Esileht Pereelu ja suhted Ei jaksa pereelu elada

Näitan 30 postitust - vahemik 1 kuni 30 (kokku 47 )

Teema: Ei jaksa pereelu elada

Postitas:
Kägu

Tere,

Mul on kodus kaks last. Vanem 2.2 aastane, noorem 10 kuud vana. Olen alati tahtnud emaks saada, ülikoolis õppinud ala, kus oli lastele (ja nende arengule) pühendatud mitmeid kursuseid. Lapsed on saadud kalli abikaasaga, paremat partnerit ja isa ei oska ette kujutada. Olen läbinud ka Gordon perekoolituse, et noh, ikka võimalikult hea ema olla. Enda arust reflekteerin end hästi, suudan endast aru saada ja raskustega toime tulla, amet juba nõuab seda, on väga vastutusrikas ja vaimselt proovilepanev.

Kuid minus tekitab see kõik kohutavat stressi. Olen loomult rahulik inimene, aga lapsi kasvatades ärritun nii tihi. Enamasti surun selle kuidagi alla, elan end hiljem trennis / jalutama minnes välja. Ma pole kunagi elus vihast niimoodi värisenud, tundnud end agressiivsena, lootusetuna, kui lapsi kasvatades. Ma saan loogiliselt aru, et osalt on see normaalne, emaks olemine ongi keeruline… Kuid see suur tunnetetulv ja tahe lihtsalt põgeneda, tunda end nii tihi läbikukkunult, mõelda, muretseda, tunda ärevust ja olla pidevalt valvel kõige osas.
Ja ma ei taha nendega pidevalt kodus istuda ja olla ainult ema. Kõik tublid vanemad räägivad, kuidas enne 3ndat eluaastat ei tohiks last hoidu panna, muidugi ma nõustun sellega, aga ma tõesti tahan poole kohaga tööle tagasi minna kohe, kui väiksem 1.5a saab.
Vanema lapse panin paar kuud tagasi 2x nädalas erahoius käima, hambad ristis maksan seda suurt tasu, ei tundu, et see talle kuidagi halvasti mõjuks, vähemasti peale harjumisaega on ta väga rõõmsameelne olnud. Haige pole ta ka olnud. Mul lihtsalt oli seda vaja. Ja tunnen ka selle pärast süümepiinu. Tõtt-öelda tahaksin noorema kohe, kui 1.5a saab samamoodi 2x nädalas hoius käima ja ise tööd teha. Samas on enamik emad sellele väga vastu, tunnen end nii iseka ja ebaküpsena, et seda nii väga soovin.
Teraapiat juba proovisin, veidi aitas, enim aitab see, et teen oma magistrikraadi, kodust eemal viibin harva, aga oma ajal õhtuti lõputööd kirjutada ja kooliasjadele keskenduda on täielik rõõm.
Vahel olen nii õnnelik, kui olen sunnitud päevasel ajal lapsed isaga / ämmaga jätma. Nii hea on korra mitte vastutada selle eest, kuidas nad arenevad, mida suhu panevad, kas ronivad kuhugi kõõluma. Eriti kurnav on minu jaoks mõte, et äkki teen midagi valesti, mis neid terve elu negatiivselt mõjutab… Siis pean terve elu elama suure süütundega, et näed, kuna mina ärritusin / jätsin midagi tegemata ja nüüd on neil nii. Ma ei taha olla vastutav nii suure koorma eest. See ongi põhipõhjus, miks tahaksin neist rohkem eemal viibida, et tunda end normaalse inimesena, kes ei lähe närvi ja kelle võimuses pole kahe imelise ja tubli elu kuidagi nässu keerata.

Muidugi ei kahetse ma laste saamist, ei vahetaks oma praegust elu mitte millegi vastu.
Kas sellele üldse on lahendus? Kas pean hambad ristis võimalikult kaua kodus olema? Kui oskaks neid tundeid ignoreerida, oleks hea meelega. Aga ma lihtsalt ei jaksa.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Miks nii väike vanusevahe, kui laste kasvatamine sind nii stressi viib?
Kas sünnitusjärgne depressioon on välistatud?

Inimesed ongi erinevad. Mõnele sobib 24h lastele pühenduda, teisele mitte. Ja see on ok. Probleem tekib siis (nagu sul), kui pidevalt stressad ja muretsed ja põed ja endale etteheiteid teed.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Püüa lihtsalt vastu pidada – kui kooliealiseks saavad, on elu tunduvalt lihtsam. Seni otsi abilisi – vanaemad, mees, sõbrannad, hoidjad, et ennast mitte päris ära kaotada. Need esimesed eluaastad ongi jubedad ja tuleb lihtsalt üle elada.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Imestan samuti, et kui tunned, et lapsega ärritud ja vihastad, milleks siis teise kohe otsa tegid veel?! Kui tahtsid kindlasti mitut last, aga kodusolemine ei meeldi, no ootand siis, kui esimene juba vähe iseseisvam on. Nüüd päris vastumeelne seda nuttu ja hala siin lugeda.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 3 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Mul on sarnase vanusevahega lapsed. Hoiatan ette, et pisema teine eluaasta oli minu arvates (emotsionaalselt) põrgu. Aga oskasin valmis olla, vastu pidada ja peale seda läks juba paremaks.
Saad isegi aru, et nii väikse vanusevahega laste puhul pole muud võimalust, kui vastu pidada, oma otsused ju.
Vajadusel otsi abi vaimselt toimetulekuks, aga paari aastaga läheb igal juhul paremaks.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Ära muretse – läheb lihtsamaks. Lapsed kasvavad, nendega saab varsti juba mõistlikult asju arutada, neid vaimselt arendada, hakkab endal nendega huvitavam, kui see tegelus ka intellektuaalselt midagi pakub. Seni püüa igasuguse valehäbita otsida hoiuvõimalusi, rakenda tööle kogu olemasolev tugivõrgustik, saavuta oma hariduslik (vahe)eesmärk – kindlasti annab seegi emotsionaalselt hea laengu.
On raske, aga sisenda endale, et see läheb mööda. Kui tunned, et vajad oma aega, siis korraldagi asjad nii, et seda saaksid – siis jaksad muul ajal rohkem nendega tegelda, oled ise rahulolevam ja rõõmsam ja samasugused on siis ka lapsed. Võta natuke vabamalt ka – ära pabista nii väga selle vastutuse pärast, veel vähem selle pärast mida teevad/mõtlevad nö tublid emad. Ei tea keegi, kas tublim ema on see, kes ainult lastele keskendub, või see, kes ka enesearengut hädavajalikuks peab – ka see jõuab lõpuks lasteni.
Kui tunned, et teraapiast on abi, siis kindlasti kasuta seda, aga üldiselt – võta vabamalt, ära stressa ja peamine: ära põe selle pärast, et sa pole see tüüp, kes jaksaks olla vaid emarollis. Parem ole uhke enda üle, et jaksad kahe väikelapse kõrvalt magistrit teha.

Please wait...
Postitas:
Kägu

2x nädalas hoidu või lasteaeda on ju 18-kuusele täiesti sobilik. Jah, mõnele sobib 3 aastat või ka 7 koduemme olla, aga kõigil ei võimalda töö või raha või iseloom. Nii et ei pea sa ennast üldse sugema, kui karjääris edened ja kodus rõõmsam oled seetõttu.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Sa ära keskendu niipalju sellele, mis teised emad mõtlevad või ütlevad.
Isegi kui teised emad arvavad, et laps peab saama kaks esimest eluaastat rinda ning ei tohi tundigi emast eemal olla, siis tead – see pole tegelikult nii. See ei muuda sind halvaks emaks, et sa enda heaolule ka mõtled. Sa ära võta seda lastekasvatust nii tõsisselt, vaid lihtsalt kulge lastega koos. Kui on võimalik nad jätta kuhugi, kus nad õnnetud pole, siis ära heieta mõtteid, et oled ikka halb ema, et just sel hetkel lastega koos pole.
Ma ise olen lapsed saanud varastes 20-ndates ülikooli kõrval. Kuidagi me kulgesime ilma et oleks muretsenud beebikoolis mittekäimise või veidi segamini elamise pärast.
Mulle tundub, et sulle ei tekita stressi mitte laste kasvatamine, vaid mõte sellest, mida teised arvavad. Arvagu, mida soovivad. Ega see nende elu pole.
Igati normaalne on minna veidi tööle, kui see sulle rahuldust pakub ning lapsed end just vigaseks ei röögi kellegi teisega.
Mis ajast on üldse maailm nii lastekeskne olnud kui praegu ? Et ema unustagu oma vajadused päris ära?

Please wait...
Postitas:
Kägu

ma olen siiani veendunud (üsna objektiivselt), et oma lapsele olin ma kuni tema kooliminekuni super ema. vaatamata sellele, et hoidja võtsin juba 8-kuusele, et alustuseks paar korda nädalas tööl käia. ma oleksin olnud palju halvem ema, kui oleksin temaga kodus passinud.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Imestan samuti, et kui tunned, et lapsega ärritud ja vihastad, milleks siis teise kohe otsa tegid veel?! Kui tahtsid kindlasti mitut last, aga kodusolemine ei meeldi, no ootand siis, kui esimene juba vähe iseseisvam on. Nüüd päris vastumeelne seda nuttu ja hala siin lugeda.

Ühe lapse vanem olla on midagi muud kui kahe lapse vanem olla.
Seda olukorda on raske enne mõista kui on juba kaks väikese vahega last olemas.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

1-2a on veel vaimselt väga raske! Edasi läheb löbusamaks. Ega nüüd pole mõtet iniseda, miks said lapsed, nüüd tuleb hakkama saada omadega…

Please wait...
Postitas:
Kägu

Ma olin ja olen samas olukorras ja mõistan sind 100%.
Mina panin oma lapse ilma igasuguse häbita 2,3 aastaselt lasteaeda. Käib ta mõni päev nädalas ja võimalikult lühikesed päevad. Olin arvestanud sellega, et enamus ajast on ta haige, ja nii ka läks. Lasteaiaga harjus ta kiirelt ja lapsel tekkis silmnähtav arenguhüpe.
Lapsevanemaks saades olen muutunud väga ebakindlaks. Igal sammul tuleb õpetussõnu, mis ei lähe alati minu mõtetega kokku. Palju pean põhjendama, et miks ma ühte või teist asja teen või ei tee. Paljud soovitused on omavahel vastuolus. Mul on põhimõtted mida jälgin aga peas vasardab ikka mõte, et äkki on ühel või teisel õigus ja ma peaks oma lapsi kasvatama ikkagi teisiti.
Paljud soovitavad tugiisikuid ja lähedasi rakendada. Minu meelest peaks seda teed käies olema ettevaatlik, et ka oma lähedasi mitte üle koormata. Kõigil on omad tegemised ja tänapäeva vanaemad ja vanaisad samuti töötavad ja tahavad õhtuti puhata. Ma näen oma kurnatud ämma, kellel on 13 lapselast. Stabiilselt tuuakse peaaegu igal nädalavahetusel tema juurde 3-6 lapselast.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Imestan samuti, et kui tunned, et lapsega ärritud ja vihastad, milleks siis teise kohe otsa tegid veel?! Kui tahtsid kindlasti mitut last, aga kodusolemine ei meeldi, no ootand siis, kui esimene juba vähe iseseisvam on. Nüüd päris vastumeelne seda nuttu ja hala siin lugeda.

Ühe lapse vanem olla on midagi muud kui kahe lapse vanem olla.

Seda olukorda on raske enne mõista kui on juba kaks väikese vahega last olemas.

Ega asjata öelda, et tark õpib teiste vigadest, loll enda omadest.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 3 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Ma just nägin üht sellist emmet. Kaks poega. Üks suurem ja teine selline, kes jookseb, aga sõna ei kuula. Emme maksis kassas ja lapsed traavisid mööda poodi. Ronisid pinkidele. Ka väiksem. Ja siis jooksuga emme juurde. Siis logistasid käru kallal. Ma vaatasin ainult, et millal keegi neist kukub ja end vigastab. Mingit järelevalvet lastel ei olnud. Emme küsis ainult enne lahkumist lastelt: “kas tahad pissile”?
Aga teemaalgatajale soovitan unustada see süütunne. See on ainult Eestis nii, et vanem lapsega kodus magab. Igal pool mujal lähevad lapsed sõime. Nii sweitsis, hispaanias kui ka mujal. Seega ära põe. Ainult eesti naine on peast nii “emme”, et peab tittedega kodus vahtima. Kusjuures lapsed on ikka kasvatamatud ja nutisôltlased. Muudes riikides on naisel väärtus ja ta käib tööl. Ta ei alanda end kokk kata tasemele.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Kui sa tähele pannud oled, siis oma erialal edukad naised ei vaevu pikalt mõtlema teemal, et mida teised mõtlevad ja et perekool ütleb, et lapsi tuleb kolmanda eluaastani kodus hoida. Maailma mastaabis edukamates riikides on olukord, kus laps kolmanda eluaastani kodus on ja ema seal kõrvalt veel normaalset karjääri teeb, üsna erandlik olukord. Kui saavad miljonid lapsed täiesti normaalselt üles kasvatud nii, et nad lähevad lastehoidu juba alates neljandast elukuust, siis see kolme aasta afišeerimine tundub veidi ülepaisutatuna. Jah loomulikult IDEAALNE oleks olukord, kus naisel on 3,1 last, ta on nende kõigiga 3 a järjest kodus, arendab neid mitmekülgselt ning seejärel naaseb oma vaimselt virgutava eduka karjääri juurde. Siis saab ta oma laia silmaringi ja vaheda mõistsega olla lastele toeks nende vaimsel arengul ja tuleviku valikute tegemisel. Reaalses elus ei pea kõike 100% ideaalselt tegema. Keskmine laps saab täiseti edukalt arenetud nii psüühiliselt kui ka füüsiliselt, kui lapsevanem tööl käib ja oma silmi särama panevat karjääri nurka ei viska. Tean, sest olen selliste vanemate laps ja ise ka nüüd samasugune lapsevanem. Tuleb leida tasakaal, närvipuntrast emaga 24h kogu aeg koos olemine kindlasti kasuks ei tule. Pigem lasta ka emal vaheldust saada, nii on ta palju enam suuteline lapsele tulevikus vaimset tuge pakkuma. Ega siis lapse elu ei koosne vaid nendest esimesest kolmest aastast.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Siin on juba palju tarku sõnu öeldud.
Tahan omalt poolt veel rõhutada, et distantseeri ennast just sellest läbikukkunud olemise tundest – ära ütle endale selliseid lauseid, et “kõik tublid vanemad” teevad/räägivad nii, aga mina… Ei, sina oled ka tubli vanem.
Ja muidugi tuleb lastega silm silma vastu ikka vahel see läbikukkumise tunne, aga katsu talle otsa vaadata ja siis ta kõrvale jätta.
Ma ise, muide, olen selles mõttes täpselt samasugune, et loomult rahulik inimene, aga lapsega ärritun tihti. Seda võib ilmselt paljudel juhtuda. Ja igaüks peab ise leidma tehnika või nipi, kuidas just temal on kõige lihtsam sellest üle saada.
Laupäevases “Koduigatsuses” meenutati seda Kahlil Gibrani luuletust “Lapsed”, ma kopeerin selle siia ka.

Teie lapsed pole mitte teie lapsed.
Nad on Elu enese igatsuse pojad ning tütred.
Nad sünnivad läbi teie, aga mitte teist,
Ja kuigi nad on teiega, ei kuulu nad teile.

Oma armastuse võite te neile anda, aga mitte oma mõtteid.
Sest neil on nende eneste mõtted.
Nende kehasid võite te varjata oma katuse all, aga mitte nende hingi,
Sest nende hinged elunevad homse kojas, mida teie ei või külastada isegi mitte oma unedes.
Te võite püüda nendega sarnaneda, aga ärge üritage muuta neid endisarnasteks.
Sest elu ei voola vastupäeva ega viivita eilses.
Teie olete vibud, millelt teie lapsed nagu elavad nooled lendu lastakse.
Vibukütt näeb märki lõpmatuse rajal ja pingutab teid kogu oma jõust, et Tema nooled võiksid lennata kiiresti ja kaugele.
Olgu teile rõõmuks painduda vibuküti käes;
Sest just niisamuti, nagu ta armastab lendavat noolt, armastab ta ka vibu, mis püsib paigal.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Esimene reegel – sa elad ainult ja ainult iseendale! Ka kui sul on lapsed, siis elad eelkõige iseendale, oma elu. Mitte ühiskonna või teiste emade elu

Ära lase end heidutada sellest, mida teised vanemad arvavad või kuidas teised emad elavad. Mõnele meeldibki lastega kodu solla – tema jaoks on hoopis töölkäimine stress, talle tekitab stressi pelgalt mõte sellest, et ta peab ka ise pere ülalpidmiseks raha teenima. On inimesi, kes tahavadki olla koduperenaised ja siis on üllatunud, kui mees sellega ei nõustu. Siin olnud hulgaliselt teemasid, kus naine on pettunud, et mees ei jaksa pere ülal pidada kuni lapse 3 a saamiseks või üleüldse kuni kooliminekuni…

See on täiesti normlaane, kõik mida sa tunned. Me ei ela ammu enam ühiskonnas, kus naise roll oli olla ainult ema, köögitädi ja koristaja. Ka naisel on lubatud elada.

kõik see jutt, et enne 3a ei tohiks lapsi kuskile hoidu panna – no anna andeks, aga selle järgi elavad vähesed. See eeldabki, et kas mees teenib nii kõva pappi, et naine ei pea midagi teenima (sh puuduvad naisel ambitsioonid) või teenib naine ise nagunii nii vähe raha, et suurt vahet nagu polegi + puuduvad ambitsioonid.

Minu tutvusringkonnas pole ühtegi sellist naist, kes ilma rikka meheta oleks saanud 3 aastat kodus olla. Mul on 2 tuttavat, kes ei läinud peale VH tööle, mõlemad elasidki edasi mehe kulul, kusjuures neist üks ei töötanud ka enne rasedaks jäämist. Nii et millest me siin räägime, mis olukorrad need ikka on, kus emad on 3 aastat kodus? Need on olukorrad, kus naisel kas puuduvad üldse ambitsioonid midagi erialaselt saavutada või ambitsiooniks ongi olla kodune. Ära võrdle ennast nende naistega. Võrdle ennast nende naistega, kes panustavad mehega majanduslikult võrdselt. Selles tutvusringkonnas on mul kõik tuttavad, kolleegid, sugulased, naasnud tööle hiljemalt kui laps on 2a.

ja mis puudutab, et laste kasvatamine on väsitav, ärritab jne – ära ürita olla ideaalne ema.

Arvan, et viga ongi selles, et oled end liiga palju harinud sellel temal ja üritad õpikust näpuga järge ajada. üritad olla ideaalne ja teha kõike õigesti – oma tervise arvelt. Ilmselt reageerid sa ka igale lapse jonnile jne. Praegu on noorem veel väike, aga poole aasta pärast hakkavad juba lapsed kaklema omavahel, üksteist lööma jne …valmistu selleks ajaks! sa ei jõua kõikide nende omavaheliste probleemidega tegeleda…vahel ma oma 4a ja 2 a lastele ütlengi “mida iganes, saage ise oma probleemidega hakkama” – lihtsalt ei jaksagi nende igat kaklust lahendada.

ja ongi tihti närv must. Eladki sellega, lähed parki ja seal nutad. Mehe toetus on ka oluline. Käi vahel õhtuti väljas, kasvõi üksi kinos, et saaksid mõtteid puhastada, iseendaga olla.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 3 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

kõik see jutt, et enne 3a ei tohiks lapsi kuskile hoidu panna – no anna andeks, aga selle järgi elavad vähesed. See eeldabki, et kas mees teenib nii kõva pappi, et naine ei pea midagi teenima (sh puuduvad naisel ambitsioonid) või teenib naine ise nagunii nii vähe raha, et suurt vahet nagu polegi + puuduvad ambitsioonid.

Või seda, et naine teenis ka kõva pappi ja oskas lisaks veel majandada, st näiteks vanemahüvitisest midagi kõrvale panna. Selle järgi elavad tõesti vähesed.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Ma just nägin üht sellist emmet. Kaks poega. Üks suurem ja teine selline, kes jookseb, aga sõna ei kuula. Emme maksis kassas ja lapsed traavisid mööda poodi. Ronisid pinkidele. Ka väiksem. Ja siis jooksuga emme juurde. Siis logistasid käru kallal. Ma vaatasin ainult, et millal keegi neist kukub ja end vigastab. Mingit järelevalvet lastel ei olnud. Emme küsis ainult enne lahkumist lastelt: “kas tahad pissile”?

Aga teemaalgatajale soovitan unustada see süütunne. See on ainult Eestis nii, et vanem lapsega kodus magab. Igal pool mujal lähevad lapsed sõime. Nii sweitsis, hispaanias kui ka mujal. Seega ära põe. Ainult eesti naine on peast nii “emme”, et peab tittedega kodus vahtima. Kusjuures lapsed on ikka kasvatamatud ja nutisôltlased. Muudes riikides on naisel väärtus ja ta käib tööl. Ta ei alanda end kokk kata tasemele.

haha, kusjuures mu lapse don ka umbes sellised, hetkeks mõtlesin, et minust kirjutad, aga ema käitumise kirjeldusest sain aru, et ei see ei ole mina. Mina muudkui terve poeskäigu seletan lastele “ärge jääge maha”, “ärge seda..” “kõndige otse..2″ärge rammige üksteist..2 ja kui kassasse jõuame, siis pean veel eriti karmilt rääkima, et nad plehku ei paneks, kuni asju läbi lasen…ükskord sain ühelt mutilt veel õiendada, et ma oma laamendavate lastega nii kurjalt rääkisin 😀 Aga noh, poes jäid kõik asjad terveks, ühtki asja me enne kassa läbimist ei avanud, ühtki asja “salaja” kuskilt kärusse ei tekkinud ja poest väljudes olin vähemalt mina rahul, et kõik jäid ellu 😀

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 3 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

kõik see jutt, et enne 3a ei tohiks lapsi kuskile hoidu panna – no anna andeks, aga selle järgi elavad vähesed. See eeldabki, et kas mees teenib nii kõva pappi, et naine ei pea midagi teenima (sh puuduvad naisel ambitsioonid) või teenib naine ise nagunii nii vähe raha, et suurt vahet nagu polegi + puuduvad ambitsioonid.

Või seda, et naine teenis ka kõva pappi ja oskas lisaks veel majandada, st näiteks vanemahüvitisest midagi kõrvale panna. Selle järgi elavad tõesti vähesed.

üldiselt nendel kõva pappi teenivatel naistel on ambitsioonid ikka piisavalt suured, et nad ei taha 3 a kodus olla . Üldisel tuleb nende lugude juures ikka välja, et laps hakkas hiljemalt 2 a osalise ajaga hoidu käima ja naine osalise ajaga tööl – ükski neist kõva pappi teeninud naistest ei ole ka 3 aastaks täitsa eemale jäänud.

vaadake või Mailis Repsi – kui palju ta on saanud lubada endale lastega kodus olemist? sa ei saagi eemal olla, kui tahad poliitik olla. Peadki leidma mingi lahenduse, kui sul on ambitsioonid. ja öelda, et naistel ei tohi ambitsioone olla, on natuke …diskrimineeriv.

aga eks see on ammu teda tõde, et teised naised ongi need suurimad diskrimineerijad. Mind vaadatakse ka imelikult, kui ütlen, et minu koju jõudes on mees juba õhtusöögi valmis teinud 🙂

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 3 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Rahu, ainult rahu…! Ma ei tea, kuidas rahaliselt hoid versus lapsehoidja sinu kodus hinna mõttes erineb, aga soovitan uurida, kas lapsehoidja omas kodus oleks ehk kõigile parem variant. Ise saad teises toas tööd teha ja hoidja hoolitseb ülejäänu eest. Meil toimis sedasi ideaalselt. Laste vahe polnud küll meil nii väike, aga kui teine laps sündis, siis ta põhimõtteliselt oligi kohe ka lapsehoidjaga, sest hoidja oli meil selleks ajaks nagu pereliige. Beebi sünniga hakkas ta lihtsalt natuke teistel/lühematel kellaaegadel käima – oli igapäevaselt vist 11.00.-16.00. Suurem laps lasteaias ei käinud ja samamoodi ei käinud ka väiksem – ei tunne, et oleks nad seetõttu milleski ilma jäänud.
Hoidja oli meil tegus vanem naisterahvas, kes armastas lastega tegutsemist, jutustamist, rääkimist, õpetamist. Ma poleks ilma hoidjata hakkama saanudki, sest oma ema ega ämma ei tahtnud liialt koormata.
Tööle läksin peale teist last kohe või õigemini ma päris ära eriti ei olnudki ja hakkasin kodust tööd edasi tegema. Koguaeg teadsin, mis lastega toimub ja lapsed teadsid, kus olen. Et nagu olin kodus, aga nendega ei tegelenud. Jäid ära kõikvõimalikud lasteaia haigused vms probleemid ja kõik toimis suurepäraselt. Ära lase laste kõrval oma ISEt ära kaduda!!!

Please wait...
Postitas:
Kägu

Või seda, et naine teenis ka kõva pappi ja oskas lisaks veel majandada, st näiteks vanemahüvitisest midagi kõrvale panna. Selle järgi elavad tõesti vähesed.

Enamasti tähendab kõva papi teenimine, et sul on oma töö vastu kirglik huvi. Kui sul on oma töö vastu kirglik huvi, siis inimene enamasti ei jää iga lapsega kolmeks aastaks töölt eemale. Seetõttu reaalsuses neid kolm aastat kodus olevaid kõva papi teenijaid on tegelikult vähe. Eks leidub muidugi, aga vähe.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Eriti kurnav on minu jaoks mõte, et äkki teen midagi valesti, mis neid terve elu negatiivselt mõjutab… Siis pean terve elu elama suure süütundega, et näed, kuna mina ärritusin / jätsin midagi tegemata ja nüüd on neil nii. Ma ei taha olla vastutav nii suure koorma eest. See ongi põhipõhjus, miks tahaksin neist rohkem eemal viibida, et tunda end normaalse inimesena, kes ei lähe närvi ja kelle võimuses pole kahe imelise ja tubli elu kuidagi nässu keerata.

Vaata, teemaalgataja, küsimus ei ole siin mitte selles, kas panna laps hoidu natuke varem või natuke hiljem (seda teemat võib ka arutada, aga see ei ole isegi põhiteema praegu), vaid, kuidas seda öeldagi – sa oled oma laste kasvatamisel nagu loobunud “väikese inimese” (lapsevanema) positsioonist JA VÕTNUD ENDALE JUMALA (või kõiksuse, saatuse) POSITSIOONI!

St. sa mõtled kuidagi nii, et su lapsed polegi eraldi inimesed oma täiesti unikaalse geenikombinatsiooni, oma tugevuste ja nõrkusetega, oma elusaatusega – vaid nad on mingid vahatükid, keda sina, Jumala või kõiksusetaoline olevus, vormid. Ja et kõik, mis laste elus olema hakkab, sõltubki sinu vormimisest.

Kahjuks või õnneks ei saa inimene ikkagi olla oma laste suhtes Jumal, kõiksus või saatus (nimeta seda, kuidas tahad – sisu jääb samaks). Inimene jääb inimeseks! Kui inimene ei tunne oma kohta ning püüab võtta endale lausa Jumala/kõiksuse/saatuse koorma oma õblukestele inimlikele õlgadele, siis see ongi inimesele täiesti ebakohane koorem!!! Ütled, et see on nii talumatu, et kurnab sinust viimase elumahla ja tahaksid lausa põgeneda? Et sa ei jaksa? Aga muidugi! Sa ei saagi jaksata!!! Põgenemine ei ole siin lahendus. Sa lihtsalt teadvusta oma õige koht – et sina oled ikkagi kõigest inimene, lapsevanem, mitte Jumal, kes määrab kõike.

Inimene (lapsevanem), kuna ta on maailmas kauem elanud, võib aidata kogenematutel ja siin maailmas veel vähe elanud lastel oma elu nö. “otsa peale” saada – ta võib lapsi ohjeldada, kehtestada neile piire, kuni nad on veel lapsed (et nad ei teeks igasugu lollusi ja lausa ohtlikke asju), õpetada neile oskusi, anda edasi oma elukogemust jne. jne.

Kusjuures, see näibki olevat mingi tänapäeva üliusinate emade (võibolla on ka selliseid isasid) traagika, et nad ei püüa olla enam mitte lihtsalt emad, inimesed, vaid mingid Jumalad! Ja nad ajavad ennast kohutavalt stressi. Ja kurb tulemus on kahjuks see, et nad hakkavad lausa vihkama oma väikesi lapsi. Tahtma nende juurest kuhugi põgeneda. Aga lapsed poel süüdi – lapsed pole käskinud sul Jumalaks/kõiksuse rolli endale võtta ning selle all katki minna! Mitte laste, vaid täiskasvanu võimuses on muuta oma mõtlemist. Kui sa lõppude lõpuks saaksid aru, et sa pole Jumal ega peagi see olema – siis leeveneks kohe ka lastega koosolemisega seotud stress.

Sa saaksid aru, et sina oled kõigest inimene ja lapsed on ka kõigest inimesed – ning sa ei ärrituks enam lastega koosolemise peale nii kohutavalt. Sa muutuksid leebemaks – sa ei näeks enam igas lapse jonnihoos kohutavat katastroofi, vaid sa lahendaksid selle möödaminnes ja sügavamalt vihastamata, et “ah, lapsed on ikka lapsed, ikka juhtub!” Ja sa hakkasid tundma oma lastega koos olles tundma rõõmu väikestest asjadest (et päike paistab, et laps leidis toreda kastanimuna jne.) – halbu asju aga võtma senisest enam kergemalt, huumoriga, möödaminnes. Mis ei tähenda muidugi, et näit. pahandust tegevat last ei peaks keelama/takistama – jah, sa keeladki, sa takistadki, aga sa ei võta enam katastroofina, läbikukkumisena, et laps üldse pahandust tegi. Kui sa loobud ennast Jumala rolli mõtlemast, siis näed, et normaalne inimene saab olla ka sealsamas, oma laste kõrval.

Tead, see millal sa tööle lähed ja kas sa kasutad või ei kasuta lastehoiu abi, polegi ehk põhiküsimus. Peredel võib olla erinev elukorraldus. Peaasi, et see tööleminek poleks mingi hale põgenemine, hale aseaine oma mõtlemise muutmisele!

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 3 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

kas kilpnääre on kontrollitud? ärrituvus jms võib tekkida ka kilpnäärmehädadest..
raud, b12, d-vit, ferritiini võiks ka ühtlasi kontrollida lasta.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Aga teemaalgatajale soovitan unustada see süütunne. See on ainult Eestis nii, et vanem lapsega kodus magab. Igal pool mujal lähevad lapsed sõime. Nii sweitsis, hispaanias kui ka mujal. Seega ära põe. Ainult eesti naine on peast nii “emme”, et peab tittedega kodus vahtima. Kusjuures lapsed on ikka kasvatamatud ja nutisôltlased. Muudes riikides on naisel väärtus ja ta käib tööl. Ta ei alanda end kokk kata tasemele.

Hmm, mulle, just vastupidi, tundub just see “alandama ennast kata tasemele” väga eestlaslik lähenemine. Et kui keegi tegeleb oma väikeste lastega ise, siis on see kuidagi alandav olukord võrreldes töölkäijatega. Meil nõukogude kord katkestas koduperenaiste traditsiooni ja paljud võõristavad seda endiselt.

Mujal riikides, kasvõi Shveitsis ja Hispaanias, pole koduperenaiste traditsioon kunagi katkenud. Jah, selle kõrvale on tulnud alternatiivina moodsam elukorraldus – tööl käimine ja lapse hoidu panek, isegi üsna väiksena. Aga need, kes teevad traditsioonilisema valiku ehk koduperenaised (või need, kes loobuvad tööst ja elavad mehe sissetulekust pikka aega, näiteks kuni noorima lapse kooliminekuni), pole ka kuhugi kadunud. Endiselt võib näha väärika olekuga koduprouasid, kes sõidavad päevasel ajal poodi toitu ostma, et perele söök kokata. Shveitsis tuleb koos perega koju sööma ja vestlema võimaluse korral ka töölkäiv pereisa – ja läheb siis tööle tagasi. Kusjuures, neid koduprouasid ei põlastata muidusööjateks ja vedelejateks nende eluvaliku pärast, nad seostuvad kodusoojuse hoidmisega ja see on igati väärikas ülesanne.

Mis muidugi ei tähenda, et teemalgataja tingimata viimases lõigus kirjeldatud valiku tegema peab. Lihtsalt mõtisklesin, miks mõni jagab nii, et ainult üks eluviis – tee karjääri ja anna oma lapsed hoida, näitab, et sul on väärtus – sellele alternatiivne eluviis ehk ise lastega olemine aga justkui näitaks, et oled väärtusetu?

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 3 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Olin ka end harinud, et enne kolmeseks saamist pole laps valmis lasteaiaks jne – tühjagi, selleks ajaks, kui ta 2-aastaseks sai, olime mõlemad valmis kodus passimisest loobuma ja tema läks sõime, ma tööle 3-4 päeva nädalas. Talle hakkas sõimes kohe meeldima ja siiani meeldib, üle aasta käinud, on rõõmus ja iseseisev, kui on väsinud, teeme puhkepäevi. Mulle ka oma töö meeldib ja kontoris käimine on kodust puhkus isegi pingelisemal päeval ja vastupidi – kodus laadin end tööpäevaks.
Kõik lapsed on erinevad, ise tunned enda omasid kõige paremini – pole vaja ette karta küll hoidu paneku pärast. Edu Sulle!

Please wait...
Postitas:
Kägu

Küsimus ei ole lastes. Probleem on, et sa ärritud,pole j6 vahet, kas laste peale, poejäerjekorra või naabri muki haukumise peale.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Minul lapsi ei ole ja olen keskea lävel. Peale tööd väsinult koju sõites jään vahel ühistranspordis koolilapsi vaata ja mõtlen, et kuidas emad suudavad õhtul kodus nendega tegeleda. Minul ei ole õhtul energiat, ma tahan kodus rahu ja olla iseendaga. Laps rikuks kogu minu õhtuse patareilaadimise. Ma ei tahaks lapsega olla ainult õhtuti, kus ma olen väsinud ja kärsitu. Tõenäoliselt olen mina see, kellele sobiks pere korral kodune olek. Aga meil seda tõesti ei soosita ja rahaliselt ei tule keskmine pere ühe inimese palgast toime.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Üldiselt vist võibki naised kaheks jagada. Ühtedele sobib koduperenaise roll, teistele väljaspool kodus töötamine.

Ma arvan, et teema autor on Repsi moodi naine. Naine, kes rõõmustab laste üle, kui saab samas teha täies mahus tööd ja karjääri. Kogu kodune olme jääb palgatud abilise teha.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Aga teemaalgatajale soovitan unustada see süütunne. See on ainult Eestis nii, et vanem lapsega kodus magab. Igal pool mujal lähevad lapsed sõime. Nii sweitsis, hispaanias kui ka mujal. Seega ära põe. Ainult eesti naine on peast nii “emme”, et peab tittedega kodus vahtima. Kusjuures lapsed on ikka kasvatamatud ja nutisôltlased. Muudes riikides on naisel väärtus ja ta käib tööl. Ta ei alanda end kokk kata tasemele.

Paljud ikka alandavad end sinna köögikata tasandile ja jäävad neis riikides koduperenaiseks. Vaesemad ja samuti ka edukad karjäärinaised ei jää, aga paljud töötavad naised ei tööta täiskoormusega, sest igasugu hoiud ja koolid on oma ootused pannud koduste vanemate järgi-

Please wait...
Näitan 30 postitust - vahemik 1 kuni 30 (kokku 47 )


Esileht Pereelu ja suhted Ei jaksa pereelu elada