Teema: kas armastust on võimalik tagasi saada

[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat] [small]Kägu kirjutas:[/small]

Maja osas on küsimus selles, et tema kohustuseks oli tasuda laenumakseid, kuna nüüd ta neid ei ole teatud põhjustel seda teinud, on asi jõudnud selleni, et on läinud lepingu lõpetamiseni pangaga. Mina olen alati öelnud, et kõik mis me teeme ja oleme ja mis meilon, on meie ühine ja ta ei pea üksinda lahendama asju. Asjad ongi läinud nii kaugele seetõttu, et ta arvab, et ta peab üksinda hakkama saama, kuna temast tulenevalt on need asjad sellised nagu nad on. Ja ma olen ka maja osas igati aidanud ja lahendusi erinevaid välja pakkunud ja ikka pingutame koos selle nimel ja mees on öelnud, et tema huvi on ikkagi seda laenulepingut jätkata, ainult pangaga tuleks saada kokkuleppele. Mida ta aga minu kohta ütleb on, see et ta ei tunne midagi ja et see mittetundmine on põhjustatud kõikidest nendest probleemidest, mis on just majanduslikud. Ja ma ei käigi ja ei küsi, kas ta armastab mind ja et kas ta tahab lahku minna jne, paar vestlust on meil sel teemal olnud, siis kui see töökaaslase teema välja tuli, ja rohkem ma ei ole sellest rääkinud. Sest ma saan isegi aru, et kui koguaeg niimoodi pinnida, siis on see ahistav. Mina isiklikult arvan ka, et kui meie majandusprobleemid lahenevad, siis laheneb ka kõik muu. Ta on väga kinnise iseloomuga ja ta ei räägi üldse. Ja sellele töökaaslasele ma ei soovi midagi teada anda, naine teab, et mees on abielus. Ja ma proovin igati mehele olla hea kaaslane. Ma ei tüüta teda mingit eigapäevamuredega, vaid olen rõõmus ja igati abivalmis, samas mitte üleliia. Aga mulle tundub, et ta on kõigest sellest nii suures masenduses ja näebki mustades toonides kõike, sest ta on öelnud, et mitte midagi ei saa korda ja mitte midagi meie vahel ei saa olema nii naguoli ja seda tänu majanduslikule jamale. Ja ka sellest tulenevalt ei tea ta, mida ta üldse tahab, Ta oleks nagu täiesti ummikusse jooksnud omadega. Ja ta ka ise ütleb, et ei ole tal stressi ega depressiooni et ta ei tunne midagi. [/tsitaat]
Ja sina lasid asjadel rahulikult kulgeda nii kaugele, et nüüd hakatakse lepingut lõpetama?
Mismoodi see üldse võimalik on? Miks Sa ise ei maksnud, kui nägid, et asi hakkab hulluks kätte minema? Vabanda mu uudishimu, aga ma tõesti ei saa aru sellest. Te elasite edasi tavalist elu, tegite tavalisi kulutusi ja lasite pangaga minna asjadel nii kaugele, et nüüd võetakse maja käest ära? Mul on ikka tõeline hämming.

Teemaalgataja,kuna sa oled optimist siis ma arvan,et su mees ei jäta sind ikka!Vaata,kui sina kord endale sama seisu tekitad, siis ta veel kahetseb,et nii ise kord sinuga käitunud on!

Meil on nii sarnased mehed 🙁 Meil on ka armukolmnurk. See apaatsus ja põgenemine ja trots ja kõik muu kaasnev panigi mind seisu, et mõneks ajaks eemalduda. Meil oli ka sellised argised tegemised viimasel ajal – poeskäik, töö, lasteaed. Kogu majapidamine oli minu kanda pluss lapsed oma vajadustega. Mehel ainult oma suur mure, mingi ilmselt suurem värk armukesega ja omad tegemised. Käed taskus ja aru andmata kõndis kodust minema, siis kui heaks arvas. Mul polnud jõudu, et talle lapsi kanseldada jätta – ta lihtsalt tegi seda ülepeakaela või jättis üldse tegemata. Siin antud nõu, et rääkida oma tundeid ja fakti ette panna ja päiksekiir olla. Need ei toimi, sest mees on lukus. Ja no on näha, et mehel mingi suur vaev. Tundub ka, et ei suuda endale justkui andestada, et asjad on nii läinud. No on siis on, mis teha. Lapsed on vaja üles kasvatada ja vaja vastutama hakata. Samuti omavahel asjad lahendada ja toimima panna, mitte edasi lollusi teha. Madalseisud lihtsalt tulevad ette. Ma ei ole veel alla andnud. Lihtsalt eemaldusin, et ta saaks olla siis nii rahus kui tahab ja oma lahendused leida, mured lahendada. Varsti kui on piisava aeg olnud rahuneda, viin talle lapsed. Et saaks aru, mis tunne on lastega majandada, enda järel vedada, tülisid lahendada Ja siis liitun ka ise.

[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat]oleme mehega abielus 13 aastat. Lisaks on mees leidnud endale töökaaslase, kellega suheldakse ja on ka suudeldud mõned korrad. Samas ütleb, et meeldin talle küll.[/tsitaat]
natuke labane tundub see \”meeldid mulle küll\” 13 aasta abielu ja suudeldava töökaaslase kõrvalt.

Oehh, rasked ajad tavaliselt just liidavad teineteist. Vähemalt meil on küll nii.
Mulle tundub, et teemaalgataja mees otsib põhjust \”lukus\” olemiseks. Kui mingi patt hingel, siis on parim strateegia vähe või peaaegu üldse mitte rääkida, sest iial ei tea, millal midagi välja lobised.

Olen nüüd terve teema läbilugenud ja mis mulje mul kogu sellest asjast jäi. Teemalgataja teab tegelikult ise ka, et mehel silmarõõm ja arvatavasti ei ole piirdunud asi ainult suudlustega. Ta lihtsalt ei taha endale tunnistada, et asi on hapu ja tema kahjuks. Mees kes on armunud on pime ja eelmine elu ja lapsed ei ole enam hetkel primaarsed. Uus ja huvitav särin on see mis tema elu hetkel juhib.
Sa raputad endale vaid tuhka pähe kui raiud nagu rauda, et majanduslikud probleemid on need mis mehele nii mõjuvad. Elu kahjuks näitab muud.
Pigem peaksid hakkama mõtlema kuidas edasine elu ilma meheta kujunema hakkab.

Minul selline lugu et mu elukaaslane on selline tagasihoidlikum et teiste ees kurameerima vabatahtlikult ei hakka, vahepeal see mind nagu ei häirinud aga mõnikord ikka tahaks kasvõi musigi..Seega mingi aeg tagasi viskas see üle ja ma hakkasin iga nädalavahetuse väljas käimas pidutsemas ja hakkasin ka ööseks sõbranna juurde jääma(enne seda ma polnud kuhugi nõus ööseks jääma).Igasugune armastus tema vastu justkui kadus.Üks õhtu ta tuli ise minuga rääkima, rääkisime sellest ja ta küsis kas on veel mingit lootust, see hetk ma ei teadnud midagi ja ma ütlesin talle et elame ja näeme…

See oli siis mingi 2.5 aastat tagasi umbes, praeguseks oleme olnud koos peaaegu viis aastat ja lõke särab jälle ning paari kuupärast ka pisike meiega;)

Ma usun et kui mehel mingid tunded sinu vastu veel alles on siis saab kõik korda aga kui ei siis pole midagi teha.

[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat]ma ei pea ennast naiivseks ega lolliks. täie mõistuse juures saan aru, et mehel on silmarõõm, kellega nad küll siiski maganud ei ole. Kuna nad on töökaaslased, siis paratamatult suhtlevad nad töiselt ka edasi ja ka näiteks sõbratasandil. Mina ei tea, kas nad on muud moodi suhtlemise lõpetanud või mitte. Ja mees ütleb, et ta ei ole temasse armunud. Lisaks arvan ma ka, et majanduslikud probleemid on põhjuseks, miks see töökaaslane tekkis sellisel kujul nagu ta tekkinud on. Minuga seostub automaatselt kõik see jama, mis on ja see teine on vaba ja ei nõua temalt midagi, mingit vastutust sellega ei kaasne. Kuioleks totaalne lõpp mehe poolt, siis ilmselt oleks mees selle teise juurde läinud ja ei annaks mulle musi ega võtaks mind kaissu, kui see talle igatepidi nii vastumeelne on. See on minu loogika. Ja mees ei üritaks maja asja ka lahendada, kuna üksinda ta seda ülal pidada ei jaksa niikuinii ja ühisvara on see meil ka. Kuioleks täiesti lootusetu olukord, siis oleks sellele majale ka käega löönud. Ma ise siiralt usun, et asjad saavad kord, aeg annab arutust ja eks ma ise olen ka vigu teinud, mis on olukorra meie omavahelises suhtes selliseks ajanud. Ja ma ei välista ka võimalust, et me lähmegi lahku. [/tsitaat]

OEH IKKA EITUS ja EITUS.
Kallis teemaalgataja su mees on juba ammu selle teise naisega maganud(TA ON JU MEES OMETI ja sinuga ta ju ei maga),seepärast ta ongi sinu vastu nii õel ja paha,et ta tahab sind lõpuks enda elust välja puksida ja endale tõestada,et näe mul oligi õigus seda naist(sind siis)petta,sest ta on nii mõtetu ja ei mõju mulle nii hästi kui too uus.Ühesõnaga meeste parim kaitse oma halva teo pärast on alati rünnak.Isegi kui tabaksid nad koos voodist paneks ta lõpuks sind uskuma,et sina oled süüdi,et ta nii tegi.
Ma olen olnud täpselt sinu olukorras ja saingi lõpuks teada,et mees on teise naisega maganud.Naiselik vaist ütles,sest lõpuks ma ei teinud tema arvates enam midagi õigesti.Meil on kolm pisikest last,kellega mees üldse ei tegelenud ,sellest hakkasid ka tülid kooruma ja mees leidis kohe nö lohutaja.Pakkisin päevapealt ta asjad kokku,aga siis jõudis talle kohale,et ta ei tahagi minna.Sellest ei ole palju möödas ja iga päev on katsumus,kuid me üritame.Tema poolt on hetkel hästi suur armastus ja tähelepanu,Minu poolt kibestumus(üritan mitte välja näidata) ja armastus.Soovin vaid,et oleksin varem jaole jõudnud,kuid kes see teab kas see oleks midagi muutnud.Mõni mees ei saagi ennem aru,kui tõelise sigadusega hakkama saab.

Mina saan sinu mehest mönes möttes aru. Ei, mitte et ma seda heaks kiidaks, aga aru saan. Ehk on sinulgi sellest vaatenurgast mötlemisainet.
Sinuga on tal vastutus pere ees, rutiin, arved, poes käimine.
Temaga on kerge flirt, mis paneb heteks unustama argimured. Vöibolla väike armumine.
Aga ei tasu unustada, et see, mis tal töökaaslasega on ei ole PÄRIS. See on vaid fantaasia. Ja ma arvan, et su mees teab seda. Aga kui see päris ellu natukenegi kergendust toob, siis see on pöhjus, miks sellest loobuda ei taheta.
Raske on midagi soovitada, kui mees ennast aidata ei lase. Tee enda poolt köik, mida tunned et suudad. See ongi ainus, mida sinult paluda vöib. Anna aega, vaata mis tuleb.

inimesed on ikka nii enda mõttekäikudes kinni. kõik peavad peapõhjuseks armumist. minu meelest on su mehel hoopis depressioon. kõik see sisemine tühjus ja tema süütunne viitab hoopis sellele. ja see, et ta ei suuda tundeid tunda. tänu sellele tühjusele ehk püüab põgeneda mingi teise naisega suhtlemisse, aga ka see teda täiesti käima ei tõmba.

come on – armunud inimene on reipam, tal silmad säravad ja ta on ilmselgelt millestki huvitatud, aktiivne ja tegutseb aga tegutseb mitte kodus. see mees tundub olevat tunnetekoorma all, tühi ja väsinud.

tegelege tema depressiooniga. saab muu ka korda.

Oleksin ka tänulik selle info eest kuidas meest depressioonis aidata. Olen selle mõtte talle otse välja öelnud ja soovinud igatpidi aidata, toeks olla. Aga jah, ta eitab depressiooni ja jätkab seda kõike – on tühi, pahur, eemal, lukus, omaette, jandib armukesega, tunnustab ennast asjadega, perest eemal. Kannatame nii ta ise, kui me kõik :S

Selle peale ütleks küll, et püha lihtsameelsus! Võid kindel olla, et su mehel on armuke, nad magavad ja depressioon on tal ainult sinuga koos olles. Seal \”trennis\” näeksid sa teise naise kõrval väga innukat ja rõõmsameelset meest. Tema tunded sinu vastu on muutunud, ta tunneb ennast süüdi ja pole kindel ka tuleviku suhtes, sest ta pole kindel selle teise naise tunnetes, ehk on ka tema veel abielus. Seega ta ei saa sinuga sildu põletada, aga tal on kahtlused, kas see majalaen on väärt rabelemist, kui ta enam oma tulevikku sinuga ei näe. Anna andeks aususe eest, aga olles kõik selle läbi teinud, on mul sulle soe soovitus tegeleda ise endaga ja mitte püüda meest tema \”depressioonist\” päästa, sest see teeb tema süümekad veel suuremaks ja seda kiiremini ta tahab sind endast eemale tõugata. Pluss pärast on sul hale oma naiivsuse ja raisatud aja pärast.
Ka mina püüdsin meest muudkui säästa, poputasin ja olin madalam kui muru, et ta vaeseke on stressis, muudkui rääkisin, et me saame sellest üle ja proovime ikka koos. Kuni ta teatas, et ta ei taha enam proovida. Kolis mind välja ja mõne aja veel etendas, et ta vaeseke peab nüüd võibolla terve elu üksi elama, aga seejärel selgus, et tal uus ammu välja vaadatud, kellega kohe tehti laps, abielluti ja saadi veel kaks last. No mis teha, kui elu armastus peale tuli, aga polnud julgust seda mulle tunnistada. Ja ei, ma pole kibestunud, mul on uus elu, olen tänu sellele kogemusele palju rikkam, õnnelikum ja targem naine, kes oskab elu võtta sellisena nagu see on.