõmuks palju loetavam.
Hetkel on 4. klassis ja nii eesti keeles kui võõrkeeltes on tal väga igav. Eesti keeles on hakanud ka lohakusvigu tegema, sest ta lihtsalt ei võta harjutusi enam tõsiselt.
Plaanis on minna kevadel Rajaleidjasse andekuse teste tegema ja siis alates 5. klassist, kui koolis igavlemine jätkub, taotleda IÕK-d keeltes. Algklassides ei ole sel suuremat mõtet veel, ka klassiõpetajal pole sageli aega sellega tegelda, pigem tasub lapsele otsida koolivälist võimetekohast tegevust, lugemist, õppimist, huviringe, lahtisi matavõistlusi (osalemine ei sõltu koolist, saad lapse ise kirja panna) jne. Klassiõpetajalt tasub küsida lisaülesandeid, mida tal ei pruugi aga anda olla (ta peab neid ju oma tööajast ka parandama), pigem suunatakse need kiiremad tunnis kodutöid ära tegema, siis on pärast vaba aega rohkem.
IÕK kohta uuri oma kooli õppekava. Mõnes koolis teeb taotluse lapsevanem, teises algatab IÕK kool, kuigi ka sel juhul võid juhtkonnalt selle kohta üle küsida. Just lugesin näiteks Tallinna Nõmme põhikooli õppekava, kus on andekate õpetamise võimalustele pühendatud terve lehekülg, seevastu paljude teiste koolide õppekavas on andekust mainitud vaid ühena hariduslikest erivajadustest ja üsna põgusalt.

Minu tubli laps on käinud kahes erinevas koolis. Algklassides keegi lisaülesandeid ei andnud – kui oma töö valmis sai, tuli vaikselt oodata või värvida värviraamatut. Märkusi tuli igapäevaselt, sest kumbki tegevus ei olnud piisavalt huvitav. Korra sai märkuse ka selle eest, et värviraamatu värvimise asemel luges teadusajakirja. Mõtlemis- ja analüüsivõime hoopis langes, sest mingit ajutreeningut ta koolist ei saanud. Küsisin võimaluse kohta viia laps väikeklassi, sest tundus, et see oleks lahendus, millest võidaks kõik – laps saaks veidi individuaalsemat lähenemist, ei segaks suures klassis teisi ning samas vabaneks kooli väikeklass ka nn “lollide klassi” mainest. See laideti kohe maha, sest väikeklass ja individuaalne õppekava on siiski ainult probleemsetele lastele.

Teises koolis on asi natuke parem. Mingit individuaalset õppekava talle pole tehtud, aga mitmed õpetajad on ta vabastanud tunnitöös osalemisest ja lubavad tal tegeleda omas tempos vastava ainega – matemaatikas tegeleb teaduskooli asjadega ja uurib vanemate klasside materjali, inglise keeles loeb ingliskeelset raamatut, eesti keeles lubatakse vist ka raamatut lugeda, kui tunnitöö valmis. Kaasa teeb kõik hindelised tööd. Kooliprogrammile lisaks käib olümpiaadidel ja viktoriinidel ja kõikvõimalikel muudel üritustel.

Nii et minu kogemus on see, et kui õpetaja tahab, siis on võimalik ka andekale lapsele pakkuda ilma igasuguse eriprogrammita ja olulise lisatööta mõistlikku õppimiskeskkonda ning see tuleb kasuks nii lapsele kui ka ülejäänud klassile ja õpetajale, kes ei pea igavleva oiviku vaimukusi kuulama tunni ajal. Kui õpetaja otsustab minna lihtsalt distsipliini nõudmise teed, siis on konflikt konflikti otsas ning märkustel ei ole lõppu. Eriti irooniline on see, kui aines, kus keskmine hinne on suure vägikaikavedamise tõttu alla 3 (ühtesid on juhtunud rohkem kui viisi, muid hindeid saab harva), saadetakse laps ikkagi olümpiaadile ja ta selle veel võidab ka. Väga raske on ühele teismelisele selgitada, et igapäevaselt tuleks pingutada ja asjad korras hoida, kui tagasiside väljastpoolt kooli näitab, et tema võimed on ka õppimata ja kodutöid tegemata kõrgelt üle keskmise.

Kägu kirjutas:

Kahjuks lähevad andekad õpilased Eestis väga tihti “raisku” ja neist saavad klassis segajad ja teismelistena vahel ka käitumisraskustega noored (alkohol, mõnuained). Seda kahel põhjusel. Esiteks on meil siiani nõukaaegne jäänuk, et kõik õpilased peavad olema ühe puuga löödud (hea, kui oleks tublid keskmised, kes saavad 4-5). Ei mõisteta, et andekus on erivajadus ja seetõttu ei osata sellega ka tegeleda.

Teiseks tundub mulle, et kui vanem tunneb ja näeb, et tal on andekas laps siis ei tehta temast lihtsalt välja – “eks iga vanem peab oma last kõige kukununnumaks”. Samas kui keegi tunnistab, et ta lapsel on diagnoositud muu erivajadus ei kahtle keegi.

Konsulteeri Rajaleidjaga.

see viimane fenomen on ju siingi praegu miinuste arvu järgi näha…

Lasteaia viimases rühmas aeglaselt lugev laps on minu arvates täiesti tavaline nähtus. Eeldataksegi ju, et kooliminev laps juba enam-vähem loeks ning arvutaks. Vähemalt meie piirkonnakooli tase on selline. Nt esimeses klassis oli kohustuslik kirjandus üks raamat kuus.

Kui Tallinnas olete, siis saate süvaõppekooli katsetele minna. VHKs nt antakse küll lastele, kes nö tunni tavatöö valmis saavad, kohe lisalehti lahendamiseks jne.

Üldiselt on sinu kirjeldatud oskused paljudel eesti koolilastel esimesse klassi astudes olemas. Vähemalt pooled lastest osakvad kooli minnes lugeda. Meie lapsed näiteks lasteaias värvisid neid värvipilte, kus värvi teada saamiseks peab saja piires arvutama. Selliseid lapsi, kes sellega hakkama said, oli väikese maalasteaia rühmas mitu. Minul on väikese kooli koemused. Vanema lapse klassi lapsed on üldiselt kõik andekad ja ongi ette nähtud tempost ees, saavad teadmisi kinnistada üleriigilistes projektides osaledes. Õpetaja koolis valib edasiliikumise kiiruse suuresti klassi järgi. Noorem laps on teistest võimetelt ees, tema klassis veidi tagasihoidlikumate võimetega lapsed. Minu laps ongi lihtsalt alati mitme lehekülje jagu ees ja teeb palju iseseisvat tööd, antakse lisaülsesandeid, lisaks kaasatakse tegusaid lapsi kõikvõimalikesse kooli projektidesse ja õppenõukogudesse jm. Lõpptulemusena lapsed igavust küll ei kurda, tegevust jagub. Suures klassis see ehk ei ole nii võimalik. Aga lisaülesandeid (nuputamisülesanded, olümpiaadide ülesanded), saab lapsele tunnis ikka anda.

Kägu kirjutas:

Tere,

pöördun siia ennetavalt, lihtsalt kogemusi küsides. Nimelt on oma laps minemas sügisel 1-klassi, kuid on juba praegu ettenähtud programmist kõvasti ees. Laps on käinud varasemalt välismaal koolis, seega oskab praegu juba nii kirja- kui trükitähtedes lugeda (küll veel aeglaselt, aga siiski) ning 50 piires liita ja lahutada. Põhimõtteliselt on 1 ja 2 klassi kooliprogramm juba praegu erinevas mahus läbitud. Eelkoolitöövihikud lahendab üsna kiiresti ära, lugedes ise ülesande kirjeldust ning saab sisust ilma seletamata aru. Lasteaiaõpetaja juhtis juba eelmisel õppeaastal tähelepanu sellele, et tal on rühmas igav, kuna teeb õppetöö tihtilugu ennem ära, kui teised alustada jõuvad. Samas on lapsel suur huvi erinevate ülesannete (nt sudokud, ristsõnad jms mõistatus-harjutused) lahendamise vastu ja on üleüldse kiire taibuga.

Kogukski siit erinevaid kogemusi, ehk on siin lapsevanemaid, kes on sarnases olukorras olnud. Mida peaksin mina emana tegema, et lapse koolitee kergem oleks? Kas peaksin tulevase klassijuhatajaga teemat varem arutama? Kui hästi on tänapäeval koolides kasutusel individuaalne õppekava/programm erivajadustega lastele (ka andekus on erivajadus)? Kas see toimib koolipõhiselt või peab lapsevanem omaltpoolt midagi tegema? Milliseid muresid tuleb sellises olukorras ette ja kuidas olete neid lahendanud?

Oleksin väga tänulik, kui jagaksite omasid kogemusi.
Aitäh!

Ma ilma kindlalt teadmata, st spetsialistide arvamuseta, ma last andekaks nende näitajate põhjal ei liigitaks. Meil loeb kuune soravalt trüki- ja kirjatähti, arvutab 20 piires, lahendab nuputamisülesandeid jne. Aga seda täiesti tavalises Eesti lasteaias, nagu need ikka on, lugema õpetasime muidugi kodus, kuna lapsel oli huvi ja veerima hakkas neljaselt. Tema rühmas on neid hästi lugejaid veelgi, arvutamine läheb väga paljudel lihtsalt ja väga neid, kes alles 10 piires arvutaks ei ole. Samas ma ei näe, et minu laps oleks andekas, kuigi kõik ülesanded kiiresti lahendab ja lugeda oskab, nende asjade vastu on tal huvi olnud ja ta on neid tegema õppinud. Tutvusringkonna sama vanad lapsed teevad pea kõik umbes samu asju ja samal tasemel, pigem ongi nii, et koolieelikutelt eeldatakse, et nad oskavad juba lugeda, mitte ei hakka koolis lugema õppima. Vähemalt ei ole minu tuttavatest kellelgi 6-aastast, kes mingil tasemel ei loeks, kes veerib, kes loeb soravamalt, kui juba trükitähtedes lugemine selge, siis kirjatähtede lugemine tuleb iseenesest juurde, see ei nõua erilist pingutust.

Minu arust on suur vahe, kas laps on enne nö ette õpetatud või ongi andekas. Võib vabalt ka olla, et teatud tasemeni on su laps lihtsalt ette õpetatud ja lasteaiaõpetajad ei ole osanud talle praegust lasteaiaprogrammi huvitavaks teha või ei oska/ei jõua/ei taha talle teistest erinevaid ülesandeid leida, aga see ei tähenda, et see kõik koolis edasi kestaks. Ma olin lasteaias ja esimesed aastad koolis ka selline, üsnagi vana rasva peal, ootasin, kuni teised järgi õppisid, aga mingi pidin ikka pingutama hakkama, st see näiline andekus kadus ja olin lihtsalt tubli õpilane.

Nõustun siin nendega, kes on soovitanud lapsega koolikatsetele minna ja vaadata mõne sellise kooli, kus on teada, et lähenemine on individuaalsem, tase kõrgem. Tavakoolis võib muidu see praegune õpihuvi, mis lapsel on, kaduda, kuna alguses peab võib-olla tunnis igavlema ja tegema asju, mis tulevad lihtsalt ega paku mingit pinget või uue õppimise võimalust.

Minu 7-aastaselt kooli läinud laps oskas 1. klassi astudes soravalt lugeda, liita-lahutada sadades (ka keerulisemaid tehteid kui 100-50), kirjutas etteütluseid veatult (huvi pärast testisin), luges iseseisvalt ja omal algatusel väiksemale vennale raamatuid ette, oskas noodist laulda ja klaverit mängida (oli juba 2 aastat muusikakoolis käinud) jne. Ilmselt on tegu üle keskmise võimetega lapsega ja esimesed 2 aastat olid talle koolis väga rasked, sest kohutavalt igav oli ja tal oli sotsiaalne pool hästi nõrk (selle alusel oleks võinud koolipikendustki võtta). Lisaks oli käeliselt kehv ning kirjatehnikaga oli seetõttu palju tegemist. Praegu on ta ära harjunud, mõtleb koolipingis omi mõtteid, käib muusikakoolis mitut pilli õppimas, kooris ja trennis. Endiselt on alles tohutu huvi lugemise vastu ja kuigi puberteedini on vist veel paar aastat aega, on lasteraamatud juba end ammendanud. Arvutamise vastu tunneb ka kuigivõrd endiselt huvi, kuid põhiliselt lahendab ülesandeid siis, kui mina selleks ettepaneku teen ja ülesanded ise välja otsin. Kunagi sai päris pikalt ja korduvalt klassijuhatajaga lapse võimetest ja erihuvidest räägitud, õpetaja võimaluste piires on püüdnud lisaülesandeid anda, kuid kuna laps pole kiire ja õpetajal läheb palju tähelepanu nõrgemate järeleaitamiseks, siis põhiliselt areneb laps muusikakoolis ja kodus. Geeniuseks teda ei pea, ilmselt üle keskmise võimed siiski on, aga ta pole klassis ka ainus selline.
6-aastaselt kooli läinud laps oskas 1. klassi astudes lugeda mõnevõrra veerides, loomulikult nii trüki- kui kirjatähtedes (õppis 5,5-aastaselt lugema, vanem vend õppis 4-aastaselt), arvutas 100 piires, etteütlusi kirjutas vigadega (pikk/lühike häälik, sulghäälikud), sotsiaalselt oli kiire arenguga. Tema ei kurda, et koolis kohutavalt igav oleks ja vahel õpib üht-teist uut ka koolis. Klassis olevat 1-2 temaga sama võimekat last veel ja seejuures polnud ta esimeses klassis mitte kõige soravam lugeja oma klassis, nüüd on esikolmikus. Tema erihuviks on tehnika ja kodus raamatutesse ta ei kaevu, tegeleb hoopis tinutamisega ja puutööga (isa juhendamisel).

Seega: andekuse kui erivajadusega ei suudeta koolis, eriti algklassides, väga hästi tegeleda, kuigi siit perekoolistki olen lugenud tõelistest geeniustest, kellele tõesti on rakendatud individuaalne õppekava. Teemaalgataja laps ei pruugi olla sugugi erakordselt andekas ega tulevastest klassikaaslastest kaugemale jõudnud. Võibolla on tegu lihtsalt üle keskmise võimeka lapsega? Aga kui siiski selgub, et on andekas ja palju esimese klassi tasemest ees, siis ühe võimalusena soovitan kaaluda klassi võrra edasi tõstmist. See eeldab, et laps on kõigis ainetes ühtviisi kiirelt edenenud ja on ka sotsiaalselt küps vanemate lastega koos õppima. Andeka lapse eriarendamine on siiski eelkõige tema vanemate kohuseks jäetud, soovitan arendavaid huvikoole ja koos nuputamisülesannete lahendamist. Aga arvan, et üle ka ei pea lapsevanem pingutama, sest laps võiks siiski ise huvi üles näidata ja ka ise omal algatusel õppida. Mina omal ajal nii tegin, koolipoolset tuge ei olnud, aga sellegipoolest sain nii piirkondlikel kui riiklikel olümpiaadidel päris häid tulemusi. Parim ei olnud ja parimad olid ikkagi minust palju targemad, ka ilma koolipoolse toeta. Keskkoolis oli tegelikult ka mul koolipoolne tugi olemas olümpiaadideks valmistumisel, aga päris tippu ikkagi ei jõudnud ja ühelgi rahvusvahelisel olümpiaadil pole käinud. Toredad kogemused olid need sellegipoolest ja õppida meeldib mulle senimaani.

Kägu kirjutas:

Ma arvan, et individuaalset õppekava oleks mõistlik taotleda hoopis neil lastel, kes klassist maha hakkavad jääma, mitte aga neil, kes teistest eespool on. Need, kellel raskem, neil on õpetaja abi ja tähelepanu tunduvalt rohkem vaja.
Lisategevusi otsi lapsele pigem ise ja kooliväliselt.

Jah, õpetajad arvavad ka tihti nii. Tegelikult ei ole ju hea õppeedukus (loe: head hinded) eesmärk, vaid eesmärk on elus hakkama saav noor inimene. Ja seda eesmärki silmas pidades vajab ka andekas õpilane eritähelepanu. Esiteks sellepärast, et talle mingitki pingutust ja tööharjumust anda, teiseks sellepärast, et tema võimeid arendada.

Sinu asemel oleksin lapse juba sel sügisel kooli pannud. Kui ta on varasemalt juba välismaal koolis käinud, miks sa ta siis ometi lasteaeda panid?

Kägu kirjutas:

Mina tunnen, et mina ise olen liiga laisk, et oma andekaid lapsi lisaks arendada. Miks siis loota, et õpetaja peab seda võõra lapsega tegema, see on ju lisatöö. Kui oma ema-isa ei viitsi piisavalt panustada, siis on vähe tõenäosust, et keegi teine viitsib.

Mina ei oota, et mu last LISAKS arendatakse – andekas inimene haarab uut infot lennult, kui talle selleks ainult võimalus anda. Samuti ei ole probleem selles, et arendamine poleks PIISAV. Kui aga laps päevad läbi koolis lihtsalt istub ja igavleb, siis on ju natuke kurb? Rääkimata sellest, et kui on vähegi elavama loomuga laps, siis ta hakkab tundi segama.

Ma olen lapsevanemana nõus kõik lisamaterjalid ise otsima, ostma ja kaasa panema, aga koolis peab ikkagi olema õpetaja, kes lubab tal neid asju tunnis teha. Paljud õpetajad ei luba, sest “siis tahavad teised ka”. Nii saabki andekast lapsest probleemne laiskvorst, kes tunnis magab või segab jutustamise ja sehkendamisega teisi. Ei võida sellest küll mitte keegi – ka õpetaja elu ei ole sellest tegelikult lihtsam, kui varakult tunnitöö lõpetanud lapsed teisi segavad.

Kodus arendamine on aga hoopis teine asi. Kusjuures – andekas laps (iseäranis teismeline) ei ole ka päris robot, et ta tahaks istuda pika koolipäeva koolis ära ja siis tulla koju emmega koos neid huvitavamaid matemaatikaülesandeid lahendama. Mingil määral ta teeb seda, kui on võistlusteks-konkurssideks vaja, aga mitte igapäevaselt. Lihtsalt palju mõistlikum oleks siiski koolis veedetud aega sihipärasemalt kasutada ja vabal ajal tegeleda muusika, spordi jm hobidega.

Mina olin kooliajal see, kes tunni ajal raamatuid luges. Õpetaja pidi mulle ju mingit tegevust andma.
Mu ühel lapsel on n.ö ametlikult kinnitatud, et tal on andekus kui HEV. Viisin ta süvaõppekooli katsetele ja seal ta nüüd õpib ning on väga rahul. Põhimõtteliselt lähtuvad ka katsetega koolid küll riiklikust õppekavast, ent vähemalt oma lapse koolis on sellele lisaks veel aineid, rohkem võõrkeeli jne, mistõttu õppimise kogumaht on suurem. Andekal lapsel peab olema tegevust (sh vaimset), muidu võib igavlev aju hakata lollusi sünnitama.

Teemaalgataja osas küsiks, et kas oled oma andeka lapsega käinud juba IQ testi tegemas ja mis tulemus oli? Niisama oma peaga diagnoosimisel pole mõtet 🙂 Ja kas ta seal välismaa koolis torkas ka andekusega silma, või õppis lugema pigem seetõttu et sealne programm oli niisugune?

Kägu kirjutas:

Paljud õpetajad ei luba, sest “siis tahavad teised ka”. Nii saabki andekast lapsest probleemne laiskvorst, kes tunnis magab või segab jutustamise ja sehkendamisega teisi. Ei võida sellest küll mitte keegi – ka õpetaja elu ei ole sellest tegelikult lihtsam, kui varakult tunnitöö lõpetanud lapsed teisi segavad.

Mina ei ole tänapäeval enam selliseid õpetajaid kohanud. Kui keelatakse, siis on enamasti põhjus see, et tunnitöö on tegemata. Sellise ettekäändega, et siis tahavad teised ka, ei keela tänapäeval küll keegi. Siis saavadki teised ka, kui saavad oma asjadega valmis, ülesanded on ju netis virnadena olemas, prindi ainult välja. See võis olla mingi jäik nõukaaegne teema, aga mitte enam tänapäeva koolis. Isegi minu vend aastaid tagasi tavakoolis võis tunni ajal vabalt jutukaid lugeda, sest ta sai kõik ülesanded kordades varem lõpetatud. Keegi ei kurtnud, et mina tahan ka, kõik teadsid, et kui töö on tehtud, siis võibki.

See “siis tahavad teised ka” oli elust enesest. Õpetaja kusjuures oli (ja on ka praegu) noor ja lastest hooliv naisterahvas. Mitte kuidagi ei tahaks teda nõukaaegseks mutiks kutsuda. Aga selles osas oli ta jäik. Ma küsisin samamoodi, et mis selles halba on, kui KÕIK lapsed võivad pärast tunnitöö valmimist teadusajakirja (ehk seda, mille eest minu laps märkuse sai) lugeda või üldse midaiganes lugeda – lugegu kasvõi koomikseid, kui see on neile jõukohasem. Peaasi, et nad on vait ja tegelevad millegagi, millest neile kasu on – suurendab teadmisi või arendab nõrgematel lugemisoskust. Vastust täpselt ei saanudki, peamiselt kordus see “siis tahavad kõik” ja “igaüks tahab siis midagi erinevat” jne.

Nii saigi mu oiviklaps enamvähem iga päev mõne märkuse lobisemise eest. Ja paljud teised lapsed ka, sest neil oligi selline taiplik ja elavaloomuline klass. Kuidas õpetaja sellistes tingimustes töötada sai- ma ei tea. Mu arust oleks palju lihtsam anda lastele tegevust, mis neid vait hoiab, kui et terve aeg pühendada sellele, et korrarikkujaid manitseda ja märkusi kirjutada. Päris mitmed siiski valivad selle teise tee – ka põhikooli vanemas astmes on selliseid põhimõttelisi vägikaikavedajaid ning konflikt õpetajate ja õpilaste vahel aastatega ainult suureneb.

Meie koolis joonistub hetkel selgelt välja, et on õpetajad, kes on põhimõttelised ja kelle aur kulub korrahoidmisele, sest tunnis on paras kaos; ja on need, kes võtavad vabamalt ja loovamalt, ning kelle tunnis oivikud tegelevad vaikselt oma asjadega ning nõrgemate juhendamiseks jääb reaalselt palju rohkem aega ning lapsed ei sega üksteist. Nii minu lapse kui ka klassi kõige nõrgemate laste (ja lapsevanemate) lemmikus on üks ja sama õpetaja, kes suudab 45 minuti jooksul TERVE klassi tööle panna ja ära õpetada. Tema on küll nii imeline inimene, et nii tublisid eriti palju ei saagi olla. 🙂

ma arvan, et Sa teemaalgataja reageerid üle. Esimeses klassis läheb päris palju auru ka asjade meelespidamiseks, oma asjade korrashoidmisele, riietumisele ja muule eneseteenindamiselse.
Minu pere esimene laps on ka nö andekas… ma pole küll julgenud seda niimoodi väljandada. Sai sisse eliitkooli ja õpib seal rõõmuga. Lisaks mängib pilli ja osaleb igasugustel võistlustel, luuletab ja meisterdab. Nende klassijuhataja annab lisaülesandeid, kuigi ma pole seda kunagi nõudnud ja olen õpetanud, et ka teistega peab arvestama, vaikselt istumise harjutamine tuleb ka elus kasuks. Praeguseks on lapsel igal päeval spordiring, muusikakool või meisterdamine ja lapse silmad säravad, kodutööd teeb ära muusikakoolis pauside ajal, vahel kodus teeb projekte.

Soovitus: katsetage eliitkooli, las tegeleb spordiga ja pilliõppega. Lõpuks on ju oluline, et inimene leiaks oma tee elus ja oleks õnnelik.

viimasele käole: räägi kooli juhtkonnaga, vajadusel tõesti igal sügisel uuesti. Huvi pärast küsin, mis Rajaleidjas tehti ja räägiti? Meil see käik plaanis, tahaksin lasta teste teha, et näha just keelelisi võimeid. Kui Rajaleidjas antakse ka mingeid soovitusi või juhtnööre õpetajaile, siis seda parem. Või lausa ettekirjutusi?
Selle ise arendamisega on see asi, et võõrast inimest kuulab laps sageli paremini. Mina olen ülikoolis õppinud sama eriala, mis lapsele huvi pakub, aga ma ei saa lapsega teha muud, kui tuua talle vajalikke sõnaraamatuid ja keelteõpikuid, käia temaga keelte lühikursustel, keelte ja kultuuridega seotud üritustel, suunata luulevõistlustele, kontrollida üle tema tõlkeid erinevatest keeltest jne jne. Mul ei õnnestu panna teda süstemaatiliselt mingi keelega tegelema või iga päev teatud ülesandeid lahendama, ta lihtsalt ei kuulaks.