Esileht Ilu ja tervis Heast elust depressioon

Näitan 30 postitust - vahemik 1 kuni 30 (kokku 35 )

Teema: Heast elust depressioon

Postitas:
Kägu

Kas saab olla depressioon heast elust? Kui kõik on olemas, kõik soovid saab täidetud ja miski ei tee tõeliselt õnnetuks?
Minu ema jõi. Kodus kakeldi, oli joomist, ma pidin valvama väikest venda kui olin ise laps. Muretsema tema pärast. Ma sain vahel tappa ja igapäev sõimu. Tavaline asi. Aga mul olid soovid ja unistused ja ma mõtlesin et ma olen sellest üle. Oli nagu siht olemas.
Meil on nüüd hea elu. On isa ja ema lastel. Me ei joo. Meil pole muret rahadega, on maja ja lastel oma toad. Mine trenni kuhu soovid.
Aga pole rõõmu. On pigem depressiivsust kuigi lapsed ei pea millegi pärast muretsema. Mitte selliste asjade pärast nagu mina-kas ema on kaine, ega täna ei lähe kakluseks, raha pole. Ema täis, mis ma vennaga teen, pean kooli minema.sõimata saab nagunii.
Kas võib olla et see veepeal püsimine ja muud mured hoidsid vaimu selge ja lasksid unistada paremast elust, vihastada iga päev oma elu pärast. Ajul oli mida mõelda. Olid nagu kahe jalaga maal.
Kui elu ongi hea, polegi midagi tahta ja tekib depressioon?

+14
-4
Please wait...

Postitas:
Kägu

Tõsi. Kui igapäevaelu on muresid pilgeni täis (näiteks, kust õhtuks süüa saada lastele), ei ole tühja eksistentsi mõtte üle aega ega tahtmist arutleda.

+13
-1
Please wait...

Postitas:
Kägu

Mulle jääb sellest jutust mulje, et sa saboteerid iseennast, sest sul on kinnistunud mustrid lapsepõlvest. Lapsena olid sa kogu aeg valmis, et kuskilt võib mingi pauk jälle tulla, sest sinu heaolu sõltus su perest, aga nüüd on sul oma elu üle kontroll. Kuna seda n-ö pauku enam ei tule, siis see tekitab ärevust ja sa hakkad ise kaost looma, et seda ärevust maandada. Oled harjunud pinge all elama, võib-olla isegi tunned, et sa ei vääri (nii palju) õnne ja heaolu.

+7
-3
Please wait...

Postitas:
Kägu

Ei. See mulje pole küll see kuidas ma mõtlen.
Ja ma ei mõtle praegusest endast. Vaid endast lapsena ja enda lastest.

+5
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Täpselt nagu füüsilised haigused ei küsi tulles, et mis su rahaline seis on, ei küsi ka vaimse tervise probleemid. Depressioon on haigus ja kalduvus depressioonile on väga individuaalne. On ka multimiljonäre ja väga kuulsaid-armastatud inimesi, kes terve elu depressiooniga võitlevad. Ei loe, et neil on suured majad, mugav elu ja lähedastega kõik hästi.

Ja samamoodi on inimesi, kes elavad väga kitsalt, hoolitsevad seejuures oma erivajadusega lapse eest ja on kõigest hoolimata rõõmsameelsed. Vaimse tervise häireid esineb kõigis ühiskonnakihtides, see ei sõltu sellest kui hea või halb su elu objektiivselt võttes on.

+11
-3
Please wait...

Postitas:
Kägu

Mina usun küll, et hea elu peal on rohkem depressioonis olijaid, kui nende hulgas, kes närutama peavad. Kui inimese põhivajadused (toit, riietus, eluase) on rahuldamata, ei ole tal aega depressiooni põdeda ja oma eksistentsi üle arutleda. Need mõtted tekivad ikka siis, kui kere täis ja vaba aega liiga palju käes. Olen üsna veendunud, et nõukaajal, kui oli palju füüsilisi töid ja keeruline olme, esines depressiooni tunduvalt vähem kui tänapäeval, kui inimeste elu on ülemõistuse lihtsaks ja mugavaks läinud.

+10
-4
Please wait...

Postitas:
Kägu

On ka multimiljonäre ja väga kuulsaid-armastatud inimesi, kes terve elu depressiooniga võitlevad. Ei loe, et neil on suured majad, mugav elu ja lähedastega kõik hästi.

Seda just arutlemegi siin ju, et nende hästi elavate inimeste hulgas on selliseid probleeme palju enam kui puruvaeste ja palgapäevast-palgapäevani elavate inimeste hulgas. Ega asjata ei ütle vanasõnagi “heast elust lolliks läinud”.

+6
-3
Please wait...

Postitas:
Kägu

Ei. See mulje pole küll see kuidas ma mõtlen.

Ja ma ei mõtle praegusest endast. Vaid endast lapsena ja enda lastest.

Sain tekstist niimoodi aru, et endast räägid. Et siis lastel on hea elu, aga nad on depressiivsed?

Neil puudub võrdlus kehvemate tingimustega. Me võime end üritada teiste olukorda panna, aga ei mõista lõpuni seda, mida pole ise läbi elanud. Nende probleemid on teisel tasandil, nad ei pea muretsema oma baasvajaduste pärast.

Kaose keskel elades on aga ainus eesmärk sellest eluga välja tulla. Pole aega kükitada kuskil mustas augus, vaid tegutseda tuleb. Küll rahulikumates oludes see must auk end hiljem trauma näol ilmutab.

+1
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Küll rahulikumates oludes see must auk end hiljem trauma näol ilmutab.

Sa ka arvad nii, et heast elust saab lolliks minna.

0
-1
Please wait...

Postitas:
Kägu

Äkki sinu lapsed ongi sinu trauma kandjad? Kõik kogetu salvestub ja kandub geneetilise mäluga järeltulijatele edasi.

+1
-7
Please wait...

Postitas:
Kägu

Äkki sinu lapsed ongi sinu trauma kandjad? Kõik kogetu salvestub ja kandub geneetilise mäluga järeltulijatele edasi.

Geneetiline mälu…kõlab kuidagi väga uhhuult. Sa usud sellesse?

+4
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Kas saab olla depressioon heast elust? Kui kõik on olemas, kõik soovid saab täidetud ja miski ei tee tõeliselt õnnetuks?

Minu ema jõi. Kodus kakeldi, oli joomist, ma pidin valvama väikest venda kui olin ise laps. Muretsema tema pärast. Ma sain vahel tappa ja igapäev sõimu. Tavaline asi. Aga mul olid soovid ja unistused ja ma mõtlesin et ma olen sellest üle. Oli nagu siht olemas.

Meil on nüüd hea elu. On isa ja ema lastel. Me ei joo. Meil pole muret rahadega, on maja ja lastel oma toad. Mine trenni kuhu soovid.

Aga pole rõõmu. On pigem depressiivsust kuigi lapsed ei pea millegi pärast muretsema. Mitte selliste asjade pärast nagu mina-kas ema on kaine, ega täna ei lähe kakluseks, raha pole. Ema täis, mis ma vennaga teen, pean kooli minema.sõimata saab nagunii.

Kas võib olla et see veepeal püsimine ja muud mured hoidsid vaimu selge ja lasksid unistada paremast elust, vihastada iga päev oma elu pärast. Ajul oli mida mõelda. Olid nagu kahe jalaga maal.

Kui elu ongi hea, polegi midagi tahta ja tekib depressioon?

kas sinu lapsed on depressioonis?

Aga võib olla su vanemad uputasid depressiooni pudelisse!

ja sinu lapsed võivad ju geneetiliselt saada depressiooni alged.

aga üldiselt see tohutu infoväli, sots.meedia ei tee kellegi vaimsele tervisele head.

+1
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Mulle tundub nii et ka rääkime just depressioonist tekitab seda. Sellest räägitakse nii palju et pea igaüks leiab endas deoressiooni.
Nagu sajandivahetusel sündisid kõigil indigolapsed. Iga vanem nägi oma lapses indigot. Eriliselt arukat omapäraste mõtetega last.
Nüüd on saanud aga sellest põlvkonnast deoressiivsete laste põlvkond.

+2
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Küll rahulikumates oludes see must auk end hiljem trauma näol ilmutab.

Sa ka arvad nii, et heast elust saab lolliks minna.

Ei ole ju heast elust. Läbielatud sündmused ei haihtu kuskile õhku ära, need on oma jälje psüühikale juba jätnud.

+2
-3
Please wait...

Postitas:
Kägu

Kui vanemad ei joo ja söögiraha on olemas, siis lapsel mingeid muid muresid nagu ei tohikski olla? Äkki tahaks naabri-Tiinaga mängida, aga Tiina mängib hoopis vastasmaja Kallega. Või ajaloo aastaarvud ei jää meelde ja kontrolltöös tuli kehv hinne ja õpetaja ütles seda klassi ees. Või üldse koolis kiusatakse, sest peale kekatundi pesema minnes kõik näevad, et igal pool karvad juba kasvavad. Jne jne.

+3
-2
Please wait...

Postitas:
Kägu

Nagu rehepapis too sulane. Seepi on söödud, toatüdrukut on karatud. Polegi enam midagi, mida elult tahta.

Nii see läheb, kui oma elu ainult materiaalsele ehitada.

+1
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Kui ma oma seisukohast vaatan, siis üheksakümnendatel oli elu üsna vaene, segane ja keeruline, aga tulevik tundus helge. Nüüd on elu hea, aga kui vaadata üldiselt maailmas toimuvat, siis tulevik tundub tume – on üsna selge, et sellist raiskavat ja mugavat elu me erinevatel põhjustel enam kaua jätkata ei saa, aga häid lahendusi polegi. Noored saavad sellest ka väga hästi aru ja neile tundub kõik mõttetu, perspektiivitu, see masendabki. Mida siin soovida ja unistada, kui maailm on silmnähtavalt teel hukatuse poole ja me kõik oleme selles osalised, võiks öelda, et isegi süüdi?

+4
-1
Please wait...

Postitas:
Kägu

Kas võib olla et see veepeal püsimine ja muud mured hoidsid vaimu selge ja lasksid unistada paremast elust, vihastada iga päev oma elu pärast.

Ajul oli mida mõelda. Olid nagu kahe jalaga maal. Kui elu ongi hea, polegi midagi tahta ja tekib depressioon?

Tooksin sinu tekstist välja just selle lause: ajul oli, mida mõelda.

Võibolla sinu praeguse elu viga ongi see, et sul on vaimselt igav, kuna sa elad (vaimses mõttes) alla oma tegelike võimete? Teisiti öeldes, et see  “lapsed, maja ja labaradori koer” – tüüpi elu on ju ilus küll, kuid ei paku koknkreetselt sinule pinget, kuna sinu aju oleks võimeline palju keerulisemate probleemise lahendamiseks?

Ehk tuleks leida midagi sellist, mis pakuks sinu ajule pinget.

Näiteks:

*koolita ennast spetsialistiks, kes püüab välja töötada ja rakendada uusi ravimeid COVID-i raviks (praegu on COVID-i ravis veel kõvasti arenguruumi)

*hakka spetsialistiks, kes püüab leida lahendusi, kuidas taastuvatest energiaallikatest toodetud ebastabiilse (päikest talvel pole, tuult on vahel palju ja vahel jälle mitte jne) elektri ehk nn. “roheelektri”  tingimustes tagada siiski elektrivõrgu stabiilne varustamine elektriga (praegu on selles vallas ilmselgelt veel arenguruumi – muidu me ei istuks praegu kõrge elektrihinna otsas ega laiutataks käsi, et näe, peame tarbima vanade tehnoloogiatega toodetud ja kõrgete co2 kvoodimaksudega maksustatud elektrit – kuna roheelektrit ei ole hetkel võtta….)

*hakka eripedagoogiks, kes töötab välja ja rakendab uusi meetodeid igasugu käitumis- ja arenguhäiretega laste raviks ja nende paremaks ühiskonda integreerimiseks täiskasvanutena

*hakka spetsialistiks, kes töötab välja ja rekendab uusi meetodeid kriminaalse käitumisega inimete, näiteks vabanenud vangide, võõrustamiseks kriminaalsest käitumisest ja nende integreerimiseks ühiskonda

*hakka spetsialistiks, kes töötab välja ja rakendab uusi meetodeid koduvägivallatsejatate vägivaldse käitumise väljaravimiseks ja/või ohvrite abistamiseks

*hakka poliitikuks (kasvõi kohalikult tasemel) , kes püüab välja mõelda ja rakendada lahendusi, mille korral vastandlikud huvigrupid ühiskonnas/kogukonnas oleksid võimalikult “hundid söönud, lambad terved” seisus ja ühiskond võimalikult suurel määral sidus. Poliitikuid kiruda on ju hea, eks – aga ise poliitikuna midagi ära teha (genereerida häid ideid, leida endale liitlasi, kellega koos neid ideid propageerida ja hääletustel läbi suruda jne, jne. ) – nõuab päris palju mõtlemist, eks?

Nagu eelmistest punktidest näha, pole sugugi raske leida probleeme, mille lahendamine on päris keeruline ja mis annavad ajule päris palju tööd, eks?

Ega see, kui üksiksisik on oma “lapsed, maja ja labradori koer” realiseerinud – see ei tähenda ju veel, ühiskonna tasandil ei oleks probleeme, mis nõuavad tublit ajude ragistamist? On ju nii?

Nii et kui sa tunned, et su elu on igav ja “ajul pole, mida mõelda” – siis hopp-hopp, mitte individualistlikult iseenda (sest iseenda mugavuse oled sa juba saavutanud) – vaid ühiskonna valupunktide heaks oma ajule tööd andma…

+2
-5
Please wait...

Postitas:
Kägu

Mina olen ka seda meelt, et pigem just hea elu põhjustabki depressiooni. Inimesel pole, mille nimel elada ning ta ei tunne, et teda kellelegi vaja oleks. Kehvemates tingimustes on iga inimest VAJA juba lihtsalt pere ellujäämise nimel. Laps, kes nelja-aastaselt pandi kanu peenardelt eemale peletama, oli pere toimimiseks vajalik, ta tunnetas oma tähtsust. Tänapäeval kasvatatakse lapsi nagu printse ja printsesse, neil võib kõik olemas olla, aga nad pole enam vajalikud. Üksi inimene ei sünni lihtsalt emale-isale nunnutamiseks. Sama nt vanainimestega – vanasti oli neil peres oma koht, nüüd ei vaja neid enam keegi. Asi pole armastuses, asi on selles, et inimene vajab tunnet, et ta on vajalik, et ta annab pere toimimiseks oma panuse.

+6
-2
Please wait...

Postitas:
Kägu

Minu tuttav oli kodune proua, kellel on ilus maja, raha, toredad lapsed. Proua genereeris endale pidevalt probleeme, helistas ennustajatele, oli ärevushäiretega ja nii haige nii haige, kuni mees leidis teise ja proua pidi taas tööle minema. Mõte läks kohe mujale, ei olnud enam aega enda õnnetu elu üle arutleda tundide ja päevade viisi. Läks trenni ka ja elu täitsa elamist väärt nüüd. Kadusid ärevus ja lollid mõtted, sest polnud enam aega oma kurba elu haletseda. Vot nii on, et mõni mõtleb endale kõik hädad külge, kuna muidu on igav.

+5
-1
Please wait...

Postitas:
Kägu

Mina usun küll, et hea elu peal on rohkem depressioonis olijaid, kui nende hulgas, kes närutama peavad. Kui inimese põhivajadused (toit, riietus, eluase) on rahuldamata, ei ole tal aega depressiooni põdeda ja oma eksistentsi üle arutleda. Need mõtted tekivad ikka siis, kui kere täis ja vaba aega liiga palju käes. Olen üsna veendunud, et nõukaajal, kui oli palju füüsilisi töid ja keeruline olme, esines depressiooni tunduvalt vähem kui tänapäeval, kui inimeste elu on ülemõistuse lihtsaks ja mugavaks läinud.

Kas ei ole see nii, et paljud inimesed on tänapäeval lihtsalt liiga individualistlikuks kätte ära läinud? Umbes nii, et kui mina olen endale maja ja hea auto juba ära ostnud ja kere head toitu täis söönud – siis hakkan hädaldma, et “uuuuuuuuu… üle mõistuse lihtne ja mugav on, mida ma nüüd teen ja mida ma nüüd enam lahendan?”

Vanasti ehk oli rohkem selliseid… õpetaja Lauri (“Kevade” tegelast mõtlen) tüüpi inimesi. Kes mõtlesid rohkem mitte individualistlikult iseenda, vaid ühiskonna tasandil – aga mida mina saan teha? Ja see ei lasknud ka iseenda “liiga hea” elu üle hädaldama hakata – sest teha/mõelda oli täiesti piisavalt.

Ühesõnaga, et vanasti kuigivõrd elus edasi jõudnud (hariduse saanud jne.) inimesed nägid selles ka mingit märki, et see edasijõudmine on neile antud selle jaoks, et nad ise saaksid midagi omakorda ühiskonnale anda.

Aga tänepäeval inimene rabeleb ennast halvast elust natuke parema elu peale välja… Aga kuna ta on harjunud ainult individualistlikke eesmärke seadma, siis satub ta vaimsesse kriisi. Ja hakkab nõutult mööda psühholooge käima.

+4
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Mina olen ka seda meelt, et pigem just hea elu põhjustabki depressiooni. Inimesel pole, mille nimel elada ning ta ei tunne, et teda kellelegi vaja oleks. Kehvemates tingimustes on iga inimest VAJA juba lihtsalt pere ellujäämise nimel. Laps, kes nelja-aastaselt pandi kanu peenardelt eemale peletama, oli pere toimimiseks vajalik, ta tunnetas oma tähtsust. Tänapäeval kasvatatakse lapsi nagu printse ja printsesse, neil võib kõik olemas olla, aga nad pole enam vajalikud. Üksi inimene ei sünni lihtsalt emale-isale nunnutamiseks. Sama nt vanainimestega – vanasti oli neil peres oma koht, nüüd ei vaja neid enam keegi. Asi pole armastuses, asi on selles, et inimene vajab tunnet, et ta on vajalik, et ta annab pere toimimiseks oma panuse.

Jah,  ka sellest kommentaarist tuleb välja, et väga individualistlik elu ei sobigi paljudele.

Näit. see loosung “Naudi elu!” – ok, mõnele see sobib. Aga paljud aga ei oska selle nautimisega midagi pihta hakata, käed vajuvad lihtsalt rippu… Või siis veel hullem, kaldutakse ennast vaimselt/füüsiliselt hävitama.

Aga kui inimesele anda, kuidas öelda, vähem individualistlikuma ja rohkem kollektiivsema iseloomuga eesmärk ja tegevus – “Näe – neile inimestel on sind/sinu tegevust vaja…”,  tõuseb inimese norus pea: “Oi – kas tõesti?” – ja äkki ta muutub innukaks, tal on äkki motivatsioon mõelda, tegutseda.

Vanasti mõtlesid inimesed kollektiivsemalt. Seetõttu oligi norutajaid (depressiivikuid) vähem.

0
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Heast elust ei lähe keegi lolilks, igavast elust minnakse. Kui tundub et kõik soovid jutskui oleks täidetud ja muid eesmärke pole või pole püstitatud, siis hakkab seisvas vees igav hulpida, ehk peaks hakkama tgusema millelgi nimel jälle

+2
-1
Please wait...

Postitas:
Kägu

Vahet pole, kui vanad su lapsed on. Lase oma lastel iseseisvuda. Lase neil eksida, oma vigadest õppida, lase neil raskusi tunda, ära torma neid kogu aeg päästma. Ära lase neil liiga kaua kodus elada ja hüvesid nautida, mille saamiseks nad ise pole pidanud vaeva nägema.

0
-1
Please wait...

Postitas:
Kägu

Mitte heast elust ei ole depressioon, vaid põhjused depressiivsuseks olid sinu lapsepõlves ja sinu laste praeguses elus erinevad. Praegu on noortel tohutu surve nutimaailma, koolikiusamise jmt tõttu. Ja kiusamine on just nutimaailma tõttu muutunud veel peenemaks, kui see, et keegi tou paneb, või riided täis sülitab.

+6
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Ma küll arvan et nii vähe nagu praegusel ajal kiusamist pole varem olnudki. Varem ei tehtud sellest väljagi. Oli nagu koolielu osa. Nüüd aga on kiva. On psühholoogid. Tegeletakse, räägitakse nii kiusaja kui kiusatavaga. Kas põlkond varem oli midagi sellist? Ära kaeba-oli.
Varem tuli isa või vend parimal juhul kooli juurde ja andis kiusajale mööda kukalt.

+7
-1
Please wait...

Postitas:
Kägu

Ma küll arvan et nii vähe nagu praegusel ajal kiusamist pole varem olnudki. Varem ei tehtud sellest väljagi. Oli nagu koolielu osa. Nüüd aga on kiva. On psühholoogid. Tegeletakse, räägitakse nii kiusaja kui kiusatavaga. Kas põlkond varem oli midagi sellist? Ära kaeba-oli.

Varem tuli isa või vend parimal juhul kooli juurde ja andis kiusajale mööda kukalt.

No õrnukesed ei ole ju täna mitte ainult lapsed, vaid ka täiskasvanud! Müüja vaatas altkulmu, teenindaja tegeles teise kliendiga liiga kaua, võõras mees sõimas tänaval, keegi näitas genitaale – ja selle peale kohe ikka nutetekse mitu peatäit ja joostakse meediasse kaeblema või vähemalt tehakse Perekooli teema. Nagu see H. Sillamaa kaasomandisse ostetud korteri lugu, kõik nutavad ja ringutavad ekraanil justkui oleks kellelgi parandamatu haigus avastatud. Uskumatu minu jaoks ja tõenäoliselt kogu vanema põlvkonna jaoks, kes on pidanud juba varasest noorusest ise elus hakkama saama. Tundub olevat üha süvenev trend.

+2
-3
Please wait...

Postitas:
Kägu

Ma küll arvan et nii vähe nagu praegusel ajal kiusamist pole varem olnudki. Varem ei tehtud sellest väljagi. Oli nagu koolielu osa. Nüüd aga on kiva. On psühholoogid. Tegeletakse, räägitakse nii kiusaja kui kiusatavaga. Kas põlkond varem oli midagi sellist? Ära kaeba-oli.

Varem tuli isa või vend parimal juhul kooli juurde ja andis kiusajale mööda kukalt.

No õrnukesed ei ole ju täna mitte ainult lapsed, vaid ka täiskasvanud! Müüja vaatas altkulmu, teenindaja tegeles teise kliendiga liiga kaua, võõras mees sõimas tänaval, keegi näitas genitaale – ja selle peale kohe ikka nutetekse mitu peatäit ja joostakse meediasse kaeblema või vähemalt tehakse Perekooli teema. Nagu see H. Sillamaa kaasomandisse ostetud korteri lugu, kõik nutavad ja ringutavad ekraanil justkui oleks kellelgi parandamatu haigus avastatud. Uskumatu minu jaoks ja tõenäoliselt kogu vanema põlvkonna jaoks, kes on pidanud juba varasest noorusest ise elus hakkama saama. Tundub olevat üha süvenev trend.

Mitte trend, vaid aeg muutub ja inimesed muutuvad. See “varem oli teisiti” heietamine ei päde enam oleviku kontekstis, need ajad on möödas ega tule tagasi.

+5
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Ma küll arvan et nii vähe nagu praegusel ajal kiusamist pole varem olnudki. Varem ei tehtud sellest väljagi. Oli nagu koolielu osa. Nüüd aga on kiva. On psühholoogid. Tegeletakse, räägitakse nii kiusaja kui kiusatavaga. Kas põlkond varem oli midagi sellist? Ära kaeba-oli.

Varem tuli isa või vend parimal juhul kooli juurde ja andis kiusajale mööda kukalt.

No õrnukesed ei ole ju täna mitte ainult lapsed, vaid ka täiskasvanud! Müüja vaatas altkulmu, teenindaja tegeles teise kliendiga liiga kaua, võõras mees sõimas tänaval, keegi näitas genitaale – ja selle peale kohe ikka nutetekse mitu peatäit ja joostakse meediasse kaeblema või vähemalt tehakse Perekooli teema. Nagu see H. Sillamaa kaasomandisse ostetud korteri lugu, kõik nutavad ja ringutavad ekraanil justkui oleks kellelgi parandamatu haigus avastatud. Uskumatu minu jaoks ja tõenäoliselt kogu vanema põlvkonna jaoks, kes on pidanud juba varasest noorusest ise elus hakkama saama. Tundub olevat üha süvenev trend.

Asi ei ole ju ainult kiusamises või et kas pannakse kellegi õela pilku tähele, vaid ka selles, et tänapäeval on lastele ja noortele väga kõrged ootused, neil endil ja ka vanematel. Koolis õppimises, hobides, ootused, et noorest kasvab edukas täiskasvanu jne – see jooksutab kokku, hirmu ja stressi sellest, et “kas oma olen piisavalt hea” on väga palju.

+5
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Lisaksin veel enda <span style=”background-color: #ffc349; color: #ffffff; font-family: ‘Helvetica Neue’, Helvetica, Arial, sans-serif;”>20:46  </span> kommetaarile, et kui noore inimese muret pisendada selle jutuga, et “mis sul viga, vot minu nooruses…”, siis on see ju veelgi rohkem sunnib kapselduma ja jätab murega üksi. Missugune iganes vanema enda lapsepõlv ka ei olnud, ei saa ju selle pärast võtta seisukohta, nagu lapsel või noorel ei tohikski muret ja stressi olla.

+6
0
Please wait...

Näitan 30 postitust - vahemik 1 kuni 30 (kokku 35 )


Esileht Ilu ja tervis Heast elust depressioon