Teema: Filtriteta väljaelamisteema kõigile, kes tunnevad, et on vaja!

Jah. Minu viimane rasedus tuli ÜHEST korrast. Viimase 6 aasta jooksul. Reaalselt olin vahekorras 4 kuu jooksul ühe korra ja sellest piisas. Ja nüüd kui pesamuna soovime siis tundub et enam nii lihtsalt ei tule. Kuid mul on üks mõte mille järgi ma nüüd edasi tegutsen: “Saad kõik millest loobud”.

Olen otsustanud et kui sel kuul ei õnnestu siis ma loobun igasugustest testidest ja mõõtmistest ja lasen asjadel omasoodu minna. Näha on et mida rohkem tahan ja mõtlen seda suurem blokk mu kehal on.

Aga viimase 18a.jooksul mul pole rasestumisega kunagi probleeme olnud. Nüüd siis on nii. Kusjuures vanust pole üldse nii palju.

Oleme positiivsed ja rõõmsad. Küll siis head asjad juhtuvad. 🙂

#3900928:

Naljakas kuidas mingid ebastabiilsdd käivad siin foorumis miinuseid ladumas ja ennast välja elamas. ???? Reaalselt saavad sellest ühest miinuse klikist tõelise rahulolu . Minge parem õue ja võtke vähe vabamalt. Vaevalt see negatiivsus kuidagi hästi rasestumisele või üldse tervisele mõjub. Mõistke et kõik mis teete -teete ainult iseendale. Need miinused mõistlike kommentaaride peale väljendavad ainult teid ennast.

Mis sa plärtsud? Teema pealkiri on ju ‘Filtriteta väljaelamisteema kõigile, kes tunnevad, et on vaja’.  Järelikult on nüüd nii, et samamoodi nagu TA võib hüsteeritseda ja välja elada, võivad seda ka kõik vastajad ja miinustajad.

#3906577:

n 36a, esimest korda elus mõtlen rasestumise suunas.

Ja ausalt, vaatan neid lapsetegemise teemasid siin ja mul hakkab sees keerama. Lõputu kogus mingeid arusaamatuid lühendeid ja numbreid, kes parasjagu mis imeprotseduuridega mitmendal ringil on, kes punnitab esimest, kes teist, kes kuuendat aastat, kes esimest, kes teist, kes kuuendat last.

Olen kogu aeg valmis olnud, et mul ei pruugi rasestumine lihtsalt minna, kilpnäärme alatalitlus + väga ebaregulaarne tsükkel + vanus jne jne. Aga seda foorumit siin vaadates hakkab päriselt vastik. Ei taha, üldse ei taha seda kõike. On see seda siis väärt. Kust te selle enesekindluse võtate, et teil on vaja last saada. Ja jõu seda kõike läbi teha. Eriti veel kui varasemast juba laps olemas.

Mina leian et need kellel varasemast laps olemas leiavad selle jõu palju lihtsamini, kui need, kellel pole midagi ja ei tea kas saavad.

#3906634:

Kirjutavad vaid need, kellel on probleeme ja sellest võib jääda ekslik mulje, et kõikidel ongi rasestumisega probleemid. Ette ära muretseda ei tasu, sest võibolla läheb sul kõik hästi. Kui muretsema hakkad, siis stressi pärast võibolla tekivadki probleemid. Ise olen 38-aastane ja jäin peale rasestumisvastastest tablettidest loobumist suhteliselt kiiresti spontaanselt rasedaks ilma midagi nendest lühenditest teadmata. Hetkel hakkab juba 3 trimester tiksuma.

Ekslik mulje võib jääda ka siis, kui kirjutavad üle 35-aastased, et proovivad esimest korda triipe, amh pole ka enam kõrge, aga õnnestus aasta jooksul või siis paari ivf-i järel oli tulemus käes. Positiivsed juhtumid on rohkem erandid, kui tavapärased, sest kirjutavad üksikud õnnestujad, kelle varju jäävad ilmselt paljud ebaõnnestujad ja tekib petlik arusaam. Kohati jääb vale mulje ka ivf-st, et õnnestumise protsent on umbes 30. Tegelikult on see ideaalsete näitajate, vanuse korral. Kui amh on 1, siis protsent on umbes 10. Kui väidetakse, et 0,5 amh-ga jäädi rasedaks, siis imesid juhtub, aga tõenäosus on kõigest 5 protsenti ja ravimite annused tõenäoliselt suured.

#3906679:

Kui lugeda siinseid lugusid, siis suurt imestust tekitavad naised, kes on 38-40 ja proovinud korduvalt ja korduvalt kehavälist viljastamist, kus saadud ainult paar, kolm üksikut rakku, samas esinenud varajast peetumist, kromosoomiviga ja ikka usuvad, et vaja ainult ühte head ja proovivad oma rakkudega edasi. IVF puhul võiks proovimiste korrad enda jaoks paika panna, et kust jookseb piir, kas 3 või 4 täisringi juba näitab midagi või proovitaks 10 korda, usutakse imedesse ja lõpuks ollakse eelkõige vaimselt kurnatud.

Tegelikult on selle kõige nimi elu. Elu ei ole alati must ja valge. Alati on lihtsam hukka mõista, kui mõista.

Ise siin foorumis juba aasta aktiivne lugeja. Selle aasta sisse on jäänud üks peetumine ja ka uuesti rasestumine, hetkel käimas teine trimester.

Mulle pigem hakkab silma, et viljatusprobleemid on nii paljudel noortel naistel, mis paneb imestama.

Katkemist tuleb ette igas eas naistel, rohkem kindlasti veidi vanematel.

Iga kuu ootajate grupis on alati naisi, kellel rasedus peetub, tavaliselt 1-2.

Naised, kes on juba jõudnud vanusesse 35+  pöörduvad ka kiiremini viljatusravisse, sest aeg pressib lihtsalt peale.

Küll on neid, kes soovivad mitmendat last, kuid ka neid, kes selles eas alles esimest üritavad saada.

Üks hetk muutub lihtsalt see soov justkui kinnisideeks, lihtsalt tahtmine on nii suur.

Sa lihtsalt tunned, et elust on see miski puudu. Justkui pusle, millel on justkui üks tükk puudu ja siis oleks pilt täiuslik.

Elatakse ovulatsiooni rütmis, iga kuu lootused, ootused ja nende purunemised.

See on muserdav ja peab olema  väga tugev vaimselt.

Paljud triibupüüdjad üritavad last saada aastaid.

Eriti ränk hoop on ka raseduse katkemine, see on suur lein.

Olgugi, et see tihti leiab aset raseduse väga varajases staadiumis, kus loode ei ole isegi veel lapse moodi.

Ränk hoop on see siiski, olenemata vanusest, eriti kui need kaks triipu testile tulid peale nii pikka ootust.

Kuid elu ilma lasteta on ka sisutu ja igav.

Lapsed on need, mis muudavad elu täiuslikuks, kuigi nendega on igas arenguetapis omad mured, on just nemad need,kes muudavad ka meid endit paremateks inimesteks.

Sellepärast ongi see iha last saada nii suur, olenemata vanusest ja kadalipust, mida osadel paaridel tuleb laste saamise nimel läbida.

Müts maha kõigi nende ees, kes juba aastaid last saada on soovinud.

Loodan, et te soovid kord täituvad ja, et teil oleks jõudu ja jaksu sellel teel.

Oleme sallivamad ja mõistvamad, positiivsus on see, mis edasi viib.

#3906759:

Lapsed on need, mis muudavad elu täiuslikuks, kuigi nendega on igas arenguetapis omad mured, on just nemad need,kes muudavad ka meid endit paremateks inimesteks.

endit?

#3906821:

Kui ikka järjest on ebaõnnestumisi, siis pole mõtet uuesti ja uuesti proovida ja ennast hulluks ajada, vaid mõelda alternatiivsetele võimalustele.

Ja need oleks? Kui naine soovib last, siis IVF juba ise on üks kõige viimane võimalus, ehk proovitud on kõike praktiliselt võimalikku. Mis siis on “alternatiivne võimalus”? Jääda lapseta. Ja see juhtub nagunii, kas siis kui annad alla või siis, kui lõpuks ikkagi ei õnnestu ka 10.ivf. Sinisilmselt pakutud “muud võimalused” ehk munarakudoonorlus (VÄGA kallis ja vähekasutatav) või adopteerimine (juriidiliselt raske) on väge vähestele.

#3906956:

Sinisilmselt pakutud “muud võimalused” ehk munarakudoonorlus (VÄGA kallis ja vähekasutatav) või adopteerimine (juriidiliselt raske) on väge vähestele.

Pakkusid juba ise alternatiivsed variandid välja.

#3906647:

Kui amh on 1, siis protsent on umbes 10. Kui väidetakse, et 0,5 amh-ga jäädi rasedaks, siis imesid juhtub, aga tõenäosus on kõigest 5 protsenti ja ravimite annused tõenäoliselt suured.

Arstid on öelnud jah, et kui AMH on väga madal, alla ühe, siis õnnestumise protsent pole enam kaugeltki 30, vaid heal juhul 10. Ka madal östradiool ja FSH üle 20 ei näita midagi hea.

Kuidas teile skeemide valimine tundub? Arstide puhul eeldaks rohkem ostustuskindlust ja et jutt jääks samaks. Üsna häiriv, kui kord öeldakse, et ärme rohkem ühte skeemi proovi, ei toimi ja järgmisel korral räägitakse uuesti samast skeemist ja lastakse ringiratast edasi. Kui patsient tahab proovida kindla skeemiga, siis kätt ette ei saa panna ja skeemide proovimine on paras katsetamine, aga samasid skeeme pole ka mõtet pidevalt uuesti proovida.

#3906956:

IVF juba ise on üks kõige viimane võimalus, ehk proovitud on kõike praktiliselt võimalikku.

Mulle tundub, et iga naine jõuab erineval ajal uue etapini. Alguses välditakse IUI-d, sest ei tundu loomulik, kui midagi üle ei jää, siis liigutakse edasi ja proovitakse IVF-i. Ringide ja skeemide tegemine on samuti sisetunde küsimus, mõni paneb ringide arvu kohe paika, mõni vaatab rohtude, enesetunde, arsti suhtumise pealt. Ka teiste rakkude kasutamine on paljudele alustajatele kindel ei, sest liiga kallis, aga kui kõik variandid läbi proovitakse ja selgub, et mehe või naise rakkude kvaliteet pole hea, siis ei välistata sedagi.

Ausalt, juba kõige selle lugemine tekitab sellist frustratsiooni, et selle kõige läbi elamisele ei jaksa mõteldagi. Kuidas siis on selle adopteerimisega. On see tõesti selline alternatiiv, mida reaalsuses ei eksisteerigi? Kas peaks paralleelselt oma esimese lapse katsetamisega 36a ka adopteerimise protsessiga pihta hakkama? Või lihtsalt loobuda ja leida omale mingi vabatahtlik tegevus, mis lastega seotud… Ma ei tunne üldse, et mul oleks mingi meeletu emainstinkt ja emaks saamise vajadus. Mulle lihtsalt tõesti meeldivad lapsed, meeldib nendega suhelda ja tegeleda. Tahaks ühte sellist inimest päriseks oma ellu, tahaks aidata, juhendada, nõu anda, mängida… Üldse ei põeks, kui ta ei ole minuga bioloogiliselt seotud. Aga jääb selline mulje, et kui ise last ei saa, siis väga pole ka lootust, et mõne teise inimesega bioloogiliselt seotud laps endaga seostada. Kogu see rasestumisteemaline foorumi alajaotus ajab pesueht masendusse. Ja ega siin see ju lõpe. Järgmiseks klõpsud lahti raseduse alajaotuse – sama õudukas. Lühendid, müstilised arusaamatud protseduurid, ebaõnn, uus ring. Ja siis lapse alajaotus. Probleem, probleem, probleem. Muidugi ma saan aru, et kui probleemi pole, siis pole ka vajadust väga kirjutada ja nõu küsida. Aga ikkagi. Hirmuäratav on see lastega seotud maailm. Kui päris lapsi poleks oma silmaga näinud, siis julgeks ainult kõike kõige halvemat oodata nendega seoses.

#3907300:

Ausalt, juba kõige selle lugemine tekitab sellist frustratsiooni, et selle kõige läbi elamisele ei jaksa mõteldagi. Kuidas siis on selle adopteerimisega. On see tõesti selline alternatiiv, mida reaalsuses ei eksisteerigi? Kas peaks paralleelselt oma esimese lapse katsetamisega 36a ka adopteerimise protsessiga pihta hakkama? Või lihtsalt loobuda ja leida omale mingi vabatahtlik tegevus, mis lastega seotud… Ma ei tunne üldse, et mul oleks mingi meeletu emainstinkt ja emaks saamise vajadus.

Kõigepealt mõtle korralikult läbi, mida soovid, kas sünnitada või adopteerida. Kui korraga on mitu tegevust käsil, siis võib juhe kokku joosta. Soovitustest on vähe kasu, sest osad aktsepteerivad oma geenidega last ja teised suudavad kasvatada ka võõrast last. Pead ära tundma, mis on sinu jaoks õige valik.

#3907300:

Ausalt, juba kõige selle lugemine tekitab sellist frustratsiooni, et selle kõige läbi elamisele ei jaksa mõteldagi.

Kuule, hakka kõigepealt pihta proovimisega ja närvelda hiljem, eksole. Siin käib pikemalt palju inimesi, kes on siin ja püüavad juba kaua, naised, kellel on õnne rasestuda kuu-paariga, liiguvad lihtsalt raseduse rubriiki edasi kiirelt. Ja loe vähem, kui närvid vastu ei pea, sul läheb neid raseduse ja lapsekasvatamise ajal veel vaja (häid närve, ma mõtlen). Adopteerimine on ikka järgmine etapp, kui ise proovimisega ei õnnestu (nt pool aastat, siis arstile, siis viljatusravi, siis IVF ja SIIS adopteerimine).

#3907300:

Aga jääb selline mulje, et kui ise last ei saa, siis väga pole ka lootust, et mõne teise inimesega bioloogiliselt seotud laps endaga seostada. Kogu see rasestumisteemaline foorumi alajaotus ajab pesueht masendusse.

Mille põhjal on sul selline mulje tekkinud, et ainuke võimalus on bioloogilise lapse saamine?

#3910029:

Kas sul on omal kogemus või oled siin lihtsalt õpetamas?

Pakun, et siin alafoorumis ei käi naised niisama aega veetmas ja targutamas, vaid kogemusi otsimas või jagamas ja kokkupuuted võivad olla erinevad, läbi enda, sugulaste, sõbrannade või töö kaudu. Nagu öeldud, kui analüüside põhjal on näidud päris head, tasub uuesti proovida. Kui amh on näiteks 0,5, siis rasestumise tõenäosus ivf-ga on kõigest 5% ja kui lisaks on vanust palju, östradiool madal ja fsh üle 20, mis siin ka välja toodi, siis väheneb oluliselt ka õnnestumine. See on statistika, mida pole mõtet eirata. Alati leidub ka erandeid, aga neid on väga vähe. Lootuse andmine, et ainult ühte head rakku on vaja ja utsitamine üha uuteks katseteks pole ka õige, kui on mitu ebaõnnestumist, näidud kehvad ja vanust palju, sest rakust lapseni on pikk tee.