Teema: Emaka eemaldus

tehtud. tallinnas.
avatud kõhukoopaga opp, pikk horisontalne sisselõige alakõhul.
opp oli juuli keskel, taastumine ca 1,5 kuud ja 1.sept olin juba klassi ees.
perearsti väitel oleks võinud tegelikult rahus ka 2 kuud haiguslehel olla.
peale oppi olid mõnel esimesel kuul valud, midagi värsket süüa ei lubatud, midagi tõsta ei tohtinud.

Lehtsaare tehtud ca 10a tagasi. Vaevalt midagi suurt muutunud on. Mul läksid ka munasarjad. Töö on tellija materjalist. Esimestel päevadel pikalt ei kõndinud, valuvaigistid aitasid. Põis ka nõrk. Kuna avatud kõhuõõnega, siis haiguslehel kolm kuud. Arvasin küll, et kosun kiiremini aga ei midagi. Haava kõrvalt läks mingi aeg punaseks, perearst kirjutas salvi määrimiseks. Kui vaja siis vaja, oled heades kätes!

Miks emakas eemaldatakse? Kas pahaloomuline kasvaja?

#3127389:

Minul konkreetselt oli müoom (healoomuline kasvaja), mis hakkas lakkamatult veritsema ja suurenes. Kuid kopeerin lõigus ühest uudisest selle kohta: Ameerikas tehakse emakaeemaldusoperatsioone ühele naisele kolmest. Seejuures on põhjused väga erinevad, alates fibroididest või endometrioosist kuni kroonilise vaagnavaluni. Vähk on sellise lõikuse põhjuseks harva.

Tegelikult katkutakse neid siiski liiga palju ära. Väga tihti saaks ka seda müoomi laporoskoopiliselt eemaldada, aga see on kallim ja keerulisem. Lihtsam on kõht lahti lõigata ja emakas ära võtta, kui naine enam lapsi ei soovi. Samas ei ole emakas vaid paljunemisorgan, tema koht muude organite suhtes ja ka üldise organismi toimimise osas on siiski vajalik. Mina niisama lihtsalt oma emakat eemaldada ei laseks, kui väga tõsist põhjust ei oleks.

Minul võetigi laporoskoopiliselt, ilmselt seetõttu taastumine kulges nii kergelt. Asi on selles, et müoom konkreetselt vaid suureneb, kui ta juba sellega pihta hakkab. Teatud suuruses ei ole seda võimalik enam laporoskoopiliselt eemaldada. Kes ei ole seda kogenud, ei saagi öelda, et müoom EI ole piisav põhjus emaka eemaldamiseks. Pealegi võib 1-2% neist ajapikku muutuda pahaloomuliseks. Ei soovinud sellise suureneva tiksuva pommi otsas istuda, sõna otseses mõttes. Minul oli emakas selle tõttu juba nagu 12 nädalat rasedust ja oleks rõõmsalt edasi kasvanud. Pole meeldiv omada kõhtu, mis on täis (hea)loomulist kasvajat, mis surub pealegi põiele ja sunnib iga paari tunni tagant, ka öösiti, vetsus käima ja verd lahmab suvalistel hetkel niipalju, et ükski side ei aita ja pilt läheb mustaks aneemiast. Mina ei soovinud keskeas välja näha nagu rase. Minul konkreetselt ei arvanud see müoom midagi ka kallist hormoonspiraalit Mirena, mis selle peatamiseks emakasse pandi. Koos emakaga eemaldati munajuhad, munasarjad jäeti alles.

#3127785:

Aga ütlesin lihtsalt, et günekoloogi esimene soovitus on alati emakas ära võtta ja mõnikord tehakse seda liiga kergekäeliselt.

Sellepärast ongi see esimene soovitus, et selle ainus eesmärk on olla koht munarakust inimese kasvatamisel. Kui naine rohkem lapsi ei soovi, siis pole ka emakal mingit funktsiooni.

Tehtud sellel koledal 10 aastat tagasi ajal, kui teemaalgataja arvates kõik meditsiin, ravimid ja tase oli veel pärit keskajast. Avatud pikk horisontaalne lõikus, haiguslehel 2 nädalat ja rõõmsalt tööle. Mingit hilisemat probleemi ei tekkinud, haav kasvas hästi kinni, arm vaevunähtav. Haava paranemiseni muidugi ei soovitatud raskusi tõsta ja puhitust tekitavaid toite süüa.
Kahtlustati pahaloomulist kasvajat, aga uuringutel see õnneks kinnitust ei leidnud.

Minul eemaldati emakas, munajuhad ja emakakael (munasarjad jäid alles) nädal aega tagasi lapsoskoopiliselt, kuna olid müoomid. Jalule aeti juba teisel päeval, siis oli ikka valus, kuid nüüd juba peaaegu ok, homme juba tööle.

Minul on algstaadiumis vähiga eemaldatud nii emakas kui ka munasarjad, samuti dr. Lehtsaare poolt. Esialgu uurisin ka ise alternatiivseid meetodeid (teiselt arstilt, mitte netist) ja üritasin mõista, mis on minu võimalused, kuid dr. Lehtsaare järsk suhtumine oli, et kõht lahti ja siis vaatame. Tagantjärele tarkusena oleksin pidanud siiski arsti vahetama, sest selle teema puhul on lisaks heale kirurgikäele vaja inimlikku suhtumist ja selgitamist, eriti inimesele, kes on igapäevaselt muude meditsiiniteemadega seotud. Taastumine võttis aega ca. 2.5 nädalat ja siinkohal on hästi oluline see, et sa ennast ise esimesel võimalusel ja vastavalt med. personali juhistele ja loale üles ajaksid ja voodisse ei unustaks. Ühesõnaga, tee endale selgeks, et nüüd tuleb sinu aeg, sinu võitlus su enda kehaga ja sa vajad selle jaoks aega. Pühendagi aega iseendale! Tartus on osakonnas ka supertublid ja toetavad õed, kes hea meelega juhendavad ja selgitavad, kas, mida ja kuna teha.

Dr. Lehtsaar on tore, küsi ja vastab. Laporoskoopiline op tehakse sõlmekeste ja müoomide puhul või mõne muu väiksema probleemi korral. Kasvajalise protsessi korral aga lahtine lõikus, et kõik nakatuslik kätte saada. Valu korral küsi tabletti julgesti, tuuakse kohe. Kui on mure, siis Tartus on väga toredad ja abivalmid töötajad osakonnas. Mida rohkem end algul säästad ja hoiad, seda kiiremini paraned. Edu ja küll kõik läheb hästi!

Imestan, et inimesed nimetavad laparoskoopilist operatsiooni ja sellest taastumist lihtsamaks. Mulle tehti paar aastat tagasi steriliseerimine laparoskoopiaga ja hullemat kogemust opijärgses taastumises ei kujuta ausalt ette. See gaas mis sinna sisse pumbatesse tekitab veel ligi nädal aega tunnet, nagu oleks õhupall sees. Mingi paar kuud ei saanud mina isegi oma tavalisi kõrge värvliga teksasid ega aluspükse kanda- lihtsalt naba piirkond oli nii hell, et iga puudutus ajas südame pahaks ja pildi eest. Ja vahepeale jäi siis niitide eemaldamine nabast…jubedaim valu, nutsin ja palusin narkoosi, polikliinikust saadetigi minema koos niitide ja juba sellest katsumisest tekkinud meeletu kõhuvalu ning peaaegu teadvusekaotusega- ega ma haiglasse jõudmist ei mäletagi, tean et taksoga läksin, aga mis teed ja palju maksis ja kuidas ma siis sain selle arsti juurde, kes mind lõikas- mäluauk. Ta oli juba valmis tõesti narkoosi panema jaba helistas anestesioloogile ja ütles et katsetab veel kõige tugevamat tuimestusspreid (siiani ei saa aru, miks perearst ja tema õde ei pakkunud mulle seda varianti väljagi!). Ma ei uskunud, aga ming paari minuti pärast arst toimetas midagi mu kõhu kallal- ma nägin aga ei tundnud, mingid klõpsud kääridega olid kuulda. Tuimesti mõju oli aga paarkümmend minutit, just jõudsin haiglast välja ,kui kukkusin ukse kõrval olevale pingile kokku. Ja selline valu nabapiirkonnas andis ikka mitu kuud tunda, ükskõik mis sinna vastu puutus. Ning isegi nüüd veel, aastaid hiljem on vahest tunda, kuidas naba juures hakkab keerama lihtsalt kui püksinööp vastu puutub nt.
Edaspidi mina enam lap. operatsiooni küll ei lase teha! Soovitan teemaalgatajal ka avatud lõikust- arm jääb ja umbes nädal on ehk valuvaigisteid vaja, siis jääb ainult nõrkus ja kerge tuikamine…no see võib ehk kuu aega olla.

Jah, ma olen ülitänulik, et mul emaka laparoskoopiline lõikus sel juhul nii muretult läks, et lõikus toimus u 10 päeva enne jaanipäeva ja jaanilaupäeval juba sain perega lõkke ääres olla nagu mitte midagi poleks tehtudki. Uskumatu, mis on ikka mõnel juhtunud. Inimesed on erinevad ja järelikult võibki minna nii ja naa. Minul naba kuidagi ei andnud tunda pärast.

#3131227:

Teemaalgataja olen.

Tulen just arsti juurest ja sain teada, et igasugu vastikud uuringud on ees lähiajal. Näiteks enne oppi emakakaela süstitav mingi radioaktiivne aine, millega tehakse selgeks, kas on lümfid vaja ära võtta (see süstimise protseduur võib ka untsu minna ja teist korda seda enam teha ei saavat). Ühe lümfi võtavad ära igaks juhuks ka siis, kui kõik kontrastainega ülekerekompuutrid on korras. Igaks juhuks võetakse ära ka 1 munasari, et edaspidi munasarjavähioht oleks 50% väiksem, kuid ei tekiks kohest menopausi. Kui muidugi uuringud näitavad, et kõik vaja võtta, siis võtavad puhtaks kogu platsi pärast keemiat.

Opipäeval peaksid päevad hakkama, olen tavaliselt siis voodis kägaras, ega suuda liigutadagi, ma ei tea, kuidas see kõik (haiglasse minek ja seal enne oppi sellises olekus olemine) hakkab välja nägema.

Kompuutri jaoks pean jooma kontrastainet terve liitri kahel päeval kokku (mu vanaemal hakkas sellest näiteks väga halb).

Arst arvas, et taastun kõigest sellest juba mõne päevaga ja saan oma tavatoimetuste juurde naasta. Siis peale oppi ajavad konsiiliumi kokku ja otsustavad, kas on keemiat vaja, sest kiiritus sinna ei mõjuvat (emakakael).

Kui kompuuter kehva, siis oppi ei tule, tuleb üldse esialgu kohe keemia ja siis kiiritus või oli see vastupidi…

Igatahes olen hirmust sinine nende eelnevate toimingute ja siis vastuste ootamise pärast nii enne, kui peale oppi…

Oleks juba ometi mai 2020????

Kirjeldus kõlab karmilt, aga pole nii hull midagi. Ja pigem võtku igaks juhuks siis rohkem ära, kuu et mõni vähirakk sisse jääb ja pärast üliagressiivselt levib. Kontrastaine on baariumi baasil (kriidi maitsega) ning eakatel ajabki see tihti südame pahaks (maolukuti juba nõrk ja ajab n-ö üles)