Teema: Isadepäev, ja ei ühtegi selleteemalist sõnavõttu?

Kas sellepärast peab kontakti otsima, et sünnitunnistusel on mingi mehe nimi isa kohapeal. See ei ole ema süü, kui laps ei taha, isa pole järelikult väärt ja tasemel. Lihtsalt nö. linnuke kirjas midagi vaja teha pole. Kõik isad ei väärigi isa tiitlit, selles ei ole vaja ema süüdistada vaid isa võiks järeldused teha ja peeglisse vaadata. Kui on hea lapsevanem, siis küll see laps ise ka selle tee leiab, et meeles pidada.

Eks palju oleneb sellest, kuidas on lahku mindud. On nii selliseid lahuselavaid isasid, kes hoolivad lastest ja kellele ei ole kahju isadepäeval rõõmu valmistada, kui ka selliseid, kellest kauge kaarega eemale hoitakse, ka isadepäeval.

Ja oma tuttavate pereellu sisse sa ei näe nagunii piisavalt hästi, et teada kuidas ja kui palju suheldakse. Kõige vähem on sinu asi aga kommenteerida, mida nad peaks või ei peaks tegema.

Isa on lapse jaoks ikka tähtsal kohal ja laps ei oska veel mõelda nagu täiskasvanu. Kui lahuselava isa laps ka saab haiget seetõttu, et isa pole isadepäeval olemas, siis saagu vähemalt otse isa käest see hingehaav kätte, ema ei saa takistada seda kui laps soovib isaga kontakti võtta. Muidu pärast hakkab veel ema süüdistama, et tema ei lubanud isaga suhelda ja mõtleb oma isale kuldse kuu selga, kuidas isa nii kangesti tahtis suhelda, aga paha ema ei lubanud.

Mu enda tutvusringkonnas selliseid peresid ei ole, kes SUNNIKSID lapsi isadepäeval isaga suhtlema, lapsed ikka ise soovivad seda. Ma arvan, et ka sinu tuttavate seas keegi ei sunni oma lapsi.

“Isa on see, kellele sa vaatad alt üles, ükskõik kui pikaks sa oled juba sirgunud.    Tundmatu autor”.  Südamlikku isadepäeva kõikidele  isadele! Täname ka neid isasid, kes lastele rahaülekandeid teevad, tänu sellele rahale on lapsed toidetud ja kaetud.

#3585160:

aga miks survestavad emad sellistele isadele helistama ja head isadepäeva soovima?

Palun kirjelda, kuidas see survestamine täpsemalt käib?

#3585165:

#3585164:

#3585160:

aga miks survestavad emad sellistele isadele helistama ja head isadepäeva soovima?

Palun kirjelda, kuidas see survestamine täpsemalt käib?

Antakse telefon kätte ja kästakse helistada.

Issandjumal, peaaegu sedasama tegin ma viimasel isadepäeval omaenese mehega (tal poleks muidu meeleski olnud oma isale helistada).

Kes sunnib last joonistama kaarti isale, kes ei suhtle, ei aita ega täida isegi oma materiaalselt kohust? Ma ei tea küll kedagi. Pigem ikka need emad püüavad igati vältida, et see “issi” ühel hetkel pärast aastaid ignoreerimist välja ilmuks ja hirmus isaks hakkaks. Näiteks siis, kui laps on 19.

#3585034:

Ma ei ole küll ei ema ega uus ega vana naine, aga lahkuläinud lastega tuttavaid on küll. Mind paneb imestama emade sund lapsi isasid isadepäeval “meeles pidada”, mõtlen neid isasid, kes lastega pea et ei suhtlegi. Miks te seda teete? Tahate jõuga hoida kontakti, mida enam ei ole või tahate isade südametunnistusele vajutada? Miks? Last te ju ära ei peta. Mis see telefonikõne isale annab? Või lapsele?

On ema ja isa millised tahes, emaks ja isaks jäävad nad ikkagi. Sellist meelespidamist on vaja juba selleks, et võetaks tõsiselt oma emaks ja isaks olemist.  KUidas siis sina OMA isa meeles pidasid. Võtad teiste kallal, aga sa ise? Sa ei saaks siin kirjutada, kui sul ei oleks Isa. Miks sa õiendada emade kallal, kes ehk tunnevad süüd, et pole suutnud lapse anda täisperekonnas kasvamist ja seetõttu tahavad lapsele paremat tulevikku. On isa milline tahes, seda, et ta on andnud oma osa, et laps saaks sündida, seda tuleb väärtustada ja elukaaslast tuleb korralikult valida, seetõttu on vaja väga selgelt teadvustada, millised on enda vanemad olnud ja teha järeldusi kui hakkab ise mõtlema pereloomise ja laste sündimise peale.

Mida annab kui isale helistab laps ja soovib head isadepäeva? No annab teadmise, et ta on lapsel meeles ja oluline. Kui teemaalgataja peab silmas mehi, kes üldse oma lastega ei suhtle, no kohe üldse, siis jah, ma saan murest aru. Aga on palju mehi, kes näevadki oma lapsi kord kuus sest vahemaad on suured, maksavad elatist. Ja siis ei soovita head isadepäeva ka. No ei ole vast parim tunne.

No meie kärgperes on ema kes on kõik teinud selleks , et laps ei helistaks oma isale. Kui ta oli väiksem, siis lausa keelati.

Maailm on mitmekesine.

Ju igal emal on oma motiivid miks ta ühel või teisel viisil käitub.

Halb on vaid see kui iseenda pettumust ja elamata elu elatakse välja lapse peal.

Ma arvan, et kui isa just vägivaldne ei olnud,  siis paljud lapsed siiski tahaksid oma isaga suhelda ka peale vanemate eraldi kolimist. Osad lapsed seda tõenäoliselt ei tunnista, et emale mitte haiget teha ja osad (eriti teismelised tüdrukud peale seda, kui isal uus pere on tekkinud)  lihtsalt trotsist.

Need emad on tublid, kes (ei sunni, pigem)  suunavad last isaga suhtlema ka siis, kui ühise perena enam koos ei elata.

/Ma ei ole üksikema,  vaid lahutatud vanemate praeguseks juba ammu täiskasvanud tütar/

#3585827:

#3585351:

Sinu vastus oskab mulle selle põhjuse nüüd ära seletada küll. Lisaks kui tuleb survestamist koolist ja lasteaiast, kus nad joonistavad kaarte ja õpivad laule ja luuletusi, sealjuures unustatakse, et osadel lastel ei olegi isa või on isa ainult paberil… Siis ta võibki isadepäeval helistada, see on nagu tema viimane õlekõrs. Tobe muidugi kui ema lapsele olukorda ära ei seleta ja laps muudkui ootab.

Loen ja mõtlen, et küll võib ikka inimese elu olla must-valge. Jälle saan aru, et emaks saamine on mind nii palju muutnud ja silmi avanud, kui keerulised ja mitmetasemelised võivad olla inimestevahelised suhted. Eriti peres.

Erinevalt teistest kägudest, kes arvavad, et sul ikka on mingi mees, kelle rongaisadust püüad õigustada, arvan ma, et järsku on sul hoopis oma isaga suhted metsas. Miks muidu nii kibestunult oskad kirjutada. Kuidas sa nii hästi isegi tead, millised suhted su tuttavate peredes isadel ja lastel on, et seda sundi nii selgelt näed? See, et isa ei suhtle ning ühendust ei hoia, ei pea üldse tähendama, et ta oma last ei armasta ja vastupidi. Emad ongi peredes sageli need alustalad kes suhteid proovivad soojad hoida, kui meestel ja lastel ei “tule pähe” isegi mitte helistada. Aga kas sina oma isale helistasid?

Kusjuures nii on, meestel tihti ei tule paljud asjad pähe, eriti kui mängu tuleb empaatia ja taktitunne. nt pidin oma mehele korduvalt ütlema, et ta oma pojale minu uuest rasedusest privaatselt teataks – mitte aga ei saaks poiss nii teada, et astub meile külla ja siis 5-aastane esimese asjana karjub, et emme-issi saavad uue tita. Mees poleks selle peale tulnudki ise, et see võiks ikka tema kaudu teatavaks saada. Ja muid asju ka, kus mina “mitte niiväga uus naine”, pean talle meelde tuletama, et aga su poeg… Lõpuks on ka minu ja minu laste huvides, et mu mees oleks hea isa kõikidele oma lastele

Ma ütleks ka, saa omale lapsed, ela üle väikelastega (aja, raha, energia kulud hoopis teised, aga ka rõõmud hoopis teised) seotud perekonnaraskused/-rõõmud (sest nende helgete kogemuste valguses üritad viimseni tektitada lastele tagasi ka teine lapsevanem, isegi kui ise lahus) või lahkuminekud ja kärgpere “rõõmud”, siis tead, miks üritatakse või  miks mitte.

Sõltub ju paljuski, kas alles lahku läinud (suurte tülidega või siiski mingite kompromissidega) ja/või tegemist väikelastega (kes vajavad suhtlusel ja läbikäimisel siiski suunamist ja need on täiskasvanute rida, väikelaps ei oskagi ise seda tekitada) ning siiski üritatakse saada suhted (lastega) mingilgi määral toimima  või ammu lahku läinud ja aastate kogemus näitab, et teise vanema poolt suhtusesoovi ei ole ja lapsed ise juba ka nii suured ja loobunud. Kuigi selle viimase variandi puhul ma küll ei tea, et nõutaks ise helistamist ja/või  suudetaks teismeeas lapsele peale suruda mittesoovitud (võõrale või vihatud inimsele) helistamist. Äkki sa ikkagi kõrvalseisjana ei tea kõiki nüansse, kui mittesoovitud, kui vihatud, kui võõras see isa selle lapse jaoks tegelikult ka on.

Äkki pole tõesti teemaalgatajal oma isaga ka parimaid suhteid, sest nii üheselt mustalt ei oskaks kõrvalseisjana, ilma lasteta( omades häid suhteid vanematega)  teiste lastesse ja lapsevanematesse suhtuda.

#3585034:

Mind paneb imestama emade sund lapsi isasid isadepäeval “meeles pidada”, mõtlen neid isasid, kes lastega pea et ei suhtlegi. Miks te seda teete? Tahate jõuga hoida kontakti, mida enam ei ole või tahate isade südametunnistusele vajutada? Miks? Last te ju ära ei peta. Mis see telefonikõne isale annab? Või lapsele?

Sinu imestus on suhteliselt jabur nende jaoks, kellel on tõesti lapsed. Nii emade kui isade jaoks. Proovi parem mitte imestada asjade üle, millest sul mitte mingit aimu pole.
Seletada sulle oleks mõttetu. Alustaks ehk sellega, et küsimus on lapses ja isas, mitte eksnaise ja mehe vaheline, nagu sina paistad arvavat.