seadus juba ammu muutunud ja enam ei pea abielus olema, et naist 3 aastat ülal pidada. piisab, et on ühine laps, kes alla 3 aasta vana.
see abielus vs vabaabielus tuleb välja kriisiolukorras. abikaasadele väljastatakse üksteise kohta infot, õnnetuse korral võetakse ühendust abikaasaga jne. vabaabielu korral ei saa elukaaslane midagi teada.
[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat]seadus juba ammu muutunud ja enam ei pea abielus olema, et naist 3 aastat ülal pidada. piisab, et on ühine laps, kes alla 3 aasta vana.
see abielus vs vabaabielus tuleb välja kriisiolukorras. abikaasadele väljastatakse üksteise kohta infot, õnnetuse korral võetakse ühendust abikaasaga jne. vabaabielu korral ei saa elukaaslane midagi teada. [/tsitaat]Kas lisaksid konkreetse viite seadusele?
[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat] [small]Kägu kirjutas:[/small]
Kus on kirjas, et just naine peab see ülalpeetav olema? Kui mehe arvates niipidi lihtsam on, istugu ise kodus ja lunigu pappi. Naisel on samasugune kohustus.[/tsitaat]Seadus näeb ette, et ainult emane saab pappi lunida. Kui on abielu.
Nii et abielu on mehele kahjulik.
[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat] [small]Kägu kirjutas:[/small]
Seadus näeb ette, et ainult emane saab pappi lunida. Kui on abielu.
Nii et abielu on mehele kahjulik. [/tsitaat]
Sellele seadusele tahaks küll viidet:D
[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat] [small]Kägu kirjutas:[/small]
Sellele seadusele tahaks küll viidet:D[/tsitaat]Perekonnaseadus§ 21. Abikaasa ülalpidamiskohustus
Abikaasa on kohustatud abi vajavat töövõimetut abikaasat, samuti abikaasat raseduse ja lapse hooldamise ajal kuni lapse kolmeaastaseks saamiseni ülal pidama, kui kohustatud abikaasa varaline seisund ülalpidamist võimaldab.
Ja miks see abikaasa ei või mees olla, kes lapse hooldsamise tõttu tööd ei tee?
[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat]Ja miks see abikaasa ei või mees olla, kes lapse hooldsamise tõttu tööd ei tee?[/tsitaat]Sest mees ei jää rasedaks. See on võimatu.
Seega lapsega naine võib täiesti seaduslikult nõuda pappi oma abikaasalt kuni lapse 3 aastani. See on vähemalt 200 euri kuus lisakulu 36 kuud järjest ehk 7200 eurot!
See on summa, mis mehele maksab abielu…
[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat] [small]Kägu kirjutas:[/small]
Sest mees ei jää rasedaks. See on võimatu. [/tsitaat]
Ja lapse hooldamisega ei tule ka toime või?
[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat] [small]Kägu kirjutas:[/small]
Ja lapse hooldamisega ei tule ka toime või?[/tsitaatSeadus ütleb: \”abikaasat raseduse JA lapse hooldamise ajal kuni lapse kolmeaastaseks saamiseni\”
Kordan eraldi idiootide jaoks: mitte raseduse VÕI hoolduse ajal, vaid raseduse JA hoolduse ajal. Peab esinema mõlemad komplektis.
[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat] [small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat] [small]Kägu kirjutas:[/small]
Ja lapse hooldamisega ei tule ka toime või?[/tsitaatSeadus ütleb: \”abikaasat raseduse JA lapse hooldamise ajal kuni lapse kolmeaastaseks saamiseni\”
Kordan eraldi idiootide jaoks: mitte raseduse VÕI hoolduse ajal, vaid raseduse JA hoolduse ajal. Peab esinema mõlemad komplektis. [/tsitaat]
Ainus idioot oled siin sina. Point on selles, et pole mingit põhjust, miks mees ei võiks ise lapsega kodus istuda, kui naist ülal pidada ei taha. Keegi peab ju istuma.
Üldiselt ei kujuta ka ette, kuidas see ülalpidamisest keeldumine ka mitte abielus lapsevanemate puhul välja näeks. Mees ütlebki naisele, et mine tööle ja jätame aastase lapse üksi või?
[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat] [small]Kägu kirjutas:[/small]
Ainus idioot oled siin sina. Point on selles, et pole mingit põhjust, miks mees ei võiks ise lapsega kodus istuda, kui naist ülal pidada ei taha. Keegi peab ju istuma.
Üldiselt ei kujuta ka ette, kuidas see ülalpidamisest keeldumine ka mitte abielus lapsevanemate puhul välja näeks. Mees ütlebki naisele, et mine tööle ja jätame aastase lapse üksi või?[/tsitaat]1,5 aastat on ju emapalk, milleks veel see ülalpidamine EMALE, mitte lapsele???
Paljudes maades on emapuhkus 3-8 nädalat, kas seal on lapsed üksi või? Eesti naised on ikka erilised sitavaresed, kes lausa 3 AASTAT kodus peavad passima peale iga sünnitust ja neid sünnitusi on ikkagi liiga vähe.
[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat]
Seadus ütleb: \”abikaasat raseduse JA lapse hooldamise ajal kuni lapse kolmeaastaseks saamiseni\”
Kordan eraldi idiootide jaoks: mitte raseduse VÕI hoolduse ajal, vaid raseduse JA hoolduse ajal. Peab esinema mõlemad komplektis. [/tsitaat]
Kulla idioot, see JA seal vahel tähendab, et peab ülal pidama raseduse ajal JA peab ülal pidama lapse hooldamise ajal. Kui oleks VÕI, siis see tähendaks, et saab valida, kas pidada ülal raseduse ajal VÕI lapse hooldamise ajal. Hakkab koitma? Kusagil pole öeldud, et üht teiseta olla ei tohi. Või sa siiralt usud, et kui laps näiteks sünnitusel sureb, siis peab naine mehele oma rasedusaegse ülalpidamise kinni maksma, kuna lapse hooldamist ei tule? Või kui paar lapsendab beebi, siis kohustust teise poole ülalpidamiseks lapse 3-aastaseks saamiseni ei teki, kuna rase ei oldud? Naeruväärt.
[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat] 1,5 aastat on ju emapalk, milleks veel see ülalpidamine EMALE, mitte lapsele???
Paljudes maades on emapuhkus 3-8 nädalat, kas seal on lapsed üksi või? Eesti naised on ikka erilised sitavaresed, kes lausa 3 AASTAT kodus peavad passima peale iga sünnitust ja neid sünnitusi on ikkagi liiga vähe. [/tsitaat]
Seadusi teevad peamiselt mehed, nii et naisi seal süüdistada pole küll mõtet.
Ja loomulikult pole last hooldava vanema ülalpidamine vanemahüvitise perioodil õigustatud, vaevalt ükski kohuski selle välja mõistaks. On sul vastupidiseid näiteid tuua või blufid niisama?
Mees käseb, poob ja laseb ja naine ei otsustagi midagi?
Muide, ma tean mitmeid juhtumeid, kus NAINE tahab väga abielluda ja mòne aja pärast on just NAINE see, kes algatab lahutuse.
Äkki on see mòttekoht? Et teatav traditsionaalsus on ikka hea. Kui mees väga soovib abielluda, siis ehk ka abielu püsivam.
[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat]Kahjuks on sul ses olukorras piiratud valikud. Ütled mehele, et enne abielu, siis lapsed (ja ka käitud vastavalt!) või lepid sellega, et ta ei taha abielluda ja saate ikkagi lapsed. Kolmas valik on lahkuminek, et mõlemad saaksid leida paremini sobiva partneri – Sina mehe, kes soovib enne laste saamist abielluda ja tema naise, kes on nõus saama lapsed ka ilma abieluta.
Lastele tahab mees oma perekonnanime, eks? Aga miks sina peaksid siis erineva nimega olema?
Teemat edasi arendades… on naised kellega elatakse ja saadakse lapsi ning naised, kellega abiellutakse ja luuakse pere. Mina… olen kahjuks samuti see esimene.[/tsitaat]
[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat] [small]Kägu kirjutas:[/small]
Naistele annab sotsiaalse kindluse, sest seaduse järgi peab abikaasa tegema palju asju, kui laps sünnib. Mehel on palju kohustusi, mis muidu pole. Lisaks veel kui on ühisvara, siis on päris suur rahaline kaotus mehel.
Naisel ei ole mitte ühtegi lisakohustust. Ainult boonused. [/tsitaat]
Kohutav rumala ja rahaahne naise tekst, kes ainult paljuneda oskab. Kas sina annaksid OMA korterist voi majast pool ära, lihtsalt kuna mees on armulikult sinuga koos olnud ja sulle paar last seemendanud? Selle eest anna aga pool vara talle. Ei, sa ei teeks seda.
Saage aru, inimesed võivad abielluda ja lahutada palju kulub, igaühe vara on ikka tema vara, või siis pooleks juhul kui on panustanud mõlemad rahaga, mitte järglaste saamisega.
Naine peab meest ka üleval pidama, abielu korral, kui mees ennast vigaseks kukub või sõidab täis peaga (võib ka kaine peaga).
Ma ei saa aru inimestest, kes ise abielluda ei taha, et nad tulevad siia teisi ümber veenma. Mõni tähista ka jõule või sünnipäevi. Mis siis. Igaühel oma.
Teemaalgataja. Kui abiellumine sulle tähtis on, siis soovitan mitte rasedaks jääda, sest mina tegin selle vea, et sain lapsed ikkagi. Ja nüüd 10 aastat hiljem, on see hakanud järjest rohkem ja rohkem häirima. Jah, mulle on abiellumine tähtis ja ma olen väga pahane mehe peale, et ta selline saamatu on. Aga juu on tal põhjust, küllaap ei ole ma ikkas ee õige naine. Äkki olen varuvariant. Mees ei ole abieluvastane. Kui ta seda oleks, siis ma mõistaks, et kellegi soov peab peale jääma. See teema kerkib iga pisikes nagina korral mulle silme ette ja viimasel ajal olen seda ka ära maininud. Ja see ketrab ja ketrab…
Ühe lapse võite ju teha, kui sul endal töökoht olemas, rohkem küll mitte. Arvesta endaga, et sa suudaksid lapse ka üksi üles kasvatada! Kui tüliks läheb, saab ka isadust tuvastada ja alimendid ikka peale panna, aga ühe lapsega pole ju probleemi? Kas sa ei mõtle nii?
[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat] [small]Kägu kirjutas:[/small]
Kohutav rumala ja rahaahne naise tekst, kes ainult paljuneda oskab. Kas sina annaksid OMA korterist voi majast pool ära, lihtsalt kuna mees on armulikult sinuga koos olnud ja sulle paar last seemendanud? Selle eest anna aga pool vara talle. Ei, sa ei teeks seda.
Saage aru, inimesed võivad abielluda ja lahutada palju kulub, igaühe vara on ikka tema vara, või siis pooleks juhul kui on panustanud mõlemad rahaga, mitte järglaste saamisega.[/tsitaat]
Heh, ja siis me imestame, miks iive langeb :). Just selles ju asi ongi, et mees on tihti ainult seemendaja rollis. Naine kannab lapsi, paljudel on sellel ajal probleeme- ollakse üleviidud kergemale tööle või sootuks haiguslehel mingi aja. Siis ollakse lapsega kodus. Kui laps läheb lasteaeda, istutakse esimene aasta või paar tihti hoolduslehel kodus. Kuna lastesaamise mõttes kõige viljakam aeg langeb kokku ka karjääri edendamise kõige viljakama ajaga, siis ongi nii, et naine peaks olema loll, kui ta üle ühe lapse sünnitab. Peaks olema ju täiesti loomulik, et kui täiskasvanud inimesed on otsustanud lapsed saada (ja selle tulemusel ühe inimese sissetulek ning ühtlasi karjäärivõimalused oluliselt kahjustada saavad, see 1.5 aastat emapalka on selle kõrval vaevu kõneväärt), siis peaks olema loomulik, et teine pool, kellel see võimalus on seda rahaliselt korvab nii hetkes kui ka pikas perspektiivis. Aga ei, meie seadused nõuavad seda niigi ainult nö kõige kriitilisemaks ajaks ja isegi see on häbiasi? Tule taevas appi, tõesti!!!
Päris vastik on lugeda selliseid kommentaare, kui nüüd aus olla. Sellise kirjutaja jaoks ei olegi olemas mitte mingit Pere mõistet? Ja siis ongi terve hunnik naisi, kes arvavad, et nad peavadki panustama mehega võrdselt rahaliselt, samas kandma ja hooldama lapsi ning veel kogu majapidamist oma õlul kandma. Sest muidu oled ühiskonna silmis läbikukkuja. Maha sellised vaated ja väljaütlemised!!! Mis siis on sellisete väärtushinnangute ja seisukohtade tulemus? Lastetud või äärmisel juhul 1 lapsega naised või siis läbipõlenud vrakid, kes sajal rindel rügavad ja varsti tõenäoliselt välja vahetatakse? Loomulikult teatavate eranditega.
Alla kirjutanud abielus naiskägu, kes oma mehest mitu korda rohkem teenib.
[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat]No aga küsi siis temalt otse, kas talle sobib, kui laps jääb sinu perekonnanimele. Mitte kiusu pärast, aga sellepärast, et ema käib niikuinii lapsega igal pool ja siis ei pea hakkama tõestama, et laps ikka sinu oma on.
Kui ta sellega ka nõus on, siis tehke see laps valmis. Pärast, kui abiellute, siis saate lapsega mõlemad uued perekonnanimed. Kui ei abiellu ja lahku lähete, siis oled lapsega vähemalt sama nime peal.
Ütledki, et siis laps ei hakka uurima, miks temal ja emal on erinevad nimed.[/tsitaat]
Mis vahet seal on mis nime keegi kannab? Miks peaks naine võtma üleüldse mehe perekonnanime? Ei pea midagi tõestama ja ühine nimi küll kedagi emaks tee. Keskenduge parem terve lapse saamisele.
Kuule hüsteerik 18.20. Sa ikkagi suutsid mu poindi maha magada kuidagi.
Jutt oli sellest, et ENNE laste saamist peavad nii mees kui naine midagi materiaalset omama, kohta kuhu see laps elama panna jne. Märksòna enne. Ja mis selles madalas iibes halba on? Igaùhe oma valik. Vaataks maailmas laiemalt ringi, inimeste nappus on kùll viimane asi, mis paistab. Pigem ajumahu nappus, mis looma kombel paljuneda laseb.
Selge see, et kui meie vaarvaarvaarvaaremadel oleks olnud meie pereplaneeringuvahendid oleks ka neil nii 1-2last olnud vòi ka ùldse mitte, aga mitte ligi 10.
Inimese elu mòte pole paljuneda.
Perekoolis hakkab silma palju teemasid, kus naine on oma kohvriga mehe juurde kolinud, saadakse lapsed ja siis tuleb lahkuminek. Naine oleks nagu kuu pealt kukkunud, kuskile tal minna pole ja siis peqks mees järsku pool oma varast tema nimele kirjutama. Sealjuures mòtlemata, kui neil enda töö ja vaevaga hangitud kinnisvara oleks, kas ikka loovutaks mehele lahkuminekul poole?
[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat] [small]Kägu kirjutas:[/small]
Sest mees ei jää rasedaks. See on võimatu. [/tsitaat]
Kuidas on seotud rasedus ja lapse hooldamine?
Minu meelest on väga imelik suhtumine, et \”laps las tulla, aga abielluma ma pole valmis\”. Abielu ei muuda palju. Abielu saab lahutada. Laps muudab kõike ja temast enam päriselt lahti ei saa, kuigi ta u 20a möödudes enamasti siiski sinu katuse alt välja kolib.
Kui pole valmis abieluks (mis ei muuda reaalselt just palju mehe elus, pigem sümboolne), kuidas saab olla valmis lapse saamiseks (mis muudab kõike)?
[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat]Minu meelest on väga imelik suhtumine, et \”laps las tulla, aga abielluma ma pole valmis\”. Abielu ei muuda palju. Abielu saab lahutada. Laps muudab kõike ja temast enam päriselt lahti ei saa, kuigi ta u 20a möödudes enamasti siiski sinu katuse alt välja kolib.
Kui pole valmis abieluks (mis ei muuda reaalselt just palju mehe elus, pigem sümboolne), kuidas saab olla valmis lapse saamiseks (mis muudab kõike)?[/tsitaat]Miks seda siis vaja on, kui see midagi ei muuda?
minu arust ei muuda abielu midagi, olen abielus – aga jäin enda perekonnanimele. See on osa minu identiteedist ja ei olnud nõus võtma mehe nime. Abielluda tahtis ka mees, mitte mina. olin oma valikus, suhtes kindel – seega ei näinud abiellumiseks põhjust. Lahku minnakse ju ka siis kui ollakse abielus. Keskendusin olulisemale – ühisele perele, laste saamisele jne. Kui laps sündis – otsustasime, et laps saab minu perekonnanime.
Kunagi aastaid tagasi oli siin sama teema – ja siis tuli üks välja tõelise trumbiga – kui te laevahukus surma saate, siis vähemalt mälestussambale pannakse ühe perekonna nimega hukkunud kokku. Aitähh, tõesti väga hea motiiv.
[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat]Kuule hüsteerik 18.20. Sa ikkagi suutsid mu poindi maha magada kuidagi.
Jutt oli sellest, et ENNE laste saamist peavad nii mees kui naine midagi materiaalset omama, kohta kuhu see laps elama panna jne. Märksòna enne. Ja mis selles madalas iibes halba on? Igaùhe oma valik. Vaataks maailmas laiemalt ringi, inimeste nappus on kùll viimane asi, mis paistab. Pigem ajumahu nappus, mis looma kombel paljuneda laseb.
Selge see, et kui meie vaarvaarvaarvaaremadel oleks olnud meie pereplaneeringuvahendid oleks ka neil nii 1-2last olnud vòi ka ùldse mitte, aga mitte ligi 10.
Inimese elu mòte pole paljuneda.
Perekoolis hakkab silma palju teemasid, kus naine on oma kohvriga mehe juurde kolinud, saadakse lapsed ja siis tuleb lahkuminek. Naine oleks nagu kuu pealt kukkunud, kuskile tal minna pole ja siis peqks mees järsku pool oma varast tema nimele kirjutama. Sealjuures mòtlemata, kui neil enda töö ja vaevaga hangitud kinnisvara oleks, kas ikka loovutaks mehele lahkuminekul poole?[/tsitaat]
Ei saa su pointist aru jah, sest enne abielu omandatud vara on lahusvara ja ei lähe abikaasaga jagamisele. Eestis kohe kindlasti ei teki õigust teise poole kinnisvarale ei abiellumise ega sissekolimisega.
Kui mees muidugi soovib pool oma varast naise nimele kirjutada, siis see võimalus on tal olemas. Abielulepingule alla kirjutades aga sellist vara üleminekut ei toimu.
[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat] see abielus vs vabaabielus tuleb välja kriisiolukorras. abikaasadele väljastatakse üksteise kohta infot, õnnetuse korral võetakse ühendust abikaasaga jne. vabaabielu korral ei saa elukaaslane midagi teada. [/tsitaat]
Mu mehel oli tõsine õnnetus ja teada sain ämmalt. Haiglast küll keegi mulle ei helistanud. Võimalik, et kui surma oleks saanud, siis oleks helistatud. Lohutav teadmine, eks.
Samas teise selles õnnetuses viga saanud ja samasse haiglasse viidud mehe abikaasale küll helistati. Võimalik siis, et mu mehe seisundit ei hinnatud nii raskeks, et mulle midagi teatada. Teadvusel olid mõlemad.
Blä-blä-blä, et te ka viitsite, iga nädal, teha uue teema sellel samal abielu poolt ja vastu vaidlemisel.
[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat]Armastan oma meest ja tema mind. olen peale halbu ja ebaõiglaseid suhteid leidnud selle õige. Mees on töökas, koduhoidja, ei karju mu peale kunagi, aitab kodutöödes, teeb süüa, oskab paljusid asju oma kätega ära teha, üldse suurt kasvu ja tugev, ei pidutse.Ehk ainuke probleem on see, et on pisut kinnine ja ei räägi väga palju. Pean pikalt uurima ja kaevama enne, kui ennast mulle avab. Me ei ole abielus aga mina sooviksin väga olla. Olen mehele rääkinud enda soovist ja ka tema ütles, et tahab ühel päeval abielluda. Mees on peaaegu 30 mina mõned aastad noorem. Hiljuti katlustasin, et võin rase olla ja olin üsna õnnetu, kuna ütlesin mehele, et ei soovi , et minu lapsed sünniksid väljaspool abielu. Mees aga oli nii õnnelik selle üle ja ütles, et mis tähtsust on abielul, me ei ole ju usklikud ja armastame üksteist ja seda last ikka ühtemoodi( Eks tal ole õigus ju ka) Igatahes tuli välja, et ma siiski polnud rase. Mees oli õnnetu ja ütles, et soovib väga isaks saada. Küsisin siis , aga kui me üksteist armastame ja tahame last saada, et abiellume siis ja saame lapsed , et minule tundub kuidagi teistmoodi vale. Aga tema arvab ikka, et abielu pole tähtis. Tunnen, et olen kahe tule vahel, ühelt poolt tahan väga last aga ei taha last ennem abielu.. mehele pole abielu nagu tähtis ja näen, et töö kõrvalt ta ei mõtle sellele. Ma ei taha teda survestada aga tunnen, et ebaaus on oodata minult, et jätan oma töö mitmeks aastaks lapse pärast aga samas minuga abielluda ei sobi. Pealegi pole ju uskumusega siin mingit pistmist, minu meelest on see ilus komme näitamaks, et me üksteist armastame ja tahame koos perekoda luua. Või on see tõesti tänapäeval nii vanamoodne arusaam? Olen mehele täpselt nende samade sõnadega ennast väjendanud, selle peale ta lihtsalt suudlem mind ja ütleb umbes nii:\” Kallis , sa tead, et ma armastan sind!\” Ta ei anna mulle otsest vastus, ütleb, et ei taha sellest koguaeg rääkida. Aga samas last soovib küll. Kuidas teil, kas elate lihtsalt koos või olete abielus, kas arvate , et tegelikult see muudab midagi või on tegu tõesti ainult paberiga?[/tsitaat]
Kas mees sellist vaikset kahekesi registreerimist ka ei taha? Ta paistab introvernte olevat ja ilmselt kardab suurt pulmatralli.
Kui mees on ise öelnud, et ühel päeval tahab abielluda, aga sinu jutu peale ütleb, et see pole oluline, siis on ju selgemast selgem, et sina pole see, kellega ta ühel heal päeval abielluda kavatseb.
See teema on suletud ja siia ei saa postitada uusi vastuseid.
