Maakool. Hommikul läksid kooli. Kool lõpetas päeva varem. Järgi sain mindud kenasti, aga tagasiteel jäin 10m koduväravast autoga lumme kinni. Homme on e-õpe.
Tark pani labida autosse
No ju ta need 10m suutis koduväravani ka kõndida, et labidas tuua 😀
Ma saan aru, et mõnel pool maapiirkondades on koolid lausa suletud. Meie lapse kool on küll avatud, aga laps jäi koju ja ise ka kodukontoris. Autot mul ei ole ja sellise ilmaga kusagil mööda tänavaid tuiata ja bussipeatuses seista küll ei tahaks.
Kõlab nagu see Saaremaa perekond, kes 9 tundi elektrita olid ja juba kukuti pimedas huuled katki ja hirm oli nahas. Palju õnne, saamatute põlvkond!
Üheaastast last kukkumise pärast mõnitada on ikka eraldi tase. Kas keegi oskaks seletada, miks see hakkamasaajate põlvkond nii tige on?
Minu meelest näitabki see teatud põlvkonna traumeeritust, et pingutatakse ka mitte millegi nimel, veri ninast välja – olukordades, kus tegelikult saaks rahulikumalt ja mõnusamalt võtta. Aga seda peetakse laiskuseks ja nõrkuseks.
Tegelikult elame me kõik just täpselt selle ühe ainukese elu, mis meile antud on. Ja pole tõepoolest ainsatki põhjust, miks peaks sellest ühes ja ainsast elust tegema võimalikult varakult totaalse kannatuste raja. Mingit põhjust ei ole kellast kellani kuskil passida, kui tegelikult enam sellel päeval vajalikke töid-tegemisi pole või lihtsalt tunned, et täna enam ei jaksa; mitte mingit põhjust pole mingi linnukese kirjasaamise nimel oma aega – elu! – sõna otseses mõttes raisata. Oluline võiks ju olla hoopis see, et vajalikud tööd tehtud saaksid, et inimesed läbi ei põleks, et säiliks motivatsioon ja rõõm, et töö- ja pereelu oleks parimal võimalikul moel ühendatud.
Mina näiteks vali(si)n küll töökoha muuseas ka selle järgi, et seal ei nõutaks mult lihtsalt selle pärast teatud kellani kohalpassimist, et mu tööaeg on lepingus kirjas x.00-y.00-ni – see ei tooks ju kasu mitte kellelegi, oleks täiesti mõttetu. Samuti ei juhtu mitte midagi hirmsat lapsega, kellele tehakse kord-paar aastas mõni popipäev, kui väsimus on eriti suur või ilm eriti halb või uni eriti magus – loomulikult õpib laps sellisel juhul ju kõik vajaliku järgi, aga veel õpib ta seda, et iseenda vajadusi ei pea alati tagaplaanile seadma ja et lihtsalt linnukese kirjasaamiseks ei pea tegema mõtteta pingutust.
Ma saan aru, et mõnel pool maapiirkondades on koolid lausa suletud. Meie lapse kool on küll avatud, aga laps jäi koju ja ise ka kodukontoris. Autot mul ei ole ja sellise ilmaga kusagil mööda tänavaid tuiata ja bussipeatuses seista küll ei tahaks.
Kõlab nagu see Saaremaa perekond, kes 9 tundi elektrita olid ja juba kukuti pimedas huuled katki ja hirm oli nahas. Palju õnne, saamatute põlvkond!
Üheaastast last kukkumise pärast mõnitada on ikka eraldi tase. Kas keegi oskaks seletada, miks see hakkamasaajate põlvkond nii tige on?
Aga lastel on vanemad, kes neid jälgivad ja kui juhtubki midagi, siis sellest kohe ajakirjanduses pasundada on küll nõme. See et vanemad antud olukorras ei saanud hakkama ei ole Eesti energia süü.
Me käisime iga ilma ja ka pronksiöö järel Tallinnas kesklinnas koolis. Kui mul lapsed oleks, siis neid küll hommikul kl 7 kahe külma trolliga sõitma ei paneks.
Ise käisin ka Tallinnas koolis nii, et oli variandid olid minna 2 ühissõidukiga või otse mööda kõrvaltänavaid 40 min jalgsi. Jäin jalakäimise juurde. Tallinn tähendas ikkagi ju tänavavalgustust ja inimesi ümberringi, mis seal viga. Mingit sellist tunnet, et kooliskäimine raske oleks, ei mäleta. Oli hea kõndida ja liigutada, iga tänav ja maja kooliteel oli oma ja tuttav. Kui väiksemad tänavad polnud alati lumest puhtaks lükatud, siis ega noorele lapsele lumes sumpaminegi midagi hullu polnud, väike säärelihaste trenn.
Nii et ma ei ütleks, et oma lapsi ma nii tegema ei paneks… Ekstreemse tormimölluga kardaks, et haljasalade puud võivad kukkuda või mingi plekk kuskilt lendu minna. Kuid tavalisel talvepäeval ma ei näe, et midagi valesti oleks.
Minu meelest näitabki see teatud põlvkonna traumeeritust, et pingutatakse ka mitte millegi nimel, veri ninast välja – olukordades, kus tegelikult saaks rahulikumalt ja mõnusamalt võtta. Aga seda peetakse laiskuseks ja nõrkuseks.
See võib oleneda ka kodusest kasvatusest. Mina olen 49. Esimesse klassi läksin Tallinnas aastal 1980. Ei saadetud mind iga ilmaga kooli ja kui haige olin, siis alati käskis ema nädala kodus olla, et korralikult terveks saaksin. Ei saada nüüd ka mina oma 10-aastast läbi tuisu ja tormi kooli ja kui laps end kehvasti tunneb, võib vabalt kodus olla. Kõik hinded on väga head. Õppida tuleb korralikult, seda nõuti minult ja nõuan ka mina.
Ma saan aru, et mõnel pool maapiirkondades on koolid lausa suletud. Meie lapse kool on küll avatud, aga laps jäi koju ja ise ka kodukontoris. Autot mul ei ole ja sellise ilmaga kusagil mööda tänavaid tuiata ja bussipeatuses seista küll ei tahaks.
Kõlab nagu see Saaremaa perekond, kes 9 tundi elektrita olid ja juba kukuti pimedas huuled katki ja hirm oli nahas. Palju õnne, saamatute põlvkond!
Üheaastast last kukkumise pärast mõnitada on ikka eraldi tase. Kas keegi oskaks seletada, miks see hakkamasaajate põlvkond nii tige on?
Kas kukkuja oli 1-aastane? Välja olid toodud laste vanused, sina valusid dramaatilisusr huvides kõige pisema. Kui palju 1-aastane omapäi ringi kõnnib? Lingita mulle palun see lõik artiklist, eks! Mina seda ei näinud.
Kes lapse eest vastutab? Tundub, et seesama saamatu vanem. Sellise vanema “turvates” võib laps ka keset päeva kukkuda ja ennast vigastada. Kriitika oligi vanemate aadressil, mitte lapse suunal. Kahju, et sa muidugi aru ei saanud.
Minu meelest näitabki see teatud põlvkonna traumeeritust, et pingutatakse ka mitte millegi nimel, veri ninast välja – olukordades, kus tegelikult saaks rahulikumalt ja mõnusamalt võtta. Aga seda peetakse laiskuseks ja nõrkuseks.
- See võib oleneda ka kodusest kasvatusest. Mina olen 49. Esimesse klassi läksin Tallinnas aastal 1980. Ei saadetud mind iga ilmaga kooli ja kui haige olin, siis alati käskis ema nädala kodus olla, et korralikult terveks saaksin. Ei saada nüüd ka mina oma 10-aastast läbi tuisu ja tormi kooli ja kui laps end kehvasti tunneb, võib vabalt kodus olla. Kõik hinded on väga head. Õppida tuleb korralikult, seda nõuti minult ja nõuan ka mina.
Mina läksine kooli Tallinnas äärelinnas, paar aastat sinust varem. Kooli läksin iga ilmaga. Koolist tôesti puudusin kui olin haige. Samuti ka minu lapsed. Maal on pôhjendatud halbade ilmadtikuoludega seotud mitte kooli minemine, linnas ei ole see küll väga pôhjendatud.
Ma vaatan iga päev oma naabreid, kuidas 14-15-aastaseid poisivolaskeid sõidutatakse päeva jooksul mitmeid kordi küll kooli küll trenni. Emme hüppab muudkui rooli ja lõngused loivavad autosse.
Bussipeatusi on 500-900m raadiuses mitu, kesklinna sõidab buss max 15 minutit. Milleks selline putitamine hea on? Aitab kuidagi kaasa parema ja hästi hakkama saava isiksuse arengule või?
Mis sellesse kohutavasse “tormi” puutub, siis kas te teete nalja? Kus see torm oli? Tavaline talvine tuisk.
Maal on pôhjendatud halbade ilmadtikuoludega seotud mitte kooli minemine, linnas ei ole see küll väga pôhjendatud.
Linnas on halbade ilmastikuoludega täpselt samamoodi põhjendatud mitte kooli minemine, eriti kui see ei asu sul kohe kodu kõrval. Linnas võib samuti olla see teema, et koolini on mitu kilomeetrit maad minna, siin tekivad tuisuga suured ummikud, ühistransport jääb seisma, autod lumes kinni, liikuma ei pääse ei jala ega transpordiga. Sel aastal tol suurel tuisupäeval näiteks trammid seisid, inimesed ootasid peatustes tund aega. Mu laps käib kooli trammiga. Mina jätsin ta tuisupäeval koju juba ette kartes neid ummikuid ja avariisid. Õigesti tegin. Mul täisealised tuttavad, kes sel päeval pidid kuidagi töölt koju saama, olid suures hädas sellega, sest liikuma ei pääsenud ei bussi, trammi ega autoga.
Võimalik, et kuskil kellelgi oli selline kogemus, et äh mis see siis ära ei olnud, aga ma toimin selle järgi, et parem karta kui kahetseda. Mul oli hea meel, et lapse tuisupäeval koju jätsin, ise töötan samuti kodus. Teinekord ekstreemse ilmaga jätan samamoodi koju ja see, et me elame linnas, ei muuda ekstreemset ilma kuidagi kergemini üleelatavaks. Okei, elekter ei lähe ära, aga tänavatel liiklemisolud on ikka jubedad.
Maal on pôhjendatud halbade ilmadtikuoludega seotud mitte kooli minemine, linnas ei ole see küll väga pôhjendatud.
Linnas on halbade ilmastikuoludega täpselt samamoodi põhjendatud mitte kooli minemine, eriti kui see ei asu sul kohe kodu kõrval. Linnas võib samuti olla see teema, et koolini on mitu kilomeetrit maad minna, siin tekivad tuisuga suured ummikud, ühistransport jääb seisma, autod lumes kinni, liikuma ei pääse ei jala ega transpordiga. Sel aastal tol suurel tuisupäeval näiteks trammid seisid, inimesed ootasid peatustes tund aega. Mu laps käib kooli trammiga. Mina jätsin ta tuisupäeval koju juba ette kartes neid ummikuid ja avariisid. Õigesti tegin. Mul täisealised tuttavad, kes sel päeval pidid kuidagi töölt koju saama, olid suures hädas sellega, sest liikuma ei pääsenud ei bussi, trammi ega autoga.
Võimalik, et kuskil kellelgi oli selline kogemus, et äh mis see siis ära ei olnud, aga ma toimin selle järgi, et parem karta kui kahetseda. Mul oli hea meel, et lapse tuisupäeval koju jätsin, ise töötan samuti kodus. Teinekord ekstreemse ilmaga jätan samamoodi koju ja see, et me elame linnas, ei muuda ekstreemset ilma kuidagi kergemini üleelatavaks. Okei, elekter ei lähe ära, aga tänavatel liiklemisolud on ikka jubedad.
Kesklinn oli täna libe. Kas jätsid jälle lapse koju? Jäta kevadeni koju. Pole ju probleemi.
eelmisel esmaspäeval olid tôesti erilised ilmadtikuolud ka Tallinnas, aga täiesti liigeldav. Probleemitu ütleks.
Kesklinn oli täna libe. Kas jätsid jälle lapse koju?
Jah, mul on laps täna kodus, sest ta on haige.
Aga sina ilgu vähem, see tuisk mis siin esmaspäeval oli, see oli päris ilge, mitte niisama natuke tuulekest. Ja selle kohta ei saa öelda, et oleks olnud probleemitu. Ma ei tea, kui sa ligud kaks meetrit sinna-tänna, siis võib-olla tõesti, meie kogemus oli teistsugune.
Loomulikult on suureks probleemiks ka see, kui kevadel mõnel päeval on väga libe. Kui täna oleks väga tugev tuul ja selline libedus, sajaks jäävihma, siis ma jätaksin samuti lapse koju. Eelmisel korral kui linnas oli jäävihm (ma ei mäleta, vist aasta tagasi?) siis see oli ka päris ilge. Ma käin oma kinnistu ees ise graanuleid maha panemas, tolle jäävihma ajal graanuldasin terve tänava ära kuni trammipeatuseni, ka kõrvalmajade ees. Inimesed oleksid muidu lihtsalt roomama pidanud. Ja sel päeval mul oli laps koolis, nii et graanuleid viskasin ka selle eesmärgiga, et ta inimese kombel koju saaks. Möödujad tänasid ja tervitasid mind, see oli omamoodi kogemus.
Täna ma käisin jala päris kaugel ära, ei olnud nii libe midagi, päris kiilasjää ei ole praegu. Aga jah, ma jälgin seda libedust siiski ka. Kui midagi saab ise paremaks teha, siis teen.
Kesklinn oli täna libe. Kas jätsid jälle lapse koju?
Jah, mul on laps täna kodus, sest ta on haige.
Aga sina ilgu vähem, see tuisk mis siin esmaspäeval oli, see oli päris ilge, mitte niisama natuke tuulekest. Ja selle kohta ei saa öelda, et oleks olnud probleemitu. Ma ei tea, kui sa ligud kaks meetrit sinna-tänna, siis võib-olla tõesti, meie kogemus oli teistsugune.
Loomulikult on suureks probleemiks ka see, kui kevadel mõnel päeval on väga libe. Kui täna oleks väga tugev tuul ja selline libedus, sajaks jäävihma, siis ma jätaksin samuti lapse koju. Eelmisel korral kui linnas oli jäävihm (ma ei mäleta, vist aasta tagasi?) siis see oli ka päris ilge. Ma käin oma kinnistu ees ise graanuleid maha panemas, tolle jäävihma ajal graanuldasin terve tänava ära kuni trammipeatuseni, ka kõrvalmajade ees. Inimesed oleksid muidu lihtsalt roomama pidanud. Ja sel päeval mul oli laps koolis, nii et graanuleid viskasin ka selle eesmärgiga, et ta inimese kombel koju saaks. Möödujad tänasid ja tervitasid mind, see oli omamoodi kogemus.
Täna ma käisin jala päris kaugel ära, ei olnud nii libe midagi, päris kiilasjää ei ole praegu. Aga jah, ma jälgin seda libedust siiski ka. Kui midagi saab ise paremaks teha, siis teen.
Ilgu ise natsa vähem ja käitu viisalalt. Eestimaal on talv praegu. Mina ei pidanud vajalikuks esmaspäeval kedagi koju hätma. Liikusin muide Piritalt Nômmele. Tee oli talviselt lumine, aga midagi erilist. Kesklinn oli hommikul liuväli.
Mina ei pidanud vajalikuks esmaspäeval kedagi koju hätma.
Tundub et kukkusid ja said veidi põrutada.
Mina ei pidanud vajalikuks esmaspäeval kedagi koju hätma.
- Tundub et kukkusid ja said veidi põrutada.
Sa said tôesti vist pôrutada. Miks sôimad vôôrast inimest, kas hakkas kergem? Kui sinuga nôus ei olda, siis on pôrutada saanud. Teen tôesti järelduse et sul on tôesti probleemid. Imestad koolis on kiusamine, mida sa ema ise teed. Kui kellegi üle kaebad, vaata peeglisse. Hea inimene sa ei ole.
Kesklinn oli täna libe. Kas jätsid jälle lapse koju?
Jah, mul on laps täna kodus, sest ta on haige.
Aga sina ilgu vähem, see tuisk mis siin esmaspäeval oli, see oli päris ilge, mitte niisama natuke tuulekest. Ja selle kohta ei saa öelda, et oleks olnud probleemitu. Ma ei tea, kui sa ligud kaks meetrit sinna-tänna, siis võib-olla tõesti, meie kogemus oli teistsugune.
Loomulikult on suureks probleemiks ka see, kui kevadel mõnel päeval on väga libe. Kui täna oleks väga tugev tuul ja selline libedus, sajaks jäävihma, siis ma jätaksin samuti lapse koju. Eelmisel korral kui linnas oli jäävihm (ma ei mäleta, vist aasta tagasi?) siis see oli ka päris ilge. Ma käin oma kinnistu ees ise graanuleid maha panemas, tolle jäävihma ajal graanuldasin terve tänava ära kuni trammipeatuseni, ka kõrvalmajade ees. Inimesed oleksid muidu lihtsalt roomama pidanud. Ja sel päeval mul oli laps koolis, nii et graanuleid viskasin ka selle eesmärgiga, et ta inimese kombel koju saaks. Möödujad tänasid ja tervitasid mind, see oli omamoodi kogemus.
Täna ma käisin jala päris kaugel ära, ei olnud nii libe midagi, päris kiilasjää ei ole praegu. Aga jah, ma jälgin seda libedust siiski ka. Kui midagi saab ise paremaks teha, siis teen.
Miks sa “kasse” ei osta?
Ma käin oma kinnistu ees ise graanuleid maha panemas, tolle jäävihma ajal graanuldasin terve tänava ära kuni trammipeatuseni, ka kõrvalmajade ees. Inimesed oleksid muidu lihtsalt roomama pidanud.
Aitä sulle hea inimene! Tulin just õuest ja ei olnud hullu libedust praegult maja ümber. Aga aasta tagasi, selle jäävihma ajal, ei saanud kolm meetrit ka uksest eemale. Jube oli. Ehk homseks hommikuks on möödas ja saavad lapsed ilusti kooli.
Ma käin oma kinnistu ees ise graanuleid maha panemas, tolle jäävihma ajal graanuldasin terve tänava ära kuni trammipeatuseni, ka kõrvalmajade ees. Inimesed oleksid muidu lihtsalt roomama pidanud.
- Aitä sulle hea inimene! Tulin just õuest ja ei olnud hullu libedust praegult maja ümber. Aga aasta tagasi, selle jäävihma ajal, ei saanud kolm meetrit ka uksest eemale. Jube oli. Ehk homseks hommikuks on möödas ja saavad lapsed ilusti kooli.
Täna jälle lapsed kodus!
Ei ole kodus. Jäävihm sai otsa ja tavaline vihm ei tee midagi halba.
Ei ole kodus. Jäävihm sai otsa ja tavaline vihm ei tee midagi halba.
Laps saab ju märjaks
Ma vaatan iga päev oma naabreid, kuidas 14-15-aastaseid poisivolaskeid sõidutatakse päeva jooksul mitmeid kordi küll kooli küll trenni. Emme hüppab muudkui rooli ja lõngused loivavad autosse.
Bussipeatusi on 500-900m raadiuses mitu, kesklinna sõidab buss max 15 minutit. Milleks selline putitamine hea on? Aitab kuidagi kaasa parema ja hästi hakkama saava isiksuse arengule või?
Mis sellesse kohutavasse “tormi” puutub, siis kas te teete nalja? Kus see torm oli? Tavaline talvine tuisk.
Kui se emme neid ei viiks, siis nad trenni ei läheks. Ja ka kui emme nad trenni kohani sõidutab, ei saa kindel olla, et nad sinna lähevad. Katsu ikka vähe suuremat pilti näha.
annan aegajalt vaba päeva kui nad ütlevad, et seda vajavad.
Asi ei ole mingis kauges tulevikus ja selles, kas hakkab korralikult tööl käima. Asi on palju lihtsam ja lähemal.
Ema süda lubas lapsele vaba päeva -> selle päeva materjali peab laps järele õppima -> tal tuleb õppida topeltkoormusega ehk kahe päeva materjal, millest ühe päeva oma pole ta koolis kuulnud -> topeltkooormus = topeltväsimus -> puudutud päeva “auk” annab kergelt tunda veel mitu korda -> uued asjad tulevad igapäevaselt peale, mida õppida vaja -> laps on kurnatud ja vajab vaba päeva -> ema süda lubab lapsele vaba päeva -> selle päeva materjali peab laps järele õppima -> tal tuleb õppida kahekordne kogus ehk kahe päeva materjal -> topeltkoormus = topeltväsimus -> uued õppasjad tuleva järjest peale -> laps on kurnatud ja vajab vaba päeva -> ema süda…
Milleks lapsi nii piinata.
annan aegajalt vaba päeva kui nad ütlevad, et seda vajavad.
Asi ei ole mingis kauges tulevikus ja selles, kas hakkab korralikult tööl käima. Asi on palju lihtsam ja lähemal.
Ema süda lubas lapsele vaba päeva -> selle päeva materjali peab laps järele õppima -> tal tuleb õppida topeltkoormusega ehk kahe päeva materjal, millest ühe päeva oma pole ta koolis kuulnud -> topeltkooormus = topeltväsimus -> puudutud päeva “auk” annab kergelt tunda veel mitu korda -> uued asjad tulevad igapäevaselt peale, mida õppida vaja -> laps on kurnatud ja vajab vaba päeva -> ema süda lubab lapsele vaba päeva -> selle päeva materjali peab laps järele õppima -> tal tuleb õppida kahekordne kogus ehk kahe päeva materjal -> topeltkoormus = topeltväsimus -> uued õppasjad tuleva järjest peale -> laps on kurnatud ja vajab vaba päeva -> ema süda…
Milleks lapsi nii piinata.
Mis sa seletad. Kui hinded on korras ja lapsel pea võtab, siis pole seal midagi nii ränka. Iga jumala tund ei õpetata uut materjali, korratakse väga palju. Minul oli koolis jumala igav ja palju mõnusam oli kodus õppida, kisast-kärast ja kellapealt kuskile minemisest eemal. Ei tekkinud ühtki probleemi, kui vahepeal puududa lasti.
Ravida tüdimust ja väsimust lisakoormuse andmisega on siiski kahtlane.
annan aegajalt vaba päeva kui nad ütlevad, et seda vajavad.
Ja ühtlasi annad signaali ning harjumuse, et kui pisut hädaldada – sinu keeles: ütlevad, et vajavad seda -, siis saabki kohustustest kõrvale hiilida.
Eks tulevikus tehakse nii ka töökohal ja tekitatakse sellega teistele lisakoormust. Või sõimatakse tööandjat, kui see miskipärast nii “paindlik” ei ole nagu omal ajal emme.
Õpivad neljadele-viitele, käivad mitmes trennis, millegi üle kurta ei saa. Küsivad ühe vaba päeva umbes korra kahe kuu jooksul. Kasvatan neist inimesi, kes teavad, et neil on väärtus ja nende arvamus loeb, seda küll. Sina kasvata oma lapsi nii nagu sulle sobib.
Ma vaatan iga päev oma naabreid, kuidas 14-15-aastaseid poisivolaskeid sõidutatakse päeva jooksul mitmeid kordi küll kooli küll trenni. Emme hüppab muudkui rooli ja lõngused loivavad autosse.
Bussipeatusi on 500-900m raadiuses mitu, kesklinna sõidab buss max 15 minutit. Milleks selline putitamine hea on? Aitab kuidagi kaasa parema ja hästi hakkama saava isiksuse arengule või?
Kui emmel on vaba aega ja auto, siis miks ta ei võiks neid sõidutada?
Sina oled see, kes pesu peseb nui neljaks käsitsi, kuigi masin olemas ning nõudepesumasina peale silmi pööritab? Vana hea “tee tööd, siis tuleb ka armastus”. Aga miks see sind nii kibestunuks muudab?
Kui emmel on vaba aega ja auto, siis miks ta ei võiks neid sõidutada?
Võib. Ja tulemuseks saab nunnu, kes tellib emme kooli järele, kui väljas on vihm ja lapsukesel aastaid vaid 18-19 ja kindel seksuaalsuhegi olemas.
Sellistest emadest ei saa aru. Üldiselt on hea emaduse üks osa sellel, et õpetada oma lastele iseseisvumiseks vajalikke oskusi, seda armastavas ja soojas õhkkonnas. Praktikas aga sellised emmed töötavad kodus lapse teenijannana lihtsalt (mõtte)laiskusest. Neil on lihtsam see vinguv teismeline ise ära viia kui lapsele kombeid ja iseseisvust õpetada. Ebapopulaarseid otsuseid vastu võtta.
Näiteks õpetata seda, et teiste inimeste aega ei röövita mõttetult, olgu või see su lihane ema. Tulemuseks saamegi eluvõõra loru, kes arvab, et kogu maailm on talle võlgu ja terve universum on seatud tema eest hoolitsema.
Sina oled see, kes pesu peseb nui neljaks käsitsi, kuigi masin olemas ning nõudepesumasina peale silmi pööritab?
Ja siin elav näide inimesest, kes ISE võrdleb ennast pesumasinaga. Inimene, kes mõtlebki endast kui kasulikust (kodu)masinast. Tema ainus ülesanne elus on tema enda arvates nagu pesumasinalgi teiste elu kergemaks teha. Kes siis ei tahaks sellist masinat ära kasutada. Muidugi ei pöörita teismelised sellise masina peale silmi ja kui masin olemas, siis ka kasutavad nagu jaksavad.
Ega pesumasin ise ei mõtle. Kasutajad kasutavad teda omatahtsi.
Ega termin helikopter-ema pole ju ka niisama tulnud. Masin, mis ei mõtle, aga aitab kiiremini ja lihtsamalt teistel ära elada. Mis juhtus inimesega, et ta ise hakkas ennast moodsa aja koduasinaks pidama?
