Esileht Pereelu ja suhted Kas ma saan hingerahu tagasi või peaksin loobuma?

Näitan 30 postitust - vahemik 1 kuni 30 (kokku 72 )

Teema: Kas ma saan hingerahu tagasi või peaksin loobuma?

Postitas:
Kägu

Pool aastat tagasi tuli välja, et minu abikaasal on armuke. Valis minu ja tema vahel. Oli väljakolimise äärel. Siiski tänu suguvõsa survele jäi ta minuga. Me oleme 16 aastat abielus. Meil on kaks last. Olen end 100% lastele ja oma tööle. Abikaasa tegeleb oma tööga. Algusaastatel sidus mind oma tööalaste üritustega, kuid nüüd enam aastaid mitte. Põhjuseks minu väsimus, suur ülekaal. Ka minu vanemad ja õde riidlevad minuga ülekaalu pärast aga mina olen rahul ning mind ei huvita, et ma oma abikaasale sellisena ei meeldi. Armuke, kellega mind peteti oli noorem. Kena ja tegus naisterahvas. Toona, kui see lugu välja tuli ja ma tervele suguvõsale ning sõpradele võidurõõmutsesin, et püütsin valetava mehe vahele , jäi ta minuga. Tegeleme teineteisega. Nüüdseks on see tegelemine ammendunud, ei viitsi mina end kellegi teise pärast muuta. Tunnen end oma kilodega hästi. Mulle tundub,et mu mees endiselt armastab seda naist. See pole elu. Majanduslikult oleme väga hästi kindlustatud. Mees on suurepärane isa oma poegadele. Ta tõepoolest on. Ka armukese perioodil ei jätnud ta oma lapsi unarusse. Tunnen, et see ei ole elu. Tean, et ta armastab teda mitte mind aga on kohusetundest meiega. Kas me saame veel õnnelikuks saada või jätkub rutiin ning kahtlused hingest ei kao kuhugi?

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 6 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

RE: Kas ma saan hingerahu tagasi või peaksin loobuma?

Et nagu päris ausalt kirjutas selle kirja täiskasvanud naisterahvas?

Minu palve.

Jumal, kui sa lugesid minuga koos seda kirja siis palun anna natukene rohkem julgust mehele ära minna sellise naisterahva juurest.

Ma tean, et sa Naine saad ju tegelikult aru, kui enda postituse läbi loed, kui tobe see on, mida sa teed ja küsid.

Please wait...
Postitas:
Kägu

RE: Kas ma saan hingerahu tagasi või peaksin loobuma?

Mees ei valinud ju sind, sest tahtis. Ta oli selleks sunnitud (mida iganes suguvõsa surve ei tähenda). Oled uhkse, et selline supinahk on meheks sul, kes veel pealegi teist naist armastab?
Aga vastates su küsimusele – kahtlused ei kao kuhugile, sest sa tead ise ka, mis tegelik tõde ja asjade seis on.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

RE: Kas ma saan hingerahu tagasi või peaksin loobuma?

Mida sa omalt poolt teinud oled, et uuesti koos õnnelikuks saada? Kirjutad ju ainult sellest, et oled end täielikult pühendanud tööle ja lastele (mehest ei sõnagi), et oled nii suures ülekaalus, et lähedased on sinu pärast mures. Ja lausa lisad, et pole nõus ülekaalu vähendama, mehe enda probleem kui talle sellisena ei meeldi.

Samas ütled, et armuke on kena ja tegus naisterahvas ja mees oli oma lastele suurepärane isa ka siis, kui armukest pidas. Miks nad ei võiks siis koos olla ja üksteisest rõõmu tunda?

Mis on sinupoolne panus, et mehega uuesti lähedaseks saada?

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 4 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

RE: Kas ma saan hingerahu tagasi või peaksin loobuma?

Ülekaalus olen tõesti, seega on ka liigutamine vaevaline. Põlved hakkavad ruttu valutama. Sellegi poolest oleme viimasel poolel aastal mehega koos rohkem sportinud. See oli tema palve. Samuti oleme käinud psühholoogi juures. Ma olen püüdnud aga valus on näha oma mehe silmis igatsust teise järgi. Mäletan, milline ta oli kui tal oli armuke. Rõõmus, üllatusterohke. Samas mida aeg edasi hakkas ta muutuma tõrksaks ning soovis rohkem rahu minust. Ma tean, et olen süüdi. Olen püüdnud aga lõpuks mille nimel? Jah, ma olen kaotanud mõned kilod aga oma 100 kg juures on seda vähe.
Ma olen õnnetu, et mu abikaasa ei suhelnud minuga varem rangemal toonil meie probleemidest vaid leidis endale kellegi kellega tunda ennast ihaldatuna. Lapsed on tõepoolest minu prioriteet. Selleks ma nad saingi ju. Mis siin nii valesti on. Abieluvanne peaks kestma ikka lõpuni. Mu mees arvestab minu soovidega, on seda alati teinud. Tundsin, et kriitilisel hetkel pidin teda ähvardama isolatsiooniga, kui ta oleks läinud. Kartsin olla ilma temata. Mõistan, et ma ei ole tema jaoks enam naina aga õnneks ei lähe ta minema. Lapsed on tema jaoks väga kallid. Ta on ise isata kasvanud ning ei taha et tema lastel oleks sama staatus. Samas kui ta läheks tunnen, et ei suudaks teda näha igapäevaselt lastega suheldes. Olen teinud liiga palju vigu.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 6 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

RE: Kas ma saan hingerahu tagasi või peaksin loobuma?

mis see küsimus seal pealkirjas tähendab? sa ju oledki juba loobunud. ülekaal nüüd küll abielu untsu ei aja. pigem on tegu vaimse \”rasvumisega\”

Please wait...
Postitas:
Kägu

RE: Kas ma saan hingerahu tagasi või peaksin loobuma?

fuh, ma ei tahaks küll oma mmest enam kui see sada kilo kaaluks..

Please wait...
Postitas:
RebaseMaie

RE: Kas ma saan hingerahu tagasi või peaksin loobuma?

[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat] Olen püüdnud aga lõpuks mille nimel? Jah, ma olen kaotanud mõned kilod aga oma 100 kg juures on seda vähe.
Ma olen õnnetu, et mu abikaasa ei suhelnud minuga varem rangemal toonil meie probleemidest vaid leidis endale kellegi kellega tunda ennast ihaldatuna. [/tsitaat]

Esiteks võib kaalust alla võtta juba tervise nimel. Teiseks ei saa mees hakata täiskasvanud naisele \”rangelt rääkima\”, et ta tglt ei taha vaala panna, sest see ei eruta teda eriti. See, et füüsilise iha üks komponent on välimus, on ju ilmselge, mis seal ikka rääkida.

Please wait...
Postitas:
Kägu

RE: Kas ma saan hingerahu tagasi või peaksin loobuma?

Ütled, et tunned end oma kilode juures hästi, aga samas tunnistad, et põlved hakkavad suurest kaalust valutama`? Kumb siis tõde on? Kas sa valus tunned end hästi?

Mul abielu alles 5 a, ja olin selle ajaga juurde võtnud 8kg, pulmapilte vaadates sain sellest aru, astusin kaalule. Ja ei tundnud ennast hästi, tahan ise olla sama kena ja vormis, ning tahan ka oma mehe jaoks kena välja näha. Tahan olla talle selline naine, kellesse ta kunagi armus… Ja asusin trenni tegema ning toitumist korrigeerima. Ja jube hea tunne on taas oma vanas (normaalkaalus) olla.
Välimus ikka on mingil määral tähtis. Ma ei saaks lapsega mugavalt pooli asju koos teha kui 100kg kaaluksin, mu eelpuberteet häbeneks mind…

see rusikaga vastu rinda tagumine a la mina tunnen oma kehas ennast hästi – see on kaitse.

Please wait...
Postitas:
Kägu

RE: Kas ma saan hingerahu tagasi või peaksin loobuma?

Nii see ongi. Olen püüdnud olla alati olemas oma lastele, vanematele, tööandjale. Kõik on midagi pidevalt nõudnud ja olen neile kõikke võimaldanud. Ma isegi ei saa oma meest süüditada selle, et ta mind aastaid pettis. Koju jõudes tahaks lihtsalt teleka ette kerra tõmmata süüa, teha üks naps ja minna magama. Õnnekse jageleb mees lastega, et neil kõik korras oleks. Viib neid trennidesse ja osaleb kooliüritustel. Hoolitseb ka maja eest. See on mulle suureks abiks. Meie tutvusringkonnas on mõned abielud armukeste pärast lahutatud. Üldiselt on selline käitumine väga taunitav. Ju minu mees kartis ka sellepärast meie juurest lahkuda. Ma olengi end käest lasknud ning elanud endale ja perekonnale, kuid mitte oma mehele. Suhe armukesega kestis aastaid ja mina sain alles nüüd teada. Andestasin, leidsime ühise keele aga ma tunnen, et ta pole mõtetes minuga. Uurida ja nuhkida ei julge, kuna ilmselt tean mida leian. Ma vajan teda psühholoogiliselt enda kõrvale, meil on kaks teismeeas poega. Ma tean, et peaksin tal laskma minna ning mitte seadma laste osas tingimusi, kuid ei kannata mõtet, et ta oleks kellegi teisega õnnelik. No lihtsalt ei talu! Õnneks väärtustab ta perekonda, kui institutsiooni ning ei hulga meid tunnete, kire ja armastuse pärast. Äkki, kui sellest möödub rohkem aega unsutab ta selle naise?

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 6 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

RE: Kas ma saan hingerahu tagasi või peaksin loobuma?

[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat]Ütled, et tunned end oma kilode juures hästi, aga samas tunnistad, et põlved hakkavad suurest kaalust valutama`? Kumb siis tõde on? Kas sa valus tunned end hästi?

Mul abielu alles 5 a, ja olin selle ajaga juurde võtnud 8kg, pulmapilte vaadates sain sellest aru, astusin kaalule. Ja ei tundnud ennast hästi, tahan ise olla sama kena ja vormis, ning tahan ka oma mehe jaoks kena välja näha. Tahan olla talle selline naine, kellesse ta kunagi armus… Ja asusin trenni tegema ning toitumist korrigeerima. Ja jube hea tunne on taas oma vanas (normaalkaalus) olla.
Välimus ikka on mingil määral tähtis. Ma ei saaks lapsega mugavalt pooli asju koos teha kui 100kg kaaluksin, mu eelpuberteet häbeneks mind…

see rusikaga vastu rinda tagumine a la mina tunnen oma kehas ennast hästi – see on kaitse. [/tsitaat]

Kõlab nõmedalt, kuid kui mitte sportida siis põlved ei valu ei tee. Töö on istuv ning kasutan autot. Vabandused, ma tean. Kõige hullem selle juures on see,et ka minu puberteedid (11 ja 13) häbenevad mind. Tohutuks kergenduseks on abikaasa, kes poisse sünnipäevadele ja muudele üritustele viib ja toob. Perekonna sõpradel ei ole minu kaaluga probleeme, või vähemalt ei ole nende laste suust kuulda olnud kuidas ma liiga suur olen. Tunnistan, häbenen end. Olen moraalselt läbi ning ei näe tunneli lõpus valgust. Palju mugavam on olla selline nagu oled. Minu mees on mulle siiani esimene ja ainuke olnud. Ehk on ka see mõnes mõttes minu klammerdumise põhjuseks.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 6 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

RE: Kas ma saan hingerahu tagasi või peaksin loobuma?

Sa saad ju ise ka aru, et hoiad meest lihtsalt kiusu pärast kinni. Mees on lastele rohkem lapsevanem kui sina, mees tahab elada ja edasi minna. Sina aga hoiad kramplikult \”institustioonist\” kinni, sest kardad avastada, kui vähe sust puudust tuntaks.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

RE: Kas ma saan hingerahu tagasi või peaksin loobuma?

Kirjutad, et oled oma kilodega rahul… No mis seal imestada, et mees teise juurde ihkab!
Kui oma naine ei viitsi enda eest hoolitseda!?

Please wait...
Postitas:
Kägu

RE: Kas ma saan hingerahu tagasi või peaksin loobuma?

Õige, Sa ei pea end kellegi pärast muutma hakkama! Samas väike spordipisik ei tee kellegile halba, pigem tõstab enesehinnangut ja tunned end paremini. Ühesõnaga väike investeering iseendasse 🙂

Poiste häbenemine on seotud puberteediga, mööduv nähtus!

Oled ennast palju ohverdanud, ei ole kindlasti palju väita, et suur osa majanduslikust heaolust on tulnud enda ohverdamise arvelt. Paljudel eesti meestel on kodus diivanikaunistused, keda nad peavad ülalpidama, kas see on mingi elu?

Oled elus väga palju saavutanud, kas ideaalne kehakaal muudaks pildi täiuslikumaks? Ei usu mina! Mees ei vääri Sind! Mees on hüljanud Sind hetkel, mil teda kõige rohkem vajad! Kui küla pealne mõnna-mõnna kaalub üles nende aastate pikkuse vaeva, siis mille või kelle nimel üksi pingutad!?

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 5 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

RE: Kas ma saan hingerahu tagasi või peaksin loobuma?

minu sõbranna oli samasugune – paks ja lohmakas, mehel uus – siis klammerdus veelgi mehe külge, suguvõsa just mees moosimas ei käinud. enesehinnang 0, suhted peres halvad – muide lastega sai ka mees hästi läbi, aga mehe-naise suhe oli ikka olematu. Mees ikkagi läks – meeleheitest võttis naine alla 20 kg, siis hakkas tegelema spordiga (kepikõnd, ujumine), söömist jälgima – ja hoplaa – nüüd on kena naine, austajatest puudu ei tule ja kirub raisatud aastaid, kes hoidis mehest kinni – mees õnnetu ja ise õnnetu.

Please wait...
Postitas:
Kägu

RE: Kas ma saan hingerahu tagasi või peaksin loobuma?

Aga milles siis asi on, et sa ei suuda kaalust alla võtta?
Sa kirjutad nii suuri sõnu kuidas sa oled pühendunud lastele. Mis moodi? Ise ütled, et isa tegeleb lastega, viib toob ja hoolitseb, et neil kõik korras on. Lapsed isegi häbenevad sind.
Kus on ohverdamine, mida mõni siin näeb? Mehel on kodus ülekaaluline naine, kes ei tahagi kenamaks muutuda, vaatab kõrvalt kuidas mees lapsi kasvatab ja ise maandub töölt tulles teleka ette. Mõni ime, et mees armastab oma hinges palju tegusamat ja enda eest hoolitsevat naist. Mina näen siin ainult mehepoolset ohverdust. Ja nüüd sa tahad mehele keelata selle viimase, mille pärast ta üldse sinu kõrval vastu peab – oma unistused sellest keda ta tegelikult armastab.
Ma saan aru kui sa pingutaks teie kooselu nimel, aga sa ei tee ju mitte midagi, lihtsalt vegeteerid ja eeldad, et kord antud lubaduse pärast mees PEAB sind lihtsalt elu lõpuni armastama. Ja kui pojad sind häbenevad, siis on see ka loomulikult nende süü, mitte sinu süü eksole? Kõik teised on teie pere lagunemises süüdi, mitte sina. Anna andeks aga minu meelest on siin ainult üks süüdlane ja see oled sina.

Please wait...
Postitas:
Kägu

RE: Kas ma saan hingerahu tagasi või peaksin loobuma?

[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat]Õige, Sa ei pea end kellegi pärast muutma hakkama! Samas väike spordipisik ei tee kellegile halba, pigem tõstab enesehinnangut ja tunned end paremini. Ühesõnaga väike investeering iseendasse 🙂

Poiste häbenemine on seotud puberteediga, mööduv nähtus!

Oled ennast palju ohverdanud, ei ole kindlasti palju väita, et suur osa majanduslikust heaolust on tulnud enda ohverdamise arvelt. Paljudel eesti meestel on kodus diivanikaunistused, keda nad peavad ülalpidama, kas see on mingi elu?

Oled elus väga palju saavutanud, kas ideaalne kehakaal muudaks pildi täiuslikumaks? Ei usu mina! Mees ei vääri Sind! Mees on hüljanud Sind hetkel, mil teda kõige rohkem vajad! Kui küla pealne mõnna-mõnna kaalub üles nende aastate pikkuse vaeva, siis mille või kelle nimel üksi pingutad!?[/tsitaat]

Üks osa minust juubeldab, et ometigi keegi mõistab mind. Teine osa aga teab, et olen ende ebaõnnestunud abielus suurenisti ise süüdi. Nagu ma ütlesin on maas aastaid armukesega suhelnud. Meil on olnud probleeme mitmel rindel, kui ainult kehakaal.Mis puudutab majandusliku seisu, siis ei, majanduslik heaolu-mitu kinnisvara, autod, reisid tulevad abikaasa rahakotist. Mul on ametniku palk, mis on Eesti keskmine. Ta on väga tubli, edukas ärimees. Üle 15 aasta edukalt juhtinud ärisid. Tema esinduslik funktsioon nõuab üritustel osalemist. Muidugi tahaksin ma kaa minna aga ta häbeneb mind ja ilmselt ka õigusega. Kui olla objektiivne oleme täiesti erinevad. Tema särav isiksus ja mina hall hiireke. Kuid seevastu olen palju vaeva näinud lastega. Sünnitanud nad järjestikku, hoolitsenud, armastanud kasvatanud. Selle kõige kõrvalt unustasin olla naine. Õigemini ei tahtnudki. Väikesed lapsed tundusid armsamad kui mees. Tegeleme koos vaid kodus ning perekonna sõprade ringis. Muul ajal toimetame eraldi. Minu töökaaslased on imestanud, et mul on minust aastaid noorem mees. Tegelikult ei ole. Oleme ühevanused. Mina aga käestlastud. Ma pole kunagi eriti peene kondiga olnud. Kahetsen, et ei kuulanud oma mehe soovitusi juba aastaid tagasi. Ehk oleks saanud sellist olukorda ära hoida aga mis nüüd. Jah,ma ei taha olla temata. Ma ei kannataks teda näha kellegi teisega. Mees pingutab, kuna olin nõus andestama kõik! Aga tunne ei saa enam kunagi endiseks. Kahtlused, ubusk ja kõik muu taoline jääb. Kas see läheb kunagi üle? Õudne on mõelda, et mu abikaasa minu kõrvalt aastaid õnne käis otsimas ja minuga vaid kohustetundest perekonna ees elas. Aus olla on valus.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 6 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

RE: Kas ma saan hingerahu tagasi või peaksin loobuma?

Lugesin terve selle teema läbi. Sa tundud väga sümpaatne, mulle meeldib su ausus. Ma arvan end môistvat sind, aga kohati arvan, et oled natukene liialt karm enese vastu. Liigsed kilod on ilmselt siin teemas vôtmesônaks. Ülekaal poleks nii suur probleem kui sa juba mehega kohtudes oleks ülekaaluline olnud vôi siis te môlemad oleks ülekaalulised. Teine väga oluline asi on, et sa jätkuvalt armastad oma meest! Sellepärast on môtet vôidelda ja pingutada.

Kindlasti on kergem alati teistes süüdlast leida, aga siiski üks ônnelik inimene, kellel kôik tasakaalus ei söö ennast ülekilodesse. Môtle tagasi, mis oli see, mis ajendas sind sööma. Kas üksindus, igavus, halb enesehinnang? Alati nähti su meest, aga sind ei pannud keegi tähele?

Paljud kommenterijad viskavad, et mida sa siis ootasid?! Tegelikult ei pea abielus olles täitma vaid \”nukukese\” rolli. Hea välimus on boonus. Aga mis siis kui kooselu jooksul elatakse üle autoônnetus, pôleng, mis iganes juhtum, mis jätab välimusele vôi mis veelgi hullem – inimese vaimsele poolele pöördumatu jälje. Kas see on ôigustuseks koheselt lahutamiseks? Partneri hülgamiseks?

Ülekaalu üheks plussiks on see, et selle oled sa ise tekitanud ja seda saad sa ise koos profi abiga muuta. Kujutan ette, et 50 kilo on raske kaotada, aga kuskilt tuleb alustada ja 5×10 kg peale on märksa lihtsam môelda. Suure kaalu puhul on juba esimese 3 nädalaga vôimalik kaotada 8 kg. Ülejäänud kaovad aasta jooksul. Sport annab sulle motivatsiooni juurde, aga vaid kepikônniga kaalu ei muuda.

Sa ei taha eriti oma kaalu muuta ja ma arvan ka teadvat pôhjust. Mis siis kui ei ônnestu? Oled ehk varemgi tulemusteta proovinud. Mina aga môtlen, meil on üks elu ja elu lôpus on veidi hirmus môelda, et kui ma oleks vaid selle ühe asja muutnud, oleks mul olnud teistsugune elu. Sa kahetsed neid aastaid juba nüüd ja kirjutad justkui oleksid vana. Palju sul vanust on? 40-45? See ei ole ju veel vanadus.

Please wait...
Postitas:
Kägu

RE: Kas ma saan hingerahu tagasi või peaksin loobuma?

Ma olen 41 aastane. Mul on terve hulk muid probleeme, kui kaal, kuid neist ma siin rääkida ei soovi. See tundub lihtsalt nii vähetähtis. Uputan oma tööstressi ja stressi mis ümbruskond mulle põhjustab tõepoolest toitu. Kõige hullem on see, et kui ma ka liigutan, nt. ujun, siis peale seda on mul hundi nälga. Pean tunnistama, et burgerile ma ei öelda ei saa. Paraku tekitab taoline välimus ka ebakindlust ja madalat enesehinnangut, mis mul paraku ka on. Paljud ei mõista kuidas ma suutsin oma mehele kõik andestada. Näiliselt. Ma ei ole tegelikult midagi andestanud. See kõik närib mind! Paljud teadsid minu mehe sõbrannast enne mind. Tegelikult teadsin ka mina tema olemasolust aga teise nurga alt. Igastahes olen mu juba selles teemas küllaltki palju halanud. Varemalt kaalusin 80 kg. Olen 175 pikk. Suure kondiga. Mu abikaasa kaalub75 kg. Sportlik. Lastega jäid kilod pidama. Eirasin vaatepilti. Paljud mu abikaasa kingitud ehted on mulle väikseks jäänud.
Leian, et olen palju ohverdanud kodule. Mu mees mõistab seda, vähemalt ta ütleb nii. Kuid ma ei ole talle kaaslane kellega perekonna väliselt koos olla. Ilmselt olen ma endiselt ¨okis. ¦okis mida ma vajasin nägemaks asju läbi oma abikaasa silmade. Katsun end kätte võtta! Aga kas ta kuangi unustab naise, keda väidetavalt armastab? Kui me leppisime, meenutasime aegu, nutsime, arvasin et andestan talle. Ei meenuta juhtunut. Tegelikult meenutan. Kipun kõike võrdlema selle naisega. Jälgin oma meest pingsalt, et otsida temas teistsuguseid emotsioone, mis viitaks et ta suhtleb edasi selle naisega. Ma olen puntras. Õige oleks lasta talle minna ja olla õnnelik aga ma ei suuda.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 6 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

RE: Kas ma saan hingerahu tagasi või peaksin loobuma?

Ma ei saa aru! Räägid, et abieluvanne peaks kestma igavesti, lisad, et mees on tõesti igati toetav olnud ja ühtki etteheidet sul talle tegelikult ei ole. Rahaline heaolu on samuti just mehe poolt tagatud ja laste eest hoolitseb mees.

Samas räägid, kui pühendunud oled tööle (lihtsa madalapalgalise ametnikuna) ja kuidas lapsed on prioriteediks (kui endal pole jaksu nendega tegeleda, vaid pärast väikest napsi magama vajud).

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 4 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

RE: Kas ma saan hingerahu tagasi või peaksin loobuma?

Ole selline naine, nagu ise olla tahaksid. Praegu sa tegeled teiste probleemidega. See, mida tahab sinu mees, ei ole sinu võimuses otsustada. See, mida tahad sina, on sinu võimuses. Milline oleks elamisväärne elu Sulle endale?
Sul on mees. Keskendu sellele,et sul on tugi elus mis aitab sul jälle iseendaks saada. Võibolla pole Sa hetkel talle maailma atraktiivseim naine, võibolla tahaks ta midagi muud,mis iganes. Aga sul on ikka veel võimalus iseendaga ära leppida ja hingerahu tagasi saada. Alles siis on aeg otsustada, kes koos või mitte. Ära haletse ennast. Kaotada pole sul midagi, ainult võita.
Ps. oleksin ise aasta tagasi kooselu lõpetanud, nii lootusetu tundus olukord.Täna on meil tugevam suhe kui iial varem. Lahku minna on õige aeg siis, kui see mõte enam haiget ei tee. Sina oled tegemas mehele suurimat \”kingitust\” – vabaks andmise näol, mida sa ise ilmselt ei soovi ja ka mees ilmselt sellisel moel ei taha.Sellega Sa ainult kinnitaksid, et TEIL polnudki lootust ja mehe viltuvalikud oli Sinu soovimatusest põhjustatud.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 3 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

RE: Kas ma saan hingerahu tagasi või peaksin loobuma?

[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat] Aga kas ta kuangi unustab naise, keda väidetavalt armastab? Kui me leppisime, meenutasime aegu, nutsime, arvasin et andestan talle. Ei meenuta juhtunut. Tegelikult meenutan. Kipun kõike võrdlema selle naisega. Jälgin oma meest pingsalt, et otsida temas teistsuguseid emotsioone, mis viitaks et ta suhtleb edasi selle naisega. Ma olen puntras. Õige oleks lasta talle minna ja olla õnnelik aga ma ei suuda. [/tsitaat]

Võta end kokku, kasvata iseloomu, kahanda ümbermõõte, õpi ennast armastama ja ehk hakkab ka su abikaasa sind jälle teise pilguga vaatama. Kui aga nii edasi halad ja ussitad, siis küllap ta ühel päeval (kui lapsed suured) ikka minema ka kõnnib.
Unusta ära see teine naine ja tegele iseendaga. Ja mis jutt see on, et ei sina oska burgerile ei öelda. Ise 41 ja ei oska ei öelda? Viimane aeg siis õppida.
Ühtegi sellist sõbrannat ei ole, kellega silmast silma seda juttu rääkida ja koos lahendust otsida? Kui rahalisi probleeme pole, siis võta eratreener ja lase endale korralik menüü ka teha.
Pakun, et mehel lööb juba paari kuu pärast silm rohkem särama, kui näeb tulemusi ja mõistab, et sa tema pärast pingutad.

Ära anna alla, sul ju väga 5+ mees, kelle pärast tasub võidelda. Lapsed kasvavad suureks ja lendavad pesast välja, aga sul on praegu hea võimalus mees endasse uuesti armuma panna. Kasuta seda siis, mis sa jonnid.

Please wait...
Postitas:
Kägu

RE: Kas ma saan hingerahu tagasi või peaksin loobuma?

midamoodu see tühja kohapeal vöitlemine käib. Kui tundeid pole, siis nii nax, ja tagasi need ei tule. Jäta oma mees rahule. Myts maha mehe ees! Ja hakka ometi elama, endale – respect your self! Muide ka paksukesed vöivad olla atraktiivsed, aga kui nad ainult ägavad ja halavad, siis tänan ei sellisega ei soovi keegi suhelda. Mina ei näe probleemi, pigem järjekordset madala enesehinnanguga suhtesöltlast. Vötta ennast kokku ja tunne elust röömu, sa pole ju pooltki oma elust veel ära elanud, kulla naine 🙂

Please wait...
Postitas:
Löwe

RE: Kas ma saan hingerahu tagasi või peaksin loobuma?

Sa ainult halad selle pärast, kas mees jääb või ei jää ja kuidas mees teist armastab. Mõtle parem enda peale. Kirjutad, et sul on endal mitmeid probleeme. Nende lahendamisest alustagi. Leia kõigepealt iseennast üles. Oled sa üldse teadlik sellest, mida sina oma elult ootad? Kindlasti ei mõtle sa, et tahaksid kogu ülejäänud elu veiniklaasiga teleka ees vedeleda. Leia omale mingi huviala ja hakka sellega tegelema. Pinguta ka selle nimel, et su pojad ei peaks sind häbenema. Mis kasu on sul kõigist neist lastele pühendatud aastatest, kui nad ühel päeval ilma tagasi vaatamata kodust lahkuvad ja sind ainult kohusetunde pärast aeg-ajalt vaatamas käivad? Sa oled juba mitu aastat lihtsalt ära raisanud, võta ennast nüüd viimaks kokku ja hakka elama. Ma olen sinust veidi vanem ja tean kui raske võib olla selles vanuses mingeid muutusi ette võtta. Kuid see pole võimatu. Tegelikult pole ju 41 mingi vanus – see on hoopis parim iga. Sul on lapsed peaaegu iseseisvad ja sa saad palju rohkem aega omale pühendada kui väikeste laste emad.

Please wait...
Postitas:
Mmimm

RE: Kas ma saan hingerahu tagasi või peaksin loobuma?

Tead mis, teema-algataja! Pane endale aeg kinni dr.Kaur juurde PERH-s. Tema siis see, kes teeb neid mao-vähendamise-operatsioone. Kui raha ei ole peres probleem, siis nad võtavad su kohe ka jutule. Tutvu selle asjaga, see on lahendus sinu kõikidele probleemidele. Ära lahenda seda mehe-asja praegu veel, las see tiksub sedasi nagu ta tiksub, poegadel on hetkel selline iga, et lahkuminek mõjub kole rängalt ja su mees teab seda. Sellepärast ta ongi su juurde jäänud. Kõik kaardid on sinu käes hetkel. Mine lase teha see maovähenduse op endale. 2-liitrine magu lõigatakse tikutopsisuuruseks. Sa hakkad koheselt sööma 10x vähem toitu ja su kaal langeb ilma, et sa ise midagi selleks teeksid eriliselt. Ühel hetkel hakkab see pilt mis sulle peeglist vastu vaatab meeldima! Ja sa saad hakata osa võtma oma laste üritustest, kergelt sportida tahad sa siis juba ise! Survet ei ole. Ja vaata siis kuidas elu ja mõtted sind suunavad. Lahku minna annab alati. Aga parem on kui te teete seda 5-6 aasta pärast kui poistel puberteet läbi. Ja võibolla selleks ajaks on kõik teistmoodi!
PS! Mul 56-aastane ema käis seal opil ja kaal kukkus 10-kuuga 120-lt 75-le. Ta on täiesti teine inimene nüüd! Ja lõpuks leidis ta veel oma elu armastuse, kuigi vahepeal rääkis suremisest.

Please wait...
Postitas:
Kägu

RE: Kas ma saan hingerahu tagasi või peaksin loobuma?

[small]Mmimm kirjutas:[/small]
[tsitaat]Tead mis, teema-algataja! Pane endale aeg kinni dr.Kaur juurde PERH-s. Tema siis see, kes teeb neid mao-vähendamise-operatsioone. Kui raha ei ole peres probleem, siis nad võtavad su kohe ka jutule. Tutvu selle asjaga, see on lahendus sinu kõikidele probleemidele. Ära lahenda seda mehe-asja praegu veel, las see tiksub sedasi nagu ta tiksub, poegadel on hetkel selline iga, et lahkuminek mõjub kole rängalt ja su mees teab seda. Sellepärast ta ongi su juurde jäänud. Kõik kaardid on sinu käes hetkel. Mine lase teha see maovähenduse op endale. 2-liitrine magu lõigatakse tikutopsisuuruseks. Sa hakkad koheselt sööma 10x vähem toitu ja su kaal langeb ilma, et sa ise midagi selleks teeksid eriliselt. Ühel hetkel hakkab see pilt mis sulle peeglist vastu vaatab meeldima! Ja sa saad hakata osa võtma oma laste üritustest, kergelt sportida tahad sa siis juba ise! Survet ei ole. Ja vaata siis kuidas elu ja mõtted sind suunavad. Lahku minna annab alati. Aga parem on kui te teete seda 5-6 aasta pärast kui poistel puberteet läbi. Ja võibolla selleks ajaks on kõik teistmoodi!
PS! Mul 56-aastane ema käis seal opil ja kaal kukkus 10-kuuga 120-lt 75-le. Ta on täiesti teine inimene nüüd! Ja lõpuks leidis ta veel oma elu armastuse, kuigi vahepeal rääkis suremisest. [/tsitaat]

Nõme suhtumine kuidagi, primitiivne, mehe tunnetega (või nende puudumisega) üldse mitte arvestav.
Las see ‘mehe asi’ tiksub, vb veel 5-6 aastat. Mees võib-olla ei armastagi teemaalgatajat enam ei paksuna, ei saledana. Ja kui tal on see nö sõbranna juba aastaid olnud ning igatsus siiani silmis, siis küllap see ei olnud mingi juhuslik nali, vaid tema süda juba tollele arvatavasti kuulubki.
Pane aga asi mugavusest kõrvale mõneks aastaks, las kõik piinlevad veel veidi. Sina ilma mehe armastuseta, mees teise naise järele igatsedes. Kui mees ja tema armuke teineteist armastavad, siis nad saavad nagunii kokku. Mõningase viivitusega lihtsalt. Ükskõik mis süümekaid tekitavaid ussisõnu peale loetakse või mis hookuspookust see suguvõsa ajab.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 6 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

RE: Kas ma saan hingerahu tagasi või peaksin loobuma?

Sa oled väga keerulises olukorras. Suhtesõltuvusest kellestki, kelle nimel sa ei ole nõus midagi tegema. Sa üritad talle ka sõltuvust endast pealesuruda, et olen nagu olen, teine PEAB mind sellisena armastama. Lapsed on sul kohe kohe suured ja mida sa siis tegema hakkad ? Paned hullumajja koha kinni? Hakkad lapsi ja nende peresid terroriseerima, sest sinul on ju õigus olla selline nagu oled. Sa ei pea kellegagi arvestama, kellegi nimel midagi tegema. Ja sa nimetad seda veel pere jaoks olemasolemiseks. Paljuvõitu nagu pole või ? Kui see pole libateema, siis oled ju parasiit, kes õigustab et teised peavad sind pidama väga väga oluliseks. Nad peavad hingeliselt surema, sest sinust ju vabaks muul viisil ei saagi ????Sul on ikka meeletult vedanud, et oled saanud oma egoismi arendada, nimetades seda olemasolemiseks. Isegi need vähesed faktid ,mis siin toodud, räägivad ju hoopis teist keelt. Nii et kõigepealt võta midagi iseenda jaoks ette ja ära oota, et teised sinu elu õnnelikuks tegema peavad. Õnnelikkus algab iseendast. Ja elu näitab, et kas see toimub siis üksi või mitte. Ja mida kiiremini teiste hingedele rahu annad, seda kiiremini ise ka rahu ja õnne kogeda saad.

Please wait...
Postitas:
Kägu

RE: Kas ma saan hingerahu tagasi või peaksin loobuma?

Ma ei tea, mul on sellest mehest jube kahju.
Kohusetundest laste ees ja suguvõsa survest elada paksu iseka naisega, kelle vastu vist enam tundeid pole, kes ei suvatsegi midagi ette võtta, kes pidevalt koputab südametunnistusele, viidates abielutõotusele ja ‘ohverdustele’. Milles need üleloomulikud ohverdused seisnevad, ei saagi aru. Kas selles, et end emana kindlalt tundes ennast naisena täiesti käest lasid? Tundub, et just mees teeb sulle kõik ette-taha ära. See enese ‘kodule ohverdamine’ tundubki tähendavat pigem seda, et sa ei viitsi lihtsalt midagi väljaspool kodu teha, eelistad kodus telekat vahtida ja süüa.

Samal ajal laseb mees ka tegeliku armastuse käest; oma naine ei viitsi endiselt midagi ette võtta, sest mees jäi ju temaga… Oh jah.

Ma arvan, et oleks teile kõigile parem, kui sa mehe nö vabaks laseksid. Eks ta siis ise otsustab, mida teeb. See ‘mehe asi’ viieks-kuueks aastaks tiksuma panna on üks nõmedamaid soovitusi siin. Teil kõigil on ainult üks elu. Ja nagu sa ise teemaalgatuses ütled, see praegune ei ole õige elu.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 6 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

RE: Kas ma saan hingerahu tagasi või peaksin loobuma?

[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat]Paljud ei mõista kuidas ma suutsin oma mehele kõik andestada. [/tsitaat]

Veel rohkemad ei suuda mõista, kuidas suutis mees andestada, et tema naine talle tähelepanu ei pööra, nõudmisi esitab ja suguvõsaga ähvardab, samas end käest lastes ja suurt ülekaalu saavutades.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 4 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

RE: Kas ma saan hingerahu tagasi või peaksin loobuma?

Ka mina ehmatasin.
Kujutan ette, kuidas kõik mis kodus toimub, toimub naise sõnade läbi.
Kui juba terve suguvõsa ees tehakse oma mees, keda siis peaks teadupärast ju ka veel armastama, niivisi maha, siis selleks puhuks on küll vaid üks sõna – MÕRD!
Ja kuna sa armastad oma ülekaalu, ning sinu jaoks pole muud kui sina ise, siis minge lahku. Mees ju tahab elada. Sina aga vihkad kõike ja kõiki.
Lastele on sellises suhtes ka parem vanemate lahusolek.
Sa aga kogu ilusasti omale polstrit ümber ja naudi siis seda. Sinu hobiks peaks saama igal uue aasta algusel poodi minna ja 1-3 numbrit suuremad riided endale selga osta. Hobi seegi ju.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 6 korda. Täpsemalt
Näitan 30 postitust - vahemik 1 kuni 30 (kokku 72 )


Esileht Pereelu ja suhted Kas ma saan hingerahu tagasi või peaksin loobuma?

See teema on suletud ja siia ei saa postitada uusi vastuseid.