Asi pole nooruslik olemises, vaid selles, et praegu 20-40 aastat vanad inimesed käituvad ikka enda moodi edasi, mitte ei võta omaks praeguste pensionäride käitumismudelit, kes on hoopis teisest põlvkonnast. Arvutite kasutamist, filmimist, pildistamist, fototöötlust, programmeerimist, arvutimänge jne peetakse eksikombel nooruslikuks, tegelikult on see lihtsalt omane põlvkonnale, kes juhtub praegu olema noorem. Ega nad vanana neid oskuseid kaota.
Ka need, kes on hetkel pensionärid, ei käitu 20. saj keskpaiga vanainimeste moodi. Näiteks on neil teistsugune muusikamaitse, arusaam meeste ja naiste rollidest, seltskondlikust suhtlemisest,romantikast, meeldivad teistsugused filmid, tantsud, oskavad kasutada mobiiltelefoni, rääkimata tavatelefonist või telekast, autot juhtida. 20. saj keskpaiga pensionäri (u 70-90a) jaoks poleks popmuusika üldse muusika ja tants oleks ainult klassikaline ja peotants, mitte näiteks disko. Naised ja mehed sõpradena või kamraadidena ei suhtleks, naistel ja meestel oleks väga erinevad rollid nii kodus kui ka tööl, korralik naine ei istu meeste seltskonnas, sest tööasjus ta sinna ei satuks. Nii mõnigi kahtleks selles, kas naisel on ikka sama palju palka või isegi hääleõigust vaja, mõni igatseks monarhiat ja pärisorjust, kui juhtus olema paremast perest. Mõni pooldaks üldse orjust. Raadio ja televiisor oleks nende jaoks imevidin, mida vaadatakse ja kuulatakse koos kogu külaga ja mis on vaid rikastel. Bussi ja rongiga sõitmine oli nende jaoks luksus, tavaliselt sõideti hobusega. See kõik kõlab väga mittenooruslikult, aga tegelikult on põlvkondade vahe, mitte vanuse – kõik nende eelistused pärinevad ju ajast, kui olid ise noored.
Kui nüüdses põlvkonnas muutub üksi elamine ja lastetus levinumaks, siis kohaldatakse ka vanainimeste tingimusi sellele vastavaks, sest me ise otsustame, kuidas tahame elada. Lisaks tehnoloogia ja arstiteaduse areng, me ei tea üldse, kui terve ja virgas on tuleviku vanainimene, milliste vahendite abil ta saab liikuda. Kindlasti pole ta ainult sanitari kondijõule lootev eraldatud vanur, kes vaatab telekast seebikaid ja peaks millegipärast Kuldse Börsi paberlehte sirvima, et midagi osta või sinna kuulutusi panema, et üks vanainimene otsib teist. Nad teevad täpselt samu asju, mis noorena ehk mis on nende põlvkonnale omased, aga uuemate tehnoloogiliste vahenditega. Nad on ka teadlikumad ja ettevõtlikumad, sest elavad infoühiskonnas, näiteks teavad paremini enda õiguseid, võivad ise luua vanainimeste kommuuni ja riigilt toetust küsida või ühinevad mõnega, nad on ise olnud see põlvkond, kes on enda jaoks seadusi teinud. Ka praegu elavad mõned vanainimesed just neile mõeldud majades, kus juures tegutsevad ka igasugused huviringid, spordiklubid, kus korraldatakse üritusi ja suheldakse igapäevaselt, ollakse vabatahtlik või muidu ühiskondlikult aktiivne, mis siis veel tulevikus?
See on vist näide sellest, kui inimene tahab midagi öelda, aga ei oska seda ühte lausesse panna?
Kui oskad, siis ongi andekus ja kui ei oska, siis kirjutad sellise mitulehekülge pläma?
Võib-olla sa ei saa lihtsalt ise aru. Kirjutan pikemalt, sest tahan detailsemalt kirjeldada ja meeldibki pikalt kirjutada, igasugused messengerid, Tinder ja Facebook on nagunii ühelauselist chatti täis, millel mõtet pole. Või on sinu jaoks tingimus, et kõike peab ühe lausega väljendama? Kas on siis tore, kui Tinderis ja Flirtikus kirjutatakse paari sõnaga, et “ilus oled”, “tre”, “nikku saab ss”? Ja kõik ei kirjuta siin mobiilis.
