Jätaks nüüd need elementaarsed põhjused nagu puudulik hügieen, vägivaldsus, töötus, alkohol/tubakas/narko, “elab ema juures” jms välja ja räägiks sellest, missuguste nii sisemiste kui välimiste omadustega inimene ei sobi ka parima tahtmise juures mitte kunagi mitte kellegagi?
Jätaks nüüd need elementaarsed põhjused nagu puudulik hügieen, vägivaldsus, töötus, alkohol/tubakas/narko, “elab ema juures” jms välja ja räägiks sellest, missuguste nii sisemiste kui välimiste omadustega inimene ei sobi ka parima tahtmise juures mitte kunagi mitte kellegagi?
Need su näiteks toodud tüübid sobivad ju sageli kellegagi, vähemalt mõneks ajaks. Mitte kunagi mitte kellegagi variant on ilmselt sarimõrtsukas (kes tapab oma partnereid), kuigi oli üks mees, kes ise teadlikult kontakteerus mõrtsukaga (vastas kuulutusele), kes otsis ärasöömiseks inimest (ja ta tapeti ja osaliselt söödi ära). Nii et ära iialgi ütle ei iial.
Inimesed, kes ei oska suhelda. Autistlike inimeste seas on selliseid palju.
Inimesed, kes ei tahagi kellegagi sobida.
Need, kelle latt on ebamõistlikult kõrgel ja kes välistavad inimesi mingite oma välja mõeldud “elementaarsete põhjuste” järgi. Nagu teemaalgatuses toodud “tubakas”. Tunnen tööalaselt mitut (õues) suitsetavat meest, kellel on toredad naised, lapsed ja korras pereelu. Kas nende naised oleks pidanud suhte suitsetajaga “elementaarsel põhjusel” välistama”?
Tuttav naine, 47, sale, keskmiselt kena, haritud – aga kohutavalt kriiiline teiste inimeste suhtes, tunnise jutu käigus jõuab vähemalt 5 märkust sinu kohta teha. Mida vanemaks läheb, seda hullemaks. Enamik tuttavaid hoiab eemale, laste kasvatamise suhtes on vägagi teadlik, nõudlik – loomulikult endal lapsi ei ole. Parem lapsi temaga kokkusaamistele mitte kaasa võttagi.
Igast asjast teeb probleemi, keerab n.ö. vindi üle. Näiteks räägin loo noore kassi tempudest, vaatab ta mind etteheitvalt ja teatab, et ma ei oska oma kassi kasvatada jne.
Kahju temast, ta ise ka kurdab, et näe tuttavad kaovad ära, et ei ole kellelgi aega temaga kokku saada jne.
Need, kelle latt on ebamõistlikult kõrgel ja kes välistavad inimesi mingite oma välja mõeldud “elementaarsete põhjuste” järgi. Nagu teemaalgatuses toodud “tubakas”. Tunnen tööalaselt mitut (õues) suitsetavat meest, kellel on toredad naised, lapsed ja korras pereelu. Kas nende naised oleks pidanud suhte suitsetajaga “elementaarsel põhjusel” välistama”?
See on nende naiste valik kui neile sobib suitsuhais mehe riietel ja suus. Mõnele sobib purjutamine ja mõni kannatab pesematuse haisu ka välja. Mõni saab jagu sellest kui kaaslane võõraid sekspartnereid ja suguhaigusi koju toob, mõni talub peksugi.
No siis ju kõik need inimesed sobivad kellegagi. Sulle ei sobi, aga kellelgi sobib. Eks võib teema ära lõpetada?
Inimesed, kes ei tahagi kellegagi sobida.
Milles seisneb see tahtmine?
Nad tunnevad ennast üksinda suurepäraselt ja teiste inimestega suhtlemine on neile piinarikas, olenemata, kes need inimesed on.
Inimesed, kes ei oska suhelda. Autistlike inimeste seas on selliseid palju.
Autism on haigus mis ei sõltu autisti valikutest.
Paraku võib see kooselu täielikuks põrguks muuta. Eriti kui pealtnäha on tegu täiesti normaalse inimesega ja suure osa ajast suudab ta ennast kontrolli all hoida ka. Nagu paljud hästifunktsioneerivad aspergerid. Ja siis saad ühel hetkel täiesti lambist kaela sellise sõimurahe, et…
Ei sobi paindumatult uhke ja kergesti haavatava egoga inimene, kes ei talu mingeid eriarvamusi.
Selline, kes eeldab, et iga lahkarvamuse korral partneri ainus õige käitumine oleks endale tuhka pähe raputada (“Oh, vabandust, muidugi, kuidas ma üldse sain nii lollisti arvata!”) ja tunnistada tema arvamus jäägitult õigeks. Kui partner jääb oma arvamuse juurde või veel hullem, eeldab temalt, et tehakse mingi kompromiss, on kohe ego haavatud – maruvihane või solvunud.
Tegelikult tuleb vastastikku leppida sellega, et isegi kõige parema sobivuse juures pole teine inimene sinu täpne koopia ning on asju, millest mõeldakse erinevalt ja jäädaksegi eriarvamusele. Kui eriarvamuste olemasolu millegi koos tegemist ei takista – siis tuleb need lihtsalt teadmiseks võtta. Kui eriarvamus on sellises asjas, kus tuleb midagi koos teha, siis tuleb leida praktiline kompromiss.
Inimesed, kes ei oska suhelda. Autistlike inimeste seas on selliseid palju.
Autism on haigus mis ei sõltu autisti valikutest.
Kas ma olen kusagil öelnud, et sõltub? Nentisin lihtsalt fakti.
Eeldasin siiski, et sa ei hakka siin kellegi süüd otsima või nõiajahti pidama ja vastasin neutraalselt. Nüüd, kui selgub, et sinu teemaalgatuse taga on mõni negatiivne emotsioon, siis täpsustan, et teistega sobimine polegi väga tihti oma teha. Ja kui sa mõnda inimest ei salli, siis selle põhjuseks ei pruugi olla temapoolne tahtlik tegevus. Mõnikord inimesed ei sobi omavahel. See ei tähenda, et kumbki neist ei võiks sobida kellegi teisega.
Inimesed, kes ei oska suhelda. Autistlike inimeste seas on selliseid palju.
Autism on haigus mis ei sõltu autisti valikutest.
Paraku võib see kooselu täielikuks põrguks muuta. Eriti kui pealtnäha on tegu täiesti normaalse inimesega ja suure osa ajast suudab ta ennast kontrolli all hoida ka. Nagu paljud hästifunktsioneerivad aspergerid. Ja siis saad ühel hetkel täiesti lambist kaela sellise sõimurahe, et…
See, et inimene, kes sind sõimab, poeb autismi diagnoosi taha peitu, ei tähenda tingimata, et tema diagnoos oleks õige, või et sellist käitumist peaks tingimata sellise diagnoosiga õigustama või et selline diagnoos kutsub alati ja igas suhtes esile sellise käitumise.
Autismispektri häirega (päris diagnoos) inimesed, keda mina tunnen, ei sõima lambist ega rahena, nende pingeseisundid (mis ei pruugi sugugi sõimamises avalduda) moodustavad pideva, ülesaamatu mustri. Hästi loetava mustri sealjuures. Mitte midagi ei toimu “lambist”.
Kahjuks olen jah oma elus näinud ka inimesi, kes oma vastikut käitumist õigustavad Aspergeri sündroomi diagnoosiga. Üks selline mees oli valelik liiderdaja ja vägivaldne – mitte kumbki nendest omadustest ei ole autismispektri häire sümptom.
Inimesed, kes ei oska suhelda. Autistlike inimeste seas on selliseid palju.
Autism on haigus mis ei sõltu autisti valikutest.
Kas sa arvad, et mittesobimine sõltub valikutest? Küsisid ju nende kohta, kes ka parima tahtmise juures ei sobitu kellegagi. Osad autistid on tõesti sellised, kes ei sobitugi kellegagi. Ja leidub loomulikult ka neid, kes endale siiski sobiva leiavad. Aga keerulisem on see kindlasti kui mitteautistidel.
Lisaks autismile võivad ka mingid psüühikahäired inimese nii erinevaks teha, et on raske sobida. Isiksushäired, bipolaarsus, skisofreenia, … Ja isegi nende kõigi puhul võib siiski leiduda inimesi, kes nende kiiksudega sobituvad ja nad saavad suhte luua.
Tuttav naine, 47, sale, keskmiselt kena, haritud – aga kohutavalt kriiiline teiste inimeste suhtes, tunnise jutu käigus jõuab vähemalt 5 märkust sinu kohta teha. Mida vanemaks läheb, seda hullemaks. Enamik tuttavaid hoiab eemale, laste kasvatamise suhtes on vägagi teadlik, nõudlik – loomulikult endal lapsi ei ole. Parem lapsi temaga kokkusaamistele mitte kaasa võttagi.
Igast asjast teeb probleemi, keerab n.ö. vindi üle. Näiteks räägin loo noore kassi tempudest, vaatab ta mind etteheitvalt ja teatab, et ma ei oska oma kassi kasvatada jne.
Kahju temast, ta ise ka kurdab, et näe tuttavad kaovad ära, et ei ole kellelgi aega temaga kokku saada jne.
See on tõesti naiste levinud viga. PIDEV VIRIN JA IRISEMINE. Kogu aeg leitakse üles midagi, mille kohta märkus teha.
Naisterahvas, minu hea tuttav, kes ei tahagi kellegagi sobida. Ta on alati laitmatult viisakas ja ma ei usu, et ta oleks iial konflikti sattunud ja ma ei kuule iial tema suust ka midagi halba kellegi kohta. Ka ei ole ta autist, käib sünnipäevadel ja kokkutulekutel, vestleb rahulikult, algatab ka ise vestlusi, kui vaikus piinlikuks kisub.
Aga mitte kunagi ei soovi ta kellegagi väljaspool selliseid üritusi suhelda. Tal pole mobiiltelefoni (st on, aga ta hoiab seda tööl sahtlis, see on ainult tööasjadeks), tal pole lauatelefoni, ta käib igal pool üksi, ta ei helista ise kunagi kellelegi, ta ei vaja mingit inimlikku kontakti. Loeb, jalutab, käib restoranis, teatris, kontserdil ja kinos. Jalutab koeraga, teeb trenni (loomulikult üksi metsajooksu). Sõidab palju Eestis ringi, välismaal ka.
Mitte keegi ei tea, kus ta elab – isegi mina, kes ma suhtlen temaga 25 aastat. St ma tean umbes piirkonda (maakonda), aga see on ka kõik.
Ta ise ütleb, et ei vaja üldse teisi inimesi, kuigi põhimõtteliselt need meeldivad talle küll eemalt vaadata. 8-9 aastat oma elust elas ta kuskil Siberis, üksi, nii et 20 km ümberringi polnud teist inimest. Tagasi Eestisse tuli, kui siin oli vaja kinnisvara üle võtta.
Tal on olnud paar suhet nooremana, kõik kestsid umbes nädala. Ise ütleb, et inimesed teda ei sega, aga vaja pole neid tema ellu üldse. Kui siis ainult arsti, müüja, raamatukogutöötaja rollis, aga mitte sügavamaks suhtlemiseks.
Kui mina soovin temaga suhelda, siis ma saadan talle tööle üürikontorisse kirja (paberil) ja kutsun ta näiteks sünnipäevale. Ta tuleb ei tea kustkohast ja läheb pärast sinna tagasi, ikka üksi. Töötab ka üksi, tõlgib vist või toimetab. Inimesed ei huvita teda, aga ta ei põlga ega karda neid. Lihtsalt pole huvitav.
See viimane “…tuleb ei tea kustkohast ja läheb pärast sinna tagasi” inimene tundub nii huvitav ja lahe. Palju lahedam kui kõigiga sobituvad sotsiaalsed liblikad, mida peetakse normiks ja tegelikult on nii igav.
Naisterahvas, minu hea tuttav, kes ei tahagi kellegagi sobida. Ta on alati laitmatult viisakas ja ma ei usu, et ta oleks iial konflikti sattunud ja ma ei kuule iial tema suust ka midagi halba kellegi kohta. Ka ei ole ta autist, käib sünnipäevadel ja kokkutulekutel, vestleb rahulikult, algatab ka ise vestlusi, kui vaikus piinlikuks kisub.
Aga mitte kunagi ei soovi ta kellegagi väljaspool selliseid üritusi suhelda. Tal pole mobiiltelefoni (st on, aga ta hoiab seda tööl sahtlis, see on ainult tööasjadeks), tal pole lauatelefoni, ta käib igal pool üksi, ta ei helista ise kunagi kellelegi, ta ei vaja mingit inimlikku kontakti. Loeb, jalutab, käib restoranis, teatris, kontserdil ja kinos. Jalutab koeraga, teeb trenni (loomulikult üksi metsajooksu). Sõidab palju Eestis ringi, välismaal ka.
Mitte keegi ei tea, kus ta elab – isegi mina, kes ma suhtlen temaga 25 aastat. St ma tean umbes piirkonda (maakonda), aga see on ka kõik.
Ta ise ütleb, et ei vaja üldse teisi inimesi, kuigi põhimõtteliselt need meeldivad talle küll eemalt vaadata. 8-9 aastat oma elust elas ta kuskil Siberis, üksi, nii et 20 km ümberringi polnud teist inimest. Tagasi Eestisse tuli, kui siin oli vaja kinnisvara üle võtta.
Tal on olnud paar suhet nooremana, kõik kestsid umbes nädala. Ise ütleb, et inimesed teda ei sega, aga vaja pole neid tema ellu üldse. Kui siis ainult arsti, müüja, raamatukogutöötaja rollis, aga mitte sügavamaks suhtlemiseks.
Kui mina soovin temaga suhelda, siis ma saadan talle tööle üürikontorisse kirja (paberil) ja kutsun ta näiteks sünnipäevale. Ta tuleb ei tea kustkohast ja läheb pärast sinna tagasi, ikka üksi. Töötab ka üksi, tõlgib vist või toimetab. Inimesed ei huvita teda, aga ta ei põlga ega karda neid. Lihtsalt pole huvitav.
Arvata võib et venelaste agent.
mina tean paari inimest kes on ise öelnud et nad ei soovigi kellegagi sobida – selleks et olla pikalt suhtes peab ikka mingil määral olema nõus enda muutmisega, oma eluharjumuste kohandamisega, arvestamisega, kompromisside ja järeleandmistega jne. Ja nemad ei soovi.
Algul tundusid need inimesed tohutult tugevad mulle kes ütlesid et nad ei tahagi kellegi teise järgi oma elu ja olu ümber teha vähimalgi määral ja on parem üksi. Pärast pikemaajalist tundmist aga on arvamus neist muutunud – on vaja küll tugevust et olla üksi aga need inimesed ei taha ka mitte kellegi teisega eriti arvestada ega kompromissidele minna ega järeleandmisi teha ega isegi natuke pehmemalt oma arvamust välja öelda delikaatsetes olukordades. Ja see teeb lähedama sõpruse päris raskeks kui alati on tema moodi või üldse mitte.
Kõik kõigiga ei sobi ja ei peagi, minu tutvusringonnas elab autist kenasti pereelu. Neile sobib see saavad kenasti hakkama. Mina võin vabalt suhelda inimestega ja mõnega on ka parem klapp, aga sisuliselt sellega see piirdubki. Võimalik, et kõrvalt vaatajale tundub see veider ja näe sindrinahk ei sobi kellegagi, aga mina olen rahul. Ei vaja kedagi enda kõrvale, et tunda end täiuslikuna…
Igasuguste isiksusehäiretega inimesed.
Nartsisisstlikud inimesed, paranoilised inimesed, borderline tüüpi jne, neid on palju – http://peaasi.ee/mis-on-isiksushaired/
Kõige hullem on, et tihti tutvudes ei paista need omadused kohe üldse välja ja hakkavad avalduma ja elu tugevalt segama pikkamööda aja jooksul. Ikka vabandad teist välja, et tal ongi keeruline iseloom, raske lapsepõlv, see käitumine polegi nii hull … tahad ju lähedast inimest aidata, loodad et ta muutub jne, aga ei – seda ei juhtu kunagi! Selline inimene ei saa tavaliselt ise arugi, et tema juures on midagi valesti, alati on teised süüdi. Ja paljud sellistest ei taha sugugi üksi olla, vaid otsivad vägagi suhteid (et saaks teiei ära kasutada enda huvides)
Lõpuks lõpetavad ka kõik need teised inimesed, kes sellistega tihedalt kokku peavad puutuma või “romantilises suhtes on” sügava depressiooni, ärevushäirete ja muude selliste jamadega.
Pikemalt sellistest inimestest saab lugeda Joe Navarro raamatust Ohtlikud inimtüübid. Kokkuvõte: https://www.kohalolu.com/ohtlikud-inimtuubid/
Need ongi kõik isiksusehäiretega inimesed (õnneks kõik mitte ohtlikud, välja arvatud see paindumatu egoga inimene)
Ta ise ütleb, et ei vaja üldse teisi inimesi, kuigi põhimõtteliselt need meeldivad talle küll eemalt vaadata
Ei sobi paindumatult uhke ja kergesti haavatava egoga inimene, kes ei talu mingeid eriarvamusi.
Selline, kes eeldab, et iga lahkarvamuse korral partneri ainus õige käitumine oleks endale tuhka pähe raputada (“Oh, vabandust, muidugi, kuidas ma üldse sain nii lollisti arvata!”) ja tunnistada tema arvamus jäägitult õigeks. Kui partner jääb oma arvamuse juurde või veel hullem, eeldab temalt, et tehakse mingi kompromiss, on kohe ego haavatud – maruvihane või solvunud.
Tuttav naine, 47, sale, keskmiselt kena, haritud – aga kohutavalt kriiiline teiste inimeste suhtes, tunnise jutu käigus jõuab vähemalt 5 märkust sinu kohta teha.
Nad tunnevad ennast üksinda suurepäraselt ja teiste inimestega suhtlemine on neile piinarikas, olenemata, kes need inimesed on.
Paljud Kohviveskid on oma Johni leidnud sellegipoolest.
ennasttäis ülbikud, ülimalt madala ensehinnanguga, mingi vaimse kõrvalgekaldega – nartsissistid, psühhopaadid.
Jätaks nüüd need elementaarsed põhjused nagu puudulik hügieen, vägivaldsus, töötus, alkohol/tubakas/narko, “elab ema juures” jms välja ja räägiks sellest, missuguste nii sisemiste kui välimiste omadustega inimene ei sobi ka parima tahtmise juures mitte kunagi mitte kellegagi?
See kõlab täiesti ebareaalsest, et inimene kes annab oma parima, et kellegagi sobida, ei sobi mitte kunagi mitte kellegagi? See ei ole ju võimalik 🙂 Kes otsib, see leiab ning igaühe jaoks on kuskil keegi.
ennasttäis ülbikud, ülimalt madala ensehinnanguga, mingi vaimse kõrvalgekaldega – nartsissistid, psühhopaadid.
Sellised on kõik ju suhtes.
Autismispektri häirega (päris diagnoos) inimesed, keda mina tunnen, ei sõima lambist ega rahena, nende pingeseisundid (mis ei pruugi sugugi sõimamises avalduda) moodustavad pideva, ülesaamatu mustri. Hästi loetava mustri sealjuures. Mitte midagi ei toimu “lambist”.
Mind huvitaks vägagi saada rohkem teavet aspergerite pingeseisundi kohta. Kas oskad ehk soovitada mingit lugemisvara sel teemal? Hetkel ma ilmselt lihtsalt ei mõista, kuidas sellises pingeseisundis inimene ennast (igapäevaselt) tunneb.
Ja muide, vabalt võib see seisund lõpuks vallanduda sõimus, täpselt nagu aspergeritest lastel võib see vallanduda märatsemises.
Ma ei oska seda kirjeldada, kuid selliseid inimesi on mõlemast soost ja igas vanuses. Sellised viiekümneseks saanud oma arvates veel noored ja kobedad. Teine tüüp on juba suhtes olevad, kuid ikka arvamusel, et mujal on rohi rohelisem ja päike kollasem. Mõlemad on ebameeldivad.
Autismispektri häirega (päris diagnoos) inimesed, keda mina tunnen, ei sõima lambist ega rahena, nende pingeseisundid (mis ei pruugi sugugi sõimamises avalduda) moodustavad pideva, ülesaamatu mustri. Hästi loetava mustri sealjuures. Mitte midagi ei toimu “lambist”.
Mind huvitaks vägagi saada rohkem teavet aspergerite pingeseisundi kohta. Kas oskad ehk soovitada mingit lugemisvara sel teemal? Hetkel ma ilmselt lihtsalt ei mõista, kuidas sellises pingeseisundis inimene ennast (igapäevaselt) tunneb.
Ja muide, vabalt võib see seisund lõpuks vallanduda sõimus, täpselt nagu aspergeritest lastel võib see vallanduda märatsemises.
Tead seda tunnet, kui kivike on kinga sees, aga pole võimalust seda välja õngitseda? Kõndida ju saab, seistes pole väga vigagi, aga no häirib, noh. Aspiel on tavaliste inimeste maailmas sageli umbes samamoodi — hakkama saab, aga miski hõõrub.
& pole ime, kui mingil hetkel laias kaares lendavad kivi, king & kindluse mõttes veel teine king takkajärele. Pärast on endal ka paha, aga mis see enam aitab.
See teema on suletud ja siia ei saa postitada uusi vastuseid.
