Teema: Kas oleksite koos mehega, kes füüsiliselt ei tõmba?

Oleks koos, aga kahjuks minu kogemus ütleb, et mittemeeldimine kasvab ajapikku vastumeelsuseks ja lõpuks ei taha temaga ühes ruumiski olla. Ja siis no on hea inimene, ei taha haiget teha, aga enam ennast sundida ka ei suuda ja ongi kaputt. Kui suur armumine lahtub tavaliselt lihtsalt armastuseks, meeldimiseks, kooselu käigus “saabub argipäev”, siis kuhu suubub see suhe, millel isegi alguses pole olnud kirge ega meeldimist, puhas kalkulatsioon, et paremat pole. Selline suhe elab (ja võib olla suhteliselt õnnelik) niikaua, kuni embkumb armub kellessegi teise.

Kägu kirjutas:

Oleks koos, aga kahjuks minu kogemus ütleb, et mittemeeldimine kasvab ajapikku vastumeelsuseks ja lõpuks ei taha temaga ühes ruumiski olla. Ja siis no on hea inimene, ei taha haiget teha, aga enam ennast sundida ka ei suuda ja ongi kaputt. Kui suur armumine lahtub tavaliselt lihtsalt armastuseks, meeldimiseks, kooselu käigus “saabub argipäev”, siis kuhu suubub see suhe, millel isegi alguses pole olnud kirge ega meeldimist, puhas kalkulatsioon, et paremat pole. Selline suhe elab (ja võib olla suhteliselt õnnelik) niikaua, kuni embkumb armub kellessegi teise.

Vot mina mõtlen just vastupidi, et kui algusest peale on nö mõistuseabielu, siis jääb ära see kõrgelt kukkumine, kui suur armastus argipäevaks muutub ja illusioonid kaovad. Seega on palju suurem tõenäosus probleemid üle elada, suhet algusest peale ratsionaalselt hinnata ja üllatused ei tee hiljem haiget.
Ja veel. Tihti me võtame teatud inimesi ja tundeid meie vastu endastmõistetavana. Nende tegelikust väärtusest saame aru alles siis, kui oleme need kaotanud.

Mina valiksin üksinduse, aga samas ei ole mul ka enesekindlusega probleeme, nii et ma ei oska lõpuni end sinu kingadesse mõelda. Minu jaoks ei oleks üksildus maailmalõpp, aga samas mõistan, et osade jaoks on see raske.
Kui su eesmärk on saada lapsed, siis tasuks proovida. Selle klausliga, et mehele räägid ausalt, et ta on sinu jaoks pigem sõbratasandil. Seaks paika ka mõned tingimused, nii enda kui ka mehe kaitseks.
Vaata, armunud mees võib mõelda, et “SEE läheb sul üle”, eriti kui tema sind väga armastab. Võibki minna, aga samas on suur tõenäosus, et sa hakkad kartma õhtuid ja öid ning mehe armastusavaldusi. Vastikuseni välja. Mees võib ka mõelda, et tema suurest armastusest piisab. Piisabki, aga ainult mõneks ajaks. Lõpuks on mehel tunne, et sina oledki see ilma põhjata purk, kuhu ta muudkui valab, aga mis ikka tühi ja kuiv on. Mingil hetkel saab tema purk ka tühjaks ja siis kas kuivate mõlemad või täidab tema purki keegi teine. Ja sul on siis reaalne oht olla elu lõpuni üksik, nii nagu praegu arvad, et oled.
Kui oled jõudnud lapse saada, siis muidugi päris üksi sa pole. Aga kitsaskohti tuleb ikka ette. Kui lapsi ka ei taha, siis ma pigem ei teeks seda valikut. Hoiaksin seda meest sõbrana, ütleksin otse, et rohkemaks pole sul võimu.
Võimalik, et vanema mehe puhul koosolemine ka toimiks, juhul kui ta ei taha leegitsevat armastust, vaid lihtsalt mõistlikku kaaslast eluteele. Endavanuse puhul on see variant aga kahtlasem, kui pole just madala libiidoga isend.

Ei oleks.

Kägu kirjutas:

Kägu kirjutas:

Oleks koos, aga kahjuks minu kogemus ütleb, et mittemeeldimine kasvab ajapikku vastumeelsuseks ja lõpuks ei taha temaga ühes ruumiski olla. Ja siis no on hea inimene, ei taha haiget teha, aga enam ennast sundida ka ei suuda ja ongi kaputt. Kui suur armumine lahtub tavaliselt lihtsalt armastuseks, meeldimiseks, kooselu käigus “saabub argipäev”, siis kuhu suubub see suhe, millel isegi alguses pole olnud kirge ega meeldimist, puhas kalkulatsioon, et paremat pole. Selline suhe elab (ja võib olla suhteliselt õnnelik) niikaua, kuni embkumb armub kellessegi teise.

Vot mina mõtlen just vastupidi, et kui algusest peale on nö mõistuseabielu, siis jääb ära see kõrgelt kukkumine, kui suur armastus argipäevaks muutub ja illusioonid kaovad. Seega on palju suurem tõenäosus probleemid üle elada, suhet algusest peale ratsionaalselt hinnata ja üllatused ei tee hiljem haiget.
Ja veel. Tihti me võtame teatud inimesi ja tundeid meie vastu endastmõistetavana. Nende tegelikust väärtusest saame aru alles siis, kui oleme need kaotanud.

Mõistuseabielu on hea variant. Aga see eeldab, et nii on mõlemalt poolt. Näiteks minu abielu on selline, et mehe poolt on mõistuseabielu. Hoolib väga, on hea mees ja isa, aga ta vist ei teagi, mis imeloom see armastus on. Minul on nii mõistus kui tunded mängus. Seega ei jäänud see kõrgelt kukkumine ära. Esimestel abieluaastatel kukkusin vist igapäevaselt. Üks haigetsaamine ajas teist taga. Nutta, naaksuda, arutled, rääkida pole mehega mõtet, sest tal see tundeline pool on üsna olematu. Ma ei olegi talle oma tunnetega pinda käinud, pisaraid pole ka mõtet tema nähes poetada. Ongi umbes taoline mees nagu televiisorist nähtud doktor Martin, lihtsalt noorem ja sõbralikum. Tema jaoks tähendab perekond seda, et kõik on rahulik, kõik on olemas, üksteisega arvestatakse, omadele liiga ei tehta. Täiuslik, lihtsalt armastust ei ole. Kohe ei saanudki aru, et pole, pärast sain, aga arvasin, et küll tuleb. Ei tule siin midagi. Alguses oli valus, hiljem muutusin tuimemaks. Meest ma muuta ei saa, aga enda mõttemaailma küll. Võiksin ka üksi elada, aga ei näe põhjust. Me oleme 15 aastat koos olnud, meil on lapsed, me ei tülitse kunagi, petmisi ei tea, et oleks, mees on ka äärmiselt perekeskne ja on otse välja öelnud, et ta on eluga väga rahul. Just sellist elu ja abielu ma olengi endale tulevikuks soovinud, kuigi pidasin pigem silmas aega, mil oleme juba vanad. Praegu me vanad pole, aga kunagi saame ja kui sama muster jätkub, siis pole üldse paha variant. Selle pärast, et tean juba, et mina suudan enda mõtteid ja tundeid kontrollida. Leian, et vastupidine oleks hullem – kui teaksin, et mees armastab mind väga, aga ma ei suuda samaga vastata, ei talu ta tundeavaldusi. Kui palju neid mehi ikka on, kes suudaksid aastakümneid oma pettumisi või ootusi vaka all hoida? Nad ju ei mõtle, et vanaduses loeb suuresti ainult stabiilsus.
Seega ma ei julgeks teemaalgatajale seda mõistuskooselu soovitada, kuigi mu oma kogemus näitab, et selline elu võib olla vägagi armas, südamlik ja soe olla.

Kui su mees kohtab nüüd naist ja armub temasse, siis teie mõistuabielu on talle korraga eluraiskamine. Armastus on tõeline ja suur, aga teie suhe niisama olemine. Just armastus on ikkagi see mis ei lase kolmandatel kiiluna vahele tulla. Teil see puudub, aga seni kuni mees avastab armastuse. Siis pole sul mitte mingit võimalust suhet päästa.

Mõistuabielu on selline kus tuleb mõista ka teisepoole armumisi, kõrvalhüppeid. Siin vist räägitakse mõistuabielust teises arusaamas.

Kägu kirjutas:

Vot mina mõtlen just vastupidi, et kui algusest peale on nö mõistuseabielu, siis jääb ära see kõrgelt kukkumine, kui suur armastus argipäevaks muutub ja illusioonid kaovad. Seega on palju suurem tõenäosus probleemid üle elada, suhet algusest peale ratsionaalselt hinnata ja üllatused ei tee hiljem haiget.
Ja veel. Tihti me võtame teatud inimesi ja tundeid meie vastu endastmõistetavana. Nende tegelikust väärtusest saame aru alles siis, kui oleme need kaotanud.

Kägu kirjutas:

enamik abielusid muutuvad peale aastakümnete pikkust kooselu selliseks ????
seda meeletut miilistamist ja aktiivset seksimist on minu meelest vaid esimestel abieluaastatel.
kes see peale hõbepulmi ikka veel oma kaasaga iga öö seksida viitsiks.

Minu meelest teie, kaks viimast kägu, panete mööda.

Jah, niipalju on õige, et kõige sagedamini seksivad vastarmunud – “Oi, kui mees/naine ainult uksest sisse astub – juba on seksuaalne erutus laes!”. Kui elatakse koos aastaid ja aastaid, siis enamasti ei ole enam nii, et ainult teise inimese sisseastumine tekitab juba erutust – sest selle teise inimese igapäevase kohalolekuga ollakse lihtsalt harjunud. Enamus paare hakkab harvem seksima. Samuti, kaua koos elavad inimesed ju vananevad koos, saadakse keskealsiteks – üldiselt kesealised ei tunne vajadust nii palju ja tihti seksida nagu noored ning jällegi, seks muutub harvemaks.

Aga – vahe on siin selles, et kui mees on olnud algusest peale seksuaalselt meeldiv, siis on see hilisem, olgugi et harvem seks, siiski mõlemale poolele hea ja rahuldust pakkuv. Kui omavaheline läbisaamine on jäänud peale suure armumise möödumist heaks (ei ole tülli mindud) ning seks (olgugi, et seda on harvem) omavahel sobib ja on mõlemale poolele meeldiv – siis on suured lootused keskealistena kenasti hakkama saada ning vanadena veel koos olla. Muidugi – kui emb/kumb “liblikaid kõhus” ehk uut armumist ei torma otsima.

Kui aga algusest pele pole 1 partner olnud teisele seksuaalselt ligitõmbav – lihtsalt puudub “see miski” – see on teine olukord. Või veel hullem, kujutlus, et see teine inimene tuleb füüsiliselt lähedale, on ebameeldiv… Siis on nii, et naine (tavaliselt on see naine) sunnib ennast alguses mehele vastu tulema. Paraku aga muutub see vastutulemine ehk enda sundimine seksima inimesega, kes on füüsiliselt vastik, aastatega aina raskemaks. Võib tekkida närvilisus näiteks alati, kui mees on kodus (ja hea olla on ainult siis, kui meest kodus pole, mis paneb soovima, et mees oleks võimalikult palju kuskil mujal kui kodus). Peale selle on suur oht, et emb/kumb kohtab kuskil meest/naist, kellel vastu tal on seksuaalne tõmme olemas. Siis võivad asjad väga kergesti käest ära minna – inimese seksuaalsus hakkab lihtsalt mässama kogu selle senise surutise vastu. Algusest peale mõistusesuhe (kui seksuaalne tõmme üldse puudub) on tegelikult väga raske suhtevorm, nõuab äärmiselt head näitlejameisterlikkust ja enesedistsipliini. Muidu võib lõpuks jõuda lahkuminekuni mehe süüdistuste: “Miks sa siis üldse tulid mulle, kui sa pole mind kunagi tahtnudki?!?” saatel (mehed on üldiselt tundlikud selle suhtes, kui naine neid ei taha).

Parim on see, kui leiatakse inimene, kes on seksuaalselt vähemalt meeldiv (st. meeletut kirge ei pruugi olla, aga kindlasti peab füüsiline lähedus ja seks olema meeldiv, mitte ebameeldiv) ning siis hinnatakse ratsionaalselt üle, kas iseloom ja eluvaated ikka omavahel sobivad.

1. Oleneb kas ja kui palju sa üksindust kardad.
2. Oleneb millised on teie mõlema ootused füüsilisele lähedusele ja kas need ühtivad.

Kägu kirjutas:

Kes ei tekita seksuaalset erutust? Samas teisalt on mõttemaailm ühine, tema poolt uur armastus, turvatunne, hoolimine? Kas oleksite koos, kui alternatiiviks oleks tõenäoliselt elu lõpuni üksik olemine 30ndates naine, kel olematud suhted olnud seni, vähese enesekindluse tõttu).

Kuhu sul kiiret on. Venita käimise aeg niivõrd pikaks kui võimalik. Ühine mõttemaailma ja kui teine pool hoolib ja näitab seda tegudega välja, mitte ainult sõnadega, siis tasapisi see loob tunnetele aluse. Mitte mingil juhul ei laseks ma aga mehele kolida enda elamisse ja ei planeeriks ise tema juurde kolimist, kui tunded pole veel tekkinud. See oleks välistatud. Aga kohtamas käiks küll.

See sõltub sinust. Mina olin ka üle 30 ja teadsin, et mehi mul jalaga segada ei ole. Teadlikult jätkasin suhtlemist mehega, kes mulle välimuselt hullupööra atraktiivne ei tundunud, samas ebameeldiv ka mitte. Aga mina olengi selline, kellel armastus ja ka seksuaalne külgetõmme tekib ajapikku, sedamööda kuidas ma inimesega tuttavamaks saan. Mida tuttavam ta mulle on, mida turvalisemalt ma tema seltskonnas end tunnen, seda meeldivamaks muutub mulle seks temaga. Minu jaoks on mehe seksapiilsus määratud minu enda peas toimuvate protsessidega. Niisiis ma mõtlen ebaseksika mehe enda jaoks seksikaks kui ta mulle muul moel meeldib.

See oleks mehe suhtes äärmiselt julm, kui sa asud temaga koosellu teadmisega, et sa ei kavatsegi tema seksisoovidega tulevikus arvestada. Seega vastus on sinus, kas sa armastad kõrvadega või silmadega ning kas sa suudad seda armastust vermida sügavaks rahuloluks armastatu puudutustest. Mina ei keskendu seksides mitte mehe välimusele vaid sellele, kuidas tema tugevad käed mind hellitavad. See on üks põhjuseid ka, mik meesstripparid mind täiesti külmaks jätavad. Mind ei huvita mehe välimus vaid see, kuidas mees MIND puudutab.

Kägu kirjutas:

Kes ei tekita seksuaalset erutust? Samas teisalt on mõttemaailm ühine, tema poolt uur armastus, turvatunne, hoolimine? Kas oleksite koos, kui alternatiiviks oleks tõenäoliselt elu lõpuni üksik olemine 30ndates naine, kel olematud suhted olnud seni, vähese enesekindluse tõttu).

Oleneb, kui palju ta mulle muidu meeldib. Vastumeelse inimesega ma ei sooviks seksida, isegi kui mõistus ütleb, et temaga peaksin muidu sobima. Aga nii võib küll olla, et hullult just ei eruta, aga sümpaatne inimene ja kõik toimib- vähemalt minu kogemus ütleb seda, võib olla see oleneb iseloomust.

Sõltub olukorrast. Üldiselt on nii, et parem on olukord, kus mees armastab rohkem kui naine, siis ta püüab naisele vastu tulla, vastupidine juhus pole naise vaatevinklist suurem asi, sest mehed kipuvad nagunii kinnisemad olema ja eeldama, et kõik sõltub nende kirest.
Mina oli aastaid suhtes mehega, keda ma ei armastanud, aga kellega oli meeldiv koos olla. Tema mind armastas, aga armastusest me juttu ei teinud. Oli muudki rääkida. Mina seksist väga huvitatud ei olnud, aga läksin kaasa, sest oli meeldiv tunda end hellitatuna ning ega siis armastuse puudumine tingimata tähenda halba seksi. Kui mees oskab keha üles kütta, siis kehalise naudingu ikka saad, isegi kui emotsionaalne side väga tugev ei ole.
Aga inimesed on erinevad, nii et pead ise ennast tunda.
Samas – kui ise võtad asja mõistusega, siis tõesti jääb kõrgelt kukkumine ära ja kiindumus võib ikka olla, isegi kui seda müstilist armastust pole.

Kägu kirjutas:

Kes ei tekita seksuaalset erutust? Samas teisalt on mõttemaailm ühine, tema poolt uur armastus, turvatunne, hoolimine? Kas oleksite koos, kui alternatiiviks oleks tõenäoliselt elu lõpuni üksik olemine 30ndates naine, kel olematud suhted olnud seni, vähese enesekindluse tõttu).

jah kui mul on lubatud sexi saamiseks teisi mehi pidada. vaimse mehega on lihtsalt elu niii turvaline aga ka kohutavalt igav ja tyytu.

Huvitav, et nii paljud inimesed suudavad seksida mehega, kes pole füüsiliselt ligitõmbav. Minu jaoks on nii, et isegi, kui keegi meeldib, siis seks on midagi sellist, mida võin teha väga suure armumise faasis ja teatud olukordades. Füüsilisus üldse on minu jaoks üsna ebameeldiv ja hakkaksin meest vihkama, kui peaksin temaga kohustuslikult seksima.

Kägu kirjutas:

Füüsilisus üldse on minu jaoks üsna ebameeldiv ja hakkaksin meest vihkama, kui peaksin temaga kohustuslikult seksima.

Mis on “kohustuslikult seksima”?
Mind ka seks nii väga ei tõmba, aga mulle meeldib näiteks kehaline hellitus. Ja kui hellitaja oskab õigeid “nupppe” puudutada, siis naudid kehalist tegevust (sh ka seksi) kehalisel tasemel, isegi kui seda “õiget” emotsiooni ei ole. Mina näiteks ei tea omast kogemusest, mida tähendab “kirejoobumises” olla – mitte et minus seda potentsiaali ei ole, aga ükski mees pole suutnud seda 10 luku tagant välja meelitada.

Kägu kirjutas:

nii paljud inimesed suudavad seksida mehega, kes pole füüsiliselt ligitõmbav.

Ma küsin vastu, et mida see “füüsiline ligitõmbavus” tähendab? Inimene, kes välimuse poolest ei tõmba, võib meelitada hääle ja jutuga, või hoopis oskab käe ja suuga keha tukslema panna… ja mõni füüsiliselt karismaatiline inimene on seksuaalselt ülimalt saamatu…