Ma ise vihkan hilinemist, poen kasvõi nahast välja, et õigeks ajaks jõuda. Ja siis on mul 13-aastane poiss, kellel on aega küll ja veel. Esimesed kooliaastad ärkas ise ja jõudis ilusti kooli. Praegu 7-ndas ja iga hommik peab tal kannul käima ja tänitama, et liiguta ometi kiiremini. Mina lähen väiksematega 7.30 uksest välja, viin ühe kooli, teise lasteaeda ja 8-ks olen tööl. Tema kell 7.30 üldiselt pole veel voodist väljaski. Rääkimata sellest, et oleks kooliasjad valmis vms. Kui mul on vaba päev, siis ärkan mõnikord kell 8, tema istub rahulikult laua ääres ja sööb. Kui ma hommikuti häält tõstan, siis mühiseb ja möhhitab ainult, nagu ma oleks mingi viimne tüütus. Venitab vastu, et ta ei jää hiljaks, jõuab küll, ah esimene on kehaline jne. Mõnikord jõuab alles teiseks tunniks, on ka uuesti magama jäänud, kui teised on kodust läinud. Kui taskuraha või telefoni ära võtta ähvardan, siis tema ähvardab isa juurde elama minna. Kui räägin ilusti, et tulevikus tööl käies hilinejaid ei hoita, siis ütleb, et tema “võtab” omale sellise töökoha, kus ise teab, millal tööle läheb, või et kool pole töö, mille eest makstakse. Hinded loomulikult järjest kehvemad, käitumine vaevu rahuldav, märkus märkuse otsa, suitsetamise ja mokatubakaga vahele jäänud ja liigub kahtlase seltskonnaga. Minu jõud üle ei käi ja ilmselt saadaks mu abikaasa ka pikalt, kui see midagi ütleks. Mingi vanuseni olin väga karm, nii et laps reaalselt läks isa juurde ja kavatses sinna jääda. Lubasin siis talle vabadust ja iseseisvust, aga nüüd istutakse pähe. Andke nüüd veidi asjalikku nõu, et mu lapsest mingi narkarist kalkar ei saaks ja omavahelised suhted ka säiliksid.
Teema: AS Aega Küll
Kas pärisisa on karmim ja muretseb selle eest, et lapsest pätt ei saa?
Kui jah, saaksite selle omavahel selgeks rääkida ja mees nõus siis las laps läheb suveks sinna.
Aga isa siis peab olema veel karmima sõna ja reeglitega – õigel ajal üles, enda järgi asju koristama, aitama jmt, et noh, natuke sellist “vanglkorda” ehk siis pole poisil enam ähvardust ka, et “kolin isa juurde” kui seal on veel rangem kord. Samamoodi taskuraha piiramine, kui võimalik maale kaasa maatöid tegema jmt.
Kas pärisisa on karmim ja muretseb selle eest, et lapsest pätt ei saa?
Kui jah, saaksite selle omavahel selgeks rääkida ja mees nõus siis las laps läheb suveks sinna.
Aga isa siis peab olema veel karmima sõna ja reeglitega – õigel ajal üles, enda järgi asju koristama, aitama jmt, et noh, natuke sellist “vanglkorda” ehk siis pole poisil enam ähvardust ka, et “kolin isa juurde” kui seal on veel rangem kord. Samamoodi taskuraha piiramine, kui võimalik maale kaasa maatöid tegema jmt.
Pärisisa annab näole mõned korrad aastas, kui on vaja sugulastele näidata, kui tore laps tal on. Ehk siis temaga arvestada ei saa. Sinna tahtis laps minna just selleks, et saaks kergema elu peale, kodus nõuti liiga palju.
Aga las ta proovib siis minna. Lase helistada ja rääkida isaga. Natuke kurb on, kui isa ta selle jutu peale metsa saadab ja laps end halvasti tunneb, aga kaua sa ikka lased tal ülbitseda ja ähvardada. Ma küll näitaks, et see ähvardus mind ei kõiguta. Kui juba ütlesid, et vähendad taskuraha või võtad telefoni ära mingi teo peale, siis tuleks seda ka teha, kui ta vastavalt käitub.
Kas pärisisa on karmim ja muretseb selle eest, et lapsest pätt ei saa?
Kui jah, saaksite selle omavahel selgeks rääkida ja mees nõus siis las laps läheb suveks sinna.
Aga isa siis peab olema veel karmima sõna ja reeglitega – õigel ajal üles, enda järgi asju koristama, aitama jmt, et noh, natuke sellist “vanglkorda” ehk siis pole poisil enam ähvardust ka, et “kolin isa juurde” kui seal on veel rangem kord. Samamoodi taskuraha piiramine, kui võimalik maale kaasa maatöid tegema jmt.
Pärisisa annab näole mõned korrad aastas, kui on vaja sugulastele näidata, kui tore laps tal on. Ehk siis temaga arvestada ei saa. Sinna tahtis laps minna just selleks, et saaks kergema elu peale, kodus nõuti liiga palju.
Aga las ta proovib siis minna. Lase helistada ja rääkida isaga. Natuke kurb on, kui isa ta selle jutu peale metsa saadab ja laps end halvasti tunneb, aga kaua sa ikka lased tal ülbitseda ja ähvardada. Ma küll näitaks, et see ähvardus mind ei kõiguta. Kui juba ütlesid, et vähendad taskuraha või võtad telefoni ära mingi teo peale, siis tuleks seda ka teha, kui ta vastavalt käitub.
Kas pärisisa on karmim ja muretseb selle eest, et lapsest pätt ei saa?
Kui jah, saaksite selle omavahel selgeks rääkida ja mees nõus siis las laps läheb suveks sinna.
Aga isa siis peab olema veel karmima sõna ja reeglitega – õigel ajal üles, enda järgi asju koristama, aitama jmt, et noh, natuke sellist “vanglkorda” ehk siis pole poisil enam ähvardust ka, et “kolin isa juurde” kui seal on veel rangem kord. Samamoodi taskuraha piiramine, kui võimalik maale kaasa maatöid tegema jmt.
Pärisisa annab näole mõned korrad aastas, kui on vaja sugulastele näidata, kui tore laps tal on. Ehk siis temaga arvestada ei saa. Sinna tahtis laps minna just selleks, et saaks kergema elu peale, kodus nõuti liiga palju.
Ei tea kaua selline ise ka teist omasugust välja kannatab kui jalad vaid tagumikuall kinni ja üks segadusetekitaja ja suu juures. Pikka pidu seal poleks ilmselt. Oleks isa üldse last valmis enda juurde võtma?
Meil oli 13-aastaselt sama seis. Lisaks hilinemisele oli veel probleeme sellega, et tal oli juba päris hea arusaam oma õigustest, aga mitte sellest, mis võiks olla tema kohustused või kuidas tema hilinemised või lohakas kommunikatsioon õpetajaid või teisi pereliikmeid mõjutavad. Karistused ei aidanud – istus ilma arvutita päeva, kaks või nädala, aga mingit õppust ei võtnud. Vedeles lihtsalt diivanil ja mühises. Sellest, et oma käikudest võiks aegsasti teada anda ning kellaaegadest kinni pidada, ei saanud ta üldse aru.
14-aastaselt kadusid tal vahepeal üldse kõik huvid ja hobid ära. Tahtis ainult arvutis istuda ja kuna arvutiaeg oli piiratud, siis ülejäänud aja lihtsalt ootas arvutiaega, mitte ei teinud muid asju. Siis vahetas trenni ja sai ootamatult järje peale – leidis uued huvid, hobid, eesmärgid. Praegu on 15 ja kuigi hommikuti on tal endiselt aega kuidagi palju rohkem kui minul (kuigi väljume koos), siis muus osas võib temaga rahul olla. Käib koolis, käib trennis, hinded on veidi alla käinud, aga ta siiski suudab enamvähem ise oma asju jälgida, ja mis peamine – ta oskab ülejäänud pereliikmetega arvestada: annab teada, kuhu läheb, kui kauaks, millal lõppeb, kas vajab transpordiabi jne. Seda, et õpetaja on ka inimene, mõistab natuke vähem, aga tundub, et siiski liigub ka selles vallas paremuse poole.
Nii et pikk jutt, aga ehk on lohutav teada, et läheb jälle paremaks varsti. 13-14 on just selline vanus, kus aetakse taga ainult enda õigust, nähakse igas piirangus ebaõiglust ja ei mõisteta oma käitumise põhjuseid ega tagajärgi. Ema ja õpetajad on selles vanuses lapsele pelgalt teenindav personal, mitte päris inimesed, kellega peaks oma elu planeerimisel arvestama. Aga see läheb enamasti üle, kui kodune eeskuju on olemas. Seega mina isa juurde teda küll ei saadaks, kui temast head eeskuju ei ole. 🙂
See on see karmi kasvatuse oht, et ühel hetkel kasvab laps suureks, saadab kogu kasvatuse kuu peale ning siis temast enam jõud üle ei käi.
Äkki tasuks lapsega rääkida nagu inimene inimesega? Küsida, mis ta plaanid on ja püüda neid tema plaane (või siis seda vähestki mõistlikku osa neis) toetada, mitte suruda peale oma plaane.
Praegu nagunii saab kooliaasta kohe läbi. Kui hinded ja käitumine/hoolsus on vähemalt rahuldavad ning klass saab lõpetatud, siis äkki see ongi praegusel hetkel ok?
Meil on selles suhtes hästi, et õppimine on alati korras olnud. Aga muidu puudub igasugune planeerimine, kuigi laps on juba ülikooli jõudnud. Näiteks kui on ammu ette teada, et tuleb valge särgi üritus, siis selgub alles riietumisel, et valge särk on juba paar nädalat pesukorvis olnud. Või kui lähiajal on vaja minna viisat taotlema, siis selgub, et passi kehtivusaega pole keegi kontrollinud. Tekib tahtmine jättagi kõik tema hooleks, ikkagi täiskasvanud inimene. Kui korra natuke tõsisemate tagajärgedega silmitsi seisab, ehk hakkab ise rohkem oma asju vaatama?
Kui korra natuke tõsisemate tagajärgedega silmitsi seisab, ehk hakkab ise rohkem oma asju vaatama?
Nii minagi oma kulgejale ütlen, et tööinimesena ei oodata kusagil sinu järgi. Lennuk lendab ära ja laev väljub ka ilma sinuta.
Raske teismelisega pole muud teha, kui vankumatult tema kõrvale jääda. Aidata läbi lohistada koolist, aidata õppimises, aidata ja toetada, toetada ja aidata.
Ja siis mingi korralik terapeut leida. Las räägib seal ennast tühjaks: las kaebab oma ema ja isa peale, las kuuleb toetavat sõna. Kaebused vanemate suhtes on ainus, mida meie terapeudid suudavad ja tahavad ära kuulata, edasi läheb juba keeruliseks.
Mingid karistused ja survestamine ei aita. Need lapsed on igavesti rikutud sotsiaaltöötajate poolt vastutustundetult pealesurutud lapseõigustega. Nad arvavad, et elu peab olema nauding, kõik on neile võlgu.
Kui tahab, siis tuleb sellest nõiaringist välja, sest et tekib soov elus midagi saavutada. Kui ei taha…siis neid hukkaläinud noori on praeguse põlvkonna hulgas kuskil 50% juba.
Isade ainus soov oma last sugulastele esitleda on mulle tuttav. See on ainus, millega nad isadena toime tahavad ja suudavad tulla.
Ma ei julgeks praegu küll enam last mehe teadmisel saada. Need isad suudavad kasvatuses praktiliselt kõik ära rikkuda.
Sellised “pereväärtused” on liberaalide loodud. Selliste “pereväärtustega” keerutatakse miljardeid: sotsiaaltöötajad, psühholoogid, terapeudid, juristide armee, lõppude lõpuks kergesti manipuleeritav rumal mass valimistel – see on ju võimurite ja rahameeste unistuste ühiskond.
Seetõttu on minust saanud täielik konservatiiv. Sest et liberaalid lihtsalt lagastavad INIMESE selle sõna parimas tähenduses ära.
Teemaalgataja: soovin sulle jõudu! Ära anna oma lapsega alla. Armasta ja toeta teda viimase piirini. Võimalik, et kõik lõpeb veel hästi.
Ma ei saa aru, milles sul probleem on. Aktsepteeri seda, et inimesed on erinevad ja sinu poeg ei ole täpselt selline nagu sina.
Mul oli koolis sama teema, no ma ei ärka üles varahommikul. Ka jäin kogu aeg kooli hiljaks, klassijuhataja õiendas, et kuidas sa küll tulevikus hakkama saad. Ma vastasin samamoodi, et tulevikus ma saan endale valida sellise töö, kus ma ei pea olema varahommikul kohal. Ja valisingi.
Olen olude sunnil oma 20-aastasest tööelust pidanud kaks aastat käima hommikuti kella 8ks tööl. Siis oli küll sundseis, aga kuna raha oli vaja, elasin hädaga üle. Edaspidi liikusin selles suunas, et ei pidanudki üldse enam kontoris käima sagedamini kui vaid koosolekutel. Ja nüüd on mul üldse selline töö, mis algab õhtul kell 19. Mulle väga sobib.
Nii et vähem paanikat selle hommikuse ärkamise teemal, su pojal on õigus, ta saab endale tulevikus valida sellise töö, mis sobib tema rütmiga. Ja on ka sellised töökohad olemas, kus ei ole üldse oluline see, et sa kellaaja peale kuskil kohal oled, peamine on see, et sul on asjad tähtajaks tehtud. Igasuguseid variante on töömaailmas, kõik ei käi kellast kellani, hommikust õhtuni, töökohas…
Jäta poiss rahule ja ära karju hommikuti. Ainukene asi on see, et tasub pojaga rahulikult läbi arutada, mis töökohad need on, mida saab teha niimoodi, et ei sõltu kellaajast. Kui ta tõesti unistab sellest, et saaks näiteks piloodiks, eks ta siis peab kas unistusest loobuma või hakkama selle nimel juba prageu pingutama. Kellaaegadest vabad tööd on rohkem loomingulises vallas. Las mõtleb konkreetsemalt suunad välja, mis ametit tulevikus pidada sooviks, kui reaalne see on, et ta saabki endale kellaajavaba töö, mis ei alga varahommikul.
Eks praegu nii ongi, et loodan, et vähemalt rahuldavad tulevad ja puudumiste pärast käskkirja ei saa. Tema plaan on “hakata” maailmakuulsaks dj-ks ja siis käib ainult nv õhtuti tööl ja teenib nii kõva pappi, et peale 30-ndat eluaastat tööl käima ei pea. Kanepi kiidulaul muidugi sinna juurde. No hirm tuleb nahka.
DJ-ks saamine on ka täiesti reaalne, ainult et siis peaks ta seda juba praegu hoolega harjutama ja olema korralik melomaan, eriti kui soovib jõuda maailmatasemele 😀
Minu tutvusringkonnas on mitu DJ-d, kõik on sellised, kes lapsest saati alaga tegelenud, ei ole nii, et on “hakanud” seda tegema täiskasvanuks saades. Üks tuttav on selline, kes on rohkem maadiskode peal, aga ka juba üle 20 aasta teeb seda ja sissetulek on normaalne. Maailmakuulus tema muidugi ei ole.
Küll aga ei saa edukas DJ olla joodik või narkomaan. Ta ei saa oma tööd teha kui on täiesti purjus või pilves. Muidugi tarbivad ka DJ-d aga edukad ja kaua sel alal töötavad inimesed on vähemasti siis kained, kui ise parasjagu puldis peavad olema.
Kui poisil on tõsine plaan saada DJ-ks, siis oleks praegu ülim aeg sellega tegeleda. Muidu on see niisama suusoojaks jutt ja ta võib kindel olla, et ei saa temast mingit DJ-d.
Mille vahel see laps siis valida saab tulevikus, kui tal juba põhikoolis enamus hindeid vaevu kolmed ja põhjuseta puudumiste eest käskkirjasid saab? Mingitest tähtaegadest ta ju kinni ei pea, oma tuba palun tal koristada juba pool aastat, prügi ainult koguneb. Kui neid töökohti niimoodi valida oleks, miks siis paljud haritud ja haridusega inimesed on töötud või teevad vastumeelset tööd?
Aga ausalt öeldes olen praegu üllatunud, et mõni (eeldatavasti lapsevanem) leiab, et ma peaksin laskma lapsel olla ja teha, mida tahab ja laekuda kooli, millal tahab ja kas üldse tahab ja seega võib ju õhtuti (või äkki hoopis hommikuti) koju ka laekuda, millal ise soovib. Ei tohi ilmselt paluda lapsel ka enda järelt koristada või oma taldrik ära pesta. Minu meelest peaks sellised asjad olema elementaarsed – kellaaegadest peetakse kinni ja enda kohustusi täidetakse. See on elementaarne austus teiste inimeste suhtes.
Okei, siis ei ole sul probleem mitte selles, et laps ei ole hommikuinimene, vaid selles, et ta tõenäoliselt on narkomaan. Sul tuleb tegeleda hoopis selle probleemiga, mitte sellega, et õiendad hommikuse ärkamise peale. Ta puudub põhjuseta koolist nii, et sinu arvates ta läheb kooli ja ta ei lähe? Terve päea magab kodus või on teema selline, et ta läheb kodust välja küll, aga kooli ei jõua? Alguses sa rääkisid lihtsalt sellest, et ta ei jõua esimesse tundi, selle peale ma ütlesin, et ei ole see nii hull midagi. Aga kui ta üldse kooli ei lähe ja tal on seltskond ka kahtlane, kiidab narkootikume, siis on selge. Vaata et ta sul varsti kodust asju varastama ei hakka. Igasugusest karjäärist, ka DJ karjäärist, unistamine on sel juhul muidugi mõttetu.
Sinu lähenemine antud olukorras on vale. Tänitamisega sa ei jõua kuskile. Püüa jõuda probleemi tuumani, püüa välja selgitada, kas tal on narkoprobleem.
Siinkirjeldatu klapib su lapsega? https://tarkvanem.ee/narkootikumid-artiklid/kuidas-aru-saada-kas-laps-tarvitab-uimasteid/
Äkki aitab ka see artikkel: https://narkokeskus.ee/nouanded-vanematele/
Ma usun küll, et probleem on tõsisem, aga ära seda talle kohe rääkima mine, enne püüa veenduda. Ja ära tänita, see ei aita. Tõmbub veel rohkem endasse ja siis on sul teda juba palju raskem aidata.
Kui taskuraha või telefoni ära võtta ähvardan, siis tema ähvardab isa juurde elama minna.
Aga las läheb, miks mitte?
Ma ei saa aru, milles sul probleem on. Aktsepteeri seda, et inimesed on erinevad ja sinu poeg ei ole täpselt selline nagu sina.
Mul oli koolis sama teema, no ma ei ärka üles varahommikul. Ka jäin kogu aeg kooli hiljaks, klassijuhataja õiendas, et kuidas sa küll tulevikus hakkama saad. Ma vastasin samamoodi, et tulevikus ma saan endale valida sellise töö, kus ma ei pea olema varahommikul kohal. Ja valisingi.
Olen olude sunnil oma 20-aastasest tööelust pidanud kaks aastat käima hommikuti kella 8ks tööl. Siis oli küll sundseis, aga kuna raha oli vaja, elasin hädaga üle. Edaspidi liikusin selles suunas, et ei pidanudki üldse enam kontoris käima sagedamini kui vaid koosolekutel. Ja nüüd on mul üldse selline töö, mis algab õhtul kell 19. Mulle väga sobib.
Nii et vähem paanikat selle hommikuse ärkamise teemal, su pojal on õigus, ta saab endale tulevikus valida sellise töö, mis sobib tema rütmiga. Ja on ka sellised töökohad olemas, kus ei ole üldse oluline see, et sa kellaaja peale kuskil kohal oled, peamine on see, et sul on asjad tähtajaks tehtud. Igasuguseid variante on töömaailmas, kõik ei käi kellast kellani, hommikust õhtuni, töökohas…
Jäta poiss rahule ja ära karju hommikuti. Ainukene asi on see, et tasub pojaga rahulikult läbi arutada, mis töökohad need on, mida saab teha niimoodi, et ei sõltu kellaajast. Kui ta tõesti unistab sellest, et saaks näiteks piloodiks, eks ta siis peab kas unistusest loobuma või hakkama selle nimel juba prageu pingutama. Kellaaegadest vabad tööd on rohkem loomingulises vallas. Las mõtleb konkreetsemalt suunad välja, mis ametit tulevikus pidada sooviks, kui reaalne see on, et ta saabki endale kellaajavaba töö, mis ei alga varahommikul.
Mille vahel see laps siis valida saab tulevikus, kui tal juba põhikoolis enamus hindeid vaevu kolmed ja põhjuseta puudumiste eest käskkirjasid saab? Mingitest tähtaegadest ta ju kinni ei pea, oma tuba palun tal koristada juba pool aastat, prügi ainult koguneb. Kui neid töökohti niimoodi valida oleks, miks siis paljud haritud ja haridusega inimesed on töötud või teevad vastumeelset tööd?
Aga ausalt öeldes olen praegu üllatunud, et mõni (eeldatavasti lapsevanem) leiab, et ma peaksin laskma lapsel olla ja teha, mida tahab ja laekuda kooli, millal tahab ja kas üldse tahab ja seega võib ju õhtuti (või äkki hoopis hommikuti) koju ka laekuda, millal ise soovib. Ei tohi ilmselt paluda lapsel ka enda järelt koristada või oma taldrik ära pesta. Minu meelest peaks sellised asjad olema elementaarsed – kellaaegadest peetakse kinni ja enda kohustusi täidetakse. See on elementaarne austus teiste inimeste suhtes.
Kallis ema! Su laps on juba kaelani jamades, aga sina jaurad ikka veel kellaaegadest ja kohusetundest.
Su laps tarvitab ja ülistab narkootikume. Seega peaks su esimne samm olema psühhiaatri juurde erakorralisele vastuvõtule. Küllap on su lapsel lahutusest, jobuisast ja koolis toimuvast depressioon ja ta vajab antidepressante. Ilmselgelt vajab ka su laps teraapiat.
Ja eelkõige vajab su laps kannatlikku ema, kes usub, et temast kunagi võiks veel keegi ja miski saada. Nii et lõpeta ometi see klisheede pildumine ja asu ometigi oma last päästma.
Kõik need DJ-jutud ja narko ülistamised on mulle tuttav teema. Kui kõik hästi läheb ja laps saab õigeaegset abi, siis 2 aasta pärast ta naerab oma praeguste juttude üle.
Ema, hakka kohe tegutsema!
Selles vist võib kokku leppida, et tänitamine ei aita?
a) veendud, et laps jõuab õigeks ajaks kooli
b) veendud, et laps saab magada
c) lepite kokku vabaduse ja vastutuse piirid ja mis juhtub, kui üle astutakse JA pead omalt poolt kinni, tühje ähvardusi ei loobi, emotsiooni pealt sanktsioone juurde ei pane
Isa juurde las läheb, kui tahab. Varsti on, saba jalge vahel, tagasi. Last ei saa ju niimoodi karta, et pärast teebki, mis tahab.
Ma ei saa aru, milles sul probleem on. Aktsepteeri seda, et inimesed on erinevad ja sinu poeg ei ole täpselt selline nagu sina.
Mul oli koolis sama teema, no ma ei ärka üles varahommikul. Ka jäin kogu aeg kooli hiljaks, klassijuhataja õiendas, et kuidas sa küll tulevikus hakkama saad. Ma vastasin samamoodi, et tulevikus ma saan endale valida sellise töö, kus ma ei pea olema varahommikul kohal. Ja valisingi.
Olen olude sunnil oma 20-aastasest tööelust pidanud kaks aastat käima hommikuti kella 8ks tööl. Siis oli küll sundseis, aga kuna raha oli vaja, elasin hädaga üle. Edaspidi liikusin selles suunas, et ei pidanudki üldse enam kontoris käima sagedamini kui vaid koosolekutel. Ja nüüd on mul üldse selline töö, mis algab õhtul kell 19. Mulle väga sobib.
Nii et vähem paanikat selle hommikuse ärkamise teemal, su pojal on õigus, ta saab endale tulevikus valida sellise töö, mis sobib tema rütmiga. Ja on ka sellised töökohad olemas, kus ei ole üldse oluline see, et sa kellaaja peale kuskil kohal oled, peamine on see, et sul on asjad tähtajaks tehtud. Igasuguseid variante on töömaailmas, kõik ei käi kellast kellani, hommikust õhtuni, töökohas…
Jäta poiss rahule ja ära karju hommikuti. Ainukene asi on see, et tasub pojaga rahulikult läbi arutada, mis töökohad need on, mida saab teha niimoodi, et ei sõltu kellaajast. Kui ta tõesti unistab sellest, et saaks näiteks piloodiks, eks ta siis peab kas unistusest loobuma või hakkama selle nimel juba prageu pingutama. Kellaaegadest vabad tööd on rohkem loomingulises vallas. Las mõtleb konkreetsemalt suunad välja, mis ametit tulevikus pidada sooviks, kui reaalne see on, et ta saabki endale kellaajavaba töö, mis ei alga varahommikul.
Mille vahel see laps siis valida saab tulevikus, kui tal juba põhikoolis enamus hindeid vaevu kolmed ja põhjuseta puudumiste eest käskkirjasid saab? Mingitest tähtaegadest ta ju kinni ei pea, oma tuba palun tal koristada juba pool aastat, prügi ainult koguneb. Kui neid töökohti niimoodi valida oleks, miks siis paljud haritud ja haridusega inimesed on töötud või teevad vastumeelset tööd?
Aga ausalt öeldes olen praegu üllatunud, et mõni (eeldatavasti lapsevanem) leiab, et ma peaksin laskma lapsel olla ja teha, mida tahab ja laekuda kooli, millal tahab ja kas üldse tahab ja seega võib ju õhtuti (või äkki hoopis hommikuti) koju ka laekuda, millal ise soovib. Ei tohi ilmselt paluda lapsel ka enda järelt koristada või oma taldrik ära pesta. Minu meelest peaks sellised asjad olema elementaarsed – kellaaegadest peetakse kinni ja enda kohustusi täidetakse. See on elementaarne austus teiste inimeste suhtes.
Kallis ema! Su laps on juba kaelani jamades, aga sina jaurad ikka veel kellaaegadest ja kohusetundest.
Su laps tarvitab ja ülistab narkootikume. Seega peaks su esimne samm olema psühhiaatri juurde erakorralisele vastuvõtule. Küllap on su lapsel lahutusest, jobuisast ja koolis toimuvast depressioon ja ta vajab antidepressante. Ilmselgelt vajab ka su laps teraapiat.
Ja eelkõige vajab su laps kannatlikku ema, kes usub, et temast kunagi võiks veel keegi ja miski saada. Nii et lõpeta ometi see klisheede pildumine ja asu ometigi oma last päästma.
Kõik need DJ-jutud ja narko ülistamised on mulle tuttav teema. Kui kõik hästi läheb ja laps saab õigeaegset abi, siis 2 aasta pärast ta naerab oma praeguste juttude üle.
Ema, hakka kohe tegutsema!
Appi kui tüüpiline perekool ???? Eeldada kaelani jamasid, narkootikume ja depressiooni sellest, et teismeline ei saa hommikuti õigeks ajaks kooli ega oma tuba koristatud. Siis on ikka ime, et ma ise üldse elus olen veel.
Edu silmade kinni pigistamisel…tüüpiline perekool.
Appi kui tüüpiline perekool ???? Eeldada kaelani jamasid, narkootikume ja depressiooni sellest, et teismeline ei saa hommikuti õigeks ajaks kooli ega oma tuba koristatud. Siis on ikka ime, et ma ise üldse elus olen veel.
Sorry, aga sa tundud juba siinse teema vastuste põhjal olema nii tüütu, et ma üldse enam ei imesta, et poeg niimoodi käitub.
Püüa end siiski nüüd kokku võtta ja mitte eitada seda, et poiss kiidab narkot, on vahele jäänud eri sorti tubakaga, tal on kahtlane seltskond. Puudumised keset päeva.
Kas tal need hinded on kogu aeg halvad olnud, ongi nn kõva peaga? Või on see mingi viimase aja muutus? Võta ennast nüüd ise kokku ja püüa seda olukorda analüüsida, mitte ära plõksi, et sul on nõme laps.
Aga äkki taskuraha määramisel iga hilinetud hommiku eest mingi summa taskurahast maha arvutada? Selle summa peaks muidugi täpselt enne kokku leppima, mitte nii, et pärast juhtumist hakata karistust määrama. Ta peab ette teadma, et tema hilinemine toob justnimelt temale mingi ebameeldivuse. Populaarsust sa sellega ei kogu, aga kui ta teab karistust enne sigaduse tegemist, siis on see siiski natuke väiksem konflikt kui tema meelest tühjalt kohalt kraesse kargamine.
Narkojutud, DJ jutud… Meil oli tase leebem. Minu poeg on otsustanud saada netimiljonäriks (täpsem teema on veel lahtine) ja vahepeal rääkis mingit alkojuttu kogu aeg. Joonud ta seda ilmselt pole, sest meile sünnipäevaks toodud õllekast seisis meil pool aastat esikus, ilma et ta sealt midagi võtnud oleks. Kuna ta on üsna pirtsakas laps eluaeg olnud, siis ma arvan, et talle lihtsalt ei maitse, aga eks ta loodab, et selle jutuga saab mind kuidagi ärritada. 🙂
Kuni laps käib trennides ja muusikakoolis, siis arvan, et asjad pole kaugeltki lootusetud. Tundub, et neisse kohtadesse, mis talle huvi pakuvad, jõuab ta mõistlikul ajal kohale ja viitsib ka tegeleda. Loota, et põhikoolilaps midagi mõistlikku tulevasest tööturust arvaks, on mõttetu. Selles vanuses elatakse (ja peabki elama!) ikkagi oma ideaalide kursil, mitte ei oodata täiskasvanuks saamist, et pea ees tööorjusesse hüpata. 🙂
Minu poisiga (15a) oli sarnane lugu ja suuremas osas olid mõjutajaks sõbrad (praeguseks endised sõbrad). Mul oli igal hommikul närv püsti, kui teda üles pean ajama. See kusjuures ei sõltu uneajast, ta vist magaks terve ööpäeva, kui saaks (ei ole narkomaan, joodik jms). Mina arvan ikka, et see pigem teismeea probleem. Õppimisse suhtus samamoodi, et nojamissiis. Kui varem pidin ähvardama sellega, et kavatsen seista uksel seni kuniks istuli tõuseb ja seetõttu tööle hilinen siis nüüd piisab küsimusest, et kas toon lehmakella. On jah paha nö.ähvardada aga imekombel jõuab ta kooli ega hiline enam üldse. Karjumine ja tänitamine meil ei toiminud. Kõrvalt vaadata on seda suht valus tegelikult. Uksest läheb ta poolunisena välja, kuid see on tema valik. Iga kuuga läheb asi paremaks.
See teema on suletud ja siia ei saa postitada uusi vastuseid.
