Teema: Kas koerte ja lastega koos olemine on nauding või töö?

Kui töötad koerte varjupaigas või koolis/lasteaias, on see töö.

Kui omad ise koera ja/või lapsi, on see nauding. Koeri võetakse ja lapsi tehakse ikka selleks, et ise soovid saada rõõmu, hingesoojust ja armastada, mitte selleks, et saada mingit “lisatööd”.

Aga see puht minu suhtumine asjasse.

Koera pole, on kass. Peale lastesaamist muutus kass kohustuseks, eriti peale 3. last, lihtsalt ei jõua end kõigi vahel jagada (3. laps alles beebi kah). Enne oli ta ikka nauding ja magas mul kaisus padjal.

Lastega nii ja naa. Mingi osa on töö – see pedagoogiline osa. Nt ohutusreeglid, lauakombed, normaalne käitumine, omavahelise kaklemise tulutu keelamine jne. Aga on ka palju naudingut, kui laps ronib sülle kallistama või hommikul poeb kaissu ja mängib su patsiga. Või kui laps õpib lugema-kirjutama ja kirjutab sulle päris esimese omakäelise ja oma sõnadega emadepäevakaardi jne. Nt praegu lõpetasin beebi unne paneku, nuttis 30 min, kuna õige hetke lasin mööda. Tekkis lootusetuse tunne juba. Ha siis meenutan, kuidas päeval peale söömist vaatan talle otsa, silitan ta põske ja mulle kingitakse õnnelik hambutu naeratus. Beebi naeratus emale on maailma ilusam asi. Ja need hetked on kõike vaeva väärt.

Mulle koerad meeldivad, kuid pigem siis kui nad on teiste inimeste koerad. Enda jaoks pean koera liigseks tööks ja vastutuseks, isegi kui lapsepõlves olid meil alati koerad. Olen pigem kassi-inimene, sest kass on sellne isepäine ja saab valdavalt ise endaga hakkama. Siiski, ka kassi mul hetkel pole ja ei soovi, sest pean seda liigseks tööks ja vastutuseks.

Olen introvert, vajan palju üksiolemist ja oma aega. Lastega on seda lihtsam, mida vanemad nad on. Väikelapse dolid minu jaoks selgelt töö, kuigi loomulikult on sealjuures palju-palju ka nauditavaid hetki olnud. Samas seda võib iga töö kohta ka öelda.

Koera ei ole eluski omanud ja ei oska kommenteerida aga no lapsed loomulikult on töö. Jah, nad on ka üliarmsad ja nendega koos olemine on tore aga eriti väikelapse iga sisaldab ka palju tööd. Omal kolm last ja sügisel läheb viimane kooli. See suvi julgen esimest korda öelda, et see töö osa on marginaalseks muutunud

minu jaoks on koer puhas fun. ta on tore, sõbralik, naeratav. inimeste näod muutuvad rõõmsaks teda nähes. paljud tahavad paitada, suhelda. nii palju positiivset energiat iga päev:)

Mulle pigem meeldib koos koera ja lastega kulgeda. Mulle on tohutult tore koer ka sattunud, parajat kasvu, rahulik, üdini sõbralik, aga mitte üldse pealetükkiv. Võõrastele ise ligi ei lähe, aga soovijatel laseb end leebe ükskõiksusega nunnutada. Hommikuti magab 10-11-ni, autosõitu talub hästi, välikohvikutes vm rahvarohkemates kohtades hoiab vaikselt ja viisakalt meie ligi, pikkadel matkadel on väsimatu ja vapper kaaslane – patt oleks millegi üle nuriseda.

Lastega on nii, et nendega koos on huvitavam, avastame hoopis rohkem asju ja teiste nurkade alt, kuid samas vahel nad ikka virisevad ja väsivad ja nääklevad ka. Aga eks täiskasvanutega või sama juhtuda. Seega pigem ikka meeldib mulle lastega koos kui neist eraldi tegutseda.

#3810446:

Huvitav, nii paljude jaoks siin on koer ka töö, nagu mullegi – ometi päriselus jääb mulje, et kõik koeraomanikud peale minu veedavad vabatahtlikult ja rõõmuga oma aja koos koeraga – koeraga rannas, koeraja jalutamas, koeraga mängimas.

Insta ja FB ei ole päriselu.

Miks inimesed võtavad endale looma või saavad lapse, kui see kõik nii vaevaline ja rõõmutu on?

#3810072:

tegelikult on sama lastega. Mul on mitu last suureks kasvatatud, armastan neid väga, aga ma ei saa öelda, et ma nendega titena olemist nautinud oleks, pigem ikka on see olnud kohustus, töö. Millest see tuleb?

Mul on mitu last ja mitu suurepärast sõbrannat ja õde, kellel on lapsed.

Naisi, kes ütlevad, et laste kasvatamine oli puhas rõõm, ma lihtsalt ei usu. See on lihtsalt naeruväärne vale. Armastame me neid kõik kogu hingest. Aa näidake mulle ema, kel pole enda sõnul elus peast sekundikski läbi käinud mõte, et annaks lastekodusse või virutaks kingaga või viskaks poe põrandal end viis minutit rullinud ja huilanud kolmeaastase kraest ja persest tõstes lihtsalt pea ees auto tagaistmele vms ja ma ütlen, et ta valetab.

Teine asi on, et pidurdusprotsessid töötavad ja need, kel töötavad, need ei raputa ega kolgi lapsi.

Näidake mulle naist, kes ütleb, et ta pole elus laste peale röögatanud ja ma ma pööritan silmi. Okei, ju jah mitte, kui nad on sul kõik kolme päeva vanused.

See “olen emme kui armastuse kera ja mul on soojad lapse pepu paitamise käed ja minu inglike kasvab täies õnnes”-jutt on vähegi usutav ainult siis, kui neid lapsi on olnud täpselt üks ja ta on saadud noorelt, alla 25. eluaasta. Siis veel emal närvid tugevamad. Aga 45-aastane keskealine naine tahaks juba metsa jalutama ja raamatut lugeda ja teatrisse ja restorani, mitte 5-8-aastasega maid jagada, kas kui ema parajasti pliidi ääres kuuma panniga tegeleb, kas maksab ootamatult ema selja tagant lähenedes teda mööda hakata üles ronima, sest “tahan kalli”.

Minu mõtlemises ei ole nauding ja töö teineteist välistavad asjad. Muidugi on igal tööl ebameeldivaid aspekte, aga kui oled leidnud südamelähedase ameti, siis suudad ka need asjad ära teha, sest kõige olulisem on töö tulemus, mis annab ka naudingu. Ja vähemalt minul on nii 80% palgatööst ka ikkagi meeldiv.

Samamoodi ka laste kasvatamisega – muidugi on selles mingeid ebameeldivaid hetki, aga see kõik on tulemust nähes seda väärt. Vähemalt minu jaoks.

Ma ei kujutaks ette, et ma suudaks suures perspektiivis nautida elu, kus kõik ongi ainult pidu ja pillerkaar. Vajan elu nautimiseks, et sellel oleks sisu, eesmärk ja mõõdukal hulgal pingutamist millegi nimel.

Lapsi pole, aga on koer. Ei saa salata, hea koera omamise suuri eelduseid on kõva töö ja vaev, aga see nauding, mis ma saan enda koeraga aja veetmisest ja nägemisest, kuidas tema oma elu naudib, on kirjeldamatu. Eelistan teistele inimestele enda koera ja vaba aja veedan peamiselt temaga, aga olen võib-olla keskmisest suurem koerainimene ka ja koer on minu jaoks pereliige nagu iga teinegi. Mulle tekitab tohutult kurbust fakt, et inimesed võtavad koeri ja jätavad ta siis unarusse või ei anna koerale – ja no tegelikult ükskõik millisele lemmikloomale – elu, mida nad väärivad. Sinul võib terve elu jooksul olla mitu erinevat lemmiklooma, aga enamjaolt on loomal ainult see üks omanik ja lühike elu.

Ei julge midagi lubada, aga ilmselt on mul sama arvamus ka tulevaste laste suhtes, et tööd on palju, aga nauding kaalub kõik selle töö üle.

Lastega on muresid ja rõõme täpselt pooleks, on päevi kus ma tahaksin kodust minema joosta ja mitte kunagi naasta ja siis jälle ülimalt toredaid. Ei ole lust ja lillepidu, raske töö on üritada neist inimesed kasvatada, ise seejuures stabiilseks jäädes.

Koerad meeldivad väga, kuigi oma koeraga tegelemine on rutiinne kohustus, pean end sundima õhtuti koera jalutama või aias palli loopima, et koer ei igavleks.  Mõnusa iseloomuga koer on, ei lõuga üksi jättes, kuulab sõna, ei nõua koguaeg tähelepanu. Kas naudin temaga koos olemist -ikka, kui lasen ta kuskil aasal lahti ja saab ringi liduda.Teine asi on, kui läheme perega väljasõidule, siis ei hakka koera kaasa vedama, koer lihtsalt ei käi igal pool. Siis majanduslik pool, kvaliteetne kuivtoit, vet arved, pügamine salongis, selle kõige jaoks peab raha leidma. Laste kõrvalt on koera pidamine paras ettevõtmine, jaksu peab küllaga olema.