Kullake, kui sa ise leppisid mehega kokku, et hakkadki koju süüa soetama, siis nüüd tagantjärele muidugi ei ole kerge asja parandada. Mehel loomulikult on olnud mugav elu ja kui ta ei ole ka ekstra hooliv ja kaastundlik tüüp, miks ta peaks tahtma midagi muuta.
Ütlen ausalt, mina sinu olukorras vastu ei peaks. Oled olnud väga ennastsalgav, aga ausalt, naine ei ole kohustatud vastu enda tahtmist rügama ainult sellepärast, et ta on naine. Sul tuleb õppida ära, kuidas edastada talle selge sõnum, et niisugune tööjaotus ei ole sinu jaoks jõukohane ja et see oli viga alguses niisugust kokkulepet sõlmida. Kas sul on mõnda sugulast, sõpra, tuttavat, kes aitaks sul pisut eneseväljendust ja enesekehtestamist treenida? Ega vist professionaalsele paarisuhte nõustamisele mees ei ole nõus minema?
Teema: Kas mees peaks…
Ma käin küll hästi tihti poes, viimastel aegadel vähemalt. Justkui kulud on tunduvalt väiksemad isegi(!), kui varem kõike kokku ostes, tallele pannes ja ära külmutades.
Mees käib harvem toidupoes, samas jälle – kui käib, siis ta nagu ostab neid asju, millele mina kunagi ei pea mõtlema: autohooldustooted, hambapasta, peltapaber, mingid majapidamistarbed ja nipetnäpet(millele kulub üksjagu). Samamoodi käib ta poistega poes ja ostab neile riided selga, mina harva mõne sokipaari olen jooksvalt ja moepärast ostnud. Tütrele on kah kõik suuremad riided selga ostnud.
Köögis vaaritan mina igapäevaselt rohkem, samuti koristan ja kraabin tagajärgi. Kui nüüd keegi tahaks sae käima tõmmata, et miks mees siis süüa ei tee…konkreetselt eile tuli koju, kukkus mädanenud rõdupiirdeid eemaldama, võttis autokäru ja lapsed ning käis materjali toomas, uuesti koju tulles käigupealt püstijalu sõi, vahetas autol esitule ära, õpetas tütrele füüsikat ja pimedas hekseldas niidukiga suured hunnikud lehepudi ja lõigatud õunapuuoksad pudruks.
See, kuidas iga pere- või leibkond toimib, oleneb paljuski ka elukohast, logistikast, kogu pere iseloomust ja toimimisviisist ning mõnest heast nüansist veel.
Mina leian, et kui omavahel on mõnus klapp, siis ei tekigi kunagi sellist küsimust, et kes kuipalju midagi tegema peab. Lihtsalt….kõik sujub iseenesest. Sa näed jooksvalt, et niinii, see on sealjaseal, mina järelikult teen kähku söögi valmis. Samas, kui mina olen lastega kuskil ära ja tulen koju, siis – ime küll, aga söök ootab! Kui pole viitsinud ise teha, on midagi sellist ostnud, mida on mugav võtta ja soojendada.
meil rahakott ühine, poes käib rohkem mees, süüa teeme väga harva, enamasti sööme võileibu ja poolfabrikaate, mees keedab vahel pelmeene, mina teen omletti, laps keedab makarone
Me teeme pühapäeviti nädalamenüü, mille alusel käime koos poes. Maksame vaheldumisi, üks nädal mina, üks nädal abikaasa, palk on meil enam-vähem võrdne. Söögiteoga on nädala sees nii, et hommikusöögid teeb mees (nv-l teeme kuidas juhtub), õhtusöögid teen peamiselt mina või teeme koos. Sageli teeme pühapäeviti mitme päeva söögid valmis ja paneme karpidega külmkappi, siis nädala sees ei pea sellele aega kulutama. Meie jaoks selline süsteem toimib.
Me teeme pühapäeviti nädalamenüü,
Kas oled hea ja viskad möödunud pühapäeval tehtud nädalamenüü ka siia kirja?
Meie peres käib mees korra nädalas poes ning ostab kõik vajamineva, samuti teeb ta süüa, kuigi on kõrgemal kohal ja töötab pikki päevi. Nii on lihtsalt kujunenud ja meile sobib. Mina koristan jälle ja triigin.
Meie peres kokkan ja koristan enamasti mina. Poes käime koos ja maksame kuidas juhtub, meil on ühine rahakott.
Meil on üsna suur majapidamine ja mehe aeg kulub selle korrashoidmisele ning välitöödele. Ma väga ei kujuta ette, et ma hakkasin temalt veel ka koristamist nõudma. Süüa mõnikord teeb.
Korteris elades oleks muidugi asjad teistmoodi, kunagi kui korteris elasime, siis tegi ta väga tihti süüa ja ka koristas.
Meie käime enamasti koos poes sest läheme sama autoga koju.
Maksab see, kes rahakoti kaasa võtab autost. Kui juhtub, et uhel ei ole raha (mingi suurem väljaminek nt olnud just) või teisel on rohkem raha (boonus töö juures nt) siis maksab see, kellel see tükki küljest ei võta.
Koristab mees veidi rohkem, sest ta on rohkem korra armastaja. See, mis minu jaoks on okei on tema jaoks veidi segamini.
Süüa teeme tihti koos. Kui mitte koos siis mina. Tema teeb süüa ainult pidupäeval.
Mina vihkan poes käimist, õnneks mehele meeldib. Teen nimekirja äpis valmis ja mees käib rõõmuga. Mina ostan kodukeemia ja lasteriideid.
Mina olen teinud süüa. Ka toitu enamasti ise toonud. Viimastel aastatel käime rohkem koos ka toitu toomas.
Ta on ka vähem kodus olnud, hiljem tulnud. Tema peal alati olnud autod ja tehnika, puud ja õueasjad.
Nii on välja kujunenud jah.
Meie oleme 26 aastat abielus olnud ja tegelikult ikka olen kogu aeg mina poes käinud ja süüa teinud.
No mees käib ka muidugi siis poes, kui ma talle helistan ja ütlen, et “kuule, ma unustasin: piim on otsas. viitsid poest läbi käia?”.
Aga peamiselt ikka käin mina ja katsun mitte unustada, sest mees toob alati vale piima ja vale või ja vale õli ja mingeid kahtlasi leedu mune jms.
Mees teeb mul tegelikult väga hästi süüa. Aga seda ainult minu arvates, mitte laste arvates 🙂
Aga kuna lastele tema tehtud toidud ei meeldinud kunagi, siis jäigi kuidagi nii, et ikka mina tegin. Mees tegi sellistel puhkudel, kui ma näiteks õhtul juuksurisse läksin ja hiljem tulin, ja minule see kohe väga meeldis.
Lapsed muidugi võtsid mind nendel kordadel alati mossis näoga vastu, sest nende jaoks ei ole mingi söök viineri ja sibulaga praekartul või praetud pelmeenid hapukoorega või pannil soojendatud makaron, kuhu muna otsa löödud ja siis kõik segi aetud. No kõik sellised poissmehetoidud, mida mina kunagi kodus ei tee, sest enamasti on need liiga ebatervislikud, aga mida ma suurima hea meelega söön 🙂
Nüüd on lapsed ammu juba kodust välja kolinud ja selliseid suuri mitmekäigulisi söömaaegu ma enam ei teegi. Me kumbki ei jaksa pooltki nii palju süüa kui meil teismelised viimastel aastatel kodus olles sõid. Nüüd sööme päris tihti pelmeene ja õhtusöögiks omletti või kodujuustusalatit või midagi kiiret ja kerget. Ja nüüd teeb mees ka rohkem süüa, eriti endale, sest mina tihti ütlen, et “ma midagi suurt täna ei teinud ja sõin ainult ühe praemuna, aga kapis on eilset ahjukana/külma seapraadi/vms, pane ise endale midagi taldrikule kokku”. Suuri sööke teen siis, kui lapsed ülikoolist koju käima tulevad või külalisi oodata on.
Aga mees koristab mul algusest peale. Kusjuures palju paremini ja meelsamini kui mina.
Põhjuseks see, et mees on ametilt kokk ja tal on vahetustega töö, st et vabu päevi poole rohkem kui minul.
Minu arust see on küll nüüd mehe puhul vabanduseks, kui ta kodus vaaritada ei soovi.
No kes proffidest viitsikski? Ok, vahel harva…või siis tähtpäevadel.
Naise sünnipäeval otseloomulikult…:)
Meie peres on asjad vist veidi teisiti, kui suuremal osal senivastanuil.
Mees ei tee süüa, pole eluski teinud, kõrvetaks vist vee ka põhja. Süüa teen seega ainult mina, seda, mis vähegi pähe tuleb, mees sööb, ei nurise kunagi. Lapsed vahel nurisevad. Mulle meeldib süüa teha, küll aga ei tee ma kunagi üheks päevaks mitut eri rooga ja mõnd toitu tuleb süüa kaks päeva järjest, reeglina väikese variatsiooniga.
Poes käin üksi, tavaliselt hommikupoolikuti. Mees käib ainult puhkuse ajal, tuleb niiöelda seltsiks ja kotipoisiks. Ma selle üle eriti ei rõõmusta, sest minul on nädalamenüü, nimekiri ja eelarve, mehel on aga kombeks suvalisi asju kokku kuhjata, mida ei jõuagi kõike ära süüa. Arve läheb ka ebamõistlikult suureks. Kotipoissi mul tegelikult vaja ei olegi, sest kärudel on ju rattad ometigi ja autol samuti. Kärust autosse jaksan ma kotte ise tõsta.
Rahakott on meil ühine. Vähemalt minu arust. Mehe arust võiksin ma oma sissetuleku endale hoida ja kasutada ainult tema teenitut. Kogu ta raha on minu kasutada. Ta suhtumine rahasse ongi selline kummaline – teab palju teenib ja oskab seda numbrit kasvatada, aga teda ei huvita absoluutselt, mida mina selle rahaga teen. Ise ta seda praktiliselt ei puutu, vahel ei kasuta pangakaarti kuude kaupa. Minu pangaarve suurus teda samuti ei huvita. Ütleb, et kuniks nälga pole ja lastega kõik korras, siis polevat vahet, kuhu meie rahad lähevad. Nii et lisaks söögitegemisele ja poeskäimisele ma ka majandan ja teen seda hästi ja ausalt. Mees on loomult laristaja (kui ta kord juba suudab oma ostlemisvastikusest üle saada), mina pigem kooner. Jah, mehe raha kasutan rohkem. Tema töötab rohkem (hea meelega, sest tema töö on ühtlasi tema suur hobi) ja teenib rohkem, samas igapäevaellu panustab oluliselt vähem. Mina teenistus tuleb kinnisvarade üüritulust ja veidi ka ühest hobist, juba hulk aastaid ma ei tööta, ainult kasvatan lapsi, majandan peret ja kaks hobi on ka. Kuidagi on läinud nii, et laste asjade ostuks kasutan ainult oma raha.
Kui mind vahel pole, siis mees lahendab söögiküsimuse nii, et ostab või tellib rämpstoitu või poest valmistoitu või poolfabrikaate. Kõht ei jää tühjaks kellelgi.
Selline elukorraldus on juba üsna pikalt kestnud, meile seni sobib. Igaüks saab tegeleda sellega, mis talle meelepärasem tundub.
vahel ei kasuta pangakaarti kuude kaupa.
………Mees on loomult laristaja
Hunt on loomult õgard, kuigi vahel ei söö mitu kuud järjest. Lihtsalt ei viitsi külmkapi ust avada.
vahel ei kasuta pangakaarti kuude kaupa.
………Mees on loomult laristaja
Hunt on loomult õgard, kuigi vahel ei söö mitu kuud järjest. Lihtsalt ei viitsi külmkapi ust avada.
😀
Mu jutt tundub vastuoluline, aga tegelikult ei ole seda.
Mees tõesti ei kasuta oma pangakaarti tihti, aga samas ta ei hoia kunagi milleltki kokku. Teda ei huvita, et elekter kulub, kui ta tulesid ei kustuta. Mina kustutan.
Tal on ükskõik, mis maksab meie neti- ja TV pakett. Kui on tema valida, siis ta valib igaks juhuks kallima. Mina pärast vahetan ringi.
Kui poes on kaks meie lemmikjuustu kõrvuti, siis ta valib selle, mis käele lähemal, mitte seda, millel hind odavam. Ta ei näe vahet. Mina jälle vahetan ringi, sest kui mõlemad juustud meile maitsevad, siis miks süüa kallimat.
Ma ei ütle, et ta valikud oleks valed, aga ta lihtsalt ei süvene. Kui talle võõraste poolt suvalisi arveid saata, siis ta maksaks vist need silma pilgutamata ära, ta ei vaata neid lähemalt, ei süvene, teda ei huvita ja tema jaoks ei ole rahal väärtust. Kuna ta seda ise ka teab, siis ta jätabki majandamise ja oma raha minu hooleks, sest minu jaoks rahal on väärtus ja mina olen see, kes vaatab, et vahendid tema arvel ei lõppeks.
Kui talle võõraste poolt suvalisi arveid saata, siis ta maksaks vist need silma pilgutamata ära,
Kas mehe meiliaadressi saaks?
Põhjuseks see, et mees on ametilt kokk ja tal on vahetustega töö, st et vabu päevi poole rohkem kui minul.
Minu arust see on küll nüüd mehe puhul vabanduseks, kui ta kodus vaaritada ei soovi.
No kes proffidest viitsikski? Ok, vahel harva…või siis tähtpäevadel.
Naise sünnipäeval otseloomulikult…:)
Meil on mehe vabad päevad siiski minu vabanduseks – mina olen see, kellele süüa teha ei meeldi, nii et toidupood ja söögitegemine on enamasti mehe õlul:) Talle meeldib ja viitsib.
Teemaalgataja, nii huvi pärast: kui kokku kolides sina võtsid enda peale toiduvalmistamise koos toidu ostmisega, millega mees vastas? Mis tema poolt sama suur, igapäevast tegelemist ja rahalisi väljaminekuid nõudev panus on?
Kui mul oleks mees, kes üldse süüa ei tee (nagu üks kägu ütles, et kõrvetaks vee ka põhja), siis ma arvan, et õiglane oleks, kui toidu eest maksaks selles peres siis 100% mees. Naine ostab ja valmistab, mees maksab kinni. Naise poolt on poes käimise ja tegemise panus, mehe poolt rahaline. Kui just mehel pole pere huvides mõnd sama suurt ajalist ja rahalist panust nõudvat kulu.
Naise poolt on poes käimise ja tegemise panus, mehe poolt rahaline.
Ebavõrdne on ka selline seis.
Sest poes käimine, toitude peale mõtlemine (mida vaaritada, see ikkagi nõuab aega), külmiku täituvuse eest hoolitsemine ja reaalselt 30 päeva kuus köögitoimkonnas olemine – see kõik kokku on pisut kallim teenus kui näiteks kahele 300-400€ kuus söögiraha eraldada.
Pakun, et 2X kallim.
Pole midagi öelda, ei imesta, et meestel silmarõõmud tekivad. Kes ikka viitsiks…
Toidupoes käib see, kellele see parajasti paremini töö- jmt asjade kõrval päevaplaani sobib. Meil enamasti mees, kuna tema päevaplaan on paindlikum. Süüa teeme ka nii, nagu parajasti juhtub, kummal rohkem viitsimist on. Kui mõlemal kiire või mõlemad väsinud, siis ostame lihtsalt valmistoidu. Kuna peres on kaks last, siis eks mingi sooja õhtusöögi ikka üritame kokku klopsida, aga viimasel ajal on mehel kokkamishuvi suurem, nii et enamasti teeb tema süüa. Mina sel ajal näiteks kontrollin suurema lapse koolitööd üle või tegelen väiksemaga (läheb järgmine aasta kooli, nii et see aasta arvutame-kirjutame ja teema muud taolist õhtuti).
Minu arust oleks selline elukorraldus, et üks PEAB söögi tegema mingil x põhjusel, natuke jabur. Ei juhtu selle perega midagi, kui mõni õhtu supipott pliidil ootamas ei ole. Võileiva tegemisega saab igaüks hakkama, ei pea teist pereliiget selle pärast vaimselt terroriseerima selle pärast, et endal kõht tühi on.
Toidukulusid kuidagi omavahel ei klapita ega arvuta. Ilmselt mehel kulub toidupoes rohkem, kuna tema käib sagedamini toidupoes, samas mina ostan enamasti lastele riided ja jalanõud. Kes mille eest maksab on aastate jooksul kuidagi iseenesest paika läinud, kuni mõlemal oma palgast ka säästmiseks järgi jääb, siis ei näe põhjust, et hakata täpselt arvutama, kumb siis ikkagi pereellu rahaliselt rohkem panustab.
Mina teen argipäeval hakklihakastet, mees puhkepäevadel peenemaid roogi. Tõsi küll, kalasoomused pühin pärast mina laest ära… Enmasti sööme nädalvahetusel korra väljas ka (oleme perega kuskil kodust väljas aega viitmas) või toome näiteks pitsat või hiina toitu koju.
Toidupoes käime põhiliselt koos, ostame viieliikmelise pere nädala toidu korraga. Mina käin laupäeva hommikul vara kohalikul turul ja ostan seal juurikad, rohelise, liha-kala, hoidiseid jms.
Pole midagi öelda, ei imesta, et meestel silmarõõmud tekivad. Kes ikka viitsiks…
Vott ei saa aru su lausest…?
Ta on see, no kuidas nüüd viisakalt öelda, … laiskvorst, kelle meelest teeb kodutöödes kaasa löömine mehest naise. Õige mees ei viitsi koristada, süüa teha ega poes käia. Ja ta ei peagi viitsima, sest see kõik on naise rida.
Normaalne muidugi oleks, et mõlemad panustavad.
Aga eks võib juhtuda, et saatusel on sinuga omad plaanid ning sinu isikliku arengu või karma tõttu sokutab su eluteele sellise mehe, kelle arvates söök, lapsed ja kodu on just naiste rida.
Minu saatusejumal vist otsustas, et esimene õppetund lõppes edutult, st ei suutnud enda maksma panna või siis et väärin siiski paremat saatust ning saatis minu eluteele hiljem teistsuguste eluvaadetega mehe.
Kui ma esimesest mehest lõpuks ise end lahti kiskusin ja lahutasin, siis tema suure draama käigus (ta ei saanud kuidagi aru, et miks ma lahutada tahan, kui kõik on hästi) küsisin, et no miks ta ei võinud mul elu kergemaks teha ja poes käia (kui sul on korraga 3 teismelist poissi, siis toiduhulk on ikka meeletu). Ja ta vastas täiesti ausalt – ta ei raatsinud nii palju süüa osta.
Asja juures oli kõige toredam see, et tema palk oli mitu korda suurem.
Praeguse mehega selliseid probleeme ei ole. Teeme kõike koos.
Meie peres vastutan mina nii söögi tegemise kui ka poes käimise eest. Korra nädalas käime koos poes, mina shoppan ja siis mees enamasti maksab, suurem osa nädala toiduvaru saab koju toodud autoga. Nädalas korra või paar, kui käin lapsega kärutamas, toon lisa, kui miskit otsa saanud või ununenud. Mehele peaksin tegema konkreetse nimekirja, sest ta ei oska süüa teha, seega ka vajalikku toorainet tuua. Lihtsam kaasas käia. Hetkel olen väikese lapsega kodune, katan laua lõunaks (käib kodus söömas) ja õhtuks. Tegelikult on väsitav, aga kuna ise pean ka sööma, laps samuti, siis oleme hetkel sellise elukorraldusega. Kahjuks teda üldse söögi tegemine ei huvita, eks ma ka ju teadsin ta null kokkamisvõimest enne kooselu, aga iga päevaga muutub see lihtsalt üha tüütumaks kohustuseks minu jaoks. Kui ma tööle tagasi, eks siis näha ole. Nädalas korra käime väljas söömas ja mõni üksik päev toome soojaletist toitu, tellime koju (siis tema maksab) või käime vanemate juures õhtusöögil. Kuigi mis vahet seal on, kes maksab, oleme ju üks leibkond ja seega ka elule kuluvad finantsid jagamisel. Üldiselt on majapidamistööd minu rida, v.a prügi välja viimine ja tolmuimejaga toimetamine. Kuna lapsega tegelen mina ka pärast tema tööpäeva ja nädalavahetusel oluliselt rohkem, olen pidevalt väsinud, aga ei taha mõttetut võimuvõitlust, näpuga näitamist ega ajagraafiku sättimist. Loodan, et lapse kasvades panustab rohkem, hetkel ikka titaiga, emme on A ja O.
Kui hakkasime koos elama, siis tegin neid naistetöid ise. sest minu ema tegi ka ja mehe ema tegi ka. see oli nagu traditsioon või “nii on olnud”. Mingil ajal see mulle enam normaalne ei tundunud. oli lahkhelisid. ajaga on mees ka muutunud. pehmomaks. see teeb mulle headmeelt. on saanud selgeks et süüa ei meeldi meile kummalegi teha. Koristada ka ei meeldi. Toidupoes käia ka ei meeldi. aga tuleb neid asju teha. Nüüd on nagu paika loksunud.
Mees olen. Mitte mingit probleemi pole poes käimisega, osatme seda mis vaja ja sellel kellel parsjagu vahendeid on. Küll aga olen selle vaaritamise koha pealt väga äbarik. Mulle jubedalt sobib, koori, haki, tükelda, viiluta, aga et sellest midagi kokku panna… no ei ole minu teema. no ei ole. Nuudel ja purgisupp käib küll. Minu maiuspala on lõhefileed, fileerin ülima naundinguga aga see mis purki läheb on juba teine teema.
Mulle meeldib ise toitu osta, eriti kui tahan midagi paremat, mees ostab tihti mingeid imelikke ja suht odavaid asju, näiteks suitsukoot ja kapsas. Aga jätan talle selle ostmise rõõmu.
