Võiksin pakkuda küll. Aga või need käod minu juurde nõu saama tuleksid. Ma võiksin näidata terve hulga märke, mis ennustavad, et just selline saab olema edaspidi sinu elu – ära hakka selle tüübiga lapsi tegema. Mis sa arvad, kas nad kuulaksid?
Et kust peab vaene naine teadma? No vägivaldur on vägivaldur algusest peale, see paistab päris hästi kätte kohe – kontrollib, on hoolimatu või vastupidi, überhoolitsev.
Fakt on, et lahutajakäod lähevadki just sellisele mehele, keda ükski kõrvaltvaataja neile ei soovitaks. Ärge tulge rääkima, et millalgi toimus mingi järsk muutus. Ei ole see nii.Kui inimesed suhtuksid abielusse ja peresse tõsiselt, siis nad valiksid kauem ja põhjalikumalt. Aga kuna on alati olemas lihtne lahendus – lahutus -, siis ongi ükskõik, kellega voodit jagad. Lapsed – keda nende probleemid ikka huvitavad.
Sina – ehk siis kõrvaltvaataja. Kõrvaltvaataja hinnang on alati teine, eriti veel noore mehelemineja vs keskealine või vanem kõrvalvaataja. Pealekauba on see suures osas ka tagantjäreletarkus, et kes nägi mingied märke ja hiljem saab öelda. Meie ühiskonnas see ei toimi, et suguvõsa vanemad naised valivad noortele mehed välja. Sest sellise elukorraldusega kaasnevad ka muud asjad, mis on neis maades, kus naised nagunii eriti sõna ei saa. Peale selle pole sel juhul tegemist tunnetega enam. Vaid kohustus naise abielus olles. Meil aga paljud naised juba ainuüksi siis lahutavad, kui tekib mingigi tunnete lahtumine ja on vaid kohustused.
Noor inimene enamasti ei kuula teisi, seda teavad kõik, kas keegi siit on proovinud oma lapsi, tütreid sellise õpetuse järgi mehele suunata, et mida tema valib ja mehes näeb? Kui on see mitmega õnnestunud oma peres ja suguvõsas, siis on lootust sääraseks läbinägemisvõimega suunajaks saada. Meil on ikka nii, et noor inimene on uljam, muretum ja ei muretse väga ette, loodab kena tuleviku peale ja selle koosmõjul minnaksegi abiellu. Kui nad teeksid põhjalikud kalkulatsioonid ette ära, siis oleksid pooled pered üldse loomata.
Keegi ei oska liigses headuses noore inimesena näha murekohta, mis viitaks psühhopaadile hoopis. Ka liigset kontrolli, eriti, mis vaheldub normaalse olekuga, peetakse hoopis kõditavaks armukadeduseks,. mis justkui näitab suuri tundeid. Samas sellised jooned ka ei anna kunagi kokku samasuguseid inimesi, ikka kõik erinevad kokkuvõttes.
Kuid teine asi on siis, kui see esimene abielu (milles ka lapsed ja kooselatud aastad) läbi on saanud ja seesama naine, seekord lastega, suundub uuele ringile. Vaat siis peaks ta juba palju rohkem suutma analüüsida ja vaadata. Sest esiteks – tal pole enam kiire ja esimene tuhin on möödas, kogemused saadud. Pereloomisega enam tuld ei põle, järelikult mehevalikuga on ka aega, ammugi uute lastega uute meestega ja siis eeldaks sellelt naiselt juba mõistust ka kordades rohkem. Siis ma oleks juba ikka kordades kriitilisem nendega.
Seda, et noor naine võiks mehevalikul vanemaid, ehk siis ema ja isa kuulata, on vähe lootust. Ma tean ühte oma tutvusrtingkonnast, 50+ naine, kes kuulas nooruses sellist asja. Ja tulemus oli see, et hea oli, et kuulas, kehvem pool oli see, et ta jäigi koju elama, sest oli nii kuulekas ja ta on siiani ema isa käsu all, nagu 18-aastane. Tööle viiakse autoga, lubatakse poole kohaga töötada, muidu väsitavat ülearu ära, kodus koduseid töid teha ei lubata, muidu jälle pingutavat üle. Nii et liigne kuulekus pole ka alati hea.
