Esileht Erivajadustega laps Asperger või intellektipuue? Lohutage, palun.

Näitan 30 postitust - vahemik 1 kuni 30 (kokku 33 )

Teema: Asperger või intellektipuue? Lohutage, palun.

Postitas:
Kägu

Mul on 9-aastane poeg, kellel on aspergerlikud jooned. Diagnoositud ei ole, ei ole isegi uuritud veel õieti. Ootame järjekorras.

Saime üsna kohe peale tema sündi aru, et ta ei ole päris tavaline laps. Perearst ei pidanud tema mitmeid “kiikse” millekski eriliseks, aga meie vanematena nägime, et lapsel on keeruline kohaneda ümbritsevaga. 3-aastaseks saanuna ei olnud tal midagi, millest ta päriselt rõõmu oleks tundnud, ta oli enamuse oma elust olnud viril ja halvatujuline, negatiivne, kriitiline. Ta kartis paljusid asju, keeldus paljust, kõik tegi talle haiget või kiusas (rõivad, toit, meie, teised lapsed).
Kuidagi kujunes nii, et hakkasimegi talle teadlikult järele andma, ei nõudnud temalt midagi, mis teda pahandada võiks, olime leplikud. Ja ime sündis! Laps hakkas naeratama, hakkas rohkem rääkima, oli ise leplikum, muutus uudishimulikumaks. Meie asi oli lihtsalt jälgida, et me ei eksiks teatud reeglite vastu – tema rõivastumise ja toitumise eripärad, väldiksime lärmakaid ja rahvarohkeid kohti (sh lasteaeda) jne.

Laps arenes sealt alates silmnähtavalt, hakkas huvituma numbritest ja loodusest. Tema kõne oli siiski konarlik ja paljud sõnad olid enda leiutatud, kuid peresiseselt kõik sujus. Ta tundus õnnelik. Hüsteeriat ja nuttu jäi aina vähemaks kuni see peaaegu lakkas. See oligi see, mida olime oodanud ja mille nimel terve perega vaeva nägime.

Kuna põletavat probleemi enam ei olnud, siis ei pöördunud me ka ühegi spetsialisti poole. Viimane selleteemaline kõnelus perearstiga oli pannud meid arvama, et oleme ise vanematena teinud vigu ja lapse omapärane käitumine/iseloom on kasvatuse viga.

Taotlesime lapsele koolipikendust, sest tal puudus igasugune soov õppida tähti ja ta ei olnud sugugi valmis end ise teenindama.
Kui teda testiti, siis tundsin end kohutavalt. Nägin, kuidas eripedagoog muutus lapsega tegeledes aina kannatamatumaks, väljendas frustratsiooni selle üle, et laps ei saanud aru antud ülesannetest. Mul oli tükk tegemist, et end tagasi hoida ja mitte pidevalt “juhendada” eripedagoogi, kuidas minu lapsega suhelda. Ma ju tean, mis sõnad mu lapse lukku panevad või viivad tema mõtted kuskile nii kaugele, et tal on keeruline sõrmenipsu peale tagasi teemasse pöörduda. Loomulikult oli lapse “skoor” nii madal, et koolipikendusele lisaks sain ka soovitusi, kuidas oma lapsega rohkem tegeleda. Püüdsin seletada, et laps on nii kontaktne vaid tänu sellele, et me pidevalt temaga tegeleme, otsime ja leiutame lahendusi pidevalt kuhjuvatele uutele probleemidele. Ja enda arvates üsna edukalt… Eripedagoog jäi enda juurde ja oli väga selgel arvamusel, et me lihtsalt ei viitsi oma lapsega rääkida ja ei õpeta teda piisavalt.
Ma olin nii õnnetu kui koolipikenduse dokumendid saabusid. Seal oli see kõik veel kord sõna-sõnalt must-valgel.

Loomulikult jätkasime lapse arendamist oma võtetega terve pikenduse-aasta ja järgmisel aastal oligi laps valmis kooli minema.
Esimese õpetajaga rääkisime oma lapse eripäradest ja andsime talle nõu, kuidas last koostöövalmina hoida, mida teha siis kui laps väsib või mõni päevasündmus lapse tasakaalu paigast ära kõigutab. Õpetaja õppis tähele panema märke ja olukordi sujuvalt lahendama. Oleme talle väga tänulikud ja esimene õppeaasta läks üle ootuste hästi. Tõsisemaid probleeme oli vaid tundides, mida andsid teised õpetajad. Esimese aasta lõpuks oli klassijuhataja ka neile ükshaaval meie lapse “ära tõlkinud” ja laps läks suvevaheajale päris hea tunnistusega.
Esimese kooliaasta jooksul selgus, et meie laps on andekas matemaatikas ja kunstis/käsitöös. Lugemine tegi kõige enam muret. Ta luges ja luges ja luges, aga mitte midagi meelde ei jäänud. Iga uue sõna juures pusides ununes eelmine. Ta on väga kohusetundlik ja sõnakuulelik ja see olukord tegi teda väga õnnetuks. Teeb tööd, aga kasu on null. Hakkasime talle ette lugema, jutustasime lugusid talle oma sõnadega ja ta lihtsalt tuupis lugemispalasid pähe. Nüüd on ta teises klassis ja juba suudab lugedes ka üht-teist meelde jätta, aga see on ikkagi väga valus teema tema jaoks.
Tema kõne on jätkuvalt väga piiratud (lisaks unustab ta sõnu ja väljendeid), ta on hästi lihtne oma mõttemaailma poolest. Aga ta võib ka rääkida suure õhinaga pikalt mulle kosmosest ja muudest asjadest, mis teda väga huvitavad ja mida mina talle kindlasti ei ole õpetanud. Ta uurib ise ja talle jäävad sellised asjad meelde. Samas näiteks ei seisa kuidasgi meeles sõna “koridor”.

Saime paar kuud tagasi Rajaleidja kaudu suunamiskirja psühhiaatrile Aspergeri kahtlusega. Kui ma esialgu olin rõõmus, et asi liigub kuskile poole, siis nüüd olen saanud liiga palju järele mõelda ja kardan. Mis siis kui see ei ole Asperger ja mu laps on lihtsalt intellektipuudega?
Mind teeb kuidagi kurvaks mõte, et mu lapse vaimne areng on tegelikult vägagi piiratud ja see tarkus ja need edusammud mida mina näen, ei ole ülejäänud maailma jaoks piisav.
Aspergeri diagnoosiga ma lepiksin kergemini, sest potentsiaal oleks siiski olemas. Intellektipuue tähendaks, et kuskilt maalt tuleb piir ette ja nii jääbki. Hästi kurvaks teeb.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 7 korda. Täpsemalt
Postitas:
nyah nyah

Intellektipuudega laps Sulle kosmosest ei pajatax. Samuti ei kipu intellektipuudega kaasnema valiv suhtumine toitu, rõivastesse, olukordadesse (ullikesel on savi, mis selga või suhu panna).

Nii et arstile, autismispektri diagnoos kätte & siis saab juba asjakohast nõu & tuge. Pea pysti!

Please wait...
Postitas:
Kägu

Tere

Tundsin sinu kirjas ära enda lapse. Tal on mitmeid erinevadi “jooni”, kuid mitte nii palju, et ühtegi diagnoosi panna. Samas piisavalt, et tekitada raskusi igapäevase toimetulekuga. Lõpuks sattusime erinevaid arste pidi meditsiinigeneetikuni ja vereprooviga tuvastati geneetiline haigus (Klinefelteri sündroom), millega kaasneb erinevaid probleeme. Näiteks igasugused keelega seotud probleemid. Sellised lapsed võivad hakata hiljem rääkima, probleemid lugema õppimisega, võib olla ka muid õpiraskuseid. Samuti esineb autistlikke jooni, ärevust, ülitundlikkust jms. Samas intellekti poolest on normis. Muidugi ei ole ma kindel, et sinu lapsel on sama diagnoos aga võib-olla tasuks teha geneetilised uuringud. See on üsna levinud haigus tegelikult (iga 600.-700. poisslaps), kuid harva diagnoositud.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 3 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Aitäh tagasiside eest. Natuke lohutab, kui saab kellegagi rääkida oma hirmudest. Lapse isa tõrjub minu hirmu sellesse süvenemata, lihtsalt ütleb, et ärgu ma muretsegu, laps on laps ja et küll kõik selgub. . Ma ei muretse, ma olen kurb. Loomulikult ei muuda diagnoos minu armastust oma lapse vastu ja olen talle oma elu lõpuni abiks ja toeks, kui vaja.

Klinefelterit olen ise ka uurinud, sest poja füüsilised eripärad kattuvad paljus selle sündroomi kirjeldusega. Selle sündroomi puhul on välja toodud ka madal vaimne võimekus… Aga saan aru, et see ei ole reegel?

Ma praegu, ilma diagnoositagi kardan, et mu laps ei saa hakkama näiteks sõjaväes. Pole kindel, kas ta näiteks oleks iial vôimeline üle 3 lause järjest seotud teksti kirjutama, et põhikooligi lõpetada. Etteütlusel isegi 2-sõnalist lauset ei salvesta. Küsib iga sõna üle mitu korda. Ja ma tean, et see pole laiskus või hoolimatus, ta on väga usin ja soovib alati kõike korrektselt teha.

Kägu, kas saad mulle rääkida Klinefelteri sündroomi diagnoosimisest? Kuidas seda analüüsi anda, mida ja kellelt selleks küsima peab? Kas selle sündroomi diagnoosimisel saab laps puude ja sellega seoses ka reh. abi? Kas selle sündroomiga poisid peavad kaitseväkke minema näiteks?

Nüüd olen veelgi enam ärevil, kahjuks. Aga parem ikkagi teada kui teadmatuses vaevelda… Kurb on ikka.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 7 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Mul on ka samasugune laps, meie läksime uuringutele 4-aastaselt. Kodus saime samamoodi toime ja ka lasteaed õppis ajapikku kohanema tema eripäradega, ent just koolile mõeldes käisime uuringutel. Saime diagnoosiks täpsustamata pervasiivne arenguhäire. Meil on kooliminek alles ees, õpime tähti (mitte eriti usinalt).
Sinu pikka kirjeldust lugedes mahajäämust intellektis küll ei arvaks, pigem ikka puhas spektrihäire. tean seda tunnet, seda muret, eelkõige muret tedamatuse pärast, aga usu, see läheb üle ja kõik hakkab sujuma! Käite uuringutel ära, saad konkr selguse, siis kohaned selle teadmisega natuke aega, teete veel mõned vajalikud ümberkorraldused (sh oma mõtetes, ootustes lapsele) ja lõpuks tõdete, et teie lapse tugevad küljed küljed kaaluvad nõrgemad kuhjaga üle! 🙂 Jaksu!

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 3 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Meid saatis geneetiku juurde neuroloog. Täpsemini lasi ta teha suure hulga erinevaid vereproove. Ju ta aimas midagi. Ja siis helistati ja öeldi, et on leitud geneetiline muutus. Vaatasin just geneetikakeskuse kodulehte ja seal oli kirjas, et perearsti või eriarsti saatekirja alusel saab sinna vastuvõtule. Vaata: http://kodu.kliinikum.ee/geneetikakeskus/vastuvott Ühesõnaga kurda arstile muret ja küsi saatekirja.
Kas puuet ja reh. plaani saab, ei oska hetkel öelda. Esitasin ise just taotluse, eks siis selgub.
Seda vaimse alaarengu juttu ei tasu liiga tõsiselt võtta. Kui lugeda inglise keelset infot selle haiguse kohta, siis pigem öeldakse et seda ei ole. Mulle tundub, et eesti keelsed materjalid, mis netist leida on üsna vananenud infoga. Need lapsed võivad küpseda aeglasemalt ja olla vaimses mõttes oma eakaaslastest nooremad. Aga niipalju kui ma lugenud olen (ja loodan ise ka väga) jõuavad nad lõpuks ikkagi järele teistele ja pluss pool on see, et ka vananevad aeglasemalt. 🙂
Lugema õppimine läks meil ka väga raskelt ja siiani pole päris selge. Poiss samuti 9 aastane. Käib nüüd logopeedi juures ja saab koolis õpiabi tunde. Muidu käib tavakoolis ja õpetaja ütleb, et üldiselt pigem nutikas. Aga väga aeglane ja tähelepanuprobleemidega. Ja samamoodi, et mis huvitab(samamoodi kosmos, keemia, füüsika, tehnika), seda teab täpselt ja jääb hästi meelde. Aga kui teema ei huvita, on väga suur tegu, et midagi meelde jääks.
Minu jaoks oli diagnoosi saamine mingis mõttes rahustav. Sain aru, milles probleem on ja kui lugesin haiguse kohta käivat infot, tundsin oma lapse ära. Selle haiguse puhul on varane diagnoosimine oluline, kuna siis saab kontrollida ka testosterooni taset. See võib ära hoida mitmeid probleeme puberteedieas ja hiljem.

Põhiline on, et ei tasu üle muretseda. Lase teha proovid, käi psühhiaatri juures jms. Saad teada, kuidas oma last kõige paremini aidata. Aga ole valmis, et see võib olla pikk protsess. Järjekorrad on eriarstide juurde pikad ja kui vaja teha uuringuid, siis läheb kõvasti aega. Meie alustasime eelmisel sügisel ja alles nüüd jõudsin sinnamaale, et puude taotlus esitada. Kui soovid, kirjuta mulle kline.felter@hotmail.com Liiga pikk jutt tuleks, kui ma siia kõike kirja panema hakkaks 🙂

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 3 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Ahjaa, lisan veel niipalju, et tavaline veenivere proov tehti. Kaitseväe osas ei oska kahjuks midagi öelda. Eks see siis selgub, kui sinnamaale jõuame. 🙂

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 3 korda. Täpsemalt
Postitas:
nyah nyah

Kaitseväkke Su poega ei võeta. Välja arvatud juhul, kui ta saavutab mõnel matemaatilisel või tehnilisel erialal väga arvestatava taseme, aga siis on ta spetsialist, mingit pystipikalit ei tule & kiixuga, rohkem või vähem, on peaaegu kogu see seltskond.

Kui põhiharidus tavakoolis osutub ylesaamatux, leidub erikoole igasugustele. Miikaelis oli mu aspiest tytrel klassivend, kes õppiski rääkima alles põhikooli lõpux. Kuna kirjutada oskas & arvutas hästi, läx edasi Reaalgymnaasiumi.

Nii et võimalusi on. Alati. Võibla kasvab Su pojast järgmine Einstein?

Please wait...
Postitas:
Kägu

Aitäh, teile kõigile! Hakkas parem 🙂

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 7 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Minu lapel on “vaid” kõnehäire, kuid “tänu” sellele on ka tema vaimne areng normi alumise piiri lähedal. Nii et tunnen teemaalgatajaga siiski teatavat õlatunnet.
Teemaalgataja, teie peres on praegu täiesti normaalne lapse puudega kohanemise periood. Umbes nagu leinal on omad faasid. Sina oled sammukese oma abikaasast ees, abikaasal on veel eituse-periood. Loe seda raamatut, seda on võimalik ka alla laadida: http://www.epikoda.ee/wp-content/uploads/2012/03/EPIK_k%C3%A4siraamat_Teekond-erilise-lapse-k%C3%B5rval_2017.pdf
Mina sain enda ja oma perega ilma selle abita hakkama, aga mul on meditsiiniharidus ja seetõttu taust tavapärasest teine. Tunnen kasvõi seadusandlust paremini. Nö. algajale puudega lapse vanemale on see aga ilmselt asendamatu abimees.

Kui lapsel on juba uuringud käimas ja/või diagnoos käes, siis on oluline abi otsida. See on väga hea, et tegelete ka ise lapsega ja on näha mingi pideva areng. Aga spetsialist on spetsialist. Ja hästi oluline on see, et lapsel peab spetsialistiga olema hea kontakt. Ilma selleta ei tule midagi välja. Kui ema süda tunneb, et asi pole õige, otsige uus inimene.

Tahtsin kommenteerida veel kaitseväe osa, kuna olen sellega nii üht kui teistpidi kokku puutunud. Jah, ilmselt kui noorel mehel on mingi diagnoos olemas, siis teda ajateenistusse ei võeta. Aga tegelikult ei tea tavalised inimesed seda, et igal aastal võetakse ajateenistusse noormehi, kelle vaimne haigus avaldubki alles võõras ja kinnises kollektiivis, kus tuleb kiiresti kohaneda uute reeglitega. Ilmselt nemad ongi saanud kuidagimoodi sinnamaani, et pere ja tuttavad ja kool on nende eripäradega harjunud ja oskavad arvestada, kuid võõras keskkond paneb “kupli ära sõitma”. Kui kuskil ühtegi diagnoosi ei ole, siis ei oska med. komisjon ka seda kahtlustada ja nii need noormehed kõlbulikeks tunnistataksegi. Nö. hullumaja tunnetab väga selgelt, millal uued noored ajateenistusse asuvad… Esimesed nädalad olla kõige kriitilisemad. Aga on olnud ka juhuseid, kus mees on juba mitu kuud olnud ajateenistuses ja keegi ei kahtlusta, et tegu võiks olla vaimse häirega. Arvatakse, et lihtsalt veidi lihtsameelne või rumal või meelega ei täida korraldusi. Kuni ükskord midagi juhtub… Mul on jube kahju mõelda, et need inimesed on juba täiskasvanuks elanud ja pole sinnani mingit abi saanud.

Please wait...
Postitas:
Kägu

minu aspi sai just tavaõppekava 9. klassi läbi. matemaatika oli vähendatud hindamisega kuna arvutab hästi aga teatud osa matemaatikast oli talle raske. vailkeksam oli tema erihuvi teemalises aines ja eesti keeles on ju nüüd osaeksam, grammatika osa ja funktsionaalse lugemise oma tegi ära normaalselt ja esseega tuli toime minimaalsete punktidega.tal intellektipuuet pole aga ei suuda sõnaliselt ennast väljendada.räägib väga vähe. käis erivajadustega laste koolis, üks-ühele õppel.
kaitseväkke selle diagnoosiga kindlasti ei võeta. minu omal on ka puuduv töövõime.

Please wait...
Postitas:
Kägu

ma selle kaitseväe osas ütleksin, et vaadates maailma arengut ongi meil palju aspisid vaja, kes jagavad matemaatikat ja IT-maailma ning oskavad meid kaitsta küberrünnete eest

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Intellektipuudega laps Sulle kosmosest ei pajatax. Samuti ei kipu intellektipuudega kaasnema valiv suhtumine toitu, rõivastesse, olukordadesse (ullikesel on savi, mis selga või suhu panna).

Nii et arstile, autismispektri diagnoos kätte & siis saab juba asjakohast nõu & tuge. Pea pysti!

Kuskil pole kirjas, et autismiga ei võiks kaasneda intellektipuue. Tegelikult on isegi nii, et enamasti kaasneb autismi raskemate vormidega raske või isegi sügav vaimne alaareng. Selliseid autiste on väga palju, aga millegipärast pööratakse rohkem tähelepanu normintellekti ja kergete autistlike joontega aspergeritele, kes moodustavad tegelikult vähemuse kõikidest autistidest.
Tegelikult tahtsin hoopis seda öelda, et intellektipuudega inimene on samasugune nagu kõik teised, tal on oma toidu-riide ja olukorraeelistused ja huvid ning ta võib ka kosmosest üht-teist teada. Üleolevad väljendid nagu “ullike”, “lollike”, “totuke” ja nii edasi võiks kasutamata jätta. Kui sa nii räägid, võid kellelegi väga haiget teha. Normintellektiga inimene võiks ju sellest aru saada.

Autistliku “ullikese” ema.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Intellektipuudega laps Sulle kosmosest ei pajatax. Samuti ei kipu intellektipuudega kaasnema valiv suhtumine toitu, rõivastesse, olukordadesse (ullikesel on savi, mis selga või suhu panna).

Nii et arstile, autismispektri diagnoos kätte & siis saab juba asjakohast nõu & tuge. Pea pysti!

Kuskil pole kirjas, et autismiga ei võiks kaasneda intellektipuue. Tegelikult on isegi nii, et enamasti kaasneb autismi raskemate vormidega raske või isegi sügav vaimne alaareng. Selliseid autiste on väga palju, aga millegipärast pööratakse rohkem tähelepanu normintellekti ja kergete autistlike joontega aspergeritele, kes moodustavad tegelikult vähemuse kõikidest autistidest.
Tegelikult tahtsin hoopis seda öelda, et intellektipuudega inimene on samasugune nagu kõik teised, tal on oma toidu-riide ja olukorraeelistused ja huvid ning ta võib ka kosmosest üht-teist teada. Üleolevad väljendid nagu “ullike”, “lollike”, “totuke” ja nii edasi võiks kasutamata jätta. Kui sa nii räägid, võid kellelegi väga haiget teha. Normintellektiga inimene võiks ju sellest aru saada.

Autistliku “ullikese” ema.

Mitte autismiga ei kaasne tihti vaimupuue. Vaid vaimupuudega lastel esineb esineb autismi tunduvalt rohkem kui normintellektiga laste hulgas. Ja mida tõsisem vaimupuue, seda rohkem esineb ka autismi, see tuleneb juba sellest, et kõikidel ka tavalastel on tegelikult autislik faas arengus, aga osad vaimupuudega lapsed jäävadki sellesse arengufaasi.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Teemaalgataja, las perearst suunab teid lastehaiglasse neuroloogi vastuvõtule. Neuroloog siis saadab edasi uuringutele, kui vaja. Mul on kaks aspergerit kodus. Nendega on nii, et kunagi ei saa teada, kas asjad läksid paremaks, kuna te tegite midagi õigesti, või sai laps vanemaks ja kasvas sellest välja. Lapsed on väga plastilised. Teil on vaja head meeskonda toeks ja alustage neuroloogist. Rajaleidjast on abi, kui teate, millist kooli teie laps vajab, siis nende kaudu on sinna ligipääs. Kuid mingit sügavamat kompetentsi neil ei ole ja minul nendega head kogemust ei ole. Rajaleidja mõttekäik on selline- kui lapsel on hariduslik erivajadus, siis mistahes erisuse taotlemiseks on vaja esiteks diagnoosi, teiseks puuet, kolmandaks rehabilitatsiooniplaani. Kui lapsevanem soovi ei avalda ja paberipakki ei too, siis nad ei saa nagu midagi teha.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Kirjutad nagu minu poisist-kõik sama. Hetkel 7 ja koolipikendus. On uuritud, puuritud. Poisi koostöövalmidus spetsialistidega on tavaliselt olematu. Ta võis neile näiteks vastata, et ta ei tea, mis ta nimi on ja kui vana ta on, kuigi ta teab. Eranditult kõikdele vastas ta, et ei tea kui palju tal pereliikmeid on ja mis vanemate nimed on kuigi ta ometi teab.
Mõne spetsialistiga tegi koostööd 5-10 minutit ja siis loobus. Ados test hetkel tegemata, selle aeg on kindlaks määratud. Sisuliselt saime suuliselt tegelikult juba teada, et on arengupeetus. Ja et ainuke võimalus on LÕK. Emana kohutav kuulda.

Infoks, et tähed on selged ja loeb sõnu ka kokku. Arvutab 10 piires. Aga jube närviline ja tahab pidevat kinnitust, et ja-jaa, kõik õige.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Teemaalgataja, las perearst suunab teid lastehaiglasse neuroloogi vastuvõtule. Neuroloog siis saadab edasi uuringutele, kui vaja. Mul on kaks aspergerit kodus. Nendega on nii, et kunagi ei saa teada, kas asjad läksid paremaks, kuna te tegite midagi õigesti, või sai laps vanemaks ja kasvas sellest välja. Lapsed on väga plastilised. Teil on vaja head meeskonda toeks ja alustage neuroloogist. Rajaleidjast on abi, kui teate, millist kooli teie laps vajab, siis nende kaudu on sinna ligipääs. Kuid mingit sügavamat kompetentsi neil ei ole ja minul nendega head kogemust ei ole. Rajaleidja mõttekäik on selline- kui lapsel on hariduslik erivajadus, siis mistahes erisuse taotlemiseks on vaja esiteks diagnoosi, teiseks puuet, kolmandaks rehabilitatsiooniplaani. Kui lapsevanem soovi ei avalda ja paberipakki ei too, siis nad ei saa nagu midagi teha.

Mul sama kogemus Rajaleidjaga, et täiesti mõttetu koht. Lapsel on nüüdseks Aspergeri ja ATH diagnoos. Kui läks 1.klassi, siis ilmnesid suured kohanemisraskused. Perearsti soovitusel pöördusin Rajaleidjasse. Kuna aga sel hetkel diagnoosi ei olnud, kooli poolt pöördumist polnud, siis esimesest kohtumisest kaugemale ei jõudnud. Laps hakkas koolis psühholoogi juures käima ning kuna klassijuhataja on inimene, kellel on isiklik kogemus autistlikke lastega suhtlemisel, siis saime hakkama. 2.klassis õpetaja soovitas lapsele puude taotluse teha. Sellel hetkel ka laps psühhiaatri juures polnud käinud ning diagnoosi polnud. Esitasin siis puude taotluse (ilma psühhiaatri konsultatsiooni ja diagnoosita) Lapsele määratigi keskmine puue ning hakkasime saama rehabilitatsiooniteenust. Selle teenuse pakkuja kaudu suunati laps psühhiaatri vastuvõtule ning nüüd on siis ka ametlikult asperger ja ath (see, et laps on asperger kahtlustasin ise juba suht varasest east, kuid kuni koolini saime täitsa hästi hakkama. Lisaks veel ATH kahtlus tekkis psühhiaatril kohe esimesel kohtumisel ning testid kinnitasid seda).

Laps õpib tavakoolis tavaklassis veel suures koolis. Tänu klassijuhatajale saab suhteliselt hästi hakkama.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Paistab üsna selgelt autismispektri häire olevat. Tuleb igatahes tuttav ette see spetsialisti kannatamatus lapsega. Minu lapsele on samamoodi üks vanakooli psühhiaater üritanud kerget vaimset alaarengut diagnoosida, sest laps ignoreeris tema korraldustest umbes pooli. Aga tegemist oli meil toona kuueaastasega, kes oskas viiendaks eluaastaks juba soravalt lugeda ja vähemalt kahekümne piires arvutada, ta lihtsalt kontakteeruski siis väga väheste inimestega, enamikest vaatas tühja pilguga läbi. Lasteaias näiteks oli tema kontaktisikuks kokatädi – kelle meeleheaks joonistas ta pilte erinevatest masinatest ja kirjutas juurde, millega tegu. Kusjuures kirjutas ülitäpselt – ekskavaator oli ekskavaator, nui neljaks, isegi kui see sõna ei kippunud lehele ära mahtuma.
Igatahes, asperger on sotsiaalne häire ja see lööbki välja erinevates sotsiaalsetes situatsioonides. Seda võib pidada tunnetuslikuks häireks, kuna inimesele on suur sotsiaalsus liigiomane, aga see on harjutuste ja sobiva koolikeskkonnaga tasakaalustatav.

Lugemisraskused sinu lapsel samas viitavad düsleksiale, oleks vaja logopeedi abi. See, et lapsel on asperger, ei välista kahjuks muude probleemide esinemise võimalust. Ent düsleksia ei võrdu kindlasti vaimse alaarenguga.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Tänan veel kord kõiki, kes on sõna võtnud, olnud toeks ja head nõu andnud.

Praegu oleme oma lapsega seal maal, et saime kutse uuringutele. Esimene, tutvustav visiit on selja taga.

Saime portsu ankeete kodus täitmiseks ja neid oli kuidagi väga rahustav täita – huvitav oli lugeda küsimusi, mida ise ei olegi osanud küsida, aga mille vastused iga päev meile otsa vaatavad. Vaidlesime mehega päris pikalt mõne vastuse juures, sest nii raske oli jääda objektiivseks. Me oleme ju enda nö normaalsusega harjunud ja kummaline on järsku pidada meie jaoks normaalset ebatavaliseks. St märkida see ebatavaliseks. Hea on see, et mees on nüüd 100% pardal ja mõistab, et paljud asjad meie pojaga ei peaks olema nii nagu need on.

Esimesel visiidil LVTK-sse andis ta päris asjalikke kommentaare ja täiendas minu vastuseid. Tema tugi on tajutav ja mul on selle üle väga hea meel, ma ei tunne end enam üksildasena.
Huvitav on see, et ankeete täites leidsime, et väga paljud vastused olid ka poja isa kohta käivad. Olin sellele varemgi mõelnud, aga nüüd märkas seda ka mees. Temal on muidugi kõik see “kummaline” hästi vaos hoitud ja kontrollitud, aga koduses turvalises keskkonnas on need jooned siiski märgatavad. Ehk siis, kuidas isa, nõnda poeg. Intellektipuuet mehel ei ole siiski 🙂

Aga olen aja jooksul isegi aru saanud, et viimatinimetatu siiski on asi, millega poja juures peab harjuma hakkama. Olen teda viimasel ajal palju kõrvalt jälginud ja üha selgemaks saab, et ta ei ole vaimselt 9-aastane. Ta on küll füüsiliselt isegi suurem ja tugevam kui keskmine 9-aastane, aga vaimse võimekuse poolest sarnaneb ta oma 6-aastasele vennale. Eks me oleme seda ennegi märganud, et need kaks mängivad ja asjatavad meeleldi koos ja eks on noorem vend vanemale aastate jooksul õpetanud palju sellist, mis meil ei ole kohe õnnestunud. Kui nüüd vaid iga kord südames ei pistaks kui ma neid kaht koos mängimas vaatan…

Minu jaoks positiivne märk on see, et vanem poeg tuleb siiski oma nooremale vennale jupikaupa järele. Nii emotsionaalselt kui akadeemiliselt. Ja mõnikord, küll harva, õnnestub tal enda väikevennale midagi uut ja huvitavat õpetada. Tavaliselt on see seotud matemaatika ja numbritega. Teisi tarkusi vahetavad nad ikka vastupidises suunas.
Praeguseks on noorem juba kella tundma õppinud, vanem vaatab sihverplaati ja rehmab tavaliselt käega, sest ikka veel ei ole selle lugemise saladus end temale avaldanud.

Meil on veel pikk tee minna, palju kohtumisi ja testimisi ees. Aga asi liigub. Kui soovite, hoian teid meie tegemistega kursis.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 7 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Kerge vaimse erivajaduse kaitseks. Minu vend sai omal ajal vaimupuude diagnoosi. Areng oli selline, et lugema õppis küll normaalses vanuses aga areng oli aeglane. Kosmosest oskab kohe kindlasti igasugu asju rääkida. 9-da klassi lõpetas, aga matemaatikas ja füüsikas ja keemias oli tal lihtsustatud programm. Ruutjuure võrrandeid lihtsustama ei pidanud, lihtsalt pidi teadma, mis see arvuga teeb. Raamatuid lugenud elus üsna vähe, unistas väga suurelt. Käitumismured tema puhul olid küll puhtalt sellest tingitud, et loll ei taha keegi olla, ka mitte madalama IQ-ga inimesed. Ta oli hirms õnnetu ja teda kiusati, sest ta polnud piisavalt nutikas tava lastega võrreldes. Muutus kergelt agressiivseks ja tagus pead jms. Samuti oli tal tugev kuulmislangus. See viis ta kuulmislangusega laste kooli ja sealt maalt saabus rahu. Ei olnud mingeid psüühhika häireid eriti enam.
Töötab, omab autojuhilube. Ma ei ütleks, et pole tulevikku. Piir on küll ees ja seda ta teab ka ise, see on küll õige. Aga see piir ei takista tal tegelikult elamast täisväärtuslikku elu. Kui ta nii kriitiline poleks…

Please wait...
Postitas:
Kägu

Igatahes oled sa väga asjalik, hooliv ja tähelepanelik ema, kes lapsega tõesti põhjani tegeleb. Soovin, et saad meelerahu ja kindluse 🙂

Please wait...
Postitas:
Kägu

Minu oma oskab ka matemaatikat. Lugemist õppis jube kaua, käis eripedagoogi juures. Luuletused jäävad raskesti meelde. Ka üsna ärrituv, kangekaelne.
Ise arvestan oma lapse “erivajadusega” ja aitan teda õppimises nii palju kui võimalik.
Teemaalgatajale jõudu ja kannatlikkust!

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Teemaalgataja siin, annan veidi tagasisidet.

Uuringud tehtud, osad laste vaimse tervise keskuses (nii palju kui neid vajalikuks peeti): logopeed, psühholoog, psühhiaater ja omal algatusel käisime audioloogi, neuroloogi ja geneetiku juures.

Tulemusi vaatleksin kahes osas, meie enda otsitud arstide/uuringute ja laste vaimse tervise keskuses tehtud uuringute järgi.
Laps kuuleb suurepäraselt, tal ei ole epilepsiat ega arengut mõjutavaid geenirikkeid. Palusime, et meile antaks tagasisidet ka selle arvestusega, et lapsel paralleelselt uuritakse autismispektri häire võimalust. Nii audioloog kui neuroloog kinnitasid, et märkavad autistlikke jooni. Geneetik kinnitas, et kuigi geenid on OK, võib täheldada lapsel autistlikke jooni. See aga ei olnud uuringute eesmärk, eesmärgiks oli selgust saada, kas/kuidas laps kuuleb, ega ei ole varjatud epilepsiat või geeniriket. Seega nende arstide arvamus selles osas ei ole oluline.

Vaimse tervise keskusest saime vastuseks… ma ei teagi, mida. Ümmarguse mulli, mis ei kinnita ega lükka kahtlust kõrvale. Vaimupuuet ei ole, selle nad selgitasid välja. Selgub, et küsimus on õpimeetodis – miks poeg minuga koos saab õpitavast aru, aga tihti klassis mitte.
Kuskilt ridade vahelt võisin välja lugeda, et lapsel võib olla ärevushäire ja meeleoluhäired. Psühhiaater kutsus kuu aja pärast (!) tagasi, et ta meeleldi uuriks ikka edasi pervasiivse häire võimalust, kuigi see ei tunduvat sugugi hetkel asjakohane olevat. Et siis hakkaks last ravima sertraliiniga ja vaatame mis siis saab…

Ma oleks nagu puuga pähe saanud. Meil on selja taga väga keeruline koolitalv ja kevad on aina keerulisemaks läinud (protestib kooli minemise vastu). Lapsel on avaldunud palju teisigi selgelt ära tuntavaid jooni (enese kõigutamine, sõrmede mudimine, sõnade korrutamine, agressiivsushood, foobiad, veidrad jutud valust ja surmast) ja meile öeldakse, et ainult ema sõnade peale psühhiaater diagnoosi panna ei saa! (Aga vabalt võib 9-10-aastast antidepressantidega ravima hakata!?)
Nagu ma polekski 6 kuud aina vaeva näinud, meelitanud last ühe spetsialisti juurest teise juurde ja palunud abi käesolevate probleemide kaardistamisel ja leevendamisel… Kõik need kohtumised ja uuringud on olnud nii põgusad, ühekordsed. Psühhiaater on lapsega kohtunud ühel korral, ainult minuga koos. Laps käitub minuga koos olles võõrastega reserveeritult ja ei räägi eriti. Ma ei saa kuidagi tõestada, et laps ei ole enamuse ajast tegelikult adekvaatne, sest kedagi ei huvita! Meil on lapsega välja kujunenud reeglistik erinevates olukordades ja me toimime koos olles pealtnäha nagu täiesti normaalsed ema ja laps.

Koolis aga on probleemid ja ma ju näen, kuidas lapsesse kuhjub aina enam pingeid ja ta vajaks psühholoogi, eripedagoogi jne abi. Samuti on probleemid olukordadega, mis on uued või ebaselged ja meil puuduvad lapsega nende kohta reeglid. Koolis on nüüd sellest aru saadud ja õpetajad teevad minuga koostööd (sellest on suur abi), kuid nemadki pressivad omalt poolt peale, et kas juba hakkab kuskilt otsast hargnema, kas saame mingeid paremaid plaane teha…

Ma olen vihane. Ma olen kohe väga pettunud ja vihane. Kahe nädala pärast on kooliaasta läbi, senini oleme jätkuvalt probleemiga täiesti omapead, nii laps, mina kui ka õpetajad. Ma ei saa ju järgmise kooliaasta strateegiaid arutada õpetajaga suvel, mis pagana abi on siis sellest kuu aja pärast psühhiaatri juurde minemisest? Miks vaimse tervise uuring tähendab üht visiiti spetsialisti juurde piiratud aja ja tegevustega, et siis hiljem öelda, et me sel ajahetkel ei märganud küll midagi eriskummalist, järelikult ema kujutab seda endale ette?!

Oeh, vajan vist veel veidi teie tuge ja lohutust.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 7 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Armas teemaaalgataja, ma tean TÄPSELT, mida Sa tunned. Käisin oma kaksikutega samuti sel talvel selle kadalipu lõpuks täismahus läbi ja tulemus on sama: ümmargune null. Meie käisime küll võimaliku ADHD kahtlusega. Ma ei hakka meie pikka lugu siia kirjutama, aga minu tunded ja pettumus on nii sarnane Sinu omaga: psühhiaater nägi lapsi vaid 1 korra koos minuga, haiglas (neuroloogias) lubati neil kogu aeg nutitelefonide istuda ja mingit eelnevat anamneesi nemad seal ei teanud, psühhiaatriasse uuringutele ei võeta, kuna järjekord olevat terve aasta!! Kogu see patakas pabereid, mida pidin täitma mina ja kool – seda arvesse ei võetud üldse, lähtuti ainult spetsialistide ühekordsetest kohtumistest lastega. Eelnevat arengulugu (kuna tegemist juba teismelistega) samuti arvesse ei võetud. Põhimõtteliselt öeldi, et viga olevat koolis – ilmselt siis koolisüsteemis üldse, sest probleemide tõttu olime juba kooli vahetanud. Mitte kusagilt abi ei saa. Samamoodi pakuti lahenduseks AD, kuna aga ühel lastest ilmnes maksakahjustus (mida samuti arst ise ei kontrollinud vastustest, vaid ise ütlesin), siis neid siiski ei määratud.
Mu nooremal lapsel diagnoositi samas kohas sama pinnapealselt autismispektri häire, aga vahe selles, et temaga me jõudsime arsti juurde just nö probleemide kõrghetkel. Hetkel näiteks pole väikesega üldse enam selliseid probleeme, aga seda, kuidas suuremad käituvad koolis, tänaval või arsti ooteruumis, arstid ei näe – loomulikult suudab iga 13-aastane end 20 minutiks arsti kabinetis kokku võtta, eriti kui teema on selline, mis nalja ei mõista. Loomulikult suudab laps sooritada teste segajateta ruumis 1:1 normikohaselt – aga koolis ei ole ju selliseid tingimusi, nende tingimuste loomiseks me sinna pöördusimegi… Ainuke lause, mida ma psühhiaatrilt korduvalt kuulsin oli, et kuivõrd tema on tööga üle koormatud (ma täitsa usun seda, aga mida ma siis tegema pean?!) ja kuidas ta ei jõua ja ei tea, millal jõuab meie materjale vaadata jne. Tagasi meid ei kutsutudki. Et olen 13 a ise oma närvide arvelt hakkama saanud, siis mis need viimased aastad enam muudavad, eksole.
Selline on meie abisüsteemi reaalsus ja kel on paremaid kogemusi, on õnnega koos!
Ei oskagi midagi soovitada Sulle. Mina lihtsalt teen kooliga tihedalt koostööd, õnneks osad õpetajad hoolivad ja järgivad neile juhtkonna poolt koostatud tugikava, osad ei järgi, nende tundidega on ka lõpmatult probleeme.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 3 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Teemaalgataja, miks sa vihane oled? Autismispktri häirega ärevus ja pinge võimendavad jooni ja arst on selliseid lapsi sadu varem näinud. Kuu aja pärast tagasi kutsumine on tavapärane, rohu osas on nüüd erinevad valikud- proovid anda, võibolla sobib ja teeb olukorra paremaks lapse jaoks, võibolla ei sobi, siis saad ära lõpetada, või ei hakka üldse andma, kuid jutu järgi lapsel ongi meeleoluhäired ja ärevus, kõik need kõigutamised jne on ärevusega toimetulekuks. Ka lasteaialastele antakse vajadusel AD. Üks kuu ees või taga ei muuda siin midagi, sest laps käib koolis veel 10 aastat. Autismispektri häire diagnoosimiseks on paks küsimustik, mille täidab lapsevanem. Kurb on see, et reaalsuses selles vanuses sarnaste probleemidega lapse jaoks ei ole ka mingeid arvestatavaid tugiteenuseid olemas. On lasteaiaealistele ja teismelistele.
Mis võiks aidata praegu- ujumine ja ratsutamine. Ka oli mingi spets seljamassaazh selleks, olen nime unustanud. Kuu aja pärast tagasi psühhiaatri juurde ja kui tundub, et te üksteisega sama keelt ei räägi, saab valida järgmise, kellega võibolla on parem klapp.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt
Postitas:
nyah nyah

Mõtle positiivsele ka: kuulmine korras, geneetika ei takista, epilepsiat ei ole.

Õpetajaga saadki rääkida, kuidas Sina tal õppida aitad. Mõni meetod muidugi ei ole klassis rakendatav, aga mõni ehk toimib ka teiste laste peal.

Diagnoosivad kuidas diagnoosivad, mis siis ikka. Ravimiga võid ka vähemalt proovida, ehk võtab ärevuse & pideva häireseisundi maha, siis on lapsel kergem keskenduda, aga kui tablett ei sobi mitte, saab rohtu vahetada või sellest yldse loobuda.

Ujumine & ratsutamine on tõesti head soovitused. Koduloom on ka hea soovitus, eriti karjaloom nagu koer või rott või merisiga (kassist ega hamstrist pole palju abi, yx kõnnib omapäi & teine on aktiivselt antisotsiaalne). Palju sõnu nad ei vaja, aga hääletooni & liigutuste osas õpetavad enesekontrolli.

Please wait...
Postitas:
Kägu

teemaalgataja, sa peaksid ise hakkama veidi rahulikumalt asja võtma. Püüa aru saada, et psüühiliste haigustega ongi nii, et õige diagnoosi väljaselgitamiseks kulub vahel aastaid. Ära hakka ette muretsema selle pärast kuidas ta sõjaväes hakkama saab, see on hetkel täiesti kolmadajärguline teema. Sa kirjutasid, et õpetajad arvestavad lapse eripäraga. See ongi praegu kõige tähtsam. Peaasi, et koolis on enamvähem kõik ok, keegi ei karju ta peale, ei sunni üleliia jne. Jah, sa pead olema kannatlik, arvatavasti sujub õppimine ka edaspidi teil raskustega aga ükski diagnoos ei lahenda ju seda probleemi! proovi leida oma lapsele hea eripedagoog kes tegeleks temaga järjepidevalt! olen kindel, et tunnid antud spetsialistiga avaldavad positiivset mõju lapse lugemisele ja mälule ning vähendavad sinule laskunud koormust. Meil on temast abi olnud.
jõudu!

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Aitäh.

Ilmselt olen tige eelkõige selle pärast, et alustasime küll oma “rännakut” ehku ja võib-ollaga, kuid praeguseks on kogu see lugu minu jaoks täispöördel käimas. Laps ise ei saa aru, et ta teisiti on kui teised. Ta näeb vaid seda, et kogu temale langev ebamugavus on teiste süü. Tal on tundides igav, sest seal muudkui korrutatakse samu asju. Ta kas sai juba ammugi aru, või vastupidi – ei saanud aru ja kaotas hoobilt huvi räägitava vastu. Aga probleem on koolis, mitte temas.
Tal ei ole sõpru, sest teised lapsed valetavad, rikuvad reegleid. Inimesed ei käitu alati nii nagu ta tahab, et nad käituksid.
Ta ei suuda mõista, miks ta peab rääkima, et teised teda kuuleksid: ta ju mõtleb seda, mis seal arusaamatut? Heaks näiteks on poed, kus kaupa ei saa ise letilt võtta. Laps ulatab raha, aga ei ütle, mida ta soovib, isegi ei sattu segadusse kui teine segaduses ilmega ootab küsimist. Laps lihtsalt on vait ja ootab, et talle ulatatakse see asi, mille ta välja valis ja millele mõtleb.

Ta ei kannata oodata, see on tüütu ja väsitab teda. Siis ta viriseb ja on äärmiselt häiriv. Näiteks kontserditel, kogunemistel, erinevatel ühisüritustel. Ta ei ole nõus ka asendustegevustega ootamise ajal, ta tahab koju. Koolis on õpetaja õnnetu, sest laps ei soovi klassikaaslaste järgi oodata. Nad ei saa paljusid asju teha ühiselt, sest minu laps eraldub ja ei soovi kaasa lüüa. Ta tahab olla ainult kodus, oma arvuti juures. Kuna ma teda väga pikalt järjest arvutis olla ei luba, siis loeb raamatut. Jah, selle poole aasta jooksul on ta õppinud aega veetma raamatuid lugedes. Aga sellega on jälle probleem – ta ei mõista, et raamatut võib lugeda jupikaupa. Ta on väga ärev uut raamatut alustades, sest ei ole kindel, et suudab selle ühe korraga läbi lugeda. Varem arvasin, et ta uurib raamatu lehekülgede arvu sellepärast, et ta ei viitsi lugeda. Selgitan küll, et raamatut võib lugeda jupikaupa, võib isegi pooleli jätta kui ei meeldi. Saab nagu aru, aga ei suuda raamatut enne käest panna kui on tagakaane juures. Isegi kui sunnin teda seda kõrvale panema ja näiteks sööma minema või õue, siis esimesel võimalusel kohe võtab ohates uuesti raamatu ja loeb lõpuni. See on nagu sundkäitumine. Sealjuures ta ei naudi lugemist. See on vaid pääse arvutisse.

Valetada ta jätkuvalt ei oska, ei üritagi enam. Paneb väga pahaks, kui keegi valetab, sest ta ei ole võimeline sellest enne aru saama kui pettumus käes. Süüdistab ka täiskasvanuid valetamises kui näiteks miski ei kuku täpselt nii välja nagu ennustatud. Päikeselisel hommikul vaatan taevasse ja ütlen, et täna paistab, et tuleb kuiv ilm, ära hakka jopet kaasa võtma. Päeva teises pooles hakkab aga sadama ja mina olen lapsele valetanud. Ühe õpetaja peale on väga pahane juba kaks nädalat, sest too oli laste korrale kutsumiseks teinud reegli, mis nö sikud lammastest eraldas, aga hiljem muutis seda reeglit ootamatult (miski, mis sai lubatud vaid hästi käitunud lastele, oli lubatud ka teistele). Poeg ütles mulle kodus, et ta ei usu enam kunagi seda õpetajat. Ta kahtleb juba nii paljudes igapäevastes asjades, et mul kulub aina kauem, et teda rahustada ja usaldust saavutada.

Lootsin, et kui on uuritud, siis saame suunamise kasvõi psühholoogile, kes oskaks mul aidata lapse pingeid vähendada. Kooli eripedagoogki oleks ilmselt tänulik, kui midagi uuringu tulemustest talle edastataks. Ta siis teaks paremini end ette valmistada. Aga kogu see jauramine ja käimine ei ole kuskile viinud ja ega ei vii ka ilmselt. Mul endal on usalduskriis LVTK vastu. Miks uuritakse nii pealiskaudselt? Ja kui ema sõna ikka ei maksa, siis milleks üldse need ankeedid ja minu üle kuulamised? Mind paluti kõike iga kord üha uuesti ja uuesti ja uuesti rääkida igasse uude kabinetti astudes. Info üldse ei liigu erinevate spetsialistide vahel samas majas? Last samas pole praktiliselt uuritudki. Mina räägin tund aega, spetsialist küsib lapselt 1-2 küsimust ja kogu uuring? Kuidas saab siis öelda, et ema sõnade peale ei diagnoosita?! Ma ei ole mitte ühtegi uuringu tulemust ise näinud, ma ei tea jätkuvalt rohkemat kui pool aastat tagasi. Välja arvatud see, et mul on kodus aina suuremaks ja tugevamaks kasvav laps, kellega pean käituma nagu titaga. Laps, keda ei saa jätta omapead, sest ta võib ärevusse sattuda ja hirmu tunda. Laps, kes vajab pidevat tuge ja hoolitsust. Mina olen tema ema ja teen seda kõike armastusest ja kiindumusest tema vastu. Annan järele, olen leebe ja otsin vahet pidamata paremaid ja selgemaid lahendusi. Aga ma ei saa oodata, et lapse õpetajad või teised täiskasvanud (ka teised lapsed) igavesti on nõus kõike lahkesti ära kannatama. Laps võib tihti olla väga ebaviisakas, võib olla isekas ja enesekeskne. Ma ei saa sundida tervet maailma tema järgi kohanduma. Aga selleks, et tema kohanduks, või vähemalt saaks seda õppida, on mul tarvis teiste usaldusväärsete, selliseid lapsi tundvate täiskasvanute abi. Mina ei tohi temaga käituda karmilt või jõuliselt, sest ta kaotab siis minu vastu usalduse. Me praegu ikka veel nämmutame olukordi, mis toimusid siis kui ta oli veel väike. Korrad kui ma olin tema peale häält tõstnud või temaga tema arvates ebaõiglaselt käitunud. Mul on tarvis, et ta mind usaldaks, sest ta isoleerib end ise pettumust tekitavast maailmast.

Sõjavägi ei olegi enam ainuke mure, ma hakkan üha enam muretsema läheneva teismeea pärast. Mu poega on väga lihtne manipuleerida, teda on võimalik kaasata kõikvõimalikesse jamadesse. Ta võib kedagi tahtmatult (või ka tahtlikult, tagajärgi mõistmata) vigastada, invaliidistada. Kuna ta ei oska ette mõelda ja ei tule selle pealegi, et kaaskodanikud painutavad reegleid, valetavad jne, siis on temal risk sattuda eluohtlikesse olukordadesse kordades suurem kui teistel temaealistel. Ma olen lihtsalt mures. Ma vajan abi.

Oeh, nüüd sain ühe korraga ära ventileerida. Hakkas kergem.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 7 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Kuu aja pärast kui tagasi lähete, siis saadki teada uuringute kokkuvõtted. Veel umbes kuu aja pärast ilmuvad need digilukku 🙂 Kui tagasi kutsuti, on lootust, et saate ka selgust ja nõu. Mind väiksemaga kutsuti ka tagasi ja siis saime diagnoosi ja soovitused. Vanematega tagasi ei kutsutud, kuigi minu jaoks (ja kooli jaoks) on nende probleemid kordades hullemad. Seega kannata ära see kuu ja usu, asjad hakkavad laabuma, sest eelkõige saad selgust, millega tegu.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 3 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Jah, psühhiaatrid on ülekoormatud. Siseringis liigub info pealiskaudsest diagnoosimisest.
palju suunatakse lapsi koolist psühhiaatrile, kuigi pôhjust ei ole (õpetajad on koormatud, mõned ka ebapädevad).

Pea vastu!

Please wait...
Näitan 30 postitust - vahemik 1 kuni 30 (kokku 33 )


Esileht Erivajadustega laps Asperger või intellektipuue? Lohutage, palun.