Mina lahutasin ka 32, jäädes kolme lapse üksikemaks. Pikka aega pärast seda elasin koos inimesega, kes mind väga hoidis ja mu lapsi armastas, kuid õiget suhet seal siiski taga ei olnud, pigem harjumus, parema puudus, viitsimatus ise kedagi otsida. 40-aastaselt olin täiesti valmis end täielikult sellele inimesele pühendama, saama temaga veel ühe lapse (keda ju ammu väga tahtsin) jne. Siis tegi aga elu ühe oma keerdkäikudest ja viis mu kokku mu esimese armastuse ja lapsepõlvesõbraga, mehega, keda olin eluaeg mehe etaloniks pidanud ja kellega kõiki teisi võrrelnud.
Kuigi kõik asjaolud näisid olevat meie vastu – ta elab kaugel välismaal, esialgu kohtusime 2 korda aastas 3 nädalat korraga -, oleme nüüd kuidagimoodi siiski sealmaal, et pärast kolme aastat oleme küll endiselt kaugsuhtes, kuid abielus ja esimese ühise beebi ootel. Temale on see lausa esimene laps ja õige pea saab ka kaugsuhtest lähisuhe 🙂
Jah, ma kindlasti ei soovita kaugsuhet kellelegi, kuid meie jaoks on see tulnud kuidagi nii loomulikult. Pole olnud kahtlusi, kõhklusi, armukadedust ega midagi. Ilmselt tema siis lihtsalt ongi see minu Õige Inimene ja mina tema oma.
Nii et jah, teemaalgataja, ka veel 40-aastaselt on võimalik leida oma eluarmastus, kuigi sul on varasemast säärase hulga laste näol paras taak kaasa võtta. Kui inimene on õige, siis ta ei hooli sellest. Ja õige inimene võib tulla seal ja siis, kus ja kui sa teda kõige vähem ootad või otsida oskad. Siis, kui oled üldse loobunud otsimast. Siis, kui suudad end just veenda, et “ah, neljakümneselt polegi enam võimalikud need liblikad kõhus, need käivad ikka kahekümneselt”. On küll võimalik ja ka vajalik! Ma olin peaaegu sidumas end mehega, kelle vastu mul ei olnud muid tundeid peale sõpruse ja ehk ka tänulikkuse, kuid õige inimene saabus õigel ajal ja veenis mind, et liblikad ja suur armastus siiski on iga suhte aluseks, niisama ei ole mõtet. Ja et vanus on tõepoolest vaid number.