Võib küll olla algav dementsus (sageli lähedased ei saa aastaid aru sellest) see iseloomu muutumine.
Aga vabalt võib olla ka frustratsioon.
Ma arvan ka nii, et ei pruugi olla tingimata olla see üks “d” ehk dementsus – võib olla ka teine “d” ehk depressioon.
Tean ise vanainimesi, kellel oli samasugune jutt. Aga nad ei muutnud dementeseks, mõtteselgus oli surmani täitsa olemas. Küll aga jäid nad depressiivseteks elu lõpuni.
Ega vanemal põlvkonnal väljendubki depressioon teisiti kui noortel-keskealistel. Noor või keskealine võib kaevata, et: “Mul on nii deprekas peal…” Vanema põlvkonna inimene naljalt ei ütle nii. Tema maskeerib depressiivsuse “asjalikuks” kriitikaks. Ja kritiseeritakse seda, millega kokku puututakse – kui tihti puututakse kokku kodupoega, siis saabki “vitsa” kodupood. Kui on kokkupuuteid omakandi inimestega – siis saavad need. Kui vanainimene enam väljas ei käi, hakkab “vitsa” saama näit. see inimene, kes toidu koju toob. Riigikord, poliitikud on üldse tüüpiline, muidugi.
Jah, nagu kägu 9.18 õigesti mainis, ei oska kuidagi olla. Vastik on kaasa vinguda, samas kõigi ja kõige “advokaat” ka ei jaksa olla – seda enam, et argumenteeritud vaidlust ei teki niikuinii (sõltuvalt inimesest kas vihastab või laseb lihtsalt oma juttu edasi).
