Esileht Pereelu ja suhted Emad välismaal

Näitan 30 postitust - vahemik 1 kuni 30 (kokku 31 )

Teema: Emad välismaal

Postitas:
Kägu

Üritan pika jutu võtta kokku lühidalt. Aastaid tagasi kolisin Eestist teise riiki, kohtusin ühe noormehega (pole eestlane) kellega astusin suhtesse. Mõned aastad hiljem tekkis tal mõte kolida mujale, uude riiki. Mina võtsin kaua mõtlemisaega aga otsustasin siiski proovida ja nii me kolisimegi ära. Nüüd on nii, et oleme jätkuvalt koos ja meil on ka üks väike poiss, aga olen mega ummikus ja üksi. Eelmises riigis olid sõbrad ja sotsiaalelu, siin aga on raske leida uusi inimesi, eriti kui olen lapsega kodus olnud. Igatsen Eestit ja perekonda/sõpru ja seda et laps näeks minupoolset pere aga see pole väga reaalne. Praegu on raske puhtalt juba koroona tõttu kuskile liikuda. Põhimure on siiski selles et eraklik elu ei mõju hästi ja eks peale lapse sündi on seda veel rohkem tunda et inimestest on puudu. Mees aga teistmoodi, talle ei ole vaja kedagi ümber.
Emad välismaal, kuidas teil on nt tugivõrgustikuga või muu sotsiaalse eluga?

+5
-2
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 12 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

See sõltub ikka endast, kuidas sa endale tugivõrgustiku lood. Tutvused tekivad nii või naa, aga ma ei saa aru, miks te Eestisse ei koli?

+4
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Meie kolisime normaalsel ajal. Meie linnas teisi eestlasi pole. Ühinesin kõikide expatite kogukondadega ja käisin kõikides tasuta keeletundides, kuigi keele õppimise mõttes on enamus kasutud, et kohata võimalikult palju inimesi. Kui lapses olid väiksed ja beebieas, siis käisin expatite ema ja beebi kokkutulekutel. Teiste välismaalastega on alati midagi rääkida. Mõni kirub ainult kohalikku riiki ja ülistab enda kodumaad, sest igatsus on nii suur. Teine tahab just positiivsest rääkida, kolmas räägib ainult oma megest v lapsest. Kui oskad kuulata, siis saab kõigiga räägitud. Inglise keel oli mul olematu, aga ega teistelgi alati jube hea polnud. Nii leidsingi mitmeid toredaid sõpru ja tuttavaid. Paljud ei jäänud püsima eri põhjustel, aga vähemalt polnud igav.
Koroona ajal on muidugi raksem. Oleneb sunu asukohariigi seisust. Meil in paljud samad üritused onlines nüüd, aga õues ikkka korraldatakse midagi ka. Fb-s on tihti grupid välismaalastele. Hakka lihtsalt googeldama. Fb-s pane ise üles, et otsid x-kuuse beebiga kaaskannatajaid, kellega mõnusat ilma pargis jalutada. Kui tundub tore inimene, siis kutsu külla. Ole ise aktiivne ja usu, läheb paremaks

+8
-1
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

Mees ei võta vedu. Talle meeldib ta töö ja palk meeldib talle ka muidugi, arvab et Eestis vireleksime. Mina nii ei arva, aga praegu ei tundu et see lähitulevikus juhtuks.

Jaa kindlasti see tutvusringkonna loomine sõltub endast ja eks ma ikka loodan et kui tööle millalgi saan, siis ehk läheb paremaks aga praegu tundub kõik nii sünge ja masendav. Ei suuda kuidagi positiivne enam olla.

+2
-2
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 12 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

Meie kolisime normaalsel ajal. Meie linnas teisi eestlasi pole. Ühinesin kõikide expatite kogukondadega ja käisin kõikides tasuta keeletundides, kuigi keele õppimise mõttes on enamus kasutud, et kohata võimalikult palju inimesi. Kui lapses olid väiksed ja beebieas, siis käisin expatite ema ja beebi kokkutulekutel. Teiste välismaalastega on alati midagi rääkida. Mõni kirub ainult kohalikku riiki ja ülistab enda kodumaad, sest igatsus on nii suur. Teine tahab just positiivsest rääkida, kolmas räägib ainult oma megest v lapsest. Kui oskad kuulata, siis saab kõigiga räägitud. Inglise keel oli mul olematu, aga ega teistelgi alati jube hea polnud. Nii leidsingi mitmeid toredaid sõpru ja tuttavaid. Paljud ei jäänud püsima eri põhjustel, aga vähemalt polnud igav.

Koroona ajal on muidugi raksem. Oleneb sunu asukohariigi seisust. Meil in paljud samad üritused onlines nüüd, aga õues ikkka korraldatakse midagi ka. Fb-s on tihti grupid välismaalastele. Hakka lihtsalt googeldama. Fb-s pane ise üles, et otsid x-kuuse beebiga kaaskannatajaid, kellega mõnusat ilma pargis jalutada. Kui tundub tore inimene, siis kutsu külla. Ole ise aktiivne ja usu, läheb paremaks

Oi, ma sõnastasin valesti. Me kolisime ikka ennem koroonat. Jah, kõik on õige mis kirjutasid. Ise tuleb aktiivne olla, aga tunnen et ei oskagi enam inimestega suhelda, nii kaua omaette olnud. Hirm lausa nahas😁

+3
0
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 12 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

Mul ka väikese beebiga võõrasse riiki kolimise kogemus. Olin samuti palju üksi (no beebiga oma rutiinis) ja masenduses. Mind aitasid keelekursused, seal sai korra koduelust välja, olin väga usin õppija (minu asi ja minu aeg), sain uusi tutvusi, julgust, kogemusi.

+5
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Mul ka väikese beebiga võõrasse riiki kolimise kogemus. Olin samuti palju üksi (no beebiga oma rutiinis) ja masenduses. Mind aitasid keelekursused, seal sai korra koduelust välja, olin väga usin õppija (minu asi ja minu aeg), sain uusi tutvusi, julgust, kogemusi.

Jah, keelekool on ka asi mida ma sessuhtes ootan. Olen nö listis küll aga kes seda teab millal gruppi saab😁. Väga tubli oled, ausalt! Häbi endal nüüd selline vingukott olla😆

0
0
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 12 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

Otsi kontakti sama vanade lastega lapsevanematega mänguväljakul, beebivõimlemises, lasteaias, väikelaste trennis. Keeltekool on hea koht inimestega tutvumiseks. Mine trenni, eriti hea on tiimisport (võrkpall, korvpall vmt). FBs on väga sageli eestlaste gruppe antud riigis/regioonis.

Aga… Mina pean tunnistama, et 5 aasta jooksul tekkinud tutvustest on ainult töökaaslaste hulgast neid, kellega ma tõesti suhelda tahan. Kõik need ülejäänud on kuidagi sellised, kelle elu valis mulle ja kui mul olnuks muid sõpru, siis ma nendega pikalt suhelda poleks viitsinud. Näiteks erinevad emad mänguväljakutel: nendega on tore ja lastel on ka koos tore, aga ühiseid teemasid peale laste ja pere on väga raske leida ja no kaua sa lastest ikka jahuda jaksad.

+10
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Otsi kontakti sama vanade lastega lapsevanematega mänguväljakul, beebivõimlemises, lasteaias, väikelaste trennis. Keeltekool on hea koht inimestega tutvumiseks. FBs on väga sageli eestlaste gruppe antud riigis/regioonis.

Aga… Mina pean tunnistama, et 5 aasta jooksul tekkinud tutvustest on ainult töökaaslaste hulgast neid, kellega ma tõesti suhelda tahan. Kõik need ülejäänud on kuidagi sellised, kelle elu valis mulle ja kui mul olnuks muid sõpru, siis ma nendega pikalt suhelda poleks viitsinud. Näiteks erinevad emad mänguväljakutel: nendega on tore ja lastel on ka koos tore, aga ühiseid teemasid peale laste ja pere on väga raske leida ja no kaua sa lastest ikka jahuda jaksad.

Ma täiesti usun. Peab korralik klikk käima, et mõlemad pooled lähevad nö sügavama suhtluseni. Eks mulgi olnud paar tutvust või isegi ehk sõprust aga näed ikka kuidagi ära vajunud. Samas sõbrannad kes elavad Eestis, nendega nii ei ole.

+1
-1
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 12 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

Tuttav tunne. Õnneks olen nüüd Eestis tagasi. Niisama small-talk-tuttavaid leida mänguväljaku äärest või kursuselt ei ole suurlinnas raske, aga lapsepõlvesõpru ja lähisugulasi ei asenda minu jaoks miski.

+3
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Tuttav tunne. Õnneks olen nüüd Eestis tagasi. Niisama small-talk-tuttavaid leida mänguväljaku äärest või kursuselt ei ole suurlinnas raske, aga lapsepõlvesõpru ja lähisugulasi ei asenda minu jaoks miski.

Ei asenda… Mul on hea meel, et oled tagasi kodumaal ja tundub, et täitsa õnnelik 😁

0
0
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 12 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

Sul on vaba aega. Kasuta seda ja keela endale “põdemised” teemal “olen nii üksi”. Tee endale päevaplaan ja järgi seda täpselt ja organiseeri oma aeg ära. Sul on hetkel teatud võimalused, mida ei ole teistel. Minu tuttavatest on mõned hakanud pidama blogi, osad jõudnud lausa raamatuteni. Võta ja uuri ja kasuta neid võimalusi mis sul on. Näiteks kas muuseumid on kõik läbikäidud? Kultuurimälestised, vaatamisväärsused ? Kui sul on võimalik, süvene sellesse kultuuri ja olustikku ja võta sealt maksimum. Ehk saaksid ühel hetkel võtta Eestist vastu inimesi ja neile teejuhiks olla selles riigis. Selleks on vaja aga eeltööd teha. Kui on vaba aega, õpi ja omanda teadmisi, kõiges, mis huvitab ja kui tõesti homme pole plaanis kolida, lõpeta enda piinamine teemal “olen nii üksi ja kannatan”. Sul on võimalused, märka neid ja kasuta.

+4
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Meie kolisime normaalsel ajal. Meie linnas teisi eestlasi pole. Ühinesin kõikide expatite kogukondadega ja käisin kõikides tasuta keeletundides, kuigi keele õppimise mõttes on enamus kasutud, et kohata võimalikult palju inimesi. Kui lapses olid väiksed ja beebieas, siis käisin expatite ema ja beebi kokkutulekutel. Teiste välismaalastega on alati midagi rääkida. Mõni kirub ainult kohalikku riiki ja ülistab enda kodumaad, sest igatsus on nii suur. Teine tahab just positiivsest rääkida, kolmas räägib ainult oma megest v lapsest. Kui oskad kuulata, siis saab kõigiga räägitud. Inglise keel oli mul olematu, aga ega teistelgi alati jube hea polnud. Nii leidsingi mitmeid toredaid sõpru ja tuttavaid. Paljud ei jäänud püsima eri põhjustel, aga vähemalt polnud igav.

Koroona ajal on muidugi raksem. Oleneb sunu asukohariigi seisust. Meil in paljud samad üritused onlines nüüd, aga õues ikkka korraldatakse midagi ka. Fb-s on tihti grupid välismaalastele. Hakka lihtsalt googeldama. Fb-s pane ise üles, et otsid x-kuuse beebiga kaaskannatajaid, kellega mõnusat ilma pargis jalutada. Kui tundub tore inimene, siis kutsu külla. Ole ise aktiivne ja usu, läheb paremaks

Oi, ma sõnastasin valesti. Me kolisime ikka ennem koroonat. Jah, kõik on õige mis kirjutasid. Ise tuleb aktiivne olla, aga tunnen et ei oskagi enam inimestega suhelda, nii kaua omaette olnud. Hirm lausa nahas😁

Ma täiesti mõistan. Kuna ma ka inglise keelt hästi osanud, riigikeelest rääkimata, siis kartsin veel rohkem. Aga tea, et sinusuguseid on palju. Mõni tundub pealtnäha nii enesekindel, aga hiljem selgub, et paljudel samad tunded. Hakka lihtsalt uurima vaikselt. Ära arva, et kõigile teistele see jube lihtne on🙂

+1
0
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

Mina enam ei ole välisriigis, aga olin aastaid. Kokku umbes 7 aastat, alguses kahe, lõpuks kolme lapsega. Selle seitsme aasta jooksul kolisime kaks korda, kord sama riigi teise otsa. Siis aga hoopis muusse riiki.
Eks see sõltub kõik endast. Koju, Eestisse, kiskus küll sageli ja käisingi sageli – kolm-neli korda aastas.
Olen introvert ja uues kohas kohanemine tundus väljakutsena. Nii välismaale kolides kui seal elukohti vahetades. Samas introverdina tundus mulle just lihtsam ära õppida kohalikud peamised huvipunktid. Tore oli jõlkuda üksi või lastega ja otsida enda jaoks parim turg või kauneim park, mitte lihtsalt minna sinna, kuhu kõik lähevad.
Sotsiaalse elu jaoks tegin ma kaht asja. Nagu öeldud, olen introvert, aga ma suudan sellest koorikust välja tulla küll, vajan veidi rohkem aega ja ehk vahendajat. Need kaks asja, mis minul aitasid meeletult kaasa tuttavate ja sõprade leidmiseks olid: keeltekool ja koer. Keeltekoolis olid kõik samasugused ja ehkki ma mõistsin neid keeli veidi ka enne, siis keeltekooli läksin spetsiaalselt suhtlemise pärast.
Esimeses elukohas võtsin pärast paarikuulist sisseelamist koera. Kutsika. Käisime temaga kutsikakoolis – palju tuttavaid sai. Pärast natuke veel ka suurte koerte kuulekustrennis. Kokuvõttes oli veidi liialdades mu telefon igal nädalal punane ja meilbox umbes kutsetest koerte ja lastega kuskile parki või hoopis linnast välja loodusesse minna koeri jooksutama ja lapsi mängitama. Ühel sealt leitud koerasõbral käin seni kaks korda aastas külas.

Ja kolmandaks, aga selle peale tulin ma alles umbes aasta enne Eestisse naasmist, läksin kohalikku nö supikööki abiliseks – kaks korda kuus aitasin sööki taldrikutele panna ning enne ja pärast teiste vabatahtlikega ette valmistada ja ära koristada. Kahju, et ma vabatahtliku töö peale enne ei tulnud, kohtas väga palju häid inimesi, mõned on seni mu head sõbrad.

+5
0
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

Teemast ei selgu kui vana su poeg on?
Kui on alla lasteaiaea, siis piirdub suhtlusringkond peamiselt teiste vanematega aga kui laps võiks vanuse poolest lasteaeda minna, siis väga oluline on et ta seda teeks.
Alles siis saad hakata ringi vaatama ja mõtlema mida oma eluga peale hakata. Teemast ei selgu ka, kas sul on haridus või kuidas on tööle saamise võimalused.
Eneserealiseerimine on oluline ka siis kui oled kodumaal.
Ma ise elan ka välismaal ja alguses oli mu elu samasugune nagu sinul praegu. Alles siis kui sain kätte hariduse ja leidsin töö, loksus elu paika.

+1
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Tundub, et laps on sul juba nii vana, et enam 24/7 kodus ei pea olema, vaid saad ka väljas käia ja tõepoolest suhtlemisest puudust tunda… on nii?
Ma soovitan veel:
1) harjuta end messageris või skype-is helistama vanadele sõpradele. Hoia kontakti üleval, kui need on sulle olulised. Kui kaua vahet pead, siis kaovad ka vanad sõbrad ära.
2) lisaks beebi mängu-, muusika- ja muudele gruppidele on võimalus teisi täiskasvanuid kohata ka näiteks hobide kaudu. Millega sulle meeldib tegeleda? Trenn? Käsitöö? Poliitika? Otsi trennikohti, ühinguid, tegevusi ja mine kampa. Kui last sinna kaasa ei saa võtta, siis valid aja, kus laps on isaga.
3) spontaansed kontaktid võivad ka vahel headeks sõprussidemeteks areneda – tänaval, pargis, poes… naerata inimestele ja otsi kontakti. Aga see muidugi sõltub ka kohalikust kultuurist… et sind naeratades ja juttu puhuma asudes imelikuks ei peetaks :). Oleneb kus riigis ja linnas sa elad…

+3
0
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

Sul on vaba aega. Kasuta seda ja keela endale “põdemised” teemal “olen nii üksi”. Tee endale päevaplaan ja järgi seda täpselt ja organiseeri oma aeg ära. Sul on hetkel teatud võimalused, mida ei ole teistel. Minu tuttavatest on mõned hakanud pidama blogi, osad jõudnud lausa raamatuteni. Võta ja uuri ja kasuta neid võimalusi mis sul on. Näiteks kas muuseumid on kõik läbikäidud? Kultuurimälestised, vaatamisväärsused ? Kui sul on võimalik, süvene sellesse kultuuri ja olustikku ja võta sealt maksimum. Ehk saaksid ühel hetkel võtta Eestist vastu inimesi ja neile teejuhiks olla selles riigis. Selleks on vaja aga eeltööd teha. Kui on vaba aega, õpi ja omanda teadmisi, kõiges, mis huvitab ja kui tõesti homme pole plaanis kolida, lõpeta enda piinamine teemal “olen nii üksi ja kannatan”. Sul on võimalused, märka neid ja kasuta.

Panid mind rohkem mõtlema, aitäh.

+3
0
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 12 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

Mina enam ei ole välisriigis, aga olin aastaid. Kokku umbes 7 aastat, alguses kahe, lõpuks kolme lapsega. Selle seitsme aasta jooksul kolisime kaks korda, kord sama riigi teise otsa. Siis aga hoopis muusse riiki.

Eks see sõltub kõik endast. Koju, Eestisse, kiskus küll sageli ja käisingi sageli – kolm-neli korda aastas.

Olen introvert ja uues kohas kohanemine tundus väljakutsena. Nii välismaale kolides kui seal elukohti vahetades. Samas introverdina tundus mulle just lihtsam ära õppida kohalikud peamised huvipunktid. Tore oli jõlkuda üksi või lastega ja otsida enda jaoks parim turg või kauneim park, mitte lihtsalt minna sinna, kuhu kõik lähevad.

Sotsiaalse elu jaoks tegin ma kaht asja. Nagu öeldud, olen introvert, aga ma suudan sellest koorikust välja tulla küll, vajan veidi rohkem aega ja ehk vahendajat. Need kaks asja, mis minul aitasid meeletult kaasa tuttavate ja sõprade leidmiseks olid: keeltekool ja koer. Keeltekoolis olid kõik samasugused ja ehkki ma mõistsin neid keeli veidi ka enne, siis keeltekooli läksin spetsiaalselt suhtlemise pärast.

Esimeses elukohas võtsin pärast paarikuulist sisseelamist koera. Kutsika. Käisime temaga kutsikakoolis – palju tuttavaid sai. Pärast natuke veel ka suurte koerte kuulekustrennis. Kokuvõttes oli veidi liialdades mu telefon igal nädalal punane ja meilbox umbes kutsetest koerte ja lastega kuskile parki või hoopis linnast välja loodusesse minna koeri jooksutama ja lapsi mängitama. Ühel sealt leitud koerasõbral käin seni kaks korda aastas külas.

Ja kolmandaks, aga selle peale tulin ma alles umbes aasta enne Eestisse naasmist, läksin kohalikku nö supikööki abiliseks – kaks korda kuus aitasin sööki taldrikutele panna ning enne ja pärast teiste vabatahtlikega ette valmistada ja ära koristada. Kahju, et ma vabatahtliku töö peale enne ei tulnud, kohtas väga palju häid inimesi, mõned on seni mu head sõbrad.

Ohh, koer on tõesti üks hea viis kuidas leida tuttavaid. Kunagi on kindlasti plaanis võtta, aga ma arvan et ennem jõuan ma leida ehk mõne tuttava kui et koer meie ellu tuleb. 😀 Keelekool on kindlasti üks kõige võimalikum variant, aga ma väga ei taha end hasarti ajada. 😀 Pärast jälle pettumus missugune. Ahjaa, ma samuti paras introvent. Ei ma ei taha et mul sotsiaalelu oleks hästi kirev ja et koguaeg vaja joosta kuskile, pigem selline keskmine. Et kui nt tuleb tuju kellegagi kohvitama ja jutustama minna, siis on kellega minna.

+1
-1
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 12 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

Kahju, et ma vabatahtliku töö peale enne ei tulnud, kohtas väga palju häid inimesi, mõned on seni mu head sõbrad.

Pigem on kahju, et sa varem aru ei saanud, et saripaljunemine võõra rahva hulgas ei ole hea mõte.
Aga lõpuks vist said sellest isegi aru ja tõmbasid koju tagasi.

Kuhu need võrsed jätsid? Sinna vedelema, kus sa nad tegid?

0
-12
Please wait...

Postitas:
Kägu

Teemast ei selgu kui vana su poeg on?

Kui on alla lasteaiaea, siis piirdub suhtlusringkond peamiselt teiste vanematega aga kui laps võiks vanuse poolest lasteaeda minna, siis väga oluline on et ta seda teeks.

Alles siis saad hakata ringi vaatama ja mõtlema mida oma eluga peale hakata. Teemast ei selgu ka, kas sul on haridus või kuidas on tööle saamise võimalused.

Eneserealiseerimine on oluline ka siis kui oled kodumaal.

Ma ise elan ka välismaal ja alguses oli mu elu samasugune nagu sinul praegu. Alles siis kui sain kätte hariduse ja leidsin töö, loksus elu paika.

Laps on nüüd lasteaias kirjas ja saab alustada nüüd sügisel. Laps on 2a.
Olen õppinud üht kui teist, aga neist kumbagi eriala ma siin ei kasutada ei saa. Kui keel suus, siis tuleb mul tõesti kas leida miskit, mida ma võiks õppida või siis leida töö, mis enam vähem meeldib.

0
0
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 12 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

Kahju, et ma vabatahtliku töö peale enne ei tulnud, kohtas väga palju häid inimesi, mõned on seni mu head sõbrad.

Pigem on kahju, et sa varem aru ei saanud, et saripaljunemine võõra rahva hulgas ei ole hea mõte.

Aga lõpuks vist said sellest isegi aru ja tõmbasid koju tagasi.

Kuhu need võrsed jätsid? Sinna vedelema, kus sa nad tegid?

See ei ole küll tore kommentaar! Milleks nii õel olla?

+11
0
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 12 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

Tundub, et laps on sul juba nii vana, et enam 24/7 kodus ei pea olema, vaid saad ka väljas käia ja tõepoolest suhtlemisest puudust tunda… on nii?

Ma soovitan veel:

1) harjuta end messageris või skype-is helistama vanadele sõpradele. Hoia kontakti üleval, kui need on sulle olulised. Kui kaua vahet pead, siis kaovad ka vanad sõbrad ära.

2) lisaks beebi mängu-, muusika- ja muudele gruppidele on võimalus teisi täiskasvanuid kohata ka näiteks hobide kaudu. Millega sulle meeldib tegeleda? Trenn? Käsitöö? Poliitika? Otsi trennikohti, ühinguid, tegevusi ja mine kampa. Kui last sinna kaasa ei saa võtta, siis valid aja, kus laps on isaga.

3) spontaansed kontaktid võivad ka vahel headeks sõprussidemeteks areneda – tänaval, pargis, poes… naerata inimestele ja otsi kontakti. Aga see muidugi sõltub ka kohalikust kultuurist… et sind naeratades ja juttu puhuma asudes imelikuks ei peetaks :). Oleneb kus riigis ja linnas sa elad…

Jah, said õigesti aru. Laps on juba piisavalt vana, et ei pea koguaeg emme põlle all olema. 😀

Eestis elavate sõpradega on kontakt säilinud õnneks. Jumal tänatud selle eest!

Hehe, spontaanseid kontakte siin niimoodi luua raske. Elan Põhjamaade riigis, kus hoitakse pigem distantsi ja niimoodi naljalt kellegagi jutule ei saa.

Aga aitäh, sain uusi mõtteid ja aina enam tundub mulle, et olen enda peas kõik palju suuremaks mõelnud. Samas piinab mind juba mitu kuud mõte, et laps ei saa minupoolse perega lähedaseks ja tal jääb olemata lapsepõlv nagu oli minul. Vanavanemate ja sugulaste seltsis. Et tal ongi siin vaid mina ja issi. Jah tuleb lasteaed ja sealt edasi kool, aga ikkagi on üks päris suur auk täitmata. 🙁

0
0
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 12 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

Aga aitäh, sain uusi mõtteid ja aina enam tundub mulle, et olen enda peas kõik palju suuremaks mõelnud. Samas piinab mind juba mitu kuud mõte, et laps ei saa minupoolse perega lähedaseks ja tal jääb olemata lapsepõlv nagu oli minul. Vanavanemate ja sugulaste seltsis. Et tal ongi siin vaid mina ja issi. Jah tuleb lasteaed ja sealt edasi kool, aga ikkagi on üks päris suur auk täitmata. 🙁

Kas mehepoolseid sugulasi ka pole?

Ega need põhjamaad ju nii kaugel nüüd ka pole. Kui koroonat poleks, saaks vabalt mitu korda aastas Eestis käia.

+2
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Hehe, spontaanseid kontakte siin niimoodi luua raske. Elan Põhjamaade riigis, kus hoitakse pigem distantsi ja niimoodi naljalt kellegagi jutule ei saa.

No ära ikka alahinda Põhjamaid… ma ise elan ka ühe Põhjamaa riigi pärapõrgus, aga spontaanseid kontakte olen küll saanud. Mõni päev tagasi just ehmatasin ühte seenelist metsas jalutades ja rääkisime pikalt-laialt kohalikust eluolust. Minu kogemus igal Põhjamaal ongi just see, et inimesed on väga lahked juttu puhuma… Skandinaavias on selline kerge vestlus kõigile oluline, et piinlikkust vältida, aga Soomlased on nagu eestlased, et võib kohe ilmast rääkimise kõrvale jätta ja hoopis elufilosoofiliste teemadega juttu alustada :).
Samas muidugi päris sõprade leidmine võib nendes riikides tõesti raske olla, kui sa keelt ka veel ei oska… mõni sarnases situatsioonis immigrant ehk?

+3
0
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

Mina olen pea 10 aastat Eestist kaugel elanud, abielus kohaliku mehega ja lapsed ühised. Tunnen, et teiste sisserändajatega, isegi kui nad pole eestlased, on palju lihtsam kontakti leida, sest kohe on ühised jututeemad olemas, mured on samuti sarnased (nt koduigatsus jne). Sõpradega peab midagi ühist olema, mul on siinsest ülikoolist ja kahest töökohast paar sõpra tekkinud.

Eestisse tagasi kolida mina õnneks ei taha, aga see oli algusest peale teadlik otsus (st enne abiellumist ja laste sündi mõtlesin enda jaoks läbi, kas olen valmis terve elu siin veetma, sest poleks aus meie suhet sellepärast lõhki ajada, et mina koju igatsen või meest lastest ilma jätta, sest mina otsustasin Eestisse tagasi kolida).

+1
-1
Please wait...

Postitas:
Kägu

Kui mees ei ole eestlane, siis vaevalt sa siia tagasi kolid, kui just päriselt lahku ei lähe ja see avab järjekordselt igasugused hooldusõiguseprobleemid jne.
Kui sa oskad hästi kohalikku keelt, kas siis ei hakka mänguväljakutel suhltema, mingid playdate variandid, beebivõimlemised, kasvõi laste kaudu esiteks, nii nagu see ka eesti mänguväljakutel tihti käib. Lapsele ujumistrenn vms, kui ei ole enam tita.

0
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Kas mehepoolseid sugulasi ka pole?

Nad elavad ju mõlema koduriigist eemal.
Teemaalgatajale soovitaks mehega tõsiselt rääkida ja kaaluda siiski Eestisse kolimist. Ühe poole suguvõsaga võiks ju vähemalt lähedane olla. Eesti ei erine niipalju teistest nn Põhjamaadest ühe eksootilise mehe jaoks.
Ma mõtleks ja räägiks tõsiselt kuni laps veel kodune. Mis takistab tal lasteaia teed hoopis Eestis alustada ja teil siia sisse seada.
Te pole isegi mehe koduriigis, MIKS sa siis seal elad? Mehel võib neid “mõtteid tekkida” veelgi, et koliks veel kuhugi, ei tundu,et te väga kindlalt seal paigas oleks.
Mis elu sa tahad oma lapsele luua?
Mehel on vist Eestist kehv ettekujutus, kas sina oled talle selle maalinud? Tublid inimesed leiavad ikka tööd ja saavad siin edasi pürgida, aga alustama peaks pigem varem kui hiljem.
Üldiselt ei saanud eriti aru – kui mehel on suht ükskõik, kus riigis elada (kolimine tundus uitmõte) ja sina tahaks Eestis, milles siis üldse küsimus on?

+2
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Aga aitäh, sain uusi mõtteid ja aina enam tundub mulle, et olen enda peas kõik palju suuremaks mõelnud. Samas piinab mind juba mitu kuud mõte, et laps ei saa minupoolse perega lähedaseks ja tal jääb olemata lapsepõlv nagu oli minul. Vanavanemate ja sugulaste seltsis. Et tal ongi siin vaid mina ja issi. Jah tuleb lasteaed ja sealt edasi kool, aga ikkagi on üks päris suur auk täitmata. 🙁

Kas mehepoolseid sugulasi ka pole?

Ega need põhjamaad ju nii kaugel nüüd ka pole. Kui koroonat poleks, saaks vabalt mitu korda aastas Eestis käia.

Ei ole muidugi kaugel ja eks lootus on, et koroona möödudes õnnestub käia tihedamini ja laps ei jää päris võhivõõraks oma sugulastega.

0
0
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 12 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

Kahju, et ma vabatahtliku töö peale enne ei tulnud, kohtas väga palju häid inimesi, mõned on seni mu head sõbrad.

Pigem on kahju, et sa varem aru ei saanud, et saripaljunemine võõra rahva hulgas ei ole hea mõte.

Aga lõpuks vist said sellest isegi aru ja tõmbasid koju tagasi.

Kuhu need võrsed jätsid? Sinna vedelema, kus sa nad tegid?

Kuidas palun? Saripaljunemine? Kas sa oled tõesti nii rumal või on sul midagi närvidega korrast ära…saripaljunemine? Kõik olid planeeritud lapsed.

Võõras riigis töötasin ma esmalt teadustöö ja siis juba tähtajalise õpetava töö tõttu. Lastega oli väga mugav. Mis võrsed? Mina ja lapsed ja laste isa oleme kõik Eestis tagasi ja elame minu abikaasa sünnikülas. On pakutud uusi 3-aastaseid lepinguid, aga me enam ei taha.

Kuidas sa küll nii rumaltige saad olla? Mis sinust sellise lahmiva õelusekoti tegi?

+2
0
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

Mina elan Taanis ja sain endale väga head sõbrad võrkpalli kaudu. Alguses käisin keeltekoolis ja emaderühmas ka, aga need tuttavad vajusid aja jooksul ära. Võrkpalli sõbrad on juba aastaid olemas ja ei kao kuhugi. Nii et omast kogemusest soovitan hobi kaudu sõbrad leida 🙂

+2
0
Please wait...

Näitan 30 postitust - vahemik 1 kuni 30 (kokku 31 )


Esileht Pereelu ja suhted Emad välismaal