Väga kahetsen. Meil on samad huvid, hobid, ühised sõbrad, käisime igalpool koos, sama idee laste kasvatusest, meie vanemad ja sugulased saavad hästi läbi. Mees pole alkohoolik, liiderdaja ega vägivaldne.
..ja kui juba jutuks tuli, siis mis viis teid lahku?
Ma teemat lugedes m6tlesin selle kahetsuse all, et kui naine ise on lahutuse algatanud.. aga hiljem kahetseb astutud sammu.
Ekslikult arvasin, et mujal on rohi rohelisem, aga oli hoopis kuivanud ja kulunud. Kui mees on hea, aga igavavõitu, sest kõik juba proovitud, käidud, tehtud, siis sellest saab alati üle. Mina ei arvestanud, et mees pole 30aastane sugutäkk enam, vaid me oleme koos vahepeal vanemaks saanud. Minu uuel mehel polnud mingied huvisid, mängis arvutimänge või raiskas aega filmidele, minu lastega ei suhelnud. Muidugi võib alati parema leida, aga varsti hakkab see samamoodi ammenduma. Mida pole seda pole. Ei ole lapsi, ühist minevikku, sõpru, koos kasvamist ja sarnaseid väärtushinnanguid, huvidest ja soovidest ei hakka isegi rääkima.
Väga ilusti kirjutatud. Arvan, et need ühised mälestused ongi see, millest inimesed enim puudust tundma hakkavad. Pika kooselu järel ju siiski sisuliselt iga asi meenutab mingil moel endist kaaslast – kui kogu elu on koos üles rajatud ja enamus kohad koos läbi käidud, ühised eesmärgid püstitatud.
Ekslikult arvasin, et mujal on rohi rohelisem, aga oli hoopis kuivanud ja kulunud. Kui mees on hea, aga igavavõitu, sest kõik juba proovitud, käidud, tehtud, siis sellest saab alati üle. Mina ei arvestanud, et mees pole 30aastane sugutäkk enam, vaid me oleme koos vahepeal vanemaks saanud. Minu uuel mehel polnud mingied huvisid, mängis arvutimänge või raiskas aega filmidele, minu lastega ei suhelnud. Muidugi võib alati parema leida, aga varsti hakkab see samamoodi ammenduma. Mida pole seda pole. Ei ole lapsi, ühist minevikku, sõpru, koos kasvamist ja sarnaseid väärtushinnanguid, huvidest ja soovidest ei hakka isegi rääkima.
Kas kokku uuesti kuidagi välja ei mängi? Kurb teie ja laste ja kõige selle lahutuse pärast.
Kas kokku uuesti kuidagi välja ei mängi? Kurb teie ja laste ja kõige selle lahutuse pärast.
See oli mõeldud kõigile neile, kes unustavad ära, kui hea on enda kaaslane. Ei ole mul lapsi, meest. Kui midagi püsivat on juba loodud, siis seda ei tohi lõhkuda, sest see nulliks ära kõik. Samuti teevad sellised lahutajad ja lahkuminejad haiget kõigile neile, kes ei ole osa perest. Kärgperendus pole mingisugune perekond ja teiste perekonna liikmeks ei ole võimalik mitte kunagi saada. Vähemalt selles elus.
…aga teoreetiliselt kui oleksin sarnases olukorras ja mees on väga huvitatud suhte jätkamisest, siis muidugi mängiks kokku. Perekonnas pole tähtis, kas uutel on enamvähem huvi koos olla, mitte nagu minu näites. Kõrvaline on müra, loeb pere.
Vahel räägime endise mehega, et see asi läks küll väga halvasti, aga mis nüüd enam teha. Kogu seda kaost tagasi ei pööra.
Meie nutame unenägudes koos ja pühime pisaraid üksteise põskedelt…
Tegelikkuses leidis ta vist (nagu kuulda oli) minust parema kaaslase ja ei kahetse. Mina siin jah vaatan iga päev tast pilte ja mõtlen et miks küll nii.
Sama, mis eelmine – ei kahetse, aga inetu lõpp. Hoolimatust alkohoolikust sai üleöö väga hea isa lastele ja joomise jättis ka maha. Kuna tal kuhugi minna ei olnud, jäi veel meie ühisesse koju. Korter on kooselu ajal laenuga ostetud, aga juriidiliselt kuulub minule. Mina olen ka kõik laenumaksed tasunud. Samuti kõik muud maksed ja autoga seotud kulud ja lastega seotud kulud. Nüüd on asi inetu, sest mees avastas, et seda korterit on võimalik rahaks teha ja siis enda osa nõuda. Lapsed mingu või kuuse alla, peaasi, et tema oma raha kätte saaks.
Kui korter juriidiliselt sinu, siis ei ole tal ikka ju midagi nõuda. Plõksida muidugi võib, seda ei saa keelata, aga väga inetu on.
