Teema: Ei jaksa pereelu elada

Imestan samuti, et kui tunned, et lapsega ärritud ja vihastad, milleks siis teise kohe otsa tegid veel?! Kui tahtsid kindlasti mitut last, aga kodusolemine ei meeldi, no ootand siis, kui esimene juba vähe iseseisvam on. Nüüd päris vastumeelne seda nuttu ja hala siin lugeda.

Ära muretse – läheb lihtsamaks. Lapsed kasvavad, nendega saab varsti juba mõistlikult asju arutada, neid vaimselt arendada, hakkab endal nendega huvitavam, kui see tegelus ka intellektuaalselt midagi pakub. Seni püüa igasuguse valehäbita otsida hoiuvõimalusi, rakenda tööle kogu olemasolev tugivõrgustik, saavuta oma hariduslik (vahe)eesmärk – kindlasti annab seegi emotsionaalselt hea laengu.
On raske, aga sisenda endale, et see läheb mööda. Kui tunned, et vajad oma aega, siis korraldagi asjad nii, et seda saaksid – siis jaksad muul ajal rohkem nendega tegelda, oled ise rahulolevam ja rõõmsam ja samasugused on siis ka lapsed. Võta natuke vabamalt ka – ära pabista nii väga selle vastutuse pärast, veel vähem selle pärast mida teevad/mõtlevad nö tublid emad. Ei tea keegi, kas tublim ema on see, kes ainult lastele keskendub, või see, kes ka enesearengut hädavajalikuks peab – ka see jõuab lõpuks lasteni.
Kui tunned, et teraapiast on abi, siis kindlasti kasuta seda, aga üldiselt – võta vabamalt, ära stressa ja peamine: ära põe selle pärast, et sa pole see tüüp, kes jaksaks olla vaid emarollis. Parem ole uhke enda üle, et jaksad kahe väikelapse kõrvalt magistrit teha.

Sa ära keskendu niipalju sellele, mis teised emad mõtlevad või ütlevad.
Isegi kui teised emad arvavad, et laps peab saama kaks esimest eluaastat rinda ning ei tohi tundigi emast eemal olla, siis tead – see pole tegelikult nii. See ei muuda sind halvaks emaks, et sa enda heaolule ka mõtled. Sa ära võta seda lastekasvatust nii tõsisselt, vaid lihtsalt kulge lastega koos. Kui on võimalik nad jätta kuhugi, kus nad õnnetud pole, siis ära heieta mõtteid, et oled ikka halb ema, et just sel hetkel lastega koos pole.
Ma ise olen lapsed saanud varastes 20-ndates ülikooli kõrval. Kuidagi me kulgesime ilma et oleks muretsenud beebikoolis mittekäimise või veidi segamini elamise pärast.
Mulle tundub, et sulle ei tekita stressi mitte laste kasvatamine, vaid mõte sellest, mida teised arvavad. Arvagu, mida soovivad. Ega see nende elu pole.
Igati normaalne on minna veidi tööle, kui see sulle rahuldust pakub ning lapsed end just vigaseks ei röögi kellegi teisega.
Mis ajast on üldse maailm nii lastekeskne olnud kui praegu ? Et ema unustagu oma vajadused päris ära?

#3055279:

Imestan samuti, et kui tunned, et lapsega ärritud ja vihastad, milleks siis teise kohe otsa tegid veel?! Kui tahtsid kindlasti mitut last, aga kodusolemine ei meeldi, no ootand siis, kui esimene juba vähe iseseisvam on. Nüüd päris vastumeelne seda nuttu ja hala siin lugeda.

Ühe lapse vanem olla on midagi muud kui kahe lapse vanem olla.
Seda olukorda on raske enne mõista kui on juba kaks väikese vahega last olemas.

Ma olin ja olen samas olukorras ja mõistan sind 100%.
Mina panin oma lapse ilma igasuguse häbita 2,3 aastaselt lasteaeda. Käib ta mõni päev nädalas ja võimalikult lühikesed päevad. Olin arvestanud sellega, et enamus ajast on ta haige, ja nii ka läks. Lasteaiaga harjus ta kiirelt ja lapsel tekkis silmnähtav arenguhüpe.
Lapsevanemaks saades olen muutunud väga ebakindlaks. Igal sammul tuleb õpetussõnu, mis ei lähe alati minu mõtetega kokku. Palju pean põhjendama, et miks ma ühte või teist asja teen või ei tee. Paljud soovitused on omavahel vastuolus. Mul on põhimõtted mida jälgin aga peas vasardab ikka mõte, et äkki on ühel või teisel õigus ja ma peaks oma lapsi kasvatama ikkagi teisiti.
Paljud soovitavad tugiisikuid ja lähedasi rakendada. Minu meelest peaks seda teed käies olema ettevaatlik, et ka oma lähedasi mitte üle koormata. Kõigil on omad tegemised ja tänapäeva vanaemad ja vanaisad samuti töötavad ja tahavad õhtuti puhata. Ma näen oma kurnatud ämma, kellel on 13 lapselast. Stabiilselt tuuakse peaaegu igal nädalavahetusel tema juurde 3-6 lapselast.

Kui sa tähele pannud oled, siis oma erialal edukad naised ei vaevu pikalt mõtlema teemal, et mida teised mõtlevad ja et perekool ütleb, et lapsi tuleb kolmanda eluaastani kodus hoida. Maailma mastaabis edukamates riikides on olukord, kus laps kolmanda eluaastani kodus on ja ema seal kõrvalt veel normaalset karjääri teeb, üsna erandlik olukord. Kui saavad miljonid lapsed täiesti normaalselt üles kasvatud nii, et nad lähevad lastehoidu juba alates neljandast elukuust, siis see kolme aasta afišeerimine tundub veidi ülepaisutatuna. Jah loomulikult IDEAALNE oleks olukord, kus naisel on 3,1 last, ta on nende kõigiga 3 a järjest kodus, arendab neid mitmekülgselt ning seejärel naaseb oma vaimselt virgutava eduka karjääri juurde. Siis saab ta oma laia silmaringi ja vaheda mõistsega olla lastele toeks nende vaimsel arengul ja tuleviku valikute tegemisel. Reaalses elus ei pea kõike 100% ideaalselt tegema. Keskmine laps saab täiseti edukalt arenetud nii psüühiliselt kui ka füüsiliselt, kui lapsevanem tööl käib ja oma silmi särama panevat karjääri nurka ei viska. Tean, sest olen selliste vanemate laps ja ise ka nüüd samasugune lapsevanem. Tuleb leida tasakaal, närvipuntrast emaga 24h kogu aeg koos olemine kindlasti kasuks ei tule. Pigem lasta ka emal vaheldust saada, nii on ta palju enam suuteline lapsele tulevikus vaimset tuge pakkuma. Ega siis lapse elu ei koosne vaid nendest esimesest kolmest aastast.

Esimene reegel – sa elad ainult ja ainult iseendale! Ka kui sul on lapsed, siis elad eelkõige iseendale, oma elu. Mitte ühiskonna või teiste emade elu

Ära lase end heidutada sellest, mida teised vanemad arvavad või kuidas teised emad elavad. Mõnele meeldibki lastega kodu solla – tema jaoks on hoopis töölkäimine stress, talle tekitab stressi pelgalt mõte sellest, et ta peab ka ise pere ülalpidmiseks raha teenima. On inimesi, kes tahavadki olla koduperenaised ja siis on üllatunud, kui mees sellega ei nõustu. Siin olnud hulgaliselt teemasid, kus naine on pettunud, et mees ei jaksa pere ülal pidada kuni lapse 3 a saamiseks või üleüldse kuni kooliminekuni…

See on täiesti normlaane, kõik mida sa tunned. Me ei ela ammu enam ühiskonnas, kus naise roll oli olla ainult ema, köögitädi ja koristaja. Ka naisel on lubatud elada.

kõik see jutt, et enne 3a ei tohiks lapsi kuskile hoidu panna – no anna andeks, aga selle järgi elavad vähesed. See eeldabki, et kas mees teenib nii kõva pappi, et naine ei pea midagi teenima (sh puuduvad naisel ambitsioonid) või teenib naine ise nagunii nii vähe raha, et suurt vahet nagu polegi + puuduvad ambitsioonid.

Minu tutvusringkonnas pole ühtegi sellist naist, kes ilma rikka meheta oleks saanud 3 aastat kodus olla. Mul on 2 tuttavat, kes ei läinud peale VH tööle, mõlemad elasidki edasi mehe kulul, kusjuures neist üks ei töötanud ka enne rasedaks jäämist. Nii et millest me siin räägime, mis olukorrad need ikka on, kus emad on 3 aastat kodus? Need on olukorrad, kus naisel kas puuduvad üldse ambitsioonid midagi erialaselt saavutada või ambitsiooniks ongi olla kodune. Ära võrdle ennast nende naistega. Võrdle ennast nende naistega, kes panustavad mehega majanduslikult võrdselt. Selles tutvusringkonnas on mul kõik tuttavad, kolleegid, sugulased, naasnud tööle hiljemalt kui laps on 2a.

ja mis puudutab, et laste kasvatamine on väsitav, ärritab jne – ära ürita olla ideaalne ema.

Arvan, et viga ongi selles, et oled end liiga palju harinud sellel temal ja üritad õpikust näpuga järge ajada. üritad olla ideaalne ja teha kõike õigesti – oma tervise arvelt. Ilmselt reageerid sa ka igale lapse jonnile jne. Praegu on noorem veel väike, aga poole aasta pärast hakkavad juba lapsed kaklema omavahel, üksteist lööma jne …valmistu selleks ajaks! sa ei jõua kõikide nende omavaheliste probleemidega tegeleda…vahel ma oma 4a ja 2 a lastele ütlengi “mida iganes, saage ise oma probleemidega hakkama” – lihtsalt ei jaksagi nende igat kaklust lahendada.

ja ongi tihti närv must. Eladki sellega, lähed parki ja seal nutad. Mehe toetus on ka oluline. Käi vahel õhtuti väljas, kasvõi üksi kinos, et saaksid mõtteid puhastada, iseendaga olla.

Ma just nägin üht sellist emmet. Kaks poega. Üks suurem ja teine selline, kes jookseb, aga sõna ei kuula. Emme maksis kassas ja lapsed traavisid mööda poodi. Ronisid pinkidele. Ka väiksem. Ja siis jooksuga emme juurde. Siis logistasid käru kallal. Ma vaatasin ainult, et millal keegi neist kukub ja end vigastab. Mingit järelevalvet lastel ei olnud. Emme küsis ainult enne lahkumist lastelt: “kas tahad pissile”?

Aga teemaalgatajale soovitan unustada see süütunne. See on ainult Eestis nii, et vanem lapsega kodus magab. Igal pool mujal lähevad lapsed sõime. Nii sweitsis, hispaanias kui ka mujal. Seega ära põe. Ainult eesti naine on peast nii “emme”, et peab tittedega kodus vahtima. Kusjuures lapsed on ikka kasvatamatud ja nutisôltlased. Muudes riikides on naisel väärtus ja ta käib tööl. Ta ei alanda end kokk kata tasemele.

haha, kusjuures mu lapse don ka umbes sellised, hetkeks mõtlesin, et minust kirjutad, aga ema käitumise kirjeldusest sain aru, et ei see ei ole mina. Mina muudkui terve poeskäigu seletan lastele “ärge jääge maha”, “ärge seda..” “kõndige otse..2″ärge rammige üksteist..2 ja kui kassasse jõuame, siis pean veel eriti karmilt rääkima, et nad plehku ei paneks, kuni asju läbi lasen…ükskord sain ühelt mutilt veel õiendada, et ma oma laamendavate lastega nii kurjalt rääkisin 😀 Aga noh, poes jäid kõik asjad terveks, ühtki asja me enne kassa läbimist ei avanud, ühtki asja “salaja” kuskilt kärusse ei tekkinud ja poest väljudes olin vähemalt mina rahul, et kõik jäid ellu 😀

Rahu, ainult rahu…! Ma ei tea, kuidas rahaliselt hoid versus lapsehoidja sinu kodus hinna mõttes erineb, aga soovitan uurida, kas lapsehoidja omas kodus oleks ehk kõigile parem variant. Ise saad teises toas tööd teha ja hoidja hoolitseb ülejäänu eest. Meil toimis sedasi ideaalselt. Laste vahe polnud küll meil nii väike, aga kui teine laps sündis, siis ta põhimõtteliselt oligi kohe ka lapsehoidjaga, sest hoidja oli meil selleks ajaks nagu pereliige. Beebi sünniga hakkas ta lihtsalt natuke teistel/lühematel kellaaegadel käima – oli igapäevaselt vist 11.00.-16.00. Suurem laps lasteaias ei käinud ja samamoodi ei käinud ka väiksem – ei tunne, et oleks nad seetõttu milleski ilma jäänud.
Hoidja oli meil tegus vanem naisterahvas, kes armastas lastega tegutsemist, jutustamist, rääkimist, õpetamist. Ma poleks ilma hoidjata hakkama saanudki, sest oma ema ega ämma ei tahtnud liialt koormata.
Tööle läksin peale teist last kohe või õigemini ma päris ära eriti ei olnudki ja hakkasin kodust tööd edasi tegema. Koguaeg teadsin, mis lastega toimub ja lapsed teadsid, kus olen. Et nagu olin kodus, aga nendega ei tegelenud. Jäid ära kõikvõimalikud lasteaia haigused vms probleemid ja kõik toimis suurepäraselt. Ära lase laste kõrval oma ISEt ära kaduda!!!

#3055260:

Eriti kurnav on minu jaoks mõte, et äkki teen midagi valesti, mis neid terve elu negatiivselt mõjutab… Siis pean terve elu elama suure süütundega, et näed, kuna mina ärritusin / jätsin midagi tegemata ja nüüd on neil nii. Ma ei taha olla vastutav nii suure koorma eest. See ongi põhipõhjus, miks tahaksin neist rohkem eemal viibida, et tunda end normaalse inimesena, kes ei lähe närvi ja kelle võimuses pole kahe imelise ja tubli elu kuidagi nässu keerata.

Vaata, teemaalgataja, küsimus ei ole siin mitte selles, kas panna laps hoidu natuke varem või natuke hiljem (seda teemat võib ka arutada, aga see ei ole isegi põhiteema praegu), vaid, kuidas seda öeldagi – sa oled oma laste kasvatamisel nagu loobunud “väikese inimese” (lapsevanema) positsioonist JA VÕTNUD ENDALE JUMALA (või kõiksuse, saatuse) POSITSIOONI!

St. sa mõtled kuidagi nii, et su lapsed polegi eraldi inimesed oma täiesti unikaalse geenikombinatsiooni, oma tugevuste ja nõrkusetega, oma elusaatusega – vaid nad on mingid vahatükid, keda sina, Jumala või kõiksusetaoline olevus, vormid. Ja et kõik, mis laste elus olema hakkab, sõltubki sinu vormimisest.

Kahjuks või õnneks ei saa inimene ikkagi olla oma laste suhtes Jumal, kõiksus või saatus (nimeta seda, kuidas tahad – sisu jääb samaks). Inimene jääb inimeseks! Kui inimene ei tunne oma kohta ning püüab võtta endale lausa Jumala/kõiksuse/saatuse koorma oma õblukestele inimlikele õlgadele, siis see ongi inimesele täiesti ebakohane koorem!!! Ütled, et see on nii talumatu, et kurnab sinust viimase elumahla ja tahaksid lausa põgeneda? Et sa ei jaksa? Aga muidugi! Sa ei saagi jaksata!!! Põgenemine ei ole siin lahendus. Sa lihtsalt teadvusta oma õige koht – et sina oled ikkagi kõigest inimene, lapsevanem, mitte Jumal, kes määrab kõike.

Inimene (lapsevanem), kuna ta on maailmas kauem elanud, võib aidata kogenematutel ja siin maailmas veel vähe elanud lastel oma elu nö. “otsa peale” saada – ta võib lapsi ohjeldada, kehtestada neile piire, kuni nad on veel lapsed (et nad ei teeks igasugu lollusi ja lausa ohtlikke asju), õpetada neile oskusi, anda edasi oma elukogemust jne. jne.

Kusjuures, see näibki olevat mingi tänapäeva üliusinate emade (võibolla on ka selliseid isasid) traagika, et nad ei püüa olla enam mitte lihtsalt emad, inimesed, vaid mingid Jumalad! Ja nad ajavad ennast kohutavalt stressi. Ja kurb tulemus on kahjuks see, et nad hakkavad lausa vihkama oma väikesi lapsi. Tahtma nende juurest kuhugi põgeneda. Aga lapsed poel süüdi – lapsed pole käskinud sul Jumalaks/kõiksuse rolli endale võtta ning selle all katki minna! Mitte laste, vaid täiskasvanu võimuses on muuta oma mõtlemist. Kui sa lõppude lõpuks saaksid aru, et sa pole Jumal ega peagi see olema – siis leeveneks kohe ka lastega koosolemisega seotud stress.

Sa saaksid aru, et sina oled kõigest inimene ja lapsed on ka kõigest inimesed – ning sa ei ärrituks enam lastega koosolemise peale nii kohutavalt. Sa muutuksid leebemaks – sa ei näeks enam igas lapse jonnihoos kohutavat katastroofi, vaid sa lahendaksid selle möödaminnes ja sügavamalt vihastamata, et “ah, lapsed on ikka lapsed, ikka juhtub!” Ja sa hakkasid tundma oma lastega koos olles tundma rõõmu väikestest asjadest (et päike paistab, et laps leidis toreda kastanimuna jne.) – halbu asju aga võtma senisest enam kergemalt, huumoriga, möödaminnes. Mis ei tähenda muidugi, et näit. pahandust tegevat last ei peaks keelama/takistama – jah, sa keeladki, sa takistadki, aga sa ei võta enam katastroofina, läbikukkumisena, et laps üldse pahandust tegi. Kui sa loobud ennast Jumala rolli mõtlemast, siis näed, et normaalne inimene saab olla ka sealsamas, oma laste kõrval.

Tead, see millal sa tööle lähed ja kas sa kasutad või ei kasuta lastehoiu abi, polegi ehk põhiküsimus. Peredel võib olla erinev elukorraldus. Peaasi, et see tööleminek poleks mingi hale põgenemine, hale aseaine oma mõtlemise muutmisele!

Aga teemaalgatajale soovitan unustada see süütunne. See on ainult Eestis nii, et vanem lapsega kodus magab. Igal pool mujal lähevad lapsed sõime. Nii sweitsis, hispaanias kui ka mujal. Seega ära põe. Ainult eesti naine on peast nii “emme”, et peab tittedega kodus vahtima. Kusjuures lapsed on ikka kasvatamatud ja nutisôltlased. Muudes riikides on naisel väärtus ja ta käib tööl. Ta ei alanda end kokk kata tasemele.

Hmm, mulle, just vastupidi, tundub just see “alandama ennast kata tasemele” väga eestlaslik lähenemine. Et kui keegi tegeleb oma väikeste lastega ise, siis on see kuidagi alandav olukord võrreldes töölkäijatega. Meil nõukogude kord katkestas koduperenaiste traditsiooni ja paljud võõristavad seda endiselt.

Mujal riikides, kasvõi Shveitsis ja Hispaanias, pole koduperenaiste traditsioon kunagi katkenud. Jah, selle kõrvale on tulnud alternatiivina moodsam elukorraldus – tööl käimine ja lapse hoidu panek, isegi üsna väiksena. Aga need, kes teevad traditsioonilisema valiku ehk koduperenaised (või need, kes loobuvad tööst ja elavad mehe sissetulekust pikka aega, näiteks kuni noorima lapse kooliminekuni), pole ka kuhugi kadunud. Endiselt võib näha väärika olekuga koduprouasid, kes sõidavad päevasel ajal poodi toitu ostma, et perele söök kokata. Shveitsis tuleb koos perega koju sööma ja vestlema võimaluse korral ka töölkäiv pereisa – ja läheb siis tööle tagasi. Kusjuures, neid koduprouasid ei põlastata muidusööjateks ja vedelejateks nende eluvaliku pärast, nad seostuvad kodusoojuse hoidmisega ja see on igati väärikas ülesanne.

Mis muidugi ei tähenda, et teemalgataja tingimata viimases lõigus kirjeldatud valiku tegema peab. Lihtsalt mõtisklesin, miks mõni jagab nii, et ainult üks eluviis – tee karjääri ja anna oma lapsed hoida, näitab, et sul on väärtus – sellele alternatiivne eluviis ehk ise lastega olemine aga justkui näitaks, et oled väärtusetu?

Küsimus ei ole lastes. Probleem on, et sa ärritud,pole j6 vahet, kas laste peale, poejäerjekorra või naabri muki haukumise peale.

Oi, see väikelapseperiood on tõesti stressirohke. unistused vajuvad kokku. Arusaam endast muutub.
Aga ära punni vastu!

Aktsepteeri seda, et sa pole mingi rahulik lilleke vaid võidki ärrituda. Kui ärritus tuleb, siis kuula seda ja lase sel olla. Oled ju ikkagi inimene mitte mingi puutükk.

Mind lohutas mingi hetk mu kalli õe öeldud mõte (kel täiega äge perekond, neli last), et kui vaadata puhtalt statistiliselt, siis kõikide inimeste vaimsed probleemid on pärit nende lapsepõlvest. Seega, kes see muu inimeste elu on ära rikkunud, kui mitte nendele kõige lähemal seisvad inimesed – nende emad. See on lihtsalt üks ema rollidest, tekitada lapsepõlvetraumasid.
Ja trumad tekivad igatahes, kas teed kõike “ideaalselt” või mitte. Lastel on suurepärane tunnetus… Jätad alla 3-aastase hoidu, siis võib tal tekkida hüljatusetrauma, oled ise hambad ristis lapsega kodu, siis võib laps tunnetada sinu piina ja saada “kibestunud ema” trauma jne. Emadel on tõesti suur roll kõiges, aga…
see on lihtsalt midagi, mis on paratamatus ja millega tuleb leppida. nagu ka sellega, et me kõik polegi igavad puunotid vaid võime ärrituda nii, et silmadest tuld purskab. Olulisim on lihtsalt igast päevast ja igast hetkest proovida võtta parimat, käituda oma parima äranägemise järgi. Selline ürgne tunnetus vajab järgimist või kui tunnetust pole, siis lihtsalt alati soovida parimat… nii laabub kõik.

Kusjuures, ma ilmselt ka saan nüüd nii mõnegi ema pahameele osaks, aga see punnitatud 3a kodusolemine on ikkagi tegelikult ekstreemne. Eriti, kui sul on üks laps. Mina väga nautisin oma pojaga kodus olemist, aga kuskil 2a ringis tal oli minust ja kodus passimisest konkreetselt kopp ees. Ja vastupidi ka. Ja ometigi ma käisin temaga 3 korda nädalas erinevates huviringides, et saaks ise välja ja tema ka.

Poeg läkski pisut enne enda teist sünnipäeva lasteaeda ja talle väga meeldib seal käia. Õhtuti ei saa ma teda sealt minema kuidagi. Seega, ära tunne ennast halvasti! Päriselt ka! Ja mina hakkasin ka poole kohaga tööd tegema, kui laps sai 1,4 aastaseks. Väga mõnus. Saad natuke tolmu kloppida hallide ajukäärude pealt. Asi on selles, et kui sa tahad oma lapsele olla täisväärtuslik lapsevanem, siis sa tegelikult vajadki vahepeal vaimset väljakutset, sest no sa lihtsalt nüristud ja lähed lolliks, kui päevast päeva mingit ninnunännu juttu räägid. Ja muudkui kordad ja kordad ja loed lasteluuletusi ja laule ja ühtesid ja samu lihtsaid lauseid. Viimases lõpus ma ausalt öeldes lugesin pojale ette ajaleheartikleid 😀 noh lihtsalt sellepärast, et terve mõistus ise säilitada. Ja unejutu raamatuid on meil ka virnade viisi, et ma ei peaks igal õhtul samu lugusid lugema.