Teema: Elukaaslane nähvab

Elukaaslane võib ju otsekohene olla, aga ega siis otse öeldes ei pea tige, nähvav olema, isegi rõõmsalt ja toredalt saab otsekohene olla. Lisaks ei välista otsekohesus taktitunnet.

See ei pruugi olla vaimne vägivald, aga ilmselgelt tekib küsimus, miks peaks olema suhtes kellegagi, kellega end mugavalt ei tunta. Kui “suhtluskeel” ei klapi, siis on üsna lootusetu teist inimest muuta. Kui samamoodi edasi ei sobi, on mõistlik loobuda.

Nähvamine käib selle põhjal, et teda ärritab. Ja neid asju on palju, sest ta seisukohad on nii ekstreemselt paindumatud. Suur osa minu alustatud jututeemasid on asjadest, mis on “täiesti mõttetud”, “pole kunagi kuulnud, ei huvita”. Sageli ka valdkondade kohta, mille kohta ta teab  et mind väga huvitavad. Ta nagu naudiks, kui saab öelda selle kohta “absoluutselt ei huvita”. Kuna ohvrimentaliteet on nõme mu arust, siis ma nagu lähen edasi sellest teemast ja ei viitsi solvuda aga hakkab mõõt täis saama. On päevi, kui meeleolu ok, aga ka selliseid, kus teda mingi enda asi häirib ja siis käib minu ütluste ja tegemiste korrigeerimine. Mõtlengi, et mis nõu veel saada enne lahkumineku otsuse tegemist – mingeid nippe siit kelleltki või minna nõustamisse.

#4078844:

Kes sellise asjaga kokku puutunud – elukaaslase suhtlusviis on selline terav ja nähvav. Enda sõnul on ta otsekohene, minu arvates konfliktne. Kas on häid soovitusi sellise inimesega suhtlemiseks. Kui ta tähelepanu juhin, siis ütleb, et tema ei saa midagi aru ja pole midagi halvasti öelnud ja kas tal polegi õigust oma arvamusele. Mulle otsekohesed inimesed väga meeldivad, aga antud juhul on tegemist ebavajalike teravustega, mis mind kinniseks, ebakindlaks ja kurvaks muudavad.

Kõigepealt küsi ENDALT, milleks on sulle inimest vaja, kes nähvab. Sa ju ise valid endale elukaaslase. Teine inimene ei muutu. Või kui siis aastatega ainult hullemaks.  Kui sa jääd suhtesse, mis sulle ei sobi, siis on see sinu valik. Tegelikult ju sulle meeldib kui sinuga terav ollakse ja nähvakse. Kui ei meeldiks, läheks sa ära või õpid sellises suhtlemise ära, et nähvad ise ka ja teise nähvamine ei tekita sulle enam midagi.  Olen ise kõrval näinud, kuidas üks pool provotseerib ja teine siis on terav ja siis provotseerija solvub ja tõmbub endasse.  Mis siis kui teravus tuleb sellest, et sina käitud teravust väljakutsuvalt ? Ja samamoodi nagu teine ei näe, et on terav, ei näe sina, et provotseerid ja jonnid.

#4078883:

#4078844:

Kes sellise asjaga kokku puutunud – elukaaslase suhtlusviis on selline terav ja nähvav. Enda sõnul on ta otsekohene, minu arvates konfliktne. Kas on häid soovitusi sellise inimesega suhtlemiseks. Kui ta tähelepanu juhin, siis ütleb, et tema ei saa midagi aru ja pole midagi halvasti öelnud ja kas tal polegi õigust oma arvamusele. Mulle otsekohesed inimesed väga meeldivad, aga antud juhul on tegemist ebavajalike teravustega, mis mind kinniseks, ebakindlaks ja kurvaks muudavad.

Kõigepealt küsi ENDALT, milleks on sulle inimest vaja, kes nähvab. Sa ju ise valid endale elukaaslase. Teine inimene ei muutu. Või kui siis aastatega ainult hullemaks. Kui sa jääd suhtesse, mis sulle ei sobi, siis on see sinu valik. Tegelikult ju sulle meeldib kui sinuga terav ollakse ja nähvakse. Kui ei meeldiks, läheks sa ära või õpid sellises suhtlemise ära, et nähvad ise ka ja teise nähvamine ei tekita sulle enam midagi. Olen ise kõrval näinud, kuidas üks pool provotseerib ja teine siis on terav ja siis provotseerija solvub ja tõmbub endasse. Mis siis kui teravus tuleb sellest, et sina käitud teravust väljakutsuvalt ? Ja samamoodi nagu teine ei näe, et on terav, ei näe sina, et provotseerid ja jonnid.

Tema jaoks on väljakutse see, et ta näeb et ma saan haiget, et mul on halb. Et ma üritan teha nägu, et ma ei pannud tähelegi. See pole nii, et ma teeks midagi, et seda “ära teenida”, tegelt ka! Selles ongi asi, et kui tal endal midagi krutib, siis ta suvalisel hetkel, kui ma rõõmsalt tegutsen või räägin midagi, lihtsalt nähvab. Nagu piitsahoop reaalselt. Asi pole tüli ega võimuvõitluse situatsioonis. Ja pole ka selline olukord, et ma tahan oma tahtmist ja olen kriitiline, passiiv-agressiivne vms. Need on täiesti lambi olukorrad. Ma olen rõõmsa loomuga ja kontrollin end hästi, ei nori, mossita ega tänita.

Ta on suures plaanis hea ja hooliv  inimene ja teeb õigeid asju, aga vilets iseloom ja ekstreemne ärahellitatus lapsena +eeskuju kodust, kus ema jumaldab isa. Ise saeb oma oksa ja kooselud ei püsi.

See selleks, lihtsalt et peab olema paremaid taktikaid kui need mida mina oskan 1. ei tee välja (pole jätkusuutlik); 2. üritan sellest rääkida (“mis ma siis jälle valesti tegin, kas ma ei või oma arvamust avaldada”. Kui ma järele ei anna ja jätkan, venib tüli pikaks, emotsionaalseks, süüdistavaks ja fakte väänavaks).

vihasta ükskord tõsiselt ja põhjalikult. ütle talle näkku ilma ilustamata, mis sa sellisest nõmetsemisest ja rõõmurikkumisest arvad.

#4078891:

See selleks, lihtsalt et peab olema paremaid taktikaid kui need mida mina oskan 1. ei tee välja (pole jätkusuutlik); 2. üritan sellest rääkida (“mis ma siis jälle valesti tegin, kas ma ei või oma arvamust avaldada”. Kui ma järele ei anna ja jätkan, venib tüli pikaks, emotsionaalseks, süüdistavaks ja fakte väänavaks).

Ja mis teeb ta siis kui hakkab sama tatikat kasutama ja nähvad talle ka ehk variant 3? HAkkab aru saama, et ei ole nii mõnus või mitte? Muidugi pole selline suhe midagi väärt, aga miks peaks ainult sina peksukott olema suhtes?

Kas nii on kogu aeg olnud (ja kui mitte, siis kuna algas ja kuna üldse olete koos- hakkab suhe maha käima ja hakkategi üksteisele närvidele käima?)? Kas ta suhtleb kõigiga nii või ainult sinuga on tal probleemid?

#4078844:

Kes sellise asjaga kokku puutunud – elukaaslase suhtlusviis on selline terav ja nähvav. Enda sõnul on ta otsekohene, minu arvates konfliktne. Kas on häid soovitusi sellise inimesega suhtlemiseks. Kui ta tähelepanu juhin, siis ütleb, et tema ei saa midagi aru ja pole midagi halvasti öelnud ja kas tal polegi õigust oma arvamusele. Mulle otsekohesed inimesed väga meeldivad, aga antud juhul on tegemist ebavajalike teravustega, mis mind kinniseks, ebakindlaks ja kurvaks muudavad.

Otsi uus elukaaslase. Aastatega asi vaid süveneb.

Muidugi on tegemist vaimselt vägavaldse inimesega – vahet ei ole, mis need täpsed põhjused tal on. Armasta iseennast ja lahku sellest suhtest võimalikult kiiresti.

Mul oli samasugune ülemus 3 aastat. Lõpuks vahetasin töökohta – ja päriselt – elutahe ja elurõõm hakkavad vaikselt tagasi tulema. Aga endine ülemus ei saanudki aru, mida ta valesti tegi ja käitub sinnajääjatega täpselt samamoodi edasi- ehk siis sellised inimesed ei oskagi ennast muuta ja Sul ei ole mõtet oma elu selle peale raisata.

Suhe algab kirega ja alguses ei häiri need värgid, mis suhte arenedes välja tulevad.

Võtame sinu-õppisid meesterahvast tundma, aga arvad, et seda käitumist ja eneseväljendust saab muuta. Arvad, et teistega on mees oma pärisloomusega ja sind kiusab. Aga me kõik käitume kodus ühtmoodi ja võõras kohas teistega teistmoodi, mis viitab sellele, et inimenr saab suurepäraselt aru, kuidas ta sinuga käitub. Et sinuga läbi saada, peab end alla suruma või pead sina. Kodus oleme me meie ise. Ma arvan, et mees ei kiusa ainult sind, vaid tal selline iseloom ja isiksusejooned. Ning ta toob sinus välja punkte, mis teda sinu juures häirivad. Kuna kumbki ei saa ennast muuta, siis on suhe õnnetu.

Ma arvan, et ma ka lihtsalt vihastaks ükskord korralikult ja teeks selgeks, et minuga niimoodi ei räägita. Ja päris tõsiselt mõtleksin seda. Kui tüüp aru ei saa, siis hakkan asju pakkima ja kolin välja.

Ma arvan, et mõni inimene ei saagi aru, et ta teisele nähvab, või näägutab või mõnitab. Aga kui talle konkreetselt öelda, et nii ei sobi, siis ehk õpib selgeks, mismoodi sinuga suhelda võib.

Minult näiteks rookis mu mees näägutamise välja (no, peaaegu. Vahel ma ikka taban ennast ütlemas asju häälega, mida ei tohiks. Siis vabandan, segitan). Mina jällegi olen talle õpetanud, et mingit vaikimisterrorit ma ei talu, probleem tuleb lahti rääkida.

#4078844:

Kes sellise asjaga kokku puutunud – elukaaslase suhtlusviis on selline terav ja nähvav. Enda sõnul on ta otsekohene, minu arvates konfliktne. Kas on häid soovitusi sellise inimesega suhtlemiseks. Kui ta tähelepanu juhin, siis ütleb, et tema ei saa midagi aru ja pole midagi halvasti öelnud ja kas tal polegi õigust oma arvamusele. Mulle otsekohesed inimesed väga meeldivad, aga antud juhul on tegemist ebavajalike teravustega, mis mind kinniseks, ebakindlaks ja kurvaks muudavad.

Minu nartsissistist endine elukaaslane nähvas ja nõmetses nii samuti, pani mind kahtlema, kas mina teen või arvan millegist valesti, ehk siis tema oli see püha lehm suhtes.

Ühesõnaga aastaid üritas mind “otsekohese” nähvamisega vaimselt murda ning see tal peaaegu õnnestuski, lõpetasin suhte ning enda leidmiseks läks mõned aastad. Ole ettevaatlik selle “otsekohesusega” see ei ole okei, ka sina oled oluline ja sinu arvamus loeb.

#4078875:

Nähvamine käib selle põhjal, et teda ärritab. Ja neid asju on palju, sest ta seisukohad on nii ekstreemselt paindumatud. Suur osa minu alustatud jututeemasid on asjadest, mis on “täiesti mõttetud”, “pole kunagi kuulnud, ei huvita”. Sageli ka valdkondade kohta, mille kohta ta teab et mind väga huvitavad. Ta nagu naudiks, kui saab öelda selle kohta “absoluutselt ei huvita”. Kuna ohvrimentaliteet on nõme mu arust, siis ma nagu lähen edasi sellest teemast ja ei viitsi solvuda aga hakkab mõõt täis saama. On päevi, kui meeleolu ok, aga ka selliseid, kus teda mingi enda asi häirib ja siis käib minu ütluste ja tegemiste korrigeerimine. Mõtlengi, et mis nõu veel saada enne lahkumineku otsuse tegemist – mingeid nippe siit kelleltki või minna nõustamisse.

Nõustamine on hea mõte – kui aga selline elukaaslane on nõus sinuga sinna minema.

Võid minna nõustamisele ka üksi, saad vähemalt enda jaoks pildi selgemaks.

Aga mina selle kirjelduse põhjal ei näe siin muud võimalust kui lahku minna.

#4078844:

Kes sellise asjaga kokku puutunud – elukaaslase suhtlusviis on selline terav ja nähvav. Enda sõnul on ta otsekohene, minu arvates konfliktne. Kas on häid soovitusi sellise inimesega suhtlemiseks. Kui ta tähelepanu juhin, siis ütleb, et tema ei saa midagi aru ja pole midagi halvasti öelnud ja kas tal polegi õigust oma arvamusele. Mulle otsekohesed inimesed väga meeldivad, aga antud juhul on tegemist ebavajalike teravustega, mis mind kinniseks, ebakindlaks ja kurvaks muudavad.

Kurb olemine on Perekoolis väga popp. Oleksin üllatunud olnud, kui TA ooleks seda sõna maininud.

Aa, teemasse… No mis variante on veel nähvitsaga suhtlemiseks? Vastus: lahku kolimine ehk mitte suhtlemine.
Kas see on maailma ainus mees või mijs sa ennast vihkad, TA? Ei tuleks ilmaski selle peale, et peaksin kauem kui vältimatult vajalik koos olema inimesega, kes mind ärritab. Sorry – kurvaks teeb.