Viimane suhe oli mul juba aastaid tagasi. Tookord läks kõik loomulikult, aga sama “loomulikult” läksime ka lahku ja sain meeletult haiget.
Nüüd suhtlen lähemalt ühe meesterahvaga, kes on mulle äärmiselt sümpaatne, tunnen teda juba aastaid. Lähemalt suhtlema hakkasime ca aasta tagasi, ütleme nii et tõsisemalt kohtunud ja suhelnud oleme ca 1 kuu. Alguses olin ma ise rohkem selline ihhihii ja ahhahaa, nüüd on ta mulle, aga natuke juba naha alla pugenud ja ma teisi ei taha enam (selliseid lühiajalisi peikusi mul ikka on olnud nende aastate jooksul). Tulevikust, soovidest ja ootustest ikka räägime, aga nagu konkreetselt mitte meie vormis vaid, et mida tema üldse suhtelt ootab ja mida mina, millised on kummagi tulevikuplaanid ja ettekujutus asjadest üldse. Väga oluline teema on ka seks, et mis meeldib ja kuidas, sellest räägime täiesti avameelselt ja ausalt jne.
Tegelikult ta isegi ütles nüüd just, et mina olen tal ainuke ja nagu ma arusain, et kedagi teist ta nagu ei oota ka. Oma parimatele sõpradele on ta minust samuti rääkinud. Aga oleme me siis lihtalt seksisõbrad või midagi enamat…. millal sellisest asjast üldse juttu teha või küsida? imelik pole seda küsida?
keerulised on ikka need suhted…