Teema: Introverdina/sotsiaalärevikuna töökollektiivis

Hmm, tundub et sa ei ela eriti neid asju, mida teed. Mainid, et käid trennis ja loed ning vahel käid mehega väljas ka – siin on ju küll ainest, millest rääkida. Avalda arvamust mõne teose kohta või mingeid mõtteid mis maailm tekitab viimati loetud uudistega. Kuula, mida lauas räägitakse ja siis vinna end kuidagi poole sõidu pealt vagunisse. Alguses võib kohmakalt välja kukkuda, aga mis seal kaotada on. Kui soovid suhelda.

Teine suund mida võtta on aktsepteerida, et pole suurem asi kohvipausijutustaja, aga miks peaksidki?

Ma ise samasugune, aga sinuga võrreldes olen õppinud olema sotsiaalsem. Võin tunda teiste vastu huvi, küsida, kuidas neil nädalavahetus läks vms.

Alati ei peagi midagi rääkima, nt kohvinurgas. Seal võin kolleegi lihtsalt teretada ja oma kohvi võtta, punnitatud small talk oleks nagunii kentsakas. Kui tahab minuga suhelda, siis rääkigu või küsigu ise midagi 🙂

Ma olen lihtsalt endaga rahu teinud, olen selline, nagu olen ja endale olen ma sellisena armas.  Ära keskendu liiga palju sellele, mida teised sinust arvavad. Inimesed on kõik erinevad ja sul on õigus olla täpselt selline, nagu oled.

Ma ennast introverdiks ega ammugi sotsiaalärevikuks ei pea, aga mõned kohad tundsin teemaalgatuses ära. Suudan suhelda küll ja kooliajal võeti kampadesse ka, aga sela olin ka pigem selline vaikne kõrvalvaataja. Small talki võin ka rääkida, aga ise pea-aegu kunagi algataja pole, seega kui keegi minuga rääkima ei tule, siis olengi selline kõrvalseisja ja kuulaja.

Eriti teravalt tundsin seda laste lasteaia ja algkooli eas, kõik emad said omavahel nagu sõbrannadeks, minul tekkis vestlus ainult nendega, kes ise minuga juttu alustasid. Klassijuhatajaga sõbrannatasid ka paljud, tegelikus elus tõenäoliselt mitte, aga kooli üritusetel jäi selline mulje. Tundsin ennast ka üsna introverdi ja valge varesena.

Lugusi jagada ja juhtumusi jutustada oleks küll, aga imelik oleks neid lihtsalt niisama rääkima hakata, seda siis natuke võõramate inimestega.  Tööl lähemate kolleegidega küll räägin ja siis mul mingit tõrget pole, aga lugu ise jääb mõnelauseliseks.

#3579963:

Ma ise samasugune, aga sinuga võrreldes olen õppinud olema sotsiaalsem. Võin tunda teiste vastu huvi, küsida, kuidas neil nädalavahetus läks vms.

Alati ei peagi midagi rääkima, nt kohvinurgas. Seal võin kolleegi lihtsalt teretada ja oma kohvi võtta, punnitatud small talk oleks nagunii kentsakas. Kui tahab minuga suhelda, siis rääkigu või küsigu ise midagi ????

Ma olen lihtsalt endaga rahu teinud, olen selline, nagu olen ja endale olen ma sellisena armas. Ära keskendu liiga palju sellele, mida teised sinust arvavad. Inimesed on kõik erinevad ja sul on õigus olla täpselt selline, nagu oled.

Üldjuhul kolleeg mõtleb sama, et kui tahab küll siis ise teema ülesse võtad ja ongi kaks häbelikku kohvitajat, kes pärast omа laua taga mõtlevad, et ei tea mida too minust nüüd mõtleb küll !

#3579950:

Ma ei oska tühisest asjast suurt juttu kokku keerutada nagu mõni oskab. Enamasti vastan küsimustele konkreetselt ja 1-2 lausega.

#3579950:

Mida arvate sellisest tagasihoidlikust inimesest?

Wau!  Minus tekitavad sellised inimesed turvatunde ja usalduse.  Ma ei viitsi tühja lahmimist  kuulata, väsitav on.  Lobisemine on teise inimese kogemus ja sul ei ole sellega midagi peale hakata.  Ära muutu, ole just selline nagu oled.

#3580044:

Mul on sotsiaalne ärevus, lähen seltskonnas täiesti lukku, suu nagu ei tuleks lahti ja kui vahel on tulnudki mõni sõna, kõlab mu hääl mulle endale täiesti võõrana. Raske on see, et käin ka kõrgkoolis ja oi kui rasked on mulle grupitööd. Ei tea, kas keegi suudab üldse selliseid inimesi aidata? Äkki on mõni ravim olemas?

Sa oled endale sisestanud ja valmis mõelnud, et sul on probleem. Kas siis sellepärast peaks hakkama tablette neelama.  Julgen väita, et sa oled  hea kuulaja, tõsimeelne süveneja ja  kaasmõtleja. Inimene, Sa oled puhas kuld ju.  Mis sa grupitöid võõrastad, kool ongi ju koht kus saab kõike harjutada.  Mis on grupitöö mõte? Et mitu pead mõtleks,  teema areneks ja sünniks uusi ideid ja mõtteid. Mis siis saab kui sa hakkaksid mõtlema, et mina olengi selline ja kellele ma ei sobi, siis see on tema, mitte sinu probleem.

See on sul juba mitmes samalaadne teema.

Ma sind üldse ei tea ega tööta sinuga koos. Seega küsimus on üldse, mida arvavad sinust sinu töökaaslased, mitte mina. Seda, mida keegi meist arvab, me lõpuni ei tea. Sul on töökoht, järelikult oma tööd sa oskad. See, et sa sööd kodust kaasavõetud toitu, on normaalne. Sedasi teevad paljud. Tõrjutud sa ilmselt pole, kui sa istud kolleegidega koos ja kuuled kolleegide jutuajamisi pealt. Küll aga võid sa jätta ise teisi tõrjuva ja uhke mulje endast, sest keegi ju ei tea, miks sa vaikid ja eelarvamustega inimesed mõtlevad pigem ise mingi põhjuse välja kui et küsivad sinu käest tegelikku põhjust. Seega võid ju teistele mainida, et ma sooviksin väga midagi sekka öelda, sest teie jutt tundub nii huvitav, aga põen sotsiaalset ärevust ja pea on mõtetest tühi kui satun seltskonda. Ärge mõelge minust midagi valesti, et ma selline olen.

#3579950:

Osad inimesed on lihtsalt nii ladusad suhtlejad, et ei saagi midagi vahele öelda, jutt põrkub nagu pall 3-4 inimese vahel ja mina ei suuda sinna vahele midagi torgata.

Mul on ka nii. Kui inimesi on palju, siis ma ei suuda vestluses osaleda.

Sa võid proovida siis üks-ühele töökaaslastega väikestviisi vestlust arendada. Võta näiteks eesmärgiks, et püüad päeva jooksul vähemalt ühe inimesega väike minivestlus (kasvõi 2 lauset) maha pidada. Küll see suhtlemisoskus areneb, kui vaikselt alustada ja ärevus väheneb ka, kui ennast edusammude eest tunnustad.

Samuti võib pöörduda mõnesse psühholoogilist abi pakkuvasse asutusse. Tehakse grupiteraapiaid sotsiaalärevuse all kannatavatele inimestele, vajadusel toetatakse seda ka ravimitega.

Seda kõike muidugi juhul, kui sa tahad oma ärevust vähendada ja natuke rohkem või mugavamalt suhtlema hakata. Kui ei taha, siis ei pea oma ärevusega tegelema, võid rahulikult endassetõmbunud olla.

Ma ei oska tühisest asjast suurt juttu kokku keerutada nagu mõni oskab. Enamasti vastan küsimustele konkreetselt ja 1-2 lausega.

Miks alati taolistes teemades mainitakse, kuidas suhtlejad inimesed räägivad TÜHISTEST asjadest? Tõepoolest, miks peaks keegi tahtma sinuga suhelda, kui sa nimetad tema juttu tühiseks?

#3580385:

Sest see, mis suppi eile keegi õhtuks sõi, on tõesti tühine info.

…. ja sa räägiksid pigem….?
(lisa, mis teemal)

#3580044:

Mul on sotsiaalne ärevus, lähen seltskonnas täiesti lukku, suu nagu ei tuleks lahti ja kui vahel on tulnudki mõni sõna, kõlab mu hääl mulle endale täiesti võõrana. Raske on see, et käin ka kõrgkoolis ja oi kui rasked on mulle grupitööd. Ei tea, kas keegi suudab üldse selliseid inimesi aidata? Äkki on mõni ravim olemas?

Kui võimalik, mine suhtlemistreeningule. Mina võtsin sellise kursuse ülikoolis ja sain sealt tagasisidet, et teised ei märka murdosagi ärevusest, mis minu meelest kõigile nähtav on ja sain teada  palju muud kasulikku. Kuigi ma olen suhtlusolukordades endiselt ärev, suudan ma enda mõtteid suunata ja paremini toime tulla.

Sünnipäeva puhul tee nagu teisedki. Kui on kombeks teha tort, pane sinagi tort lauale. Kui teised toovad nii magusat kui soolast, tee samamoodi.

#3579950:

Ma ei oska tühisest asjast suurt juttu kokku keerutada nagu mõni oskab.

Sellised on need kõige tüütumad, kes mingist tühjast-tähjast lakkamatult plädisevad. Ma tavaliselt keeran vaikides ümber ja lähen minema, kui mõne sellisega kahekesi jään.

#3580534:

Loomulikult! Teised teenivad 1500€ kuus ja tema võibolla 800€ kuus. Tee nagu teised! Las lapsed kodus nälgivad nädal aega peaasi, et ise tööl saad olla “nagu teised”! Päriselt ka, mis teil on selle töö juures välja tegemisega, mingi maniakaalne jooma ja söögihullus!?! Enamus kontoris töötavad on ülekaalulised ja laisad purakad ja ikka vaja endale igal võimalikul viisil pekki kasvatada.

Sul ikka jagub seda armsust kaasfoorumlastele!
Pihta sa muidugi ei saanud, mida see postitaja üldse soovitas.

#3580376:

Ma ei oska tühisest asjast suurt juttu kokku keerutada nagu mõni oskab. Enamasti vastan küsimustele konkreetselt ja 1-2 lausega.

Miks alati taolistes teemades mainitakse, kuidas suhtlejad inimesed räägivad TÜHISTEST asjadest? Tõepoolest, miks peaks keegi tahtma sinuga suhelda, kui sa nimetad tema juttu tühiseks?

Sest PK ärevik- introvertide jaoks on kõik teised nii tühised ja kasutud inimesed, ainult nemad on sügavad, hingelised ja intelligentsed. Tegelikult pigem suhtlemispuudega foobikud, kes kardavad teretamist, telefonikõnesid ja sünnipäevi.