Kui neid koolilaste ja teismeliste teemasid siin lugeda, siis mul tekib hirm, kas üldse julgengi lapsi saada. Tundub, et üks rist ja viletsus, mis ei lähegi kergemaks. Väiksena on tihti haiged ja jonnivad, suurena lisanduvad veel probleemid kooliskäimisega – küll kiusamine, küll soovimatus õppida, küll suutmatus õppida -, erinevad mõnuained, suhtlemisprobleemid, depressioon, ärevus …
Selline tunne, et lastetuna on elu hoopis kergem ja muretum.
Last tuleb õigesti suunata ja kasvatada ning probleeme erilisi pole. Hoida tervisel silm peal, jälgida lapse üldist arengut, olla olemas, hoida ja armastada, olla eeskujuks ning arendada last igakülgselt.
Kaks poega nüüdseks suured mehed ja iseseisvas elus, aga.. parimad õpetajad elus üldse ning suured rõõmuallikad mu jaoks.
Koolis said kenasti hakkama, lasteaias olid natukene haiged, aga see väike asi, läks mööda nagu ikka.
Väga hea on ema olla, meeldis see aeg….
