Teema: Kas lastest üldse rõõmu ka on?

Eks see sõltub olulisel määral ikka sinust endast ka, milliseks oma lapse kasvatad. Minu omadel pole küll häda midagi. Mõlemaga omad teemad, aga ei midagi taolist, kui perekoolist lugeda võib. Eks need teemad ikka kasvatamata jäetud lastest on.

Kolm last, alates kooliminekust on olnud ainult rõõm ja lust. Tänaseks kõik täiskasvanud.

Mina olen oma lapsed juba üsna suureks kasvatanud. Lugedes neid teemasid siin foorumis, mida need suured lapsed ise kirjutavad, siis on küll kurb. Kasvatad nii nagu oskad, aga nad ise peavad seda valeks või neid kahjustunud kasvatuses. Oled pahandanud, su toon on olnud vale, või oled olnud liiga hoolitsev.  mida teed või ütled on olnud nende arust halvasti. Ja vaatamata sellele et oled laste pärast muretsenud, kasvatanud neid, andud parima mida õigeks või vajalikuks pead,  pole leidnud nende jaoks õiget lähenemist.

Probleemidest kirjutavad erinevad inimesed, kõik need asjad korraga ei pea just sinuga juhtuma. Samamoodi võib küsida, kas suhetest mingit rõõmu ka on, ainult petmine ja tülid. Kas reisimisest mingit rõõmu ka on, ainult kadunud pagas ja jamad kindlustustega. Kas sõpradest mingit rõõmu ka on, ainult arusaamatused ja ärakasutamine.

Väga palju oleneb iseendast ja ellusuhtumisest. Mõni kirjeldab ülidramaatiliselt seiku, mida teine ei pea kõneväärsekski.

#4056740:

Kui neid koolilaste ja teismeliste teemasid siin lugeda, siis mul tekib hirm, kas üldse julgengi lapsi saada. Tundub, et üks rist ja viletsus, mis ei lähegi kergemaks. Väiksena on tihti haiged ja jonnivad, suurena lisanduvad veel probleemid kooliskäimisega – küll kiusamine, küll soovimatus õppida, küll suutmatus õppida -, erinevad mõnuained, suhtlemisprobleemid, depressioon, ärevus …

Selline tunne, et lastetuna on elu hoopis kergem ja muretum.

Ega keegi ei käsi sigida ja lapsi sünnitada.

Eks lastega käivadki mured ja rõõmud ikka koos, aga rõõmud panevad unustama kõik vaevad 🙂

Meil kaks last ja mõlemaga on olnud muresid (üks kaasasündinud terviseprobleemiga ja teine oli väga enneaegne), aga sa annad endast kõik, et nendega oleks hästi ja kahetse küll midagi. Mured lähevad meelest.

Tore on vaadata nende suureks kasvamist, mis valikuid nad elus teevad jne, jne. Meil nüüdseks üks laps 21-aastane teises linnas ülikoolis ja nii vahva, kuidas ta ikka küsib nõu. Ei ole meist n-ö kaugenenud vms. Teine põhikoolis ja eks tema puhul ikka veel muretsen, kuidas edasi, mis koolivaliku teeb jms.

Ja oi, kui uhke saab teinekord laste üle olla.. 🙂 Kas läheb õppimises hästi või võistlustel või on kunstivaldkonnas andekas.

Meie pere ei ole küll suur armastust otse väljendav pere, aga oleme lastele palju aega pühendanud, peaaegu kõike koos teinud. Ehk on see ka põhjus, et nad väga väärtustavad perekonda ja traditsioone. Saame kõigest rääkida. Aga võib-olla on meil ka lihtsalt vedanud 🙂

Kokkuvõttes ilma lasteta oleks meie elu kindlasti palju vaesem olnud.

#4056796:

Samamoodi võib küsida, kas suhetest mingit rõõmu ka on, ainult petmine ja tülid. Kas reisimisest mingit rõõmu ka on, ainult kadunud pagas ja jamad kindlustustega. Kas sõpradest mingit rõõmu ka on, ainult arusaamatused ja ärakasutamine.

No ei ole ju! Aga laste puhul on rohkem või vähem kõiki neid teemaalgatuses nimetatud hädasid.

#4056806:

Siin tehakse teema, kui on mure majas.

Täpselt nii.  Samamoodi võiks peale auto- või ehitusfoorumi lugemist küsida, et kas auto või kinnisvara omamisel on mõtet. Lagunevad romud ja majad ja õnnetud inimesed uurimas, kuidas olukordi lahendada.

Mul on kaks last, üks hakkab ülikooli lõpetama, teine gümnaasiumis. Just veetsin nädalavahetuse oma lastega ja mul on nende üle ääretult hea meel. Nad on toredad, targad, hoolivad, mõistliku maailmavaatega noored inimesed.  Mida aeg edasi, seda rohkem ma tunnen, et ma võin neile küll vahel oma elukogemusele tuginedes nõu anda, aga samal ajal õpin mina ise ka väga palju neilt. Ja kui mõelda ka sellele ajale, kui nad veel väikesed olid, ka siis olid nad armsad ja toredad, ning nendega koos oli äge maailma avastada.

Saan küll omal moel aru inimestest, kes on teinud teadliku valiku mitte lapsi saada, aga siiski tunduks lastetuna vananemine mulle üsna nukra perspektiivina.

Loomulikult on mu lapsed ka titena jonninud, teismelisena tujukad olnud, on olnud ja on vahel siiani ka laisad ja lohakad (aga ega ma ise ka koguaeg ülimalt virk ja tubli pole) ja on olnud hetki, kus olen ennast nende pärast segaseks muretsenud. Paraku oleks ka igav, kui kõik kulgeks ilma igasuguste murede ja probleemideta – siis ei oskaks vist ka headest asjadest rõõmu tunda, kui elu olekski ainult üks roosamanna ja lilleaed.

#4056740:

Kui neid koolilaste ja teismeliste teemasid siin lugeda, siis mul tekib hirm, kas üldse julgengi lapsi saada. Tundub, et üks rist ja viletsus, mis ei lähegi kergemaks. Väiksena on tihti haiged ja jonnivad, suurena lisanduvad veel probleemid kooliskäimisega – küll kiusamine, küll soovimatus õppida, küll suutmatus õppida -, erinevad mõnuained, suhtlemisprobleemid, depressioon, ärevus …

Selline tunne, et lastetuna on elu hoopis kergem ja muretum.

Küll sa siis muud mured leiad. Aga ega jah, õnn on omada terveid lapsi.

#4056886:

Siin oluline juba öeldud.

Teemasid tehakse probleemidest. Isegi kui teed teema, et laps on läbinisti viieline, sõnakuulelik ja aitab kodutöödes, saad sada miinust, sest peetakse uhkeldamiseks.

Kas naudid lapsevanemaks olemist, sõltub palju sinust endast, milline vanem oled. Kas oskad ennast kehtestada või mitte. Oma tutvusringkonna põhjal julgen väita, et õnnelikumad lapsevanemad on ranged lapsevanemad. Kus on nö vabakasvatus ehk kasvatamatus, vanemal puudub autoriteet ja lapsed teevad üldjuhul, mida tahavad, seal on ka lapsevanemaks olemine piin. Mul on üks sõbranna, kes ei jaksa ära oodata, et tal ometi puhkus lõppeks, saaks ise tööle ja lapse lasteaeda/kooli. Tema on selline “moodne” lapsevanem, kes räägib lapsega kõik läbi, kunagi ei käsi teha vastumeelseid asju ja räägib, et lapsed on peres võrdsed partnerid.

Oled sa teinud headest lastest teemadid. Mina pole näinud, ikka probleemid ja kui sa hakkad kiitma oma head last, siis ikka teemast tôesti mööda. Tee ise teema oma heast lapsest, siis ju teine asi, kiidame kôik vôidu oma häid lapsi.
Ei poolda kôvakäelist ja ranget kasvatust. See rangus ei vii kuhugi, headusega saab palju paremini. Päris vabakasvatus samuti ei ole hea. Ükski äärmus ei ole mu meelest hea.

Inimene lihtsalt ei tee foorumisse teemat, et issand kui äge, mu laps sai täna kooli 5 ja võitis laulmiskonkursil esimese koha ning lõpuks ütles, et ma olen kõige parem ema. Ikka on need foorumid murede arutlemiseks.

Kuigi jah, mingis vanuses – nii umb 5-15, võivad nad olla kohutavalt tüütud ka 😀

#4057013:

Mul on üks sõbranna, kes otsustas lapsed saada. Nüüd ta on suhteliselt stressis ja tegelikult depressioonis. Jah, tal on pere ja lapsed, aga tegelikult on ta väga stressis.

Lapse isa ei tegele? Siis küll.

TA – kui sul ei ole mingit sisemist soovi lapsi saada, siis ega ei peagi. Mul on laps. Ma armastan teda väga ja mul on väga hea meel, et ta mul on. Üksjagu muret on temaga olnud ja asi ei ole olnud kasvatamises või kasvatamata jätmises. No mõni on ATH ja autistlike joontega – no kuidas sa seda ikka kasvatad, et tal neid ei oleks? Aga mul on temaga ka jube palju toredaid momente ja aegu. Ta on väga vahva kaaslane ja inimene. Ma olen talle väga tänulik, et ta mul on ja ta on andnud mulle oma olemasoluga väga palju värve elule juurde.

Küll aga olen jõudnud tõdemuseni, et jube hea, et ainult üks laps on. Minu närvikava teist samasugust (või veel hullemat!) üle ei elaks.