Teema: Ema mees ei meeldi

oijeerum, annan alla, sa oled see hull, kes siin varasemates teemades oma “lapsed ei ole vennad” vms juttu on ajanud.???? Naljakoht ikka.

Ja siis hurjutatakse 18-aastast, et kuidas sa ei mõista teiste tundeid.
Siin üks on pakun 20ndates-30ndates ja empaatiavõime siiani puudub – mina-mina-mina ainult.
Kui katkine lastetuba peab seljataga olema, et nii ebakindel olla?

Kordan veelkord: sina võid ju arvata, mida tahes, aga kui teise lapsevanemaga peaks midagi juhtuma, on lapse isa KOHUSTATUD teda kasvatama, kui mees pole just kriminaal, kodutu või muidu puudulik. See, et sina tema last ei salli, ei ole kohtu jaoks argument. Parimal juhul ütleb kohtunik viisakas keeles mehele, et pange oma proua paika, tema arvamust me hetkel ei küsi ega vaja.

Samuti ei ole pädev väide, et aga mul ei ole oma lapsega emotsionaalset sidet – selle sideme loomine ongi lapsevanema kohus – ehk siis sellele vastatakse, et aga nüüd ongi siis viimane aeg seda sidet looma hakata oma lapsega, kui olete tema ainus vanem.

Lihtsalt kellegi tujude põhjal (mina seda last enda koju ei taha) ei hakka keegi täisjõus tervet lapsevanemat vabastama tema kohustusest ning lükkama seda mingisuguste pensioniealiste vanavanemate kraesse.

Pealegi – kui peaks olema nii äärmuslik olukord, siis kaasneb ka lapsega lapse pärandus emalt, mis tähendab, et jah, laps ei pea tulema sinu juurde elama, isa võib ka lapsega minna lapse kinnisvarale elama (on ta ju lapse kinnisvara eestkostja).

#3102611:

#3102487:

Issand kui debiilseid inimesi ikka meie keskel on!

Aga kui sinu ja mehega peaks midagi juhtuma ja see nn paha esimene laps on täiskasvanuks saanud ja lõpuks oma õdesid-vendi peaks kasvatama?

Mida te võtate nendest mitmenda ringi meestest, kui teil puudub arusaamine, et eelnevat elu ei kustuta kuhugi?

Ja kui üks lapsevanem saab surma, on teine kohustatud oma lapse kasvatamise üle võtma. Mingid vanavanemad jne tulevad alles mängu siis, kui kohus on nad hooldajaks määranud, aga enne vaadatakse ka kohtus ikka lapse isale otsa ja kohust ei huvita see nõia-ella mutt seal isa seljataga.

#3102466:

#3100527:

#3100503:

Nüüd ma ei näe ka oma isa peaaegu üldse, sest tal ei ole raha minuga kohtuda.

No kohtumiseks mis raha seal ikka vaja on. Kui just 300km kaugusel ei ela.

Aga kui nüüd edasi õpiksid ja isa juurde elama läheksid, siis peaks ju ema hakkama elatist maksma.

Selle peale pole mõelnud, kuidas siis oleks?

Kas isa on muidu mõnus inimene?

Isa elab oma naisele kuuluval elamispinnal. Teemaalgataja on öelnud ka, et sinna ta (elama) oodatud pole.

Olen ka see nn “uus naine”. Meil nt on omavahel juba suhte alguses teema selgeks räägitud- isegi kui mehe lapse emaga midagi juhtub, siis meie koju see laps elama ei tule. Tõenäoliselt läheb oma emapoolsete vanavanemate juurde sel juhul.

Vahet ei ole, kas isa on mõnus inimene või ei. Temal ja ta naisel on oma elu, oma pere. Milles isa naine süüdi on, et peaks ühte võõrast inimest oma koju elama võtma?

Ei pidanud oluliseks mainida, aga kui sa seda teemat puudutad, siis ok. Me ei nimeta “paha esimest last” ja meie last õeks ja vennaks, ei kasvata neid kui õde ja venda. Kui saime lapse, siis rääkisime mehe lapsele, et me saime lapse, nimi on selline. Me ei tutvustanud, et “sa said venna”.

Kui meiega peaks midagi juhtuma, siis minu vanemad ja minu venna pere on valmis meie last kasvatama. Samuti selgeks räägitud teema.

Muuseas sellistel juhtumitel, kus üks vanem saab surma (või sureb muul moel), vaadatakse ka seda, kas lapsel on oma teise, eraldielava vanemaga emotsionaalne side jms. Vaadatakse ka tulevast elukohta. Samuti nagu teemaalgatajal, kuulub ka meie kodu mulle. Olen nõia-ella või ei, aga minu tahte vastaselt ei koli meie koju küll ükski võõras inimene.

#3102678:

Ärge pande seda trollijat tähele, kes siin juba 11x võtab oma perekorralduse teemal sõna – see ei ole üldse tähtis ega puutu teemasse.

Samas ma tahaks teada, milline 18-aastane ei tunneks rõõmu, et saab omaette elada!

Ma püüan sulle lihtsalt selgeks teha ilma emotsioonideta, et reaalses elus ei käi asjad nii nagu sa seal kodus oma mehele seadust teed. Võta mõni juriidilise haridusega inimene ette ja küsi järgi, kui sa ei usu. Ega see, kui sulle kehtivad seadused ei meeldi, ei tee neid olematuks.

Trollima tulid sa ise siia teemasse ja oma eraelust rääkima – keegi ei ole palunud saja viiendat korda erinevates teemades oma paindumatust ja viha oma mehe lapse vastu väljendada ning elulugu ümber jutustama hakata…

Ma ütleksin, et see on suur õnn, kui keskeas üksikema endale hea elukaaslase leiab. Teemaalgataja on ehk hetkel veel liiga noor, et selle asjaolu kasutegurit mõista, aga vast oleks abiks, kui ta annaks endale aru, et paari aasta pärast on ta nagunii ise kodust läinud kas mujale õppima või iseseisva elu peale, millalgi leiab omale elukaaslase ja saab lapsed – ja küll siis on hea, kui üksinda jäänud vananeval emal on olemas oma elu ja puudub vajadus pidevalt oma lapse pereelusse sekkuda.
Mis muidu on vananevate üksikemade puhul suht tavaline. Lapsed saavad suureks, lendavad pesast välja ja emale jääb tühjus … mida hakatakse täitma pideva laste elu korraldamisega.
Vedas sul. Hoia pöialt, et su ema selle mehega õnnelikult kokku jääks ja see ta tegevuses hoiaks.

#3102750:

#3102466:

Vahet ei ole, kas isa on mõnus inimene või ei. Temal ja ta naisel on oma elu, oma pere. Milles isa naine süüdi on, et peaks ühte võõrast inimest oma koju elama võtma?

Süüdi selles, et võttis lapsega mehe.

Aga ma saan aru, et sa kardad seda last nii jubedalt, et oled end põhjalikult kaitseasendisse seadnud. Vaevalt, et see laps teie juurde tahakski. Lapsed ja loomad tunnevad kurjuse kaugelt ära.

Ei karda, aga ta on mulle ebameeldiv.
Aga selles on sul õigus, ega ta meie juurde tahagi. Samuti nagu teab teemaalgataja, et tema ei ole oma isa (naise) koju oodatud. Et ei tekiks valesti arusaamisi, tulebki sellised asjad selgeks rääkida.

Mina probleemi ei näe. Sind toetatakse, su üür makstakse kinni, tööl käima sa praegu ei pea. Ema kohtub sinuga 1-2 korda nädalas (!). On palju inimesi, kellel nii hästi pole käsi käinud. Pealegi 5 aasta pärast oled ise juba haritud naine, oma elu peal, ehk juba meeski olemas. Mingit traagikat siin ei ole. Kas eelistaksid siis, et emal poleks mingit meest ja tema elu tiirleks ümber sinu? Istuks sinuga kodus päevad ja ööd? Et oleksite tulevikus nagu kaks vanatüdrukut? Kaua sa nii jaksaksid? Noor inimene nagu sa oled, mõtle perspektiivitundeliselt iseenda peale. Oma koju võid alati külla minna, emaga rohkem koos olla. Praegu on asjad igati hästi. Ema tõenäoliselt saabki sind toetada tänu sellele mehele, sest raha on rohkem.

Kindlasti leia oma isa jaoks rohkem aega.

#3100449:

Ma olen 18-aastane ja mu ema tutvus mehega, kellega abiellus ja tõi mehe meile elama. Mulle see mees ei meeldi ja minult ema ei küsinud, kas ma tahan teda oma koju elama lasta. Ütlesin emale, et ta peab valima mina või mees ja ema valis mehe. Ma pidin kodust minema kolima ja olen õnnetu. Ema maksab mu üürikorteri ja elamise eest, sest ma õpin ja ei tööta. Aga me kohtume emaga nüüd vaid 1-2 korda nädalas. See mees on mult ema ja kodu ära võtnud ja ma vihkan teda, tahan et ta sureks. Kuidas teha emale selgeks, et ta mehe välja viskaks ja ma oma kodu ja ema tagasi saaks?

Ma tunnen sulle kohutavalt kaasa:(
Mul on tõesti kahju! Pea vastu:(