Mul on 9-aastane poeg, kellel on aspergerlikud jooned. Diagnoositud ei ole, ei ole isegi uuritud veel õieti. Ootame järjekorras.
Saime üsna kohe peale tema sündi aru, et ta ei ole päris tavaline laps. Perearst ei pidanud tema mitmeid “kiikse” millekski eriliseks, aga meie vanematena nägime, et lapsel on keeruline kohaneda ümbritsevaga. 3-aastaseks saanuna ei olnud tal midagi, millest ta päriselt rõõmu oleks tundnud, ta oli enamuse oma elust olnud viril ja halvatujuline, negatiivne, kriitiline. Ta kartis paljusid asju, keeldus paljust, kõik tegi talle haiget või kiusas (rõivad, toit, meie, teised lapsed).
Kuidagi kujunes nii, et hakkasimegi talle teadlikult järele andma, ei nõudnud temalt midagi, mis teda pahandada võiks, olime leplikud. Ja ime sündis! Laps hakkas naeratama, hakkas rohkem rääkima, oli ise leplikum, muutus uudishimulikumaks. Meie asi oli lihtsalt jälgida, et me ei eksiks teatud reeglite vastu – tema rõivastumise ja toitumise eripärad, väldiksime lärmakaid ja rahvarohkeid kohti (sh lasteaeda) jne.
Laps arenes sealt alates silmnähtavalt, hakkas huvituma numbritest ja loodusest. Tema kõne oli siiski konarlik ja paljud sõnad olid enda leiutatud, kuid peresiseselt kõik sujus. Ta tundus õnnelik. Hüsteeriat ja nuttu jäi aina vähemaks kuni see peaaegu lakkas. See oligi see, mida olime oodanud ja mille nimel terve perega vaeva nägime.
Kuna põletavat probleemi enam ei olnud, siis ei pöördunud me ka ühegi spetsialisti poole. Viimane selleteemaline kõnelus perearstiga oli pannud meid arvama, et oleme ise vanematena teinud vigu ja lapse omapärane käitumine/iseloom on kasvatuse viga.
Taotlesime lapsele koolipikendust, sest tal puudus igasugune soov õppida tähti ja ta ei olnud sugugi valmis end ise teenindama.
Kui teda testiti, siis tundsin end kohutavalt. Nägin, kuidas eripedagoog muutus lapsega tegeledes aina kannatamatumaks, väljendas frustratsiooni selle üle, et laps ei saanud aru antud ülesannetest. Mul oli tükk tegemist, et end tagasi hoida ja mitte pidevalt “juhendada” eripedagoogi, kuidas minu lapsega suhelda. Ma ju tean, mis sõnad mu lapse lukku panevad või viivad tema mõtted kuskile nii kaugele, et tal on keeruline sõrmenipsu peale tagasi teemasse pöörduda. Loomulikult oli lapse “skoor” nii madal, et koolipikendusele lisaks sain ka soovitusi, kuidas oma lapsega rohkem tegeleda. Püüdsin seletada, et laps on nii kontaktne vaid tänu sellele, et me pidevalt temaga tegeleme, otsime ja leiutame lahendusi pidevalt kuhjuvatele uutele probleemidele. Ja enda arvates üsna edukalt… Eripedagoog jäi enda juurde ja oli väga selgel arvamusel, et me lihtsalt ei viitsi oma lapsega rääkida ja ei õpeta teda piisavalt.
Ma olin nii õnnetu kui koolipikenduse dokumendid saabusid. Seal oli see kõik veel kord sõna-sõnalt must-valgel.
Loomulikult jätkasime lapse arendamist oma võtetega terve pikenduse-aasta ja järgmisel aastal oligi laps valmis kooli minema.
Esimese õpetajaga rääkisime oma lapse eripäradest ja andsime talle nõu, kuidas last koostöövalmina hoida, mida teha siis kui laps väsib või mõni päevasündmus lapse tasakaalu paigast ära kõigutab. Õpetaja õppis tähele panema märke ja olukordi sujuvalt lahendama. Oleme talle väga tänulikud ja esimene õppeaasta läks üle ootuste hästi. Tõsisemaid probleeme oli vaid tundides, mida andsid teised õpetajad. Esimese aasta lõpuks oli klassijuhataja ka neile ükshaaval meie lapse “ära tõlkinud” ja laps läks suvevaheajale päris hea tunnistusega.
Esimese kooliaasta jooksul selgus, et meie laps on andekas matemaatikas ja kunstis/käsitöös. Lugemine tegi kõige enam muret. Ta luges ja luges ja luges, aga mitte midagi meelde ei jäänud. Iga uue sõna juures pusides ununes eelmine. Ta on väga kohusetundlik ja sõnakuulelik ja see olukord tegi teda väga õnnetuks. Teeb tööd, aga kasu on null. Hakkasime talle ette lugema, jutustasime lugusid talle oma sõnadega ja ta lihtsalt tuupis lugemispalasid pähe. Nüüd on ta teises klassis ja juba suudab lugedes ka üht-teist meelde jätta, aga see on ikkagi väga valus teema tema jaoks.
Tema kõne on jätkuvalt väga piiratud (lisaks unustab ta sõnu ja väljendeid), ta on hästi lihtne oma mõttemaailma poolest. Aga ta võib ka rääkida suure õhinaga pikalt mulle kosmosest ja muudest asjadest, mis teda väga huvitavad ja mida mina talle kindlasti ei ole õpetanud. Ta uurib ise ja talle jäävad sellised asjad meelde. Samas näiteks ei seisa kuidasgi meeles sõna “koridor”.
Saime paar kuud tagasi Rajaleidja kaudu suunamiskirja psühhiaatrile Aspergeri kahtlusega. Kui ma esialgu olin rõõmus, et asi liigub kuskile poole, siis nüüd olen saanud liiga palju järele mõelda ja kardan. Mis siis kui see ei ole Asperger ja mu laps on lihtsalt intellektipuudega?
Mind teeb kuidagi kurvaks mõte, et mu lapse vaimne areng on tegelikult vägagi piiratud ja see tarkus ja need edusammud mida mina näen, ei ole ülejäänud maailma jaoks piisav.
Aspergeri diagnoosiga ma lepiksin kergemini, sest potentsiaal oleks siiski olemas. Intellektipuue tähendaks, et kuskilt maalt tuleb piir ette ja nii jääbki. Hästi kurvaks teeb.
