Teema: Kas on vanuse osas alust hirmuks, et lapsi ei tule?

32-aastaselt on veel vara muretsema hakata ja doonorsperma abil üksikemaks saada. Anna endale veel mõned aastad aega ja suure tõenäosusega leiad endale ka kaaslase, kellega perekond luua.

Minul ja kõigil lähimatel sõbrannadel on nii läinud, et kaaslased leidsime millalgi kolmekümnendates ja esimese lapse saime kõik 35+ vanuses. Enamik said hiljem veel teise ja mõni ka kolmanda.

Kui graafikuid ja statistikat vaadata, on 40-selt alles veel 30% viljakusest ja 45-ndaks eluaastaks langeb see 5%-ni.

Kui on tõsine ja kindel plaan laps saada, siis lihtsalt hakka pihta ilma meheta. Mine naistearsti juurde, aruta, uuri võimalusi. Minu ema leidis “selle õige” mehe enda kõrvale alles siis, kui oli 65a. Minu ja mu õe tegi “selle vale” mehega, ja ka üsna viimasel hetkel, sest toona polnud teisi võimalusi. Ema oli 39, kui mina sündisin. Vale mehega lapse saamise nimel paari mineku tulemus – palju aastaid kannatusi vale inimese kõrval ja lapsed, kes on pidanud nägema oma vanemate täiesti katkist suhtlust. Ja siis teismeeast juba üksikemaga omaette. Parem siis juba otsast peale üksikema, ilma selle traumeeriva “pere mängimise” vaheetapita. Mitte et ma arvaks, et kõik suhted on sellised, aga lihtsalt – lapsesaamisvajadus võib sundida oma viljakuse viimasele piirile lähenevat naist meeleheitest sobimatusse suhtesse, mis toob kokkuvõttes kindlasti rohkem õnnetust ellu, kui lihtsalt kunstlik viljastamine ja üksi oma lapse kasvatamine. Eriti kui omal on olemas majanduslik kindlustatus ja tugivõrgustik, kellele toetuda, siis pole üldse midagi oodata. Ja isegi kui pole. Kui naine tahab last, siis tuleb ennekõike lihtsalt see asi ära otsustada, ja siis ära teha. Nii suurt ja tähtsat asja elus ei saa jätta juhuse ja õnne hooleks. Õige mees võib vabalt tulla sinu ellu ka hiljem. Ja praegu leitav arvatav õige võib osutuda valeks. Kõige hullem variant – leiad nüüd kohe varsti omale justkui sobiva partneri, aasta otsa suhtlete ja justkui sobib, siis kolite kokku ja justkui sobib, siis hakkate mõtlema et nii, äkki siis nüüd see laps, ja siis selgub, et mees tegelikult ikka nii väga ei taha… Või et lihtsalt suhe ikka tegelikult ei toimi. Oledki hopsti 35a ja samas kohas tagasi. Ja selles eas juba iga aasta loeb, ja siis on juba hoopis meeleheitlikum tunne kogu selle suhteringiga otsast peale hakata. Kui tead, et tahad last, siis pole midagi oodata.

#3913972:

#3871491:

#3871489:

See, et ilma meheta on vale lapsi saada on jama.

Laste seisukohast pole jama. Isata kasvamine pole mingi elu.

Sa mine aruta seda teemat nende inimestega, kes on ilma isata kasvanud – et kas nende elu on olnud elu, või pole see olnud elu. Võib-olla oled ise ka üks neist ja ei oska sellest üle saada, siis on väga kahju. Aga mina ei ole nõus, et minu elu pole mingi elu ja selline väide oleks mulle solvav, kui ma peaksin sind mõtlevaks ja millestki aru saavaks inimeseks. Ma ei pea, nii et pole vaja vabandada, ära muretse.

Samuti tasub seda sinu mõttetera arutada vägivaldsete isade lastega, alkohoolikutest ja narkomaanidest isade lastega, ahistajatest isade lastega, oma lastest mitte hoolivate ja elatist mitte maksvate isade lastega ja veel paljudesse kategooriatesse kuuluvate “isade” lastega.

On loendamatu hulk olukordi, kus klantspildilik unistuste pereelu ei saa tõeks sõltumata sellest, mida ema plaanib või ei plaani, nii et kindla lapsesaamissoovi puhul ja kui sobiv isakandidaat kolmekümnendateks eluaastateks näole ei anna – mina ei arvestaks seda isajuttu mitte üks raas. See on eluvõõras tühi kumin.

Mina võin öelda, et see pole elu. Sitaks raske on olnud.

#3913972:

On loendamatu hulk olukordi, kus klantspildilik unistuste pereelu ei saa tõeks sõltumata sellest, mida ema plaanib või ei plaani

Noorena on paljudel ettekujutus idüllilisest pereelust tulevikus. Hiljem saadatakse aru, et ideaalseid printse pole kusagil ja keegi ei tea, millal või millisest mehekandidaadist, elukaaslasest saab sobib partner, lastele hooliv isa ja kas mõlemal kattub lapsesaamiseks planeeritud aeg. Kõige olulisem on naise sisemine valmisolek, tahe last saada ja kasvatada. Kõik teavad, et vägivaldsed, alkoholilembelised isad pole lastele head, aga samamoodi võib rikas isa lapsest mitte hoolida ja elatist mitte maksta või mõjuvad lapsele traumeerivalt karske, aga ülimalt kitsi isa kasvatuspõhimõtted. Variante on palju. Mõni naine leiab õige partneri varem, teine hiljem või saab lapsed vale mehega, mille tulemusena lapsed näevad ja õpivad katkise peremudeli pealt. Mõni ootab pikalt sobivat inimest ja suhet, aga lõpuks on ikka naine see, kes peab ühel ajahetkel tegema otsuse ja valiku, mis tundub õigem.

Üks julgustav kommentaar ka vahele. 35aastaselt rasestusin esimesel katsel. 39-selt sain teise ja 41-selt veel üllatuse kolmanda näol. Kõik loomulikud rasestumised. Seega läheksin ka naistearstile ja uuriks oma tervislikku seisundit. Üldistada selles teemas ei saa.

Esimene laps 29-aastaselt ning teine 36-aastaselt. Rasestumisega probleeme polnud. Teine laps eostus kiiremini kui esimene. Sõbranna tegi oma nooremad lapsed vanuses 40+ ning ei olnud probleeme

#3871491:

#3871489:

See, et ilma meheta on vale lapsi saada on jama.

Laste seisukohast pole jama. Isata kasvamine pole mingi elu.

Kasvamine kahe lapsevanemaga, kes ei taha koos olla ja teevad seda lapse pärast on veel hullem (räägin enda kogemusest). Oleksin pigem valinud ühe 100% pühendunud lapsevanema, kui kaks kes omavahel läbi ei saanud ja laps seetõttu unarusse jäi.

K.

#3960246:

#3871415:

Minul on küll mure, olen juba 2 aastat üritanud rasestuda ja olen 30..

On naisi, kes ei saa lapsi või kelle jaoks on rasestumine väga raskesti realiseeruv, ju oled üks nendest.

See ei tähenda, et 28-30-aastane naine kohe üldjuhul ei rasestu enam kergesti vanuse tõttu!

Millal siis sa arvad, et sa oleks probleemideta rasestunud, 18-aastaselt? See on õnnetus nii emale kui lapsele. Ja terviseprobleemide korral ei rasestu ka 18-aastane.

Vanusega pole siin selliste numbrite juures mingit pistmist.

Ise sain 1. lapse probleemideta 36 olles ja viimase 40-aastasena. Loomulikul teel, ilma igasuguse arstide vahet kütmise ja manipulatsioonideta.

Ärge kütke ennast niimoodi üles, sageli on raseduse mitte tekkimine kinni peas.

Kõik ei pea emaks saama. Ja see pole häbiasi.

Kui midagi head pole öelda, siis oleks parem vaikida. Rasestumise teemas, kus paljudel on probleeme, tulla rääkima, et kõik ei pea emaks saama ja see pole häbiasi… Jumal anna kannatust, tõsiselt.

Tore, et sul on hästi ja kõik probleemideta läinud, sellevõrra võiks rohkem tänulikkust olla, mitte öösiti perekoolis õelust ja üleolevust pritsida.

Mina olen isata laps,  minu perekond olid ema ja vanaema ja paremat perekonda ei oleks saand tahtagi. Kuigi vahel väiksena tundsin ühiskondlikku survet olla kurb, et mul isa pole, aga no ei oska tunda puudust millestki, mida pole kunagi old ja sul on juba ümber armastavad inimesed. Mitmel mu lapsepõlvesõbral läksid vanemad lahku kui nad väikesed olid, ja see oli ikka karm neile. Hiljem tuli mu ellu ema uus mees (koos oma lapsega) ja tema on minu jaoks de facto isa ja me kaasaegne kärgpere, kes funktsioneerib paremini kui paljud bioloogilised perekonnad.

#4120250:

Mina olen isata laps, minu perekond olid ema ja vanaema ja paremat perekonda ei oleks saand tahtagi. Kuigi vahel väiksena tundsin ühiskondlikku survet olla kurb, et mul isa pole, aga no ei oska tunda puudust millestki, mida pole kunagi old ja sul on juba ümber armastavad inimesed. Mitmel mu lapsepõlvesõbral läksid vanemad lahku kui nad väikesed olid, ja see oli ikka karm neile. Hiljem tuli mu ellu ema uus mees (koos oma lapsega) ja tema on minu jaoks de facto isa ja me kaasaegne kärgpere, kes funktsioneerib paremini kui paljud bioloogilised perekonnad.

Jah, aga katsu nüüd aru saada, et paljudel lastel on perekond ema ja isa. Terve perekond. Sa ju ei teagi, millest ilma oled jäänud, kuidas oskad võrrelda?

Lapsed elavad ema ja isaga, vanaema ikka oma kodus ju.

Kui vanasti, mitukümmend aastat tagasi oli partnerita naistel või viljatutel paaridel lapse saamine keerulisem ja ainuke võimalus oli lapsendamine, siis praegusel ajal on variante mitmeid. Kui on ikka suur soov ja valmisolek last saada, saab proovida iui-d, ivf-i, sperma- või munarakudoonorit ja kui keerulisem juhtum, siis ka välismaalt surrogaati. See on isiklik otsus ja teiste asi pole valikuid arvustada ja kommenteerida.