Esileht Koolilaps Kas lastest üldse rõõmu ka on?

Näitan 30 postitust - vahemik 31 kuni 60 (kokku 62 )

Teema: Kas lastest üldse rõõmu ka on?

Postitas:
Kägu

Mina ütlen jumala ausalt, et mitte eriti. Mina näiteks oma närvikavaga ei oleks pidanud üldse lapsi saama, kahetsen. Lootsin, et ehk lapsed ja pereelu muudavad mu kuidagi tasakaalukamaks ja avatumaks, aga nii ei läinud. Olen enda vastu aus ja tõden, et tegelikult oleksin võinud rahus üksi elada, pereelu intensiivsus ja pidev suhtlemisnõue lihtsalt ei sobi mulle, see on väga väsitav, isegi kui parasjagu mingeid probleeme pole. Sain lapsed varases nooruses ja nüüd nad õnneks peagi täiskasvanud. Lähtuma peaks ikkagi endast, mitte sellest, mida teevad sõbrannad või mida ühioskond ja sugulased sinult justkui eeldavad. Aga jah, sellisesse maailma nagu see hetkel on, ei sünnitaks lapsi ka siis kui oleksin “õige” naine.

+9
-5
Please wait...

Postitas:
Kägu

Mis täiskasvanutel teisiti on? Juuakse, suitsetatakse ja süüakse ennast haigeks. Kodus probleemid, tööl probleemid. Käivad nagu suured riidepuud ringi Guess rinna peal. Naljakas tegelikult. Kuid firmal on väga vedanud, ennast eriti ise reklaamima ei pea, vaid inimesed tänaval teevad ka selle töö ära. Pärast küsime kasutatud nartsu eest 300 eur, sest ostruhind oli ju  500 eru.  Autod peavad suuremad olema kui majad. Ja oii, see teiste ellu oma nina toppimine. Kriitikameel puudub täielikult, igast asjast väänataks oma negatiivne järeldus.

+17
-2
Please wait...

Postitas:
Kägu

Ära seda trolli küll tähele pane.

Missugust trolli? Mina, kes ütles, et kui lapse isa ei tegele, siis küll? No aga nii ju on. Kui on kaks inimest suhtes ja üks tegeleb pooleks, siis on ju POOLE lihtsam. POOLE!

+3
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Kui neid koolilaste ja teismeliste teemasid siin lugeda, siis mul tekib hirm, kas üldse julgengi lapsi saada. Tundub, et üks rist ja viletsus, mis ei lähegi kergemaks. Väiksena on tihti haiged ja jonnivad, suurena lisanduvad veel probleemid kooliskäimisega – küll kiusamine, küll soovimatus õppida, küll suutmatus õppida -, erinevad mõnuained, suhtlemisprobleemid, depressioon, ärevus …

Selline tunne, et lastetuna on elu hoopis kergem ja muretum.

Jah, tõsi… Aga elu oleks mu hinnangul suht tühi. Pealegi sa ei tea,millal see laste mittesaamise ahastus peale tuleb ja mis siis teha. Mul nad praegu 14 ja 16 – ma ei tea, milline elu ilma nendeta oleks, aga nad mu lemmik seltskond, reisidel ja muidu ka.

+11
-2
Please wait...

Postitas:
Kägu

Ma oma laste edusammudega eputan FB. Perekoolis jah pigem need mured.

+1
-1
Please wait...

Postitas:
Kägu

Minul on üks laps, kahjuks tervise tõttu ei saanud rohkem. Ja väga kurb olen selle üle, oleks vähemalt kolm tahtnud. Lapsega on igasugu jama olnud, oli beebina väga rahutu, väikelapsena väga kange iseloomuga jne, jne, aga sellegipoolest oleks tahtnud lapsi veel, sest rõõmu on ta ikka kordades rohkem pakkunud kui muret.

+13
-2
Please wait...

Postitas:
Kägu

Ära seda trolli küll tähele pane.

Missugust trolli? Mina, kes ütles, et kui lapse isa ei tegele, siis küll? No aga nii ju on. Kui on kaks inimest suhtes ja üks tegeleb pooleks, siis on ju POOLE lihtsam. POOLE!

Ei ole.

+2
-5
Please wait...

Postitas:
Kägu

Mis uudisväärtust see hea ja tore ja hästi käituv laps ikka omab, keegi ei viitsi sellest lugeda.

+7
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Sellega on nii et kuidas kellegil lapsega veab. Kui on psühholoogiliselt ebastabiilne laps, katsu siis teda kasvatada ja sõna kuulama panna. Ta teeb ikka kõik omatahtsi. Kui on füüsilise puudega laps, on asi samuti nadi, sest meil ju riigipoolne tugi puudub ja sind jäetakse su murega omapead. Kui juhtub laps, kes muidu keerulise iseloomuga või õel ja pahatahtlik, siis loomulikult on temast rõõmu palju vähem kui tavalisest enam-vähem normintellektiga ja suht lasna iseloomuga lapsest.

Uskumatu siiski et osad käod siiani jahvatavad halvast kasvatusest justnagu oleks see puhtalt vanema teene, milline indiviid lapsest välja kujuneb. Ei ole see nii. Palju on perekondi, kus näiteks on kaks last eeskujuliku käitumisega, ja siis see üks on täitsa käest ära, temaga on sada häda ja ükski kasvatusmeetod tema puhul ei aita. Või ongi vaid selline raske laps peres.

Ma ise arvan et lastega on mul siiski vedanud, ainult et ma nõuan neilt ilmselt rohkem kui teised lapsevanemad, nii õppetöös kui vaba aja veetmise ja hobide osas. Neil on kindel nädalakava ja tegevused kust osa võetakse ja kus viilimine pole lubatav, samuti tuleb neil oma koduloomade eest iseseisvalt hoolitseda ja neid jalutada ja sööta. Vahel nad muidugi ka protesteerivad, kuid ma proovin siiski mitte lubada neil sellega hoogu minna. Kui need mõningased nõuded ja kohustused ära jätta, oleks laste kasvatus meil küll kui lust ja lillepidu. Ma tänan ka õnne et mulle juhtusid terved ja ka normintellektiga lapsed, kes on loodetavasti võimelised kunagi iseseisvat elu alustama. Minu osa on küll selles on minimaalne, lihtsalt täiega vedamine, mul pole ka erilisi teadmisi kasvatusest ega ka ei huvita see teema mind eriliselt. Ma siiski mõistan ja täiega austan lapsevanemaid, kellel oma laste v. lapsega on palju probleeme aga nad ei anna alla ja püüavad nendega tegeleda.

Veel austan lapsi, kellel pole vanematega vedanud ja kes kasvatavad endid ise tublideks vaatamata üksnes joodikutest või tööpõlguritest kooosnevale suguvõsale, kellelt pole mingit ainelist ega vaimset toetust olnud oodata.

+11
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Mul on üks sõber, kes otsustas lapsi mitte saada. Nüüd on ta suhteliselt üksik ja tegelikult on ta õnnetu. Jah, tal on vabadus teha kõike ja seda, mida tahab, aga tegelikult on ta väga üksik.

Mul on üks sõbranna, kes otsustas lapsed saada. Nüüd ta on suhteliselt stressis ja tegelikult depressioonis. Jah, tal on pere ja lapsed, aga tegelikult on ta väga stressis.

Mina olen ka, lausa depressioon on diagnoositud ja võtan ravimeid, aga mul on kolmest lapsest kaks ka puudega. Üks sügava ja teine raskega. Oleks seda ette teadnud, oleks ühega piirdunud. Ükskõik millisega neist, kuna rõõmu pakuvad nad kõik. Muresid ja vaeva on puuetega lastega muidugi rohkem, samas iga nende pisemgi edusamm on nii suur asi ja nad on väga vahetud ja siirad. Alati ei sõltu kõik kasvatusest, kasvõi lihtsamad diagnoosid nagu ATH või autism või lapse depressioon. Sellist last on võibolla kasvatatud 5x rohkem kui tavalist last, aga tulemus on ikka teine.

+10
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Ära seda trolli küll tähele pane.

Missugust trolli? Mina, kes ütles, et kui lapse isa ei tegele, siis küll? No aga nii ju on. Kui on kaks inimest suhtes ja üks tegeleb pooleks, siis on ju POOLE lihtsam. POOLE!

Ei ole.

Kui lapsel on mingi mure või haigus, siis ei muretse ju POOLE vähem. Kuidas see üldse võimalik on?

+8
-2
Please wait...

Postitas:
Kägu

See asi ka, et lapsed saavad oma vanemate geenid – seetõttu on oluline ka see otsus, kellega lapsed saada. Kui jätta abort tegemata ja kasvatada kangelaslikult üles näiteks vägistamise tagajärjel saadud laps, siis võib ikka väga keeruline olla.  Aga kui saada laps inimesega, kellega on hea klapp, siis on lootus, et ka lapsega saab suhteliselt lihtne olema – ja omajagu on ta ikka ka sinu enda moodi ka.

+2
-5
Please wait...

Postitas:
Kägu

Kõigile ei sobi lapsed. St nad ei ole lapsevanema-materjal, kohe üldse mitte. Aga seda ei saa paraku enne teada, kui laps(ed) juba sündinud on. Vaatan oma õe pealt – tal on täiesti tavalised lapsed, aga vanemad on nii hädas nendega, ei oska kehtestada piire, organiseerida logistikat jne. Ja kõrvalt tundub, et nende lastega on justkui koguaeg üks mure ja häda, kuhugile ei jõua õigeks ajaks, midagi ei saa valmis õigeks ajaks, ei ole selga-jalga panna midagi, käituvad halvasti jne. Aeg-ajalt on ta lapsed minu juures külas, mängivad, söövad, õpivad koos minu omadega, ja ma ei mõista, milles on probleem – toredad tavalised targad ja rõõmsad lapsed on.
Nii et mina küll soovitan – kui tundub, et ei suuda, ei taha, ei jaksa seda lastemajandust endale kaela võtta ja kui see tundub pigem koorem ja hädaorg, siis ära saa lapsi. Tõsiselt.

+11
-2
Please wait...

Postitas:
Kägu

Kõigile ei sobi lapsed. St nad ei ole lapsevanema-materjal, kohe üldse mitte. Aga seda ei saa paraku enne teada, kui laps(ed) juba sündinud on. Vaatan oma õe pealt – tal on täiesti tavalised lapsed, aga vanemad on nii hädas nendega, ei oska kehtestada piire, organiseerida logistikat jne. Ja kõrvalt tundub, et nende lastega on justkui koguaeg üks mure ja häda, kuhugile ei jõua õigeks ajaks, midagi ei saa valmis õigeks ajaks, ei ole selga-jalga panna midagi, käituvad halvasti jne. Aeg-ajalt on ta lapsed minu juures külas, mängivad, söövad, õpivad koos minu omadega, ja ma ei mõista, milles on probleem – toredad tavalised targad ja rõõmsad lapsed on.

Nii et mina küll soovitan – kui tundub, et ei suuda, ei taha, ei jaksa seda lastemajandust endale kaela võtta ja kui see tundub pigem koorem ja hädaorg, siis ära saa lapsi. Tõsiselt.

Õde kommenteeriks sinu laste kohta ilmselt samamoodi. Lapsed käituvad ju oma vanematega alati vabamalt ja teistmoodi, külas paremini ja hoiavad end veidi vaos.

+7
-1
Please wait...

Postitas:
Kägu

Võimalik, et kommenteeriks, kui jutt on lastest – lastega on ikka samad mured ja rõõmud nii kodus kui võõrsil. Aga mina rääkisin pigem täiskasvanutest, sellest, mida mulle ülepäeviti kurdetakse. Mina ei lähe temale kurtma, kui raske on lastega. Ongi vahel raske, aga inimeste taluvuslävi on erinev.

+2
-2
Please wait...

Postitas:
Kägu

Kõigile ei sobi lapsed. St nad ei ole lapsevanema-materjal, kohe üldse mitte. Aga seda ei saa paraku enne teada, kui laps(ed) juba sündinud on. Vaatan oma õe pealt – tal on täiesti tavalised lapsed, aga vanemad on nii hädas nendega, ei oska kehtestada piire, organiseerida logistikat jne. Ja kõrvalt tundub, et nende lastega on justkui koguaeg üks mure ja häda, kuhugile ei jõua õigeks ajaks, midagi ei saa valmis õigeks ajaks, ei ole selga-jalga panna midagi, käituvad halvasti jne. Aeg-ajalt on ta lapsed minu juures külas, mängivad, söövad, õpivad koos minu omadega, ja ma ei mõista, milles on probleem – toredad tavalised targad ja rõõmsad lapsed on.

Nii et mina küll soovitan – kui tundub, et ei suuda, ei taha, ei jaksa seda lastemajandust endale kaela võtta ja kui see tundub pigem koorem ja hädaorg, siis ära saa lapsi. Tõsiselt.

See ongi see, et hästi kasvatatud lapsed suudavad külad ja väljaspool kodu hästi käituda. Aga kui neil tekib tunne et enam ei suuda neid kõiki  reegleid täita ja hästi käituda, siis vanematega nad julgevad end välja elada. Ehk siis mõistev vanem saab enda peale kogu selle solgi, mis lapsesse kogunenud on. Ja hea vanem on selle juures kannatlik ja mõistev. Sest kui ta röögataks vihaga või annaks tappa, nagu nt mulle anti, ega siis julge kodus ka neid piire katsetada ja jonnida. Juba tead mis sellele järgneb.

+1
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Ja veel. Öeldagi ju vanasti et mida valusam vits, seda armsam laps. Muidugi, ta ju kartis tappa saada ja selle vältimiseks pidi end kontrollima. Kogemus.

0
-5
Please wait...

Postitas:
Kägu

Tegelt olen nõus, et kõik ei peaks lapsevanemateks saama. Lihtsalt ei peaks, sest nad ei saa hakkama oma laste kasvatamisega. Nad võivad isegi oma lapsi armastada, aga neil puudub igasugune oskus.

No ja need lapsukesed ongi siis tegelikkuses tormituultes ja üksjagu õnnetud. Vanemad nendega hakkama ei saa ja koolis ei saa õpetajad, sest koolist väljaspool puuduvad lapsel igasugused raamid ja nii on.

Tegelt ausalt ei peaks osad inimesed lapsi saama.

+6
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Vaatan oma õe pealt – tal on täiesti tavalised lapsed, aga vanemad on nii hädas nendega, ei oska kehtestada piire, organiseerida logistikat jne.

Kõlab nagu ebarealistlikud ootused endale, st keskmisest palju teadlikumad vanemad, kes on uskuma jäänud, et kui teed kõik õigesti, siis läheb kõik ladusalt, lapsed kuulavad alati esimese korraga jne. Ja kui siis ei kuula, siis on lapsed pahad ja vanemad ebaõnnestunud. Täpselt sama suhet kirjeldaks teistsuguse mõtteraamistikuga vanemad hoopis teistmoodi.

+1
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Ei ole. Mis sa nüüd. Ainult häda ja viletsus.

0
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

See asi ka, et lapsed saavad oma vanemate geenid – seetõttu on oluline ka see otsus, kellega lapsed saada. Kui jätta abort tegemata ja kasvatada kangelaslikult üles näiteks vägistamise tagajärjel saadud laps, siis võib ikka väga keeruline olla. Aga kui saada laps inimesega, kellega on hea klapp, siis on lootus, et ka lapsega saab suhteliselt lihtne olema – ja omajagu on ta ikka ka sinu enda moodi ka.

Oleks see nii lihtne. Mul on mehega hea klapp aga meil on suure erivajadusega laps. See eripära on tal kaasasündinud.

+3
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Muidugi on lastest rõõmu! Mul üks juba napilt täiskasvanu ja teine teismeline. Mul on ägedad lapsed ka – muidugi on muresid probleeme olnud omajagu, aga kunagi pole peast läbi käinud mõtet, et ma ei taha ema olla.  Ausalt öeldes ei suuda ma mäletada missugune oli elu ilma lasteta – praegu tundub, et mille nimel ma üldse elasin. Ja ärge saage valesti aru – mul on laste kõrvalt oma elu ka ikka säilinud – karjäär, sõbrad ja hobid, nii et ma ei ole ennast n.ö ära kaotanud emarolli sisse.

Ilmselt mõni inimene sobib emaks ja teine mitte.  Kui keegi tunneb juba ette, et ta ei taha emaks saada, siis kindlasti ei peaks lapsi saama – milleks?

+9
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

See asi ka, et lapsed saavad oma vanemate geenid – seetõttu on oluline ka see otsus, kellega lapsed saada. Kui jätta abort tegemata ja kasvatada kangelaslikult üles näiteks vägistamise tagajärjel saadud laps, siis võib ikka väga keeruline olla. Aga kui saada laps inimesega, kellega on hea klapp, siis on lootus, et ka lapsega saab suhteliselt lihtne olema – ja omajagu on ta ikka ka sinu enda moodi ka.

Oleks see nii lihtne. Mul on mehega hea klapp aga meil on suure erivajadusega laps. See eripära on tal kaasasündinud.

Jah, paraku, ei hakanud oma postituses mainima, et erandid ongi need olukorrad, kus sünnib puudega laps. Seda juhtub harva, aga see on see risk, mida me lapsi planeerides võtame.

+3
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Mul on lapsed juba täiskasvanud (üks veel gümnaasiumis) ja tagasi vaadates saan öelda, et jah, oli raskeid aegu, aga kokkuvõttes on alati rõõmu olnud rohkem ja on isegi üllatav, kui palju abi on, kui su lapsed on juba suured. Viimasel ajal olen rõõmustanud päris mitme asja üle. Näiteks olin koroonas ja lapsed võtsid kõik majapidamise enda peale, hoolitsesid, et mul oleks sooja sööki, teed ja ravimeid. Või näiteks, kui on kiire aeg ja pole endal mahti aias tegutseda, pakub üks lastest, et lükkab lehed kokku. Kõigil tähtpäevadel peavad nad mind väga armsalt meeles. Suurtel pühadel kogunetakse alati lapsepõlvekoju tähistama. Ikka keegi lastest helistab ja muretseb. Rõõm ongi tunda, et olen hoitud.

+7
-1
Please wait...

Postitas:
Kägu

Mul on üks sõber, kes otsustas lapsi mitte saada. Nüüd on ta suhteliselt üksik ja tegelikult on ta õnnetu. Jah, tal on vabadus teha kõike ja seda, mida tahab, aga tegelikult on ta väga üksik.

Mul on üks sõbranna, kes otsustas lapsed saada. Nüüd ta on suhteliselt stressis ja tegelikult depressioonis. Jah, tal on pere ja lapsed, aga tegelikult on ta väga stressis.

Vaatan, et palju segadust minu kirjutatud iroonilise postitusega. See oli sõna sõnalt ümber kirjutatud “hinnang”, mida üks lastega inimene jagas oma lastetu tuttava kohta. Kui enda kohta lugedes tunduvad sellised hinnangud jaburad (üksik või stressis), aga teiste kohta jagatakse neid alati kergemeelselt. Ma arvan, et iga inimene ise otsustab kui üksik või stressis ta on. Ja tobe on omaenda peas välja mõelda, et kui keegi on lastetu, siis ta on nagunii üksik. Sama tobe, kui mõelda, et kui keegi on lastega, siis tal on raudselt närvid läbi. Pöörake see hinnagute jagamise peegel enda poole ja vaadake, kas on nii mustvalge see pilt.

+2
-1
Please wait...

Postitas:
Kägu

Käisime lastega mulle telefoni valimas, kui hoolivad noorukid neist on saanud. Kes neid muresid enam mäletab! Kui tingimusteta nad mind armastavad! Plaanime kõik koos reisile minna. Nad soovivad  minuga aega veeta. Käisime perega söömas ja uut Ikeat vaatamas. Kui tore meil on koos olla. Ma ei kujuta ette, kui neid ei oleks ja ma oleks valinud üksinduse.

 

 

 

+10
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Miks peaks laps üldse täiskasvanu õnnelikuks tegema, kust selline arusaamine on? Täiskasvanu teeb ennast ise õnnelikuks oma elu elades, mille juurde enamusel kuuluvad ka lapsed. Lapsele ei peaks nüüd küll panema koormat tuua lapsevanem ellu ainult rõõmu. Nad on ka inimesed ja neilgi on probleeme-pahesid-andeid-puudeid, nagu igaühel meist. Kui muidu õnne pole, siis pole vaja ka lapsi saada, toodetakse ainult omasuguseid õnnetuid inimesi juurde.

Mul on kolm last ja ma olin enne neid õnnelik ja veel õnnelikum olen koos nendega. Eks nad ole ka hästi välja tulnud, nutikad ja head lapsed. Muresid on küll vaevu 10% eest kogu nendega seotud emotsioonidepagasis. Usun, et neist saavad ka head täiskasvanud. MU isa ütleb, et nüüd vanas eas on kõige suurem rõõm sellest, et tema lastel on stabiilne elu ja neil on kõik hästi, nad on õnnelikud, pere on kõige tähtsam.

Peab ikka imelik maailmapilt olema, kui lastesaamise skaala ja argumentatsiooni jaoks otsitakse (perekoolist) ainult probleemlugusid. Mis objektiivsustsest sai? Sa meest ka ei julge võtta, sest pereelu on halateemasid täis?

+3
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Kuigi jah, mingis vanuses – nii umb 5-15, võivad nad olla kohutavalt tüütud ka 😀

Oi-oi, mis sa räägid 🙂 Just noorem väikelaspseiga (1a -4+) oli tüütum. Aga 5+  ja üldse, kogu koolieeliku ja algklasside aeg on lastel niivõrd tore vanus! Äkki olengi “mitte väga väikeste laste emme”- tüüpi emme, kellele sobivad rohkem suuremad lapsed? Võibolla ka seda.

5a+ vanuses laps on juba tublim. On minevikku jäänud iga asja lapse eest ära tegemine või mitte päris ära tegemine, aga pidev nämmutamine, et laps teeks: “nüüd pane särk üle pea… ära vahi aknast välja, pane särk üle pea…”. Laps on võimeline juba ise kapist riided või toidu kätte saama (vanemal jääb üle vaid kõrvalt pilk peale visata, aga see ei ole raske). Või siis algatab ise mingi asja tegemise, mille tegemist sa pole otseselt nõudnudki –  ja jääbki üle vaid kiita. Laps on psüühiliselt stabiilsem, talub paremini eriarvamusi, ei hakka enam iga asja peale nutma. Ega kipu enam nii palju ka kiusama (õde/venda) või muid lollusi tegema ehk siis ei tule pidevalt “ära, ära”-tada, kuna laps on juba targem ja paljud asjad on talle kohale jõudnud. Lapsega on võimalik igal pool käia, kartmata, et äkki hakkab nutma vms. Laps on võimeline mõnest teemast juba üsna hästi aru saama ja kaasa rääkima “nagu suur inimene”. Teisalt on laps veel ikkagi laps ega ei ole veel põlvkondadevahelist eemaletõmbumist (mina olen noor, aga teie olete vanad ja imelikud) ja laps teeb meeleldi asju vanemaga koos, on avatud ise kõigest rääkima ja huvitatud kõigest. Küsib väga palju ja kuulab siira huviga (ei ole veel:  “Ah, sa ajad mingit vanainimesejuttu ja ma haigutan” ).

Mõnevõrra raskem oli just noorem väikelapseiga (vanus 1a -4a+, kuigi 4a on ka juba palju parem kui enne, tegelikult): suur seotus, vähene iseseisvus, selles eas lapsed on veel psüühiliselt väga ebastabiilsed (kergesti hakkavad nutma või muud äärmuslikud reaktsioonid) ja palju tuleb seda ebastabiilset psüühikat rahustada. Sellesse vahemikku jääb ka kurikuulus jonniiga ja igast asjast draama tegemise iga. Mäletan, kuidas üks laps päevade kaupa vedeles selili maas ja üürgas… (sest jälle tegi mingist tühisjast draama ja niikui ühest draamast maha rahunes, tegi teise draama). Muidugi on siis seda parem, mida teadlikum oled, mida enam sa võtad asja mõistusega ja vaatad nagu kõrvaltvaataja pilguga (“ole rahulik – mitte keegi ei jää igavesti väikelapseks ja jalad püsti üürgma, ta areneb sellest perioodist edasi”) , aga eks see ole tüütu ikka.

Ja edasi peaks tulema jällegi teismeiga, millest räägitakse, tedagi, mida 😛

Aga vanus 5+ ja algklassid on lihtsalt super iga.  Nii rahul.

+9
-1
Please wait...

Postitas:
Kägu

Lastega võib ju erinevaid jamasid olla, aga ikkagi on paljud neist meeldivamad, naljakamad, siiramad ja huvitavamad inimesed kui enamik täiskasvanuid.

+1
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Kuigi jah, mingis vanuses – nii umb 5-15, võivad nad olla kohutavalt tüütud ka 😀

  1. Oi-oi, mis sa räägid 🙂 Just noorem väikelaspseiga (1a -4+) oli tüütum. Aga 5+ ja üldse, kogu koolieeliku ja algklasside aeg on lastel niivõrd tore vanus! Äkki olengi “mitte väga väikeste laste emme”- tüüpi emme, kellele sobivad rohkem suuremad lapsed? Võibolla ka seda.

    5a+ vanuses laps on juba tublim. On minevikku jäänud iga asja lapse eest ära tegemine või mitte päris ära tegemine, aga pidev nämmutamine, et laps teeks: “nüüd pane särk üle pea… ära vahi aknast välja, pane särk üle pea…”. Laps on võimeline juba ise kapist riided või toidu kätte saama (vanemal jääb üle vaid kõrvalt pilk peale visata, aga see ei ole raske). Või siis algatab ise mingi asja tegemise, mille tegemist sa pole otseselt nõudnudki – ja jääbki üle vaid kiita. Laps on psüühiliselt stabiilsem, talub paremini eriarvamusi, ei hakka enam iga asja peale nutma. Ega kipu enam nii palju ka kiusama (õde/venda) või muid lollusi tegema ehk siis ei tule pidevalt “ära, ära”-tada, kuna laps on juba targem ja paljud asjad on talle kohale jõudnud. Lapsega on võimalik igal pool käia, kartmata, et äkki hakkab nutma vms. Laps on võimeline mõnest teemast juba üsna hästi aru saama ja kaasa rääkima “nagu suur inimene”. Teisalt on laps veel ikkagi laps ega ei ole veel põlvkondadevahelist eemaletõmbumist (mina olen noor, aga teie olete vanad ja imelikud) ja laps teeb meeleldi asju vanemaga koos, on avatud ise kõigest rääkima ja huvitatud kõigest. Küsib väga palju ja kuulab siira huviga (ei ole veel: “Ah, sa ajad mingit vanainimesejuttu ja ma haigutan” ).

    Mõnevõrra raskem oli just noorem väikelapseiga (vanus 1a -4a+, kuigi 4a on ka juba palju parem kui enne, tegelikult): suur seotus, vähene iseseisvus, selles eas lapsed on veel psüühiliselt väga ebastabiilsed (kergesti hakkavad nutma või muud äärmuslikud reaktsioonid) ja palju tuleb seda ebastabiilset psüühikat rahustada. Sellesse vahemikku jääb ka kurikuulus jonniiga ja igast asjast draama tegemise iga. Mäletan, kuidas üks laps päevade kaupa vedeles selili maas ja üürgas… (sest jälle tegi mingist tühisjast draama ja niikui ühest draamast maha rahunes, tegi teise draama). Muidugi on siis seda parem, mida teadlikum oled, mida enam sa võtad asja mõistusega ja vaatad nagu kõrvaltvaataja pilguga (“ole rahulik – mitte keegi ei jää igavesti väikelapseks ja jalad püsti üürgma, ta areneb sellest perioodist edasi”) , aga eks see ole tüütu ikka.

    Ja edasi peaks tulema jällegi teismeiga, millest räägitakse, tedagi, mida 😛

    Aga vanus 5+ ja algklassid on lihtsalt super iga. Nii rahul.

Täiega nôus, tooks selle toreda es veel ülespoole 2 aastasega oli väga tore juba tegeleda. Mina nautisin, see aeg on niii lühike.

+1
0
Please wait...

Näitan 30 postitust - vahemik 31 kuni 60 (kokku 62 )


Esileht Koolilaps Kas lastest üldse rõõmu ka on?