Esileht Pereelu ja suhted Ei taha sugulasi külla

Näitan 30 postitust - vahemik 1 kuni 30 (kokku 44 )

Teema: Ei taha sugulasi külla

Postitas:
Kägu

Loete nüüd üht järjekordset nõmedat vingumise teemat, millel ei olegi erilist pointi, tahaks lihtsalt hädaldada.
Sugulastel oli 2 last, suht kasvatamatud poisid, jooksevad jalanõudega tuppa ja käed-riided pidevalt mustad, toidu või millegi muuga koos… No ei tahtnud neid külla endale, kõik kohad olid räpased pärast.
Mitu aastat ootasin, et suuremaks kasvaksid ja arukamaks saaksid, nüüd on see aeg enam-vähem käes ja sugulased said uue lapse! Nüüd jälle otsast peale, beebi saab varsti jalad alla ja kolmandaga ka ilmselt sama teema.
Ei jõua ju pidevalt välja ka mõelda, miks meile küllatulek ei sobi.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 4 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Loete nüüd üht järjekordset nõmedat vingumise teemat, millel ei olegi erilist pointi, tahaks lihtsalt hädaldada.

Sugulastel oli 2 last, suht kasvatamatud poisid, jooksevad jalanõudega tuppa ja käed-riided pidevalt mustad, toidu või millegi muuga koos… No ei tahtnud neid külla endale, kõik kohad olid räpased pärast.

Mitu aastat ootasin, et suuremaks kasvaksid ja arukamaks saaksid, nüüd on see aeg enam-vähem käes ja sugulased said uue lapse! Nüüd jälle otsast peale, beebi saab varsti jalad alla ja kolmandaga ka ilmselt sama teema.

Ei jõua ju pidevalt välja ka mõelda, miks meile küllatulek ei sobi.

Oot, kas sa ei oska lapsi suunata: nii, kallikesed, kõigepealt jalatsid maha, siis kõik käsi pesema nagu üks mees ning söögiga mööda korterit ringi ei jookse. Sööte laua juures ja siis saate mängima.

Seda saab ju väga viisakalt öelda.

Laste emale saab isegi väga viisakalt öelda, et vaata, Kallel on seal pükstel mingi toiduplekk, ma annan sulle niiske rätiku, minge ja puhastage vannitoas ära.

Imelik, et on inimesi, kelle jaoks selline elementaarne enesekehtestamine tundub olevat täiesti tehtamatu või kindlasti on seda võimalik teha ainult solvavalt. Puhas suhtlusoskuse puudumine.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 4 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Loete nüüd üht järjekordset nõmedat vingumise teemat, millel ei olegi erilist pointi, tahaks lihtsalt hädaldada.

Sugulastel oli 2 last, suht kasvatamatud poisid, jooksevad jalanõudega tuppa ja käed-riided pidevalt mustad, toidu või millegi muuga koos… No ei tahtnud neid külla endale, kõik kohad olid räpased pärast.

Mitu aastat ootasin, et suuremaks kasvaksid ja arukamaks saaksid, nüüd on see aeg enam-vähem käes ja sugulased said uue lapse! Nüüd jälle otsast peale, beebi saab varsti jalad alla ja kolmandaga ka ilmselt sama teema.

Ei jõua ju pidevalt välja ka mõelda, miks meile küllatulek ei sobi.

Oot, kas sa ei oska lapsi suunata: nii, kallikesed, kõigepealt jalatsid maha, siis kõik käsi pesema nagu üks mees ning söögiga mööda korterit ringi ei jookse. Sööte laua juures ja siis saate mängima.

Seda saab ju väga viisakalt öelda.

Laste emale saab isegi väga viisakalt öelda, et vaata, Kallel on seal pükstel mingi toiduplekk, ma annan sulle niiske rätiku, minge ja puhastage vannitoas ära.

Imelik, et on inimesi, kelle jaoks selline elementaarne enesekehtestamine tundub olevat täiesti tehtamatu või kindlasti on seda võimalik teha ainult solvavalt. Puhas suhtlusoskuse puudumine.

Vaata, ma olengi seda teinud, sõbralikult ja viisakalt, aga kui iga külaskäigu ajal peab seda ikka mitu korda tegema, on endal lõpuks nõme tunne, et muud ei saagi teha, kui lapsi kuhugi suunata (näiteks pesevad käed ära ja paari minuti pärast söövad käe vahelt torti, nõme on jälle otsast pihta hakata), lisaks lapsed tihti ei kuula, jooksevad minema ja vanemad löövad käega, et ah, las mängivad aga. Ei hakka ju neid taga ajama…

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 4 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Loete nüüd üht järjekordset nõmedat vingumise teemat, millel ei olegi erilist pointi, tahaks lihtsalt hädaldada.

Sugulastel oli 2 last, suht kasvatamatud poisid, jooksevad jalanõudega tuppa ja käed-riided pidevalt mustad, toidu või millegi muuga koos… No ei tahtnud neid külla endale, kõik kohad olid räpased pärast.

Mitu aastat ootasin, et suuremaks kasvaksid ja arukamaks saaksid, nüüd on see aeg enam-vähem käes ja sugulased said uue lapse! Nüüd jälle otsast peale, beebi saab varsti jalad alla ja kolmandaga ka ilmselt sama teema.

Ei jõua ju pidevalt välja ka mõelda, miks meile küllatulek ei sobi.

Oot, kas sa ei oska lapsi suunata: nii, kallikesed, kõigepealt jalatsid maha, siis kõik käsi pesema nagu üks mees ning söögiga mööda korterit ringi ei jookse. Sööte laua juures ja siis saate mängima.

Seda saab ju väga viisakalt öelda.

Laste emale saab isegi väga viisakalt öelda, et vaata, Kallel on seal pükstel mingi toiduplekk, ma annan sulle niiske rätiku, minge ja puhastage vannitoas ära.

Imelik, et on inimesi, kelle jaoks selline elementaarne enesekehtestamine tundub olevat täiesti tehtamatu või kindlasti on seda võimalik teha ainult solvavalt. Puhas suhtlusoskuse puudumine.

Vaata, ma olengi seda teinud, sõbralikult ja viisakalt, aga kui iga külaskäigu ajal peab seda ikka mitu korda tegema, on endal lõpuks nõme tunne, et muud ei saagi teha, kui lapsi kuhugi suunata (näiteks pesevad käed ära ja paari minuti pärast söövad käe vahelt torti, nõme on jälle otsast pihta hakata), lisaks lapsed tihti ei kuula, jooksevad minema ja vanemad löövad käega, et ah, las mängivad aga. Ei hakka ju neid taga ajama…

Ma ju seda just räägingi, et selle asja nimi on enesekehtestamise nõrk oskus. Ilma igasuguse irooniata. See on õpitav. Olles suure pere ema ja 4 endast 12+ aastat noorema venna ja õe vanem õde, kes pärast vanemate surma need põnnid üles kasvatas, ma võin sulle kinnitada – see on tehtav. See on õpitav. Jah, okei, võibolla pead kaks korda ütlema, aga kuni sinu positsioon nende laste silmis on madala kui muru, lihtsalt üks tänitav mutikene, ei saavuta sa midagi. Pigem valmistab neile võibolla nalja, kui saavad sind närvi ajada.

Kordan, see enesekehtestamine on õpitav ja loob pinnase vastastikkuseks lugupidamiseks.
Käisin ka ise vastavatel kursustel, kui ootamatult sain omadele lastele lisaks veel 3 parajat põngerjat üles kasvatada.

Lisaks selle rakendamisele laste suhtes muidugi saad sa seda rakendada nende laste vanemate suhtes. Toonitan, et kui seda õigesti (õpitult) teha, siis austus ainult suureneb ja keegi ei solvu.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 4 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Loete nüüd üht järjekordset nõmedat vingumise teemat, millel ei olegi erilist pointi, tahaks lihtsalt hädaldada.

Sugulastel oli 2 last, suht kasvatamatud poisid, jooksevad jalanõudega tuppa ja käed-riided pidevalt mustad, toidu või millegi muuga koos… No ei tahtnud neid külla endale, kõik kohad olid räpased pärast.

Mitu aastat ootasin, et suuremaks kasvaksid ja arukamaks saaksid, nüüd on see aeg enam-vähem käes ja sugulased said uue lapse! Nüüd jälle otsast peale, beebi saab varsti jalad alla ja kolmandaga ka ilmselt sama teema.

Ei jõua ju pidevalt välja ka mõelda, miks meile küllatulek ei sobi.

Oot, kas sa ei oska lapsi suunata: nii, kallikesed, kõigepealt jalatsid maha, siis kõik käsi pesema nagu üks mees ning söögiga mööda korterit ringi ei jookse. Sööte laua juures ja siis saate mängima.

Seda saab ju väga viisakalt öelda.

Laste emale saab isegi väga viisakalt öelda, et vaata, Kallel on seal pükstel mingi toiduplekk, ma annan sulle niiske rätiku, minge ja puhastage vannitoas ära.

Imelik, et on inimesi, kelle jaoks selline elementaarne enesekehtestamine tundub olevat täiesti tehtamatu või kindlasti on seda võimalik teha ainult solvavalt. Puhas suhtlusoskuse puudumine.

Vaata, ma olengi seda teinud, sõbralikult ja viisakalt, aga kui iga külaskäigu ajal peab seda ikka mitu korda tegema, on endal lõpuks nõme tunne, et muud ei saagi teha, kui lapsi kuhugi suunata (näiteks pesevad käed ära ja paari minuti pärast söövad käe vahelt torti, nõme on jälle otsast pihta hakata), lisaks lapsed tihti ei kuula, jooksevad minema ja vanemad löövad käega, et ah, las mängivad aga. Ei hakka ju neid taga ajama…

Ma ju seda just räägingi, et selle asja nimi on enesekehtestamise nõrk oskus. Ilma igasuguse irooniata. See on õpitav. Olles suure pere ema ja 4 endast 12+ aastat noorema venna ja õe vanem õde, kes pärast vanemate surma need põnnid üles kasvatas, ma võin sulle kinnitada – see on tehtav. See on õpitav. Jah, okei, võibolla pead kaks korda ütlema, aga kuni sinu positsioon nende laste silmis on madala kui muru, lihtsalt üks tänitav mutikene, ei saavuta sa midagi. Pigem valmistab neile võibolla nalja, kui saavad sind närvi ajada.

Kordan, see enesekehtestamine on õpitav ja loob pinnase vastastikkuseks lugupidamiseks.

Käisin ka ise vastavatel kursustel, kui ootamatult sain omadele lastele lisaks veel 3 parajat põngerjat üles kasvatada.

Lisaks selle rakendamisele laste suhtes muidugi saad sa seda rakendada nende laste vanemate suhtes. Toonitan, et kui seda õigesti (õpitult) teha, siis austus ainult suureneb ja keegi ei solvu.

Sa oled oma lastekarja keskel unustanud ära, et kõik ei taha omaenda kodus end pidevalt kehtestama. Õudsalt vastik on. Ei taha pidevalt õpetada. Saad aru?

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Sa oled oma lastekarja keskel unustanud ära, et kõik ei taha omaenda kodus end pidevalt kehtestama. Õudsalt vastik on. Ei taha pidevalt õpetada. Saad aru?

Ei pea muidugi. Lihtsalt enesekehtestamine ei ole kunagi vastik ja see on ka muus elus kasulik oskus. Ilmselgelt sa ei saa aru, mida see tähendab, kui sa pead seda mingiks vastikuks suhtlusvormiks, käsutamiseks, kamandamiseks või millkeksi taoliseks. See EI OLE seda.

Vastik tunne jääb justnimelt siis, kui piirdudki tänitamise, kamandamise, õpetamise, muretsemise ja kurvastamisega. Selle asemel võiks selle lihtsa asja ära õppida ja on ka tööl, oma peres vms lihtsam. Enesekehtestamine justnimelt aitab vältida olukordi, kus on vaja kamandada, solvata ja kaagutada.

Aga kui sa ei taha, siis solva neid ja ütle, et ärge enam tulge. Kogu moos. Mõni ei õpi nimelt isegi analoogkella lugema (milleks mulle see, ei viitsi, vastik on, keeruline, mida see mulle annaks jne), mis siis imestada, kui sina ei taha õppida ennast kehtestama, mis on austus nii iseenda kui ka suhtluspartneri suhtes ning on väga kaugel “pidevast õpetamisest”.
See justnimelt väldib seda. Kui sa oskad ennast kehtestada, pole sul vaja kedagi pidevalt õpetada, kontrollida ega vinguda.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 4 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Mina ka ei soovi lapsi endale külla. Oleme ausad, keegi ei taha.
Lgp väikelaste emad ja isad, lepime kokku, et ei võta väikelapsi külla v.a.kui on kokku lepitud teisiti või võõrustajatel on endal väikelaps, kes soovib teie omaga mängida vmt.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Vanad need lapsed siis on, et pidevalt ennast kehtestama peab? Ma olen pidanud mõnikord enda laste sõpru korrale kutsuma, ütlema, et meie kodus on nii, et toiduga mööda elamist ei jookse jmt. Saavad aru küll. Meil vist on vedanud, et kui sõbrad või keegi lastega külas käivad, siis lapsed mängivad meie lastega lastetoas, ei ole möllu või hullu ringijooksmist. Vahepeal käivad laua ääres söömas, siis lähevad lastetuppa tagasi. Enne äraminekut panevad asjad ka ära (see on meil sõpradega kokku lepitud, et koos mängisid, koos koristasid, ja see on kõigi juures nii, sama kui mina käin lastega nt sõbranna juures, ei jäeta võõrustajatele segadust koju).

Kui lähedane sugulane see on, kes kogu perega külas käib? Kui õde või vend oma perega, siis ma kannataks ära. Kui selline kaugem, siis ütleks, et ei ole parim aeg võõrustamiseks ja loobuks nende külaskäigust, kui asi tõesti nii hull on. Kui kokku tahavad saada, siis paku mõni kohvik vmt koht välja. Mängunurgaga 😀

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 3 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Loete nüüd üht järjekordset nõmedat vingumise teemat, millel ei olegi erilist pointi, tahaks lihtsalt hädaldada.

Sugulastel oli 2 last, suht kasvatamatud poisid, jooksevad jalanõudega tuppa ja käed-riided pidevalt mustad, toidu või millegi muuga koos… No ei tahtnud neid külla endale, kõik kohad olid räpased pärast.

Mitu aastat ootasin, et suuremaks kasvaksid ja arukamaks saaksid, nüüd on see aeg enam-vähem käes ja sugulased said uue lapse! Nüüd jälle otsast peale, beebi saab varsti jalad alla ja kolmandaga ka ilmselt sama teema.

Ei jõua ju pidevalt välja ka mõelda, miks meile küllatulek ei sobi.

Oot, kas sa ei oska lapsi suunata: nii, kallikesed, kõigepealt jalatsid maha, siis kõik käsi pesema nagu üks mees ning söögiga mööda korterit ringi ei jookse. Sööte laua juures ja siis saate mängima.

Seda saab ju väga viisakalt öelda.

Laste emale saab isegi väga viisakalt öelda, et vaata, Kallel on seal pükstel mingi toiduplekk, ma annan sulle niiske rätiku, minge ja puhastage vannitoas ära.

Imelik, et on inimesi, kelle jaoks selline elementaarne enesekehtestamine tundub olevat täiesti tehtamatu või kindlasti on seda võimalik teha ainult solvavalt. Puhas suhtlusoskuse puudumine.

Vaata, ma olengi seda teinud, sõbralikult ja viisakalt, aga kui iga külaskäigu ajal peab seda ikka mitu korda tegema, on endal lõpuks nõme tunne, et muud ei saagi teha, kui lapsi kuhugi suunata (näiteks pesevad käed ära ja paari minuti pärast söövad käe vahelt torti, nõme on jälle otsast pihta hakata), lisaks lapsed tihti ei kuula, jooksevad minema ja vanemad löövad käega, et ah, las mängivad aga. Ei hakka ju neid taga ajama…

Ma ju seda just räägingi, et selle asja nimi on enesekehtestamise nõrk oskus. Ilma igasuguse irooniata. See on õpitav. Olles suure pere ema ja 4 endast 12+ aastat noorema venna ja õe vanem õde, kes pärast vanemate surma need põnnid üles kasvatas, ma võin sulle kinnitada – see on tehtav. See on õpitav. Jah, okei, võibolla pead kaks korda ütlema, aga kuni sinu positsioon nende laste silmis on madala kui muru, lihtsalt üks tänitav mutikene, ei saavuta sa midagi. Pigem valmistab neile võibolla nalja, kui saavad sind närvi ajada.

Kordan, see enesekehtestamine on õpitav ja loob pinnase vastastikkuseks lugupidamiseks.

Käisin ka ise vastavatel kursustel, kui ootamatult sain omadele lastele lisaks veel 3 parajat põngerjat üles kasvatada.

Lisaks selle rakendamisele laste suhtes muidugi saad sa seda rakendada nende laste vanemate suhtes. Toonitan, et kui seda õigesti (õpitult) teha, siis austus ainult suureneb ja keegi ei solvu.

Sa oled oma lastekarja keskel unustanud ära, et kõik ei taha omaenda kodus end pidevalt kehtestama. Õudsalt vastik on. Ei taha pidevalt õpetada. Saad aru?

Ma pole küll see, kellele vastasid. Aga loen ja imestan, et sinu jaoks on lihtsam vaadata, kuidas sinu kodus laamendatakse, seejärel Perekoolis kiruda, selle asemel et öelda, et sinule on selline käitumine vastuvõetamatu.

Enamasti ikka aitab ühest korrast, kui inimestele ja ka lastele oma kodu reegleid selgitada. See ei ole ju pidev õpetamine.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 3 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Lapsed on köki-möki ja läbiräägitav, aga nüüd on komme külla tulles võtta kaasa koer. Ma saan aru – last üksi koju ei jäta, aga koera ju saab. Maainimene ei tule ju seaga või lehmaga külla.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Jah, enesekehtestamine ei ole just minu tugevaim külg, eriti kui olen vastamisi väga enesekindlate inimestega.
Kuidas see kehtestamine siis käib? Ütlen lastele mitu korda, mitte tänitavalt vaid suunavalt, ikka konkreetselt ütlen, et enne mängima minekut peseme kõik käed ära, minu oma laps tuleb, aga teised ei tee sellest lihtsalt välja. Kuidas ma siis peaksin käituma selles olukorras? Öelge kohe selgelt ja konkreetselt. Ma ei saa ju lõpuks 5-aastast jõuga vannituppa vedada, kui ta kükitab üleval narivoodis ja lihtsalt ignoreerib öeldut.
Jah, koolitusele võiks tõesti minna, aga krt, miks ma pean kulutama oma aega koolitustele ja omas kodus pidevalt teiste lapsi kasvatama? Tahaks ju lihtsalt maha istuda ja külalistega vestelda, ma ei tahagi nende lapsi kasvatada!

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 4 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Hämmastav on see, et lapse VANEMAD lapse käitumist külas ei suuna. Miks peab võõrustaja üldse võimlema? Jube.
100% lihtsam on kutsuda täiskasvanud ilma lasteta. Kui ei sobi, ju siis tuleb oodata kuni lapsed suureks saavad.
PS keegi tõi uue teema sisse. Jah, ka mul on sõbranna, kes käib i g a l pool koeraga, v.a. tööl. Koeral olevat üksi igav jne. Müstika.
Mõtlen sama, et kui igaüks tariks oma kassi, koera, merisea, papagoi, akvaariumi, lamba jne kaasa ntks sünnipäevale, siis… Zoopark.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Tegelikult on see väiksem alles beebi ja sina juba muretsed ning teed teemasid…

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

nüüd on komme külla tulles võtta kaasa koer.

Mina olen alati luba küsinud. Ja taganud, et mu koer ei segaks kedagi. Miks koju ei jäta – põhjusi on erinevaid: mõnikord liiga pikk päev (ei lähe kodust), teinekord pead koeraga kuhugi pärast minema ja jälle kodust läbi ei jõua, mõnikord tahad noort koera harjutada külas olemisega jne.
Aga alati küsin. Siiani pole probleemi olnud.
Ja kui lehm või siga minu juurde tulla suudaks ja seal end hästi tunneksid ning end hästi ülal peaksid, poleks minul nende vastu midagi.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Sa oled oma lastekarja keskel unustanud ära, et kõik ei taha omaenda kodus end pidevalt kehtestama. Õudsalt vastik on. Ei taha pidevalt õpetada. Saad aru?

Ei pea muidugi. Lihtsalt enesekehtestamine ei ole kunagi vastik ja see on ka muus elus kasulik oskus. Ilmselgelt sa ei saa aru, mida see tähendab, kui sa pead seda mingiks vastikuks suhtlusvormiks, käsutamiseks, kamandamiseks või millkeksi taoliseks. See EI OLE seda.

Vastik tunne jääb justnimelt siis, kui piirdudki tänitamise, kamandamise, õpetamise, muretsemise ja kurvastamisega. Selle asemel võiks selle lihtsa asja ära õppida ja on ka tööl, oma peres vms lihtsam. Enesekehtestamine justnimelt aitab vältida olukordi, kus on vaja kamandada, solvata ja kaagutada.

Aga kui sa ei taha, siis solva neid ja ütle, et ärge enam tulge. Kogu moos. Mõni ei õpi nimelt isegi analoogkella lugema (milleks mulle see, ei viitsi, vastik on, keeruline, mida see mulle annaks jne), mis siis imestada, kui sina ei taha õppida ennast kehtestama, mis on austus nii iseenda kui ka suhtluspartneri suhtes ning on väga kaugel “pidevast õpetamisest”.

See justnimelt väldib seda. Kui sa oskad ennast kehtestada, pole sul vaja kedagi pidevalt õpetada, kontrollida ega vinguda.

Vaata, sa just ise oma postitusega õpetad( ja kaagutad ja tänitad).
Aitäh, minu peres ja tööl on kõik hästi. Pole vaja õpetada, ma pole palunud sul seda teha.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Olen teemaalgataja.
Ühed tuttavad käivad ka koeraga külas, selle vastu pole mul mitte midagi, koer peab ennast väga hästi üleval!

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 4 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Jah, koolitusele võiks tõesti minna, aga krt, miks ma pean kulutama oma aega koolitustele ja omas kodus pidevalt teiste lapsi kasvatama? Tahaks ju lihtsalt maha istuda ja külalistega vestelda, ma ei tahagi nende lapsi kasvatada!

See tuleb muidu elus ka kasuks ja praktilisi tulemusi andval koolitusel oldud aega nüüd aja KULUTAMISEKS lugeda on küll veidi kummaline. See pole ju mingi huinamuina kristallivärk, see on puht praktiline õpitav konkreetne oskus nagu..ma ei tea…protsendivõtmine või kudumine.

Kasu on minul sellest olnud palju tööl – palgakõnelustel, tööülesannete muutumisel, isegi suvepäevadel tubade jagamisel 🙂 Rääkimata suhetest abikaasaga. Kui abielu algaastail ma kippusin pahandama, sest minu palveid ei täidetud, muretsema, ka tänitama, siis viimased mitu-mitu aastat pole seda vaja olnud. Mina olen õppinud esitama oma soove nii, et need ei riiva abikaasat ja tema on samuti õppinud suhtlema nii, et me mõlemad saame aru, väljendame oma soove teist inimest austavalt ja jääme viisakaks. Segaseid signalle ei saadeta ( küsimus ca: kas ma võin sõpradega kinno minna? Vastus: Einoh, muidugi mine, kui sa niiväga tahad (tegelikult solvunud) )

Ühesõnaga, see on praktiline ja õpitav oskus, millele panustatud aega raiskamiseks nimetada on küll väga raske.
Kuigi mõne jaoks on igasugune eneseharimine kulutatud aeg, seda küll. Sinu kirjastiilist aga ei tundu, et sa oleksid selline arenguvastane, tundud ju tark.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 4 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Jah, enesekehtestamine ei ole just minu tugevaim külg, eriti kui olen vastamisi väga enesekindlate inimestega.

Kuidas see kehtestamine siis käib? Ütlen lastele mitu korda, mitte tänitavalt vaid suunavalt, ikka konkreetselt ütlen, et enne mängima minekut peseme kõik käed ära, minu oma laps tuleb, aga teised ei tee sellest lihtsalt välja. Kuidas ma siis peaksin käituma selles olukorras? Öelge kohe selgelt ja konkreetselt. Ma ei saa ju lõpuks 5-aastast jõuga vannituppa vedada, kui ta kükitab üleval narivoodis ja lihtsalt ignoreerib öeldut.

Jah, koolitusele võiks tõesti minna, aga krt, miks ma pean kulutama oma aega koolitustele ja omas kodus pidevalt teiste lapsi kasvatama? Tahaks ju lihtsalt maha istuda ja külalistega vestelda, ma ei tahagi nende lapsi kasvatada!

Ära lase siis selliseid inimesi endale külla. Kui nad nii vastikud on, vanemad ka oma lapsi korrale ei kutsu, milleks siis üldse jamada? Mul on seda väga raske mõista, sest tõesti, pole kordagi olnud, et oleks külalistega selliseid probleeme nagu sinul (ja mul on lapsed 6 a ja 7 a, nii et arvata on, et lastega sõpru on perega külas käinud, on sugulasi lastega külas käinud, käivad minu enda laste lasteaia- ja koolikaaslased).

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 3 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

No siis ütledki sugulastele, et ei taha nende lapsi külla. See ka ei sobi või? Mis variante sa siis veel nagu ootad, mida välja pakutaks?

Please wait...
Postitas:
Kägu

minul käivad külas ainult need inimesed, kes mulle meeldivad ja keda ma külla kutsun.
ebaviisakate ja räpaste lastega külalisi ma vastu ei võtaks. ütleksin, et pean kaua tööl olema. järgmine kord oleksin haige. siis sõidaksin puhkusereisile. siis teeksin suurpuhastust. mida iganes – kaua nad ikka jaksavad 😀

Please wait...
Postitas:
Kägu

Mina ka ei soovi lapsi endale külla. Oleme ausad, keegi ei taha.
Lgp väikelaste emad ja isad, lepime kokku, et ei võta väikelapsi külla v.a.kui on kokku lepitud teisiti või võõrustajatel on endal väikelaps, kes soovib teie omaga mängida vmt.

Rate this item:Submit Rating00

Jube, kui maailm oleks selline… külm, kus oma väiksemaid sugulasi näha ei tahetagi. Meil on õnneks sellist tõrjuvat suhtumist pole. Isegi vanemad sugulased, kellel endal ammu juba väikseid lapsi pole (ainult ammused mälestused oma laste kasvatamisest) suhtuvad oma väikestesse sugulastesse hästi.

Muidugi, me ei pane ka pererahvast kunagi oma lapsi kantseldama ega lase neid kuhugi (näiteks pererahva narivoodisse?) laiali joosta. Hoiame tavaliselt lapsed elutoas enda lähedal. Tordised käed pühin jooksvalt salvrätikuga üle (kui seda pole, kasvõi küsin pererahvalt majapidamispaberit), vahel ka lähen pesema. Mina arvan, et perenaine ei pea käima küllatulnud laste sabas ja nende suhtes ennast kehtestama. Kui kellegi suhtes ennast kehtestada, siis ikka laste vanemate suhtes.

Kui vanemad ütlemise peale, et palun võtke neil jalanõud maha ja tehke toidused käed puhtaks, lihtsalt muigavad ega võta tõsiselt – siis on muidugi paha lugu. Siis ütleks veel kord ostustavama häälega: “Palun tegelege oma lastega, ärge laske neil määrida jalgade ja kätega!”

No aga kui sellest ka aru ei saa, siis on vist kurb lugu, jah. Kusjuures viga pole mitte niivõrd lastes (lapsed on ilmselt normaalsed, eakohased), aga just vanemate viitsimatuses neid külas jälgida ja kantseldada. Tormakas iseloom pole mingi vabandus, kuna ka kõige tormakamat last saab need mõned tunnid, mis külas ollakse, ikka kontrollida ja puhastada.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Jah, enesekehtestamine ei ole just minu tugevaim külg, eriti kui olen vastamisi väga enesekindlate inimestega.

Kuidas see kehtestamine siis käib? Ütlen lastele mitu korda, mitte tänitavalt vaid suunavalt, ikka konkreetselt ütlen, et enne mängima minekut peseme kõik käed ära, minu oma laps tuleb, aga teised ei tee sellest lihtsalt välja. Kuidas ma siis peaksin käituma selles olukorras? Öelge kohe selgelt ja konkreetselt. Ma ei saa ju lõpuks 5-aastast jõuga vannituppa vedada, kui ta kükitab üleval narivoodis ja lihtsalt ignoreerib öeldut.

Jah, koolitusele võiks tõesti minna, aga krt, miks ma pean kulutama oma aega koolitustele ja omas kodus pidevalt teiste lapsi kasvatama? Tahaks ju lihtsalt maha istuda ja külalistega vestelda, ma ei tahagi nende lapsi kasvatada!

Mina võtaksin niisked salvrätid või leige veega niisutatud pehme rätiku, läheksin lapse juurde (isegi narivoodisse roniksin järgi) ja lihtsalt jõuga puhastaksin kiiresti lapse käed ära kui need tõesti nii räpased on, et minu elamist määrivad.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Jah, enesekehtestamine ei ole just minu tugevaim külg, eriti kui olen vastamisi väga enesekindlate inimestega.

Kuidas see kehtestamine siis käib? Ütlen lastele mitu korda, mitte tänitavalt vaid suunavalt, ikka konkreetselt ütlen, et enne mängima minekut peseme kõik käed ära, minu oma laps tuleb, aga teised ei tee sellest lihtsalt välja. Kuidas ma siis peaksin käituma selles olukorras? Öelge kohe selgelt ja konkreetselt. Ma ei saa ju lõpuks 5-aastast jõuga vannituppa vedada, kui ta kükitab üleval narivoodis ja lihtsalt ignoreerib öeldut.

Jah, koolitusele võiks tõesti minna, aga krt, miks ma pean kulutama oma aega koolitustele ja omas kodus pidevalt teiste lapsi kasvatama? Tahaks ju lihtsalt maha istuda ja külalistega vestelda, ma ei tahagi nende lapsi kasvatada!

Ma tahaks tegelikult lugeda selle vastaja kommentaari ja lahendust sellele küsimusele, kes siin enesekehtestamiskoolitusel on käinud. Mis koolitusekogemusega inimene ütleb?

Ma vist esmalt prooviks teha kindlaks, et lapsed ei saakski enne mängutuppa joostud, kui jalanõud pole ära võetud ja vannitoas pesemas pole käinud. Aga kui keegi kükitaks juba narivoodil, siis läheks kindlasti sinna tuppa, vaataks talle sügavalt silma ja paluks tal pea et tungival toonil, aga siiki viisakalt kaasa tulla käsi pesema. Rõhutaks veel kasvõi mitu korda, et MEIE JUURES tuleb ALATI tuppa tulles esimese asjana käed ära pesta, need on MEIE PERE REEGLID. Ennem ei lasekski lastel ühtegi mängu alustada, kui käed pesemata.

Aga üldiselt on muidugi probleem vanemates. Muidugi võiks ka vanematega otse rääkida ja neile oma kodu reegleid selgitada, aga ehk ei teeks vanematele häda ka näha seda, kuidas sina terve nende külaskäigu aja täiskasvanutega suhtlemise asemel tegeled nende lastega. See on muidugi kahe otsaga… võibolla hakkab neil piinlik, aga võibolla tunnevad lihtsalt kergendust, et ise ei pea rüblikutega tegelema ja lasevad hoopis veelgi rohkem lõdvaks…

Please wait...
Postitas:
Kägu

Sa oled oma lastekarja keskel unustanud ära, et kõik ei taha omaenda kodus end pidevalt kehtestama. Õudsalt vastik on. Ei taha pidevalt õpetada. Saad aru?

Ei pea muidugi. Lihtsalt enesekehtestamine ei ole kunagi vastik ja see on ka muus elus kasulik oskus. Ilmselgelt sa ei saa aru, mida see tähendab, kui sa pead seda mingiks vastikuks suhtlusvormiks, käsutamiseks, kamandamiseks või millkeksi taoliseks. See EI OLE seda.

Vastik tunne jääb justnimelt siis, kui piirdudki tänitamise, kamandamise, õpetamise, muretsemise ja kurvastamisega. Selle asemel võiks selle lihtsa asja ära õppida ja on ka tööl, oma peres vms lihtsam. Enesekehtestamine justnimelt aitab vältida olukordi, kus on vaja kamandada, solvata ja kaagutada.

Aga kui sa ei taha, siis solva neid ja ütle, et ärge enam tulge. Kogu moos. Mõni ei õpi nimelt isegi analoogkella lugema (milleks mulle see, ei viitsi, vastik on, keeruline, mida see mulle annaks jne), mis siis imestada, kui sina ei taha õppida ennast kehtestama, mis on austus nii iseenda kui ka suhtluspartneri suhtes ning on väga kaugel “pidevast õpetamisest”.

See justnimelt väldib seda. Kui sa oskad ennast kehtestada, pole sul vaja kedagi pidevalt õpetada, kontrollida ega vinguda.

Märkuse tegemine või enesekehtestamine on üks asi, aga vastik on oma kodus olla pidevas valveseisundis, millal keegi jälle midagi mäkerdama on asunud, et jõuaks õigel hetkel ennast kehtestama hakata. Oma kodus tahaks ennast rahulikult tunda, mitte võõraid lapsi kullupilgul jälgida pool õhtut.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Käisin ka ise vastavatel kursustel, kui ootamatult sain omadele lastele lisaks veel 3 parajat põngerjat üles kasvatada.

Lisaks selle rakendamisele laste suhtes muidugi saad sa seda rakendada nende laste vanemate suhtes. Toonitan, et kui seda õigesti (õpitult) teha, siis austus ainult suureneb ja keegi ei solvu.

Kas teemaalgataja peaks ka kursustele minema, et kasvatamatuid jõmpsikaid ja nende vanemaid oma kodus paremini võõrustada või mida sa öelda tahtsid?

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Lapsed on köki-möki ja läbiräägitav, aga nüüd on komme külla tulles võtta kaasa koer. Ma saan aru – last üksi koju ei jäta, aga koera ju saab. Maainimene ei tule ju seaga või lehmaga külla.

Võtku või kaks. Lapsed sittavad kordades hullemini. Aga minu silmis on see pigem paratamatus – nad ongi sellised… külla on ikka oodatud. Küll välja kasvavad 🙂

Please wait...
Postitas:
Kägu

Nii ja naa. Meil käisid aastaid külas mehe parima sõbra pere kahe lapsega. Neil isa lastega ei tegele ja ema on hästi pehme. Üks kord ei talunud pidevat jonnimist, tegin ise lapsele märkuse. Pärast seda nad pole meil eriti külas käinud ega meid enda poole kutsunud. Nüüd mu mees on minu peale pahane, et tema parima sõbraga suhted rikkusin. Nii palju siis enese kehtestamisest.
Seal peres küll pesemata käsi polnud, lihtsalt noorem laps oli õudne emmekas ja jonnakas, tahtis tähelepanu kogu aeg ja emaga suhelda ei saanud, sest ema tegeles lapsega kogu aeg.

Please wait...
Postitas:
Kägu

ilmselt on kõigil ebamugav. nii neil, kes tulevad külla ja kelle lapsed ei vasta normidele mis on võõrustajal. ja ebamugav on ka võõrustajal, kes peab valvama, et elamist ära ei lagastata.
mina olen keskel. nt ämma pool on väga ebamugav olla, sest tema on ülikorralik ja ülipuhas ja ma ei suuda iial kõiki tema reegleid ära tabada. nii et ta saab ikka ka aina keelata ja öelda. mul on endal ebamugav seal olla lastega.
meil käivad ka külalised. siis pean mina ütlema neidsamu asju nende lastele, mis teemaalgataja. et käed puhtaks, söögiga ei kõnnita ringi, ei hüpata diivanil.
ei ole taas midagi meeldivat. mind peetakse inimeseks, kel on sõprus vähemtähtis kui kord.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Alati ei ole enesekehtestamine kerge. Tegin ühele täiskasvanud vanemale nais inimesele selgeks peaaegu 10 aastat et ta pole meile külla oodatud, tegin seda väga viisakalt ja tegin selgeks talle väga vastikult, tädike trampis jalgu lausa minu solvangute peale, aga järgmisel nädalal oli jälle kohal. Pääsesin siis kui rääkisin tema elukaaslasega kellele oli ta asja serveerinud et me oleme sõbrannad. Me pole iialgi sõbrannad olnud. Nüüd lõppesid need külaskäigud õnneks. Ühel viimasel koosviibimisel kus tädi trampis jällegi jalgu, kutsus elukaaslane ta korrale.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Kui ei jaksa lapsi korrale kutsuda, siis ei mõtle vanematele vabandusi välja, vaid ütled, kuidas asi on.
Kui mul on räpakad lapsed külas olnud, siis olen nad pärast koristama pannud. Vanemad kibelevad juba minema, aga ma olen konkreetne, lapsed peavad enda järelt sittamise ise ära koristama. Järgmine kord on lapsed juba korralikumad ja vaatavad ette.
Üks lastest kunagi pühkis käsi valgetesse kardinatesse. Pidi kardinad alla võtma ja käsitsi puhtaks pesema.
Mõnel lapsed vanemad koristavad nende järelt ja neil puudub vähimgi arusaam korra hoidmisest.

Please wait...
Näitan 30 postitust - vahemik 1 kuni 30 (kokku 44 )


Esileht Pereelu ja suhted Ei taha sugulasi külla