Ma kardan, et need, kes ei viitsi pingutada ja elavad nn vaba elu, ei saagi aru nendest, kes pingutavad ja mh kasvatavad lapsi. Nad reaalselt ei taju, kui suur erinevus see on. Ei usu, et need täies elujõus elatisevõlglased reaalselt teevad sama palju tööd ja näevad vaeva nagu mina tööinimese ja üksikemana. 99% nendest kindlasti mitte, erandeid on muidugi alati.
Tuli meelde üks tuttav mees, kes maksab elatist, teenib põhipalgana ilmselt midagi keskmise palga sarnast, teeb vajadusel ületunde ja lisatöid, üritab karjääriredelil edasi liikuda ja võtab last ka tihti enda juurde (mitte ainult siis, kui tal mugav). Tema kõrval ma tõesti ei hakkaks jaurama, et mul laps alati minu juures ja seega ma ikka näen palju rohkem vaeva. Samas, ta pole ka elatisevõlglane.
Selle mehe puhul jah. Aga maha jäetud isa ei peaks hakkama end lõhki kiskuma. Kui naised ei taha “laste pärast” koos elada, siis miks peaks ärapõlatud mehed “laste pärast” kalevipojaks hakkama? 50/50 seis ju! Miks siis selle mehe raha peaks kõlbama?!
