Teema: Kas lastest üldse rõõmu ka on?

Mis täiskasvanutel teisiti on? Juuakse, suitsetatakse ja süüakse ennast haigeks. Kodus probleemid, tööl probleemid. Käivad nagu suured riidepuud ringi Guess rinna peal. Naljakas tegelikult. Kuid firmal on väga vedanud, ennast eriti ise reklaamima ei pea, vaid inimesed tänaval teevad ka selle töö ära. Pärast küsime kasutatud nartsu eest 300 eur, sest ostruhind oli ju  500 eru.  Autod peavad suuremad olema kui majad. Ja oii, see teiste ellu oma nina toppimine. Kriitikameel puudub täielikult, igast asjast väänataks oma negatiivne järeldus.

#4056740:

Kui neid koolilaste ja teismeliste teemasid siin lugeda, siis mul tekib hirm, kas üldse julgengi lapsi saada. Tundub, et üks rist ja viletsus, mis ei lähegi kergemaks. Väiksena on tihti haiged ja jonnivad, suurena lisanduvad veel probleemid kooliskäimisega – küll kiusamine, küll soovimatus õppida, küll suutmatus õppida -, erinevad mõnuained, suhtlemisprobleemid, depressioon, ärevus …

Selline tunne, et lastetuna on elu hoopis kergem ja muretum.

Jah, tõsi… Aga elu oleks mu hinnangul suht tühi. Pealegi sa ei tea,millal see laste mittesaamise ahastus peale tuleb ja mis siis teha. Mul nad praegu 14 ja 16 – ma ei tea, milline elu ilma nendeta oleks, aga nad mu lemmik seltskond, reisidel ja muidu ka.

Minul on üks laps, kahjuks tervise tõttu ei saanud rohkem. Ja väga kurb olen selle üle, oleks vähemalt kolm tahtnud. Lapsega on igasugu jama olnud, oli beebina väga rahutu, väikelapsena väga kange iseloomuga jne, jne, aga sellegipoolest oleks tahtnud lapsi veel, sest rõõmu on ta ikka kordades rohkem pakkunud kui muret.

Mis uudisväärtust see hea ja tore ja hästi käituv laps ikka omab, keegi ei viitsi sellest lugeda.

#4057013:

#4056795:

Mul on üks sõber, kes otsustas lapsi mitte saada. Nüüd on ta suhteliselt üksik ja tegelikult on ta õnnetu. Jah, tal on vabadus teha kõike ja seda, mida tahab, aga tegelikult on ta väga üksik.

Mul on üks sõbranna, kes otsustas lapsed saada. Nüüd ta on suhteliselt stressis ja tegelikult depressioonis. Jah, tal on pere ja lapsed, aga tegelikult on ta väga stressis.

Mina olen ka, lausa depressioon on diagnoositud ja võtan ravimeid, aga mul on kolmest lapsest kaks ka puudega. Üks sügava ja teine raskega. Oleks seda ette teadnud, oleks ühega piirdunud. Ükskõik millisega neist, kuna rõõmu pakuvad nad kõik. Muresid ja vaeva on puuetega lastega muidugi rohkem, samas iga nende pisemgi edusamm on nii suur asi ja nad on väga vahetud ja siirad. Alati ei sõltu kõik kasvatusest, kasvõi lihtsamad diagnoosid nagu ATH või autism või lapse depressioon. Sellist last on võibolla kasvatatud 5x rohkem kui tavalist last, aga tulemus on ikka teine.

See asi ka, et lapsed saavad oma vanemate geenid – seetõttu on oluline ka see otsus, kellega lapsed saada. Kui jätta abort tegemata ja kasvatada kangelaslikult üles näiteks vägistamise tagajärjel saadud laps, siis võib ikka väga keeruline olla.  Aga kui saada laps inimesega, kellega on hea klapp, siis on lootus, et ka lapsega saab suhteliselt lihtne olema – ja omajagu on ta ikka ka sinu enda moodi ka.

#4057415:

Kõigile ei sobi lapsed. St nad ei ole lapsevanema-materjal, kohe üldse mitte. Aga seda ei saa paraku enne teada, kui laps(ed) juba sündinud on. Vaatan oma õe pealt – tal on täiesti tavalised lapsed, aga vanemad on nii hädas nendega, ei oska kehtestada piire, organiseerida logistikat jne. Ja kõrvalt tundub, et nende lastega on justkui koguaeg üks mure ja häda, kuhugile ei jõua õigeks ajaks, midagi ei saa valmis õigeks ajaks, ei ole selga-jalga panna midagi, käituvad halvasti jne. Aeg-ajalt on ta lapsed minu juures külas, mängivad, söövad, õpivad koos minu omadega, ja ma ei mõista, milles on probleem – toredad tavalised targad ja rõõmsad lapsed on.

Nii et mina küll soovitan – kui tundub, et ei suuda, ei taha, ei jaksa seda lastemajandust endale kaela võtta ja kui see tundub pigem koorem ja hädaorg, siis ära saa lapsi. Tõsiselt.

Õde kommenteeriks sinu laste kohta ilmselt samamoodi. Lapsed käituvad ju oma vanematega alati vabamalt ja teistmoodi, külas paremini ja hoiavad end veidi vaos.

#4057415:

Kõigile ei sobi lapsed. St nad ei ole lapsevanema-materjal, kohe üldse mitte. Aga seda ei saa paraku enne teada, kui laps(ed) juba sündinud on. Vaatan oma õe pealt – tal on täiesti tavalised lapsed, aga vanemad on nii hädas nendega, ei oska kehtestada piire, organiseerida logistikat jne. Ja kõrvalt tundub, et nende lastega on justkui koguaeg üks mure ja häda, kuhugile ei jõua õigeks ajaks, midagi ei saa valmis õigeks ajaks, ei ole selga-jalga panna midagi, käituvad halvasti jne. Aeg-ajalt on ta lapsed minu juures külas, mängivad, söövad, õpivad koos minu omadega, ja ma ei mõista, milles on probleem – toredad tavalised targad ja rõõmsad lapsed on.

Nii et mina küll soovitan – kui tundub, et ei suuda, ei taha, ei jaksa seda lastemajandust endale kaela võtta ja kui see tundub pigem koorem ja hädaorg, siis ära saa lapsi. Tõsiselt.

See ongi see, et hästi kasvatatud lapsed suudavad külad ja väljaspool kodu hästi käituda. Aga kui neil tekib tunne et enam ei suuda neid kõiki  reegleid täita ja hästi käituda, siis vanematega nad julgevad end välja elada. Ehk siis mõistev vanem saab enda peale kogu selle solgi, mis lapsesse kogunenud on. Ja hea vanem on selle juures kannatlik ja mõistev. Sest kui ta röögataks vihaga või annaks tappa, nagu nt mulle anti, ega siis julge kodus ka neid piire katsetada ja jonnida. Juba tead mis sellele järgneb.

Tegelt olen nõus, et kõik ei peaks lapsevanemateks saama. Lihtsalt ei peaks, sest nad ei saa hakkama oma laste kasvatamisega. Nad võivad isegi oma lapsi armastada, aga neil puudub igasugune oskus.

No ja need lapsukesed ongi siis tegelikkuses tormituultes ja üksjagu õnnetud. Vanemad nendega hakkama ei saa ja koolis ei saa õpetajad, sest koolist väljaspool puuduvad lapsel igasugused raamid ja nii on.

Tegelt ausalt ei peaks osad inimesed lapsi saama.

Ei ole. Mis sa nüüd. Ainult häda ja viletsus.

Muidugi on lastest rõõmu! Mul üks juba napilt täiskasvanu ja teine teismeline. Mul on ägedad lapsed ka – muidugi on muresid probleeme olnud omajagu, aga kunagi pole peast läbi käinud mõtet, et ma ei taha ema olla.  Ausalt öeldes ei suuda ma mäletada missugune oli elu ilma lasteta – praegu tundub, et mille nimel ma üldse elasin. Ja ärge saage valesti aru – mul on laste kõrvalt oma elu ka ikka säilinud – karjäär, sõbrad ja hobid, nii et ma ei ole ennast n.ö ära kaotanud emarolli sisse.

Ilmselt mõni inimene sobib emaks ja teine mitte.  Kui keegi tunneb juba ette, et ta ei taha emaks saada, siis kindlasti ei peaks lapsi saama – milleks?

Mul on lapsed juba täiskasvanud (üks veel gümnaasiumis) ja tagasi vaadates saan öelda, et jah, oli raskeid aegu, aga kokkuvõttes on alati rõõmu olnud rohkem ja on isegi üllatav, kui palju abi on, kui su lapsed on juba suured. Viimasel ajal olen rõõmustanud päris mitme asja üle. Näiteks olin koroonas ja lapsed võtsid kõik majapidamise enda peale, hoolitsesid, et mul oleks sooja sööki, teed ja ravimeid. Või näiteks, kui on kiire aeg ja pole endal mahti aias tegutseda, pakub üks lastest, et lükkab lehed kokku. Kõigil tähtpäevadel peavad nad mind väga armsalt meeles. Suurtel pühadel kogunetakse alati lapsepõlvekoju tähistama. Ikka keegi lastest helistab ja muretseb. Rõõm ongi tunda, et olen hoitud.

Käisime lastega mulle telefoni valimas, kui hoolivad noorukid neist on saanud. Kes neid muresid enam mäletab! Kui tingimusteta nad mind armastavad! Plaanime kõik koos reisile minna. Nad soovivad  minuga aega veeta. Käisime perega söömas ja uut Ikeat vaatamas. Kui tore meil on koos olla. Ma ei kujuta ette, kui neid ei oleks ja ma oleks valinud üksinduse.

#4056986:

Kuigi jah, mingis vanuses – nii umb 5-15, võivad nad olla kohutavalt tüütud ka 😀

Oi-oi, mis sa räägid 🙂 Just noorem väikelaspseiga (1a -4+) oli tüütum. Aga 5+  ja üldse, kogu koolieeliku ja algklasside aeg on lastel niivõrd tore vanus! Äkki olengi “mitte väga väikeste laste emme”- tüüpi emme, kellele sobivad rohkem suuremad lapsed? Võibolla ka seda.

5a+ vanuses laps on juba tublim. On minevikku jäänud iga asja lapse eest ära tegemine või mitte päris ära tegemine, aga pidev nämmutamine, et laps teeks: “nüüd pane särk üle pea… ära vahi aknast välja, pane särk üle pea…”. Laps on võimeline juba ise kapist riided või toidu kätte saama (vanemal jääb üle vaid kõrvalt pilk peale visata, aga see ei ole raske). Või siis algatab ise mingi asja tegemise, mille tegemist sa pole otseselt nõudnudki –  ja jääbki üle vaid kiita. Laps on psüühiliselt stabiilsem, talub paremini eriarvamusi, ei hakka enam iga asja peale nutma. Ega kipu enam nii palju ka kiusama (õde/venda) või muid lollusi tegema ehk siis ei tule pidevalt “ära, ära”-tada, kuna laps on juba targem ja paljud asjad on talle kohale jõudnud. Lapsega on võimalik igal pool käia, kartmata, et äkki hakkab nutma vms. Laps on võimeline mõnest teemast juba üsna hästi aru saama ja kaasa rääkima “nagu suur inimene”. Teisalt on laps veel ikkagi laps ega ei ole veel põlvkondadevahelist eemaletõmbumist (mina olen noor, aga teie olete vanad ja imelikud) ja laps teeb meeleldi asju vanemaga koos, on avatud ise kõigest rääkima ja huvitatud kõigest. Küsib väga palju ja kuulab siira huviga (ei ole veel:  “Ah, sa ajad mingit vanainimesejuttu ja ma haigutan” ).

Mõnevõrra raskem oli just noorem väikelapseiga (vanus 1a -4a+, kuigi 4a on ka juba palju parem kui enne, tegelikult): suur seotus, vähene iseseisvus, selles eas lapsed on veel psüühiliselt väga ebastabiilsed (kergesti hakkavad nutma või muud äärmuslikud reaktsioonid) ja palju tuleb seda ebastabiilset psüühikat rahustada. Sellesse vahemikku jääb ka kurikuulus jonniiga ja igast asjast draama tegemise iga. Mäletan, kuidas üks laps päevade kaupa vedeles selili maas ja üürgas… (sest jälle tegi mingist tühisjast draama ja niikui ühest draamast maha rahunes, tegi teise draama). Muidugi on siis seda parem, mida teadlikum oled, mida enam sa võtad asja mõistusega ja vaatad nagu kõrvaltvaataja pilguga (“ole rahulik – mitte keegi ei jää igavesti väikelapseks ja jalad püsti üürgma, ta areneb sellest perioodist edasi”) , aga eks see ole tüütu ikka.

Ja edasi peaks tulema jällegi teismeiga, millest räägitakse, tedagi, mida 😛

Aga vanus 5+ ja algklassid on lihtsalt super iga.  Nii rahul.

#4059264:

#4056986:

Kuigi jah, mingis vanuses – nii umb 5-15, võivad nad olla kohutavalt tüütud ka 😀

1. Oi-oi, mis sa räägid 🙂 Just noorem väikelaspseiga (1a -4+) oli tüütum. Aga 5+ ja üldse, kogu koolieeliku ja algklasside aeg on lastel niivõrd tore vanus! Äkki olengi “mitte väga väikeste laste emme”- tüüpi emme, kellele sobivad rohkem suuremad lapsed? Võibolla ka seda.

   5a+ vanuses laps on juba tublim. On minevikku jäänud iga asja lapse eest ära tegemine või mitte päris ära tegemine, aga pidev nämmutamine, et laps teeks: “nüüd pane särk üle pea… ära vahi aknast välja, pane särk üle pea…”. Laps on võimeline juba ise kapist riided või toidu kätte saama (vanemal jääb üle vaid kõrvalt pilk peale visata, aga see ei ole raske). Või siis algatab ise mingi asja tegemise, mille tegemist sa pole otseselt nõudnudki – ja jääbki üle vaid kiita. Laps on psüühiliselt stabiilsem, talub paremini eriarvamusi, ei hakka enam iga asja peale nutma. Ega kipu enam nii palju ka kiusama (õde/venda) või muid lollusi tegema ehk siis ei tule pidevalt “ära, ära”-tada, kuna laps on juba targem ja paljud asjad on talle kohale jõudnud. Lapsega on võimalik igal pool käia, kartmata, et äkki hakkab nutma vms. Laps on võimeline mõnest teemast juba üsna hästi aru saama ja kaasa rääkima “nagu suur inimene”. Teisalt on laps veel ikkagi laps ega ei ole veel põlvkondadevahelist eemaletõmbumist (mina olen noor, aga teie olete vanad ja imelikud) ja laps teeb meeleldi asju vanemaga koos, on avatud ise kõigest rääkima ja huvitatud kõigest. Küsib väga palju ja kuulab siira huviga (ei ole veel: “Ah, sa ajad mingit vanainimesejuttu ja ma haigutan” ).

   Mõnevõrra raskem oli just noorem väikelapseiga (vanus 1a -4a+, kuigi 4a on ka juba palju parem kui enne, tegelikult): suur seotus, vähene iseseisvus, selles eas lapsed on veel psüühiliselt väga ebastabiilsed (kergesti hakkavad nutma või muud äärmuslikud reaktsioonid) ja palju tuleb seda ebastabiilset psüühikat rahustada. Sellesse vahemikku jääb ka kurikuulus jonniiga ja igast asjast draama tegemise iga. Mäletan, kuidas üks laps päevade kaupa vedeles selili maas ja üürgas… (sest jälle tegi mingist tühisjast draama ja niikui ühest draamast maha rahunes, tegi teise draama). Muidugi on siis seda parem, mida teadlikum oled, mida enam sa võtad asja mõistusega ja vaatad nagu kõrvaltvaataja pilguga (“ole rahulik – mitte keegi ei jää igavesti väikelapseks ja jalad püsti üürgma, ta areneb sellest perioodist edasi”) , aga eks see ole tüütu ikka.

   Ja edasi peaks tulema jällegi teismeiga, millest räägitakse, tedagi, mida 😛

   Aga vanus 5+ ja algklassid on lihtsalt super iga. Nii rahul.

Täiega nôus, tooks selle toreda es veel ülespoole 2 aastasega oli väga tore juba tegeleda. Mina nautisin, see aeg on niii lühike.