Teema: Karistamatud teismelised

Sinu ja su põlvkonnakaaslaste kasvatatud lapsed. Vaata peeglisse.

Lapsed ongi üha nõmedamad, mida aeg edasi.

#4056615:

Sinu ja su põlvkonnakaaslaste kasvatatud lapsed. Vaata peeglisse.

Ma olen peaaegu 60. Ei ole minu lapsed selles põlvkonnas ega mina nende vanemate põlvkonnas.

#4056714:

Ega väikelapsed paremad ei ole – rikuvad igal pool avalikku korda.

Kuidas ja kus need väikelapsed avalikku korda rikuvad? Jooksevad ringi ja segavad sind? Nutavad või naeravad üle lubatud detsibellide?

kse

#4056365:

Nuuti ju ei lubata enam anda. Mida sa täiskasvanu siis teed?

#4056714:

Ise tahtsime liberaalsust. Nüüd elame selle viljade keskel.

Võib vaielda, misasi on see libraalsus, mida me tahtsime? Kas sõbralikumaid ja vähem tigedaid laste mõjutamise meetodid  või hoopis mõjutamata jätmist  -“las ta ise kuidagi… – mina ei viitsi!”?

Lahendus ei ole mitte nuut, vaid teistest inimestest hoolimise ja empaatatunde kasvatamine. No näiteks, et ilusat ümbrust ja teiste inimese tööd ilusa ümbruse hoidmisel tuleb austada ja et inimesed kurvastavad, kui nende tööd ei austata ja näiteks lagastatakse. Muidugi peaks kõik see täiskasvanupoolne suunamine ja lapse mõttemaailma mõjutamine algama juba palju varem kui teismelisena. Kui alustada väiksest peale, siis juba näit. lasteialaps omal algatusel arendab vestlust, et emme, vaata – keegi on siia sodinud või keegi on prahti maha loopinud,  nii küll ei sobi ja vaene see inimene, kelle maja ära soditi, ta on kindlasti pahane ja õnnetu. Samuti võib väikelaps lausa kellelegi “moraali lugema” hakata, mis on mõnevõrra naljakas, aga teisalt, see näitab, et suunamine on lapse mõttemaailma mõjutanud.

Kui antakse vaid nuuti (laiemas tähenduses: karistakse karmilt) , aga empaatiavõimet ja mõttemaailma  kujundatud ei ole, siis see karistus jääb õhku. Tekib vaid trots ja ohvritunne  ehk siis täiskasvanutele vastandumisele keeratakse veel volüümi juurde.

Lahendus ei ole muidugi ka alandlik leppimine (“ah, noorus on hukas, ohkan ja pesen ära”), vaid pigem püüdmine nö. hukkaläinute mõttemaailma sisse pugeda – mis on nende motiivid, miks teevad (Trots? Põnevus? Laiskus? ) ja siis edasi püüdmine seda mõttemaailma omapoolsete argumentidega nihutada. Lõpuks ka survestamine (karistused, keelud), et näit. laiska liigutama panna, kuid see ei saa olla ilma mõttemaailmast aru saamata, tühjalt kohalt.

#4057247:

kse

#4056365:

Nuuti ju ei lubata enam anda. Mida sa täiskasvanu siis teed?

#4056714:

Ise tahtsime liberaalsust. Nüüd elame selle viljade keskel.

Võib vaielda, misasi on see libraalsus, mida me tahtsime? Kas sõbralikumaid ja vähem tigedaid laste mõjutamise meetodid või hoopis mõjutamata jätmist -“las ta ise kuidagi… – mina ei viitsi!”?

Lahendus ei ole mitte nuut, vaid teistest inimestest hoolimise ja empaatatunde kasvatamine. No näiteks, et ilusat ümbrust ja teiste inimese tööd ilusa ümbruse hoidmisel tuleb austada ja et inimesed kurvastavad, kui nende tööd ei austata ja näiteks lagastatakse. Muidugi peaks kõik see täiskasvanupoolne suunamine ja lapse mõttemaailma mõjutamine algama juba palju varem kui teismelisena. Kui alustada väiksest peale, siis juba näit. lasteialaps omal algatusel arendab vestlust, et emme, vaata – keegi on siia sodinud või keegi on prahti maha loopinud, nii küll ei sobi ja vaene see inimene, kelle maja ära soditi, ta on kindlasti pahane ja õnnetu. Samuti võib väikelaps lausa kellelegi “moraali lugema” hakata, mis on mõnevõrra naljakas, aga teisalt, see näitab, et suunamine on lapse mõttemaailma mõjutanud.

Kui antakse vaid nuuti (laiemas tähenduses: karistakse karmilt) , aga empaatiavõimet ja mõttemaailma kujundatud ei ole, siis see karistus jääb õhku. Tekib vaid trots ja ohvritunne ehk siis täiskasvanutele vastandumisele keeratakse veel volüümi juurde.

Lahendus ei ole muidugi ka alandlik leppimine (“ah, noorus on hukas, ohkan ja pesen ära”), vaid pigem püüdmine nö. hukkaläinute mõttemaailma sisse pugeda – mis on nende motiivid, miks teevad (Trots? Põnevus? Laiskus? ) ja siis edasi püüdmine seda mõttemaailma omapoolsete argumentidega nihutada. Lõpuks ka survestamine (karistused, keelud), et näit. laiska liigutama panna, kuid see ei saa olla ilma mõttemaailmast aru saamata, tühjalt kohalt.

Teiste sõnadega väljendades on lapse kasvatamine sinu jaoks manipuleerimine (võltspooside võtmine a la “mina kurvastan, tädi krvastab”, poeme su mõttemustritesse ja manipuleerime selle pinnalt edasi). Manipuleeritud laps hakkab ise teisi veelgi enam manipuleerima, st vaimselt vägivallatsema (mida ongi juba näha liberaalide ühiskondades, nt hullude vabariigis USA-s).

Looma kombel käituva lapse ainus motiiv on piire katsetada ja teada saada, kas nii võib. Rääkimine ja kurvastamine muudab sellise lapse vaid haigeks perverdiks, kes saab vaid signaali, et nii võib küll, aga pärast sigatsemist tuleb imelikke asju teha ja imelikku mängu mängida, st kurvastada võõra tädi pärast.

Laps ei õpi kellestki hoolima, kui temast ei hoolita, st tema sigaduste peale ei vihastata nii, et see igast otsast välja paistab.

Loomastunud lapse tagumiku kirjukskütmine on hoolivus ja armastus lapse vastu. Võltsloengud aga näitavad, et vanematel on tegelikult lapsest täiesti ükskõik ning selline kasvatusmetoodika suurendab ja lihvib lapse jõhkruse perverssuse tasemeni.

#4057233:

#4056744:

#4056714:

Ega väikelapsed paremad ei ole – rikuvad igal pool avalikku korda.

Kuidas ja kus need väikelapsed avalikku korda rikuvad? Jooksevad ringi ja segavad sind? Nutavad või naeravad üle lubatud detsibellide?

Täpselt nii: röögivad, jooksevad seal, kus joosta ei tohi (ühistranspordis, avalikes kohtades lillepeenardel, restoranis lödistavad toitu suust maha ja lauale jne jne). Ja pole vaja korrata mantrat, et aga ta on ju veel laps!

Praegu on avalikku korda rikkuv laps, homme aga avalikku korda rikkuv teismeline ja täiskasvanu.

Kui laps ei õpi lapsena korralikult käituma, ei õpi ta seda mitte kunagi.

Loll oled või, sina pole seda tõesti kunagi õppinud

Rakveres lagastati noortele ehitutud pump tracki ära. Et tee siis noorete jaoks midagi ja see ka lagastatakse- Masendav mõelda, et mis kodudest sellised noored tulevad.

#4057285:

#4057284:

#4057247:

kse

#4056365:

Nuuti ju ei lubata enam anda. Mida sa täiskasvanu siis teed?

#4056714:

Ise tahtsime liberaalsust. Nüüd elame selle viljade keskel.

Võib vaielda, misasi on see libraalsus, mida me tahtsime? Kas sõbralikumaid ja vähem tigedaid laste mõjutamise meetodid või hoopis mõjutamata jätmist -“las ta ise kuidagi… – mina ei viitsi!”?

Lahendus ei ole mitte nuut, vaid teistest inimestest hoolimise ja empaatatunde kasvatamine. No näiteks, et ilusat ümbrust ja teiste inimese tööd ilusa ümbruse hoidmisel tuleb austada ja et inimesed kurvastavad, kui nende tööd ei austata ja näiteks lagastatakse. Muidugi peaks kõik see täiskasvanupoolne suunamine ja lapse mõttemaailma mõjutamine algama juba palju varem kui teismelisena. Kui alustada väiksest peale, siis juba näit. lasteialaps omal algatusel arendab vestlust, et emme, vaata – keegi on siia sodinud või keegi on prahti maha loopinud, nii küll ei sobi ja vaene see inimene, kelle maja ära soditi, ta on kindlasti pahane ja õnnetu. Samuti võib väikelaps lausa kellelegi “moraali lugema” hakata, mis on mõnevõrra naljakas, aga teisalt, see näitab, et suunamine on lapse mõttemaailma mõjutanud.

Kui antakse vaid nuuti (laiemas tähenduses: karistakse karmilt) , aga empaatiavõimet ja mõttemaailma kujundatud ei ole, siis see karistus jääb õhku. Tekib vaid trots ja ohvritunne ehk siis täiskasvanutele vastandumisele keeratakse veel volüümi juurde.

Lahendus ei ole muidugi ka alandlik leppimine (“ah, noorus on hukas, ohkan ja pesen ära”), vaid pigem püüdmine nö. hukkaläinute mõttemaailma sisse pugeda – mis on nende motiivid, miks teevad (Trots? Põnevus? Laiskus? ) ja siis edasi püüdmine seda mõttemaailma omapoolsete argumentidega nihutada. Lõpuks ka survestamine (karistused, keelud), et näit. laiska liigutama panna, kuid see ei saa olla ilma mõttemaailmast aru saamata, tühjalt kohalt.

Teiste sõnadega väljendades on lapse kasvatamine sinu jaoks manipuleerimine (võltspooside võtmine a la “mina kurvastan, tädi krvastab”, poeme su mõttemustritesse ja manipuleerime selle pinnalt edasi). Manipuleeritud laps hakkab ise teisi veelgi enam manipuleerima, st vaimselt vägivallatsema (mida ongi juba näha liberaalide ühiskondades, nt hullude vabariigis USA-s).

Looma kombel käituva lapse ainus motiiv on piire katsetada ja teada saada, kas nii võib. Rääkimine ja kurvastamine muudab sellise lapse vaid haigeks perverdiks, kes saab vaid signaali, et nii võib küll, aga pärast sigatsemist tuleb imelikke asju teha ja imelikku mängu mängida, st kurvastada võõra tädi pärast.

Laps ei õpi kellestki hoolima, kui temast ei hoolita, st tema sigaduste peale ei vihastata nii, et see igast otsast välja paistab.

Loomastunud lapse tagumiku kirjukskütmine on hoolivus ja armastus lapse vastu. Võltsloengud aga näitavad, et vanematel on tegelikult lapsest täiesti ükskõik ning selline kasvatusmetoodika suurendab ja lihvib lapse jõhkruse perverssuse tasemeni.

Sinu endaga on kasvades midagi nihu läinud. Otsi abi.

Midagi intelligentsemat su peake ei ole võimeline tootma?

Loomulikult ei ole, mida ühelt PK hanelt ikka tahta.

anna lapsele  vitsa ja siis see telefoni number, mille kaudu ta sinna turvakodusse saab minna.

Miskipärast nad seal turvakodus ka olla ei taha.

Jäävad arusaamatuks need, kes peavad lõhkuma ja hävitama ilusa – kas siis lillepeenra või tänavalaterna. Kust tuleb selline soov vandaalitseda, sodida, puruks trampida.  Kodus keegi ei lõhu lillevaase ega sodi vannitoa seinu, aga mis kihu tuleb õues nii käituda. Muidugi on selliseid väikelapsi, kes talluvad puruks teise liivalosse, on see siis  kadedusest, et teistel paremini välja tuleb.

#4058099:

#4057284:

Teiste sõnadega väljendades on lapse kasvatamine sinu jaoks manipuleerimine (võltspooside võtmine a la “mina kurvastan, tädi krvastab”, poeme su mõttemustritesse ja manipuleerime selle pinnalt edasi). Manipuleeritud laps hakkab ise teisi veelgi enam manipuleerima, st vaimselt vägivallatsema (mida ongi juba näha liberaalide ühiskondades, nt hullude vabariigis USA-s).

Looma kombel käituva lapse ainus motiiv on piire katsetada ja teada saada, kas nii võib. Rääkimine ja kurvastamine muudab sellise lapse vaid haigeks perverdiks, kes saab vaid signaali, et nii võib küll, aga pärast sigatsemist tuleb imelikke asju teha ja imelikku mängu mängida, st kurvastada võõra tädi pärast.

Laps ei õpi kellestki hoolima, kui temast ei hoolita, st tema sigaduste peale ei vihastata nii, et see igast otsast välja paistab.

Loomastunud lapse tagumiku kirjukskütmine on hoolivus ja armastus lapse vastu. Võltsloengud aga näitavad, et vanematel on tegelikult lapsest täiesti ükskõik ning selline kasvatusmetoodika suurendab ja lihvib lapse jõhkruse perverssuse tasemeni.

Ma ei tea, mida sa pead silmas “võltsloengute” ja manipuleerimise all.

Mina pidasin silmas lapses empaatiavõime kasvatamist. Mis võiks alata juba väga väikse lapsena ehk palju ENNE, kui laps mingeid räigeid pahandusi üldse teinud on. Väiksest peale lapsele igasuguste seoste selgitamist. Näiteks jalutad tänaval ja näed, et alles hiljuti ülevärvitud maja on keegi räigelt ära sodinud.

“Selle maja värviti just kenaks heleroheliseks. Mehed pidid siin palju tööd tegama: kõigepealt puhastama, siis kruntima ja siis uue värvi peale kandma. Maja ilus välimus rõõmustas nii omanikku kui ka möödakäijaid. Kindlasti kulutas omanik remonile palju raha, sest värv tuleb ju poest osta ja see maksab raha. Kahjuks aga võttis keegi kätte ja sodis fassaadi ära, mis tähendab siis, et ta ei pidanud teiste tööst üldse lugu ja rikkus teiste tehtud töö lihtsalt ära. Nüüd on see inimene kindlasti nördinud ja pahane. Et seda sigadust heastada, peab ta jälle kulutama raha ja aega, selle asemel, et tunda kordatehtud majast rõõmu.”

Mis on selles võltsi?

Samamoodi tuleb reageerida, kui laps ilmutab näiteks isekust kas oma pereliikme (õe, venna, lapsevanema enda ) suhtes. Tuleb öelda, et ka teised pereliikmed on inimesed ja pane ennast nüüd nende asmele: kuidas sa ise tunneks, kui sinuga ei arvestataks? Ei tunneks hästi? Aga vot, selle pärast tulebki talitseda oma isekust ja arvestada teistega. Nii et võtame selle asja ja jagame seda nüüd teistega.

Koolielu kohta tuleb rääkida,et õpetaja töö ei ole tegelikult kerge töö, vaid see on päris raske töö. Et õpetaja on koolis selleks, et aidata teil õppida. Kui aga õpilased teevad lollusi, rikuvad korda, siis on õpetajal oma tööd palju raskem teha, kuna ta peab raiskama tunni aega korrarikkujate keelamisele. Nii et õpetajag atuleb koostööd teha, siis saab tema ka oma tööd palju paremini teha.

Jällegi, mis on siin võltsi?

Ütle palun, kuidas sinu arvates paneb selline empaatiatunde kasvatamine ehk selgitamine, et kui sa oled liiga isekas või teed sigadusi, siis teised inimesed ei tunne ennast hästi, panna lapse vaimselt vägivallatsema või muuta ta perverdiks?

Vastupidi, selline laps hakkab palju paremini mõistma, et ka teised tema ümber on inimesed ja nendega tuleb arvestada. Et ei ole ainult: “mina, mina, mina” – vaid teised on ka.

Näiteks võib väike laps juba ise mööda tänavat kõndides osutada: “”Vaata , emme – keegi on siia sodinud! Nii nõme! Inimene, kes selles majas elab, on nüüd küll pahane. ” Mis näitab, et laps on hakanud mõtlema – mida sobib teha ja mida ei sobi ja kuidas see mõjub teistele inimestele, kui teed halva teo.

Kuidas näitab lapses empaatiavõime ja teiste inimestega arvestamise kasvatamine oma lapsest mittehoolimist?

Loomulikult on parem hakata selliseid asju selgitama ja õpetama siis, kui laps on alles tugevalt vanemasse kiindunud väikelaps. Teismeline hakkab juba vanemast eemalduma ja on mässumeelsem, mistõttu on alles selles eas selgitamise ja õpetamise alustamine raskem.

Kuid nii ehk naa – lapse kasvatamine tähendab eelkõige lapse juhendamist ja asjade selgitamist.

Kui ei viitsita last juhendada ja talle seoseid selgitada, vaid ainult karistatakse – see nüüd küll mingit ekstra hoolimist ei näita.

Sinu näited on õiged, kuid ei puutu mingilgi moel TA kirjeldatud olukorda. Asi pole isegi selles, kas tegemist on väikelapsega või teismelisega. Mõned lapsed on lihtsalt loomalikumad, istuvad agressiivsemalt pähe ja ootavad ka loomalikumat ja agressiivsemat reageeringut piiride panemisele. Sellistele mõjub üks korralik keretäis päris hästi. Liberaalses ühiskonnas loomulikult enam ei mõju, sest kõik hakkavad eesotsas selle häbitu lapsega vanemat süüdistama. See ongi meie ühiskonna suur probleem. Kõik lapsed ei kasva alati vitsata ja ei saa eeldada, et kõigile lastele mõjub seletamine ühteviisi  hästi.

Kui häbitu ja vägivaldne laps ei saa kohe ja väga jõuliselt tagasisidet, et sigatseda ei tohi, siis teeb ta sellest vaid ühe järelduse – tohib küll! Rääkimine on sellistele loomalikele lastele selge märguanne sellest, et sigatseda võib, ainult pärast peab mingi epistli ära kuulama. kui sedagi.

Mida laps sellistest topeltsignaalidest õpib? Õpib, et sigatseda võib, ainult pärast peab veiderdama.

Kuidas käituvad perverdid? Vägivallatsevad, kuid sinna juurde pakuvad ka positiivseid tundeid (raha, hoolimist, turvatunnet ja kinnitavad muudkui, et see kõik ongi ok). Kust sellised viltu kasvanud psüühikaga inimesed tulevad? Tulevadki lapsepõlvest, kust said pidevalt topeltsõnumeid. Näiteks elasid olukorras, kus vanemad nõudsid lapselt ülimat korralikkust, kuid ise liiderdasid ringi. Või vanematelt, kes armastasid last ainult siis, kui laps midagi saavutas. Või vastupidi – kiitsid ja ülistasid last taevani, kuigi tegemist oli täiesti tavalise inimesega.

Täpselt sama seis on ka siis, kui lapsega lihtsalt rääkida peale suurt sigatsemist. Laps saab aru, et tegelikult ei teinud ta midagi halba ja õpib niimoodi vaid valetama ja manipuleerima. Tulemuseks on lõpuks ikkagi väärastunud psüühikaga inimesed, teiste sõnadega – hullud.

Ja seda me ju liberaalsetes ühiskondades näemegi – miljonite kaupa vabakäiguhulle.

Ja seda me ju liberaalsetes ühiskondades näemegi – miljonite kaupa vabakäiguhulle.

Ega see füüsiline karistamine pole muud kui võimu teostamine peresiseselt. Riik karistab, kui seadustest üle astud. Vanem karistab last samal eeskujul. See on hirmu abil kuulekate kodanike kasvatamine. Kommunistlikus ühiskonnas oli see tavaline nähtus, me kõik teame, mida J. S ajal tehti nendega, kes valitseva ideoloogia vastaselt tegutsesid. Enam ei ole autoritaarset korda, on loomulik, et võimusuhted muutuvad ka peres. Eks neid tyranne ole igal pool, kes samas vaimus jätkavad, kuid vahele jäädes on nende karistused ikka tühised. Liberaalne ühiskond annab võimaluse ajudega, mitte toore jõuga probleeme lahendada. Aga mitte kõik ei jõua oma arengus nii kaugele.

#4058124:

Jäävad arusaamatuks need, kes peavad lõhkuma ja hävitama ilusa – kas siis lillepeenra või tänavalaterna. Kust tuleb selline soov vandaalitseda, sodida, puruks trampida.  Kodus keegi ei lõhu lillevaase ega sodi vannitoa seinu, aga mis kihu tuleb õues nii käituda. Muidugi on selliseid väikelapsi, kes talluvad puruks teise liivalosse, on see siis  kadedusest, et teistel paremini välja tuleb.

Paraku ajast aega on soditud ja vandaalitsetud. Uus põlvkond ikka tahab sõdida kõikide vana põlvkonna väärtuste vastu. Nende päralt ju on maailm ja et küll nemad teevad teistmoodi. See on teatud iga, kus kõike vanemate ja ühiskonna poolt loodud turvalist ja head peetakse nõmedaks. Stiilis “mina küll kunagi ei abiellu”, “mina küll lapsi ei taha”, “tahaks elada ägedas suurlinnas”. Noh saadake vanemaks ja kõik loksub peas paika, et see vanemate värk oli ikkagi õige ja hea, tullakse tagasi põhiväärtusteni. Enne tuleb läbida see eneseotsinguiga, kus kõik mis on kodune, on nõme, ja ükskõik, mida kodu pakub, ikka tahaks midagi teistsugust. Siis tõmbabki käsi sodima – see on uus, teistmoodi ehk siis lahe. Mingi igav väikekodanlik turvaline maja on ehitud laheda, äkilise, uue maailma sõnumit kandva aktsiooniga. Märk endast maas: mina olen nüüd siin.

https://blog.degruyter.com/graffiti-ancient-pompeii-teach-us-modern-selves/