Teema: Hulluks lähen

Lähen ka hulluks. Õpiabi ja kuhu see nüüd siis kadus? Kui laps ei saanud ennem koolis hakkama siis mis arvate, mis nüüd toimub! Ma ise ei saanud omal ajal rohkem emakeele hindeks kui 3- kuidas ma küll oma last veel peaks õpetama? Ja siis kirjutab mu hala peale õpetaja, las laps kirjutab talle ja palub abi. Laps(11 aastane) on niigi koolis tõrjutu ja omamoodi, ennem poeb voodi alla kui õpetajale kirjutab, sõna otseses mõttes. Kuidas peaks mina temaga nüüd toimima, kui minu töökoht on säilinud ja pean iga päev tööl käima? Tahaks karjuda ja kaevata kuhugi. Ennem õppisime õhtuti koos ja nüüd peavad samasugused lapsed nagu minu oma üksi õppima. Mis arvate palju e-koolis meil küsimärke on?
Kodukontori kohalt võtaks ka sõna. Esiteks, kõigil pole see võimalik ja teiseks eeldab ettevõtte omanik, et sa teed seal tööd. Ma ei tea kuidas teistel, aga karantiinis istudes tegin ma tõesti 8 tundi iga päev tööd ja ei jäänud seal midagi nii lapsega õppimiseks aega.
Teiseks ega see Exel ja tööl kasutatavad spetsiifilised tarkvaraprogrammid sulle küll mingit edu õppimisel ei anna.
Nõustun, ka õpetajatel on raske. Õde räägib sama, kohe hulluks minemas. Tema on algklasside õpetaja, kahjuks teises Eestimaa nurgas, muidu kupataks oma lapse kohe haritud pedagoogi juurde külla 🙂 On vahe kas oled õppinud pedagoog või mingi muu hariduse omandanud. Minule ei õpetatud psühholoogiat ega pedagoogikat. Tundub nüüd, et kõik igatsevad kooli nii lapsed, lapsevanemad ja ka õpetajad.

#3417739:

Küll aitaks hea meelega mõnda hädalist. Oma laps ei vaja üldse abi ja kooli tagasi ka ei igatse – naudib seda, et saab omas tempos kulgeda.

Ma ka aitaks hea meelega mõnda hädalist, kes näiteks eesti keele grammatika reeglitest aru ei saa, nii alates 3. klassi tasemest. Oma laps, 1. klassi poiss, vajab aga praegu hoopis sellist abi, mida sina distantsilt pakkuda ei saa: et keegi seisaks kõrval ja aitaks tal hoida tähelepanu koolitööl ja laseks sõnu nii kaua uuesti lugeda, kuni ta need õigesti loetud saab. Vat see abi on väga ajamahukas ja mul endal on sellest juba päris tõsine väsimus tekkinud.

#3417979:

Ühinen ka halaga. Laps 1 klassis ja kodutööd vahelduvad online klassidega. Täna näiteks oli vaja teha mahukad matemaatika ülesanded, siis oli inglise keele online klass, siis oli vaja teha kunstiprojekt ja seejärel emakeele online klass, siis oli vaja teha emakeele ülesanded ja jälle online klass. Lisaks koolilapsele on veel kodus lasteaialaps, kes ei saa aru, et peab vaikselt olema ja suuremat segada ei tohi. Need online klassid ajavad hulluks, sest pooltel kordadel see programm ei tööta, küll pole pilti, küll pole häält. 7 aastane laps on juba täielikus stressis. Lisaks pean tal kõikide ülesannetega seljas elama sest iseseisvalt ta ei oska õppida. Esimesed nädalad olid okei, nüüd hakkab juba kogu see kammajaa ära tüütama.

Saab ju klassijuhatajale kirjutada ja rääkida oma muret. Või ka klassi listis või Facebooki grupis arutada: sa ei ole ju üksi ja teistel vanematel võib samasuguseid probleeme olla. Kas õpetaja ei ole saatnud mingit rahuloluankeeti või tagasisidevormi? Meil oli esimese nädala järel ja hiljem kooli poolt. On igasuguseid töövorme, mida 1. klassis kasutada. Meil küll tuleb võõrkeel alates 4. klassist, sellega veel muret ei ole. Online-klasse meil ei kasutata, küll mitmesuguseid inernetis täidetavaid ülesandeid. Kui ma tulen lapsele vastu ja loen talle osa juhiseid ette, saab ta need ruttu tehtud. Kui sunnin teda ise lugema, läheb rohkem aega. Joonistamised ja meisterdamised on küll sellised, mille kallal ta nokitseb ise – põhimõttelisel saab ju ka väiksem õde-vend kõrval joonistada-meisterdada, isegi vait ei pea olema. Ja täitsa palju antakse teha lihtsalt matemaatika ja eesti keele õpikust-töövihikust, kontrollida saab internetist.
Seljas elamine on väga tüütu, seda tean omast käest. Aga kui laps teab, et tegematajätmine ei ole variant, siis saab oma asjadega ikka lõpuks valmis. Ja muidugi on tore oma töid galeriis koos teiste omadega näha.