Teema: Kas õpetate, sekkute kui laps harjutab pilli?

Kas sa ise oskad neid pille? Kui ei, siis vast oleks targem mitte kõrval targutada! Nii ei saa ju inimene keskenduda. Meil ka ei kannatata, kui ma lendan peale mingi seletamisega, mida võiks jne, ei kuula ja solvuvad- järelikult nad ei tunne, et see vajalik või abiks oleks.

#3640860:

Mul on kaks alla 10-aastast last, mõlemad õpivad erinevat instrumenti. Kui nad kodus harjutavad, siis mul on väga raske hoiduda kommentaaridest. Kuid lapsed võtavad neid väga valulikult, solvuvad, jooksevad minema.

Ma kujutan ette, et need kommentaarid on sul ikka ja alati ainult negatiivsed… ehk siis “tee siin teisiti”, “mängi seda hoopis niimoodi” ja muu blablablaaa.

Muidugi sa ei tohi sekkuda, kui ainult virised ja arengut ei näe. Alguses ongi ju pillide harjutamine kole ja pole seal mingit muusikalist naudingut. Mine kodust ära või pane helikatvad kõrvaklapid pähe ning lase lastel pusida.

Ma lepiks lastega kokku, et nad harjutavad iseseisvalt, aga kui tunnevad, et vajavad abi, siis võivad seda sinult küsida (kuna sul ka muusika-haridust). Ja siis ainult küsimise peale vastadki.

PS: ma ise sekkun küll, aga pigem kiidan. Või kui pillile ikka väga liiga tehakse, siis lähen seda päästma.

Mina olen ise õpetaja ja ütleksin, et õpetamiseks ei ole vaja niivõrd pedagoogilisi teadmiseid kuivõrd oskust näha erinevaid etappe mingi oskuse saavutamisel ja oskust aru saada, kas laps selle teadmise ka omandab selle metoodikaga. On inimesi, kellel õpetamine tuleb loomulikust andest ja on selliseid, keda ei aita ka kogu pedagoogiline haridus ega psühholoogiline koolitus, nad lihtsalt ei oska näha vaheetappe ega mõelda end õpilase baasteadmiste tasemele.

Oma laste õpetamine on hoopis erinev asi. Sellest ei maksa haavuda, et oma lapsed sind kuulata ei taha. Sellel ei ole mingit pistmist sinu õpetamisoskustega vaid selle rolliga, mille lapsed sulle omistavad. Minul on lausa doktorikraad ette näidata aga laste meelest on kohati õpetaja autoriteetsem. Kui õpetaja on mingit sammu käskinud teha ühel viisil (või laps on sellest omal moel valesti aru saanud), siis on see jumaluslik tõde ja sina emana ära üldse mine vahele segama. Mina olen õppinud ette hoiatama: “Ma tahaksin sind aidata, kas sul hetkel on tuju minu õpetusi kuulata?”. Kui ei ole tuju, siis jätan rahule, las läbib omaenese ämbrid ja karid.

Loomulikult jätka oma õpetamist. Rikud lapsega suhted ära. Kas sul pole tõesti kaastunnet lapse suhtes, kui näed, et nad valulikult reageerivad. Sa ju hetkel mitte ei sekku lapse pilliharjutamisesse, vaid rikud ära KOGU nende järgmise elu. Sa hetkel panustad lastesse viisil, kus nad peavad aastaid käima terapeutide juures raha kulutamas, et saada kuidagi elatud, et vanad traumad ei segaks. kas laps õpib pilli selleks, et lapsevanem saaks end välja elada.  Mine kodunt minema kui vait ei suuda olla. Saan aru, et lastekaitse ei tegele nii “tühiste ” asjadega,  aga traumat lood sa korralikult. Lisaks võib tekkida soov pilli mitte mängida, tundi mitte minna, sest kui midagi ei tee, siis õiendada ei saa.  Areng toimub hetkel lapse hingelise hävitamise suunas. Jah võid saada närvihaigest väga hea pillimängija. Aga kas on vaja närvihaiget pillimeest või naist ? Äkki oleks närvid terved ja pilli mängib enda lõbuks ? Mida sa eelistad? Kas närvihaige spetsialist või rõõmsameelne ja võimalik, et ka spetsialist ( inimesele on võimas õppimise võime).

Kui sa ise valdad mitut instrumenti, oled eeldatavasti midagi neist õppinud ka lapseeas. Kas meeldis või oleks meeldinud, kui vanemad kõrval seletavad kogu aeg?

Olen ise klaverit õppinud ja mõne keerukama looga oleks ikka väga närvi mustaks visanud, kui ema, kes on ka aastaid klaverit õppinud, oleks tulnud sinna kõrvale seletama, et tee nii ja naa. Ma tegin oma klaveriõpetaja juhiste järgi ja pusisin, nagu tema juhendas. Minu ema õnneks ei sekkunud mitte  kunagi.

Õpetajaid olgu ikka üks.

Mina olen teistsugusel arvamusel kui siit enamik. Minu arvates on äärmiselt vajalik, et täiskasvanu juhendaks, kuidas harjutada. Loomulikult ei tohi tänitada ega halvustada, aga positiivsed õpetussõnad on väga tähtsad. Olen ise Muusikakeskkooli lõpetanud ja klaverit õppinud 14 aastat, nüüd õpib mu laps klaverit ja ma istun kõrval, kui ta harjutab, ja juhendan harjutamisprotsessi. Minu kõrval istus mu ema, kui väike olin, ja kuigi ta ei olnud päevagi klaverit ega üldse muusikat õppinud, oleks ma ilma emata ikka päris rappa läinud oma harjutamisega. Mu klaveriõpetaja lausa nõudis, et ema esimeste aastate jooksul protsessi kontrolliks. Klaveri harjutamine ei ole lihtsalt loo läbi klõbistamine. Niimoodi võib mängida ükskõik kui palju kordi, aga paremaks ikka ei lähe, sest laps ei tea, mida muuta ja millele tähelepanu pöörata. Just selliseid soovitusi tulebki anda nagu teemaalgataja: mitte kiirustada, püsida meetrumis, jälgida dünaamikat jne. Eriti hea on vanema tugi siis, kui laps alles hakkab lugu õppima. Lapsele võib tunduda täiesti hoomamatu, kuidas suur hulk keerulist muusikalist materjali endale selgeks teha, nii et vanem saab aidata selle juppideks võtta ja nagu lego klotsidest pärast kokku panna. Näiteks õppida algul paremat kätt üks fraas, kui see juba enam-vähem tuleb, siis vasakut, siis proovida kokku panna, aga poole aeglasemas tempos, ikka üks fraas korraga – ja niimoodi liikudes saab lugu ruttu selgeks. Kui laps hakkab aga lihtsalt algusest koperdama, kaob eduelamus ja lugu tundub liiga raske.

Kui tead, mida räägid, siis õpetada võib ikka, aga pead lihtsalt aru saama, kas laps on sinu õpetuse nõus ka vastu võtma. Ajasta oma õpetused õigesti ja kohanda õpetuse toon selliseks, et laps võtaks seda abina, mitte agressioonina. Õpetada saab ikkagi vaid seda last, kes on nõus su õpetust kuulama.

Ise ma oma laste õppes olen küll osalenud. Üldjuhul soovitatakse lapsel lasta oma ülesandeid ise lahendada. Aga mina ei ole igal tingimusel selle filosoofiaga nõus. Vahe on selles, kas tahta, et laps teeb millegi ära, või teeb millegi ära tipptasemel. Näiteks võin tuua kõige esimesed luuletused, mis laps peab kirjutama. Olen aidanud lapsel luuletusi kirjutada nii, et toon välja rütmi-, mõtteselguse ja riimivead. Kui lapsel ülde paranduseideed pähe ei tule, annan ka ideid. Eesmärk on see, et laps näeks, millise protsessi tulemusel hea luuletus kokku saab. Kui ta pole kunagi näinud lähedalt, kuidas saavutada head luuletust ja milline võrreldes tema kõige esimese väljapakutud versiooniga on hea luuletus, siis ega ta seda enamasti pühast vaimust selgeks ei saa. Tulemusena esimesed luuletused ei ole just väga lapse kirjutatud, aga õppeprotsessi on seal rohkem (juhul kui iga etapp lapsega ühiselt tehakse, mitte lihtsalt luuletust lapsele ära ei kirjuta). Hiljem, kui meetodid ja teadmine on juba olemas, siis saab lasta iseseisvalt luuletada. Oma õpetaja lihtsalt ei jõua kõigi lastega nii personaalselt tegeleda. Muusikakoolis on muidugi personaalsem lähenemine, aga õpetaja lapse koju ei näe, milline põhjus mingil tulemusel või tulemusetusel on.

Ütlen kohe, et ma pole õppinud õpetamist, niiet tegemist on minu arvamusega. Kui tahad, et nad edasi harjutaks, siis see peaks nende jaoks lõbus ja meeldiv olema, küll need oskused aja jooksul paratamatult paranevad ka.

Otsi mida nad hästi tegid, mitte mida nad halvasti tegid. See pole ju tore, kui keegi kohe midagi kuuldes lendab peale igast otsast otsitud kriitikaga. Saan aru, et mõtled head, aga välja tuleb nagu tuleb ja mis kasu sellest on, kui ei taheta kuulata ja trotsi tekitab su jutt. Kui ei ole küsitud su arvamust, siis hoia enda teada.

Ning loodan, et sa harjutamise ajal neid kommentaare ei ütle. Kui sul vaja, oota, kuni laps(ed) on harjutamise lõpetanud ja siis räägi. Küsi, mida laps arvas, kuidas tal läks, mis tema arvates hästi, mis keeruline, mis harjutamist vajaks. Võid ettevaatlikult oma soovitusi jagada, aga mitte nii, et ta peab tegema nii nagu sina arvad. Ei, laps võib keelduda ka sinu soovitustest, mis siis, et sul õigus on. Ta on inimene ja tal on ka selleks õigus, viisakas on teise soove austada.

Aga oma soovituste jagamisega peaks küll suutma kannatada, kuni laps on lõpuks lõpetanud. Kõiki ajab närvi, kui vahele segada. Siis ei saagi keskenduda ega ühtegi asja ise läbi proovida. Isver küll, kui vaja, pane kaugelt harjutust kuuldes kasvõi oma mõtted paberile kirja ja pöördu oma tähelepanekutega harjutussessiooni lõpus laste poole, kui nad üldse tahavad kuulda.

Üks põhi asjadest, mis lastele üldiselt vanemate juures pinda käib, on see, kui vanemad ei suuda oma vahelesegamisi tagasi hoida ja jooksevad *kohe*, kui neil midagi pähe tuli, lapse tegevuse ajal seda lapsele ütlema. Selle asemel, et suuta oma mõtted meelde jätta, kokku koguda ja kunagi hiljem kord päevas esitada. Paljud ütlevad, et nt kui nad raamatut loevad või misiganes, siis vanem peab mingi 100 korda üle toaukse midagi ütlema. Kui just midagi ei põle, siis kannatab ootata küll oma jutuga, enesekontrolli küsimus.

Samas tore, et vanem oskab ka seda valdkonda, mida lapsed õpivad. Aga õpetamisstiil on ka tähtis. Positiivselt. Enne ei saa aru, kui ise pole kritiseeriva inimesega kokku juhtunud.

#3641497:

Minu arvates on äärmiselt vajalik, et täiskasvanu juhendaks, kuidas harjutada.

Sinu laste õpetaja juba juhendabki neid, tema ongi see täiskasvanu.

#3641497:

Mu klaveriõpetaja lausa nõudis, et ema esimeste aastate jooksul protsessi kontrolliks.

Kui su ema polnud päevagi klaverit õppinud, mis kasu sellest kõrvalistumisest siis oli? Vähemalt muusikaline kuulmine on eelduseks, et sellest mingitki kasu oleks, kui su ema oleks täiesti igasuguse vastava tajuta olnud, siis oleks õpetaja sulle öelnud, et uks on seal, hakka astuma või?

Pigem ütleks, et kehv õpetaja, kui ei suuda muusikatundide ja koduse harjutamise kombinatsioonis lapse arengut tagada. Päris kindlasti, mitte ühelgi ja  mingil juhul ei ole ette nähtud ja mõeldud see asi nii, et vanemad istuvad kodus harjutava lapse kõrval.

#3640867:

Kas sa ise oskad neid pille? Kui ei, siis vast oleks targem mitte kõrval targutada! Nii ei saa ju inimene keskenduda. Meil ka ei kannatata, kui ma lendan peale mingi seletamisega, mida võiks jne, ei kuula ja solvuvad- järelikult nad ei tunne, et see vajalik või abiks oleks.

TA, sa valesse kohta tulid oma jumala normaalse küsimusega. Sulle laoti 13 miinust ja minu poolt tsiteeritud emotsionaalselt üleköetu sõnavõttu jälle kiideti. Kõige õigemalt vastas sinule Kägu 13.07. annab tarka nõu. Ka 21.27. Seevastu psühholoogiline lausrumalus vaatab vastu 12.19. ja 12.48. Nende arust oled sa loll, ainult vingud ja segad oma “abiga” laste arengut.

Mina tooksin näite laste malemängust. Õpetasin käigud ära. Aastate jooksul sai igatpidi mängitud. Päris kursustele minna keegi ei soovinud. Kurjadele kägudele meelepäraselt, ajama ei hakanud. Vaatan, kuidas lapsed omavahel mängivad. No kohe mitte ei taheta mõelda isegi kahte käiku ette. Kui segan vahele, et mingit plaani mõlemale soovitada, siis laste kisa peale abikaasa sekkub, et jäta lapsed rahule. Las mängivad! No aga mis mäng see on kui mitu aastat nuppe veeretatud aga mina tulen ja panen soovikorral kolme käiguga mati ära. Käod aga ütlevad, et ära lapsi arenguteel sega!

#3643961:

#3640867:

Kas sa ise oskad neid pille? Kui ei, siis vast oleks targem mitte kõrval targutada! Nii ei saa ju inimene keskenduda. Meil ka ei kannatata, kui ma lendan peale mingi seletamisega, mida võiks jne, ei kuula ja solvuvad- järelikult nad ei tunne, et see vajalik või abiks oleks.

TA, sa valesse kohta tulid oma jumala normaalse küsimusega. Sulle laoti 13 miinust ja minu poolt tsiteeritud emotsionaalselt üleköetu sõnavõttu jälle kiideti. Kõige õigemalt vastas sinule Kägu 13.07. annab tarka nõu. Ka 21.27. Seevastu psühholoogiline lausrumalus vaatab vastu 12.19. ja 12.48. Nende arust oled sa loll, ainult vingud ja segad oma “abiga” laste arengut.

Mina tooksin näite laste malemängust. Õpetasin käigud ära. Aastate jooksul sai igatpidi mängitud. Päris kursustele minna keegi ei soovinud. Kurjadele kägudele meelepäraselt, ajama ei hakanud. Vaatan, kuidas lapsed omavahel mängivad. No kohe mitte ei taheta mõelda isegi kahte käiku ette. Kui segan vahele, et mingit plaani mõlemale soovitada, siis laste kisa peale abikaasa sekkub, et jäta lapsed rahule. Las mängivad! No aga mis mäng see on kui mitu aastat nuppe veeretatud aga mina tulen ja panen soovikorral kolme käiguga mati ära. Käod aga ütlevad, et ära lapsi arenguteel sega!

Kui neil endal on tore, mis see sinu asi on, kuidas nad mängivad? Mõned inimesed on ikka eriliselt haiged kontrollifriigid.

#3643910:

Kui su ema polnud päevagi klaverit õppinud, mis kasu sellest kõrvalistumisest siis oli? Vähemalt muusikaline kuulmine on eelduseks, et sellest mingitki kasu oleks, kui su ema oleks täiesti igasuguse vastava tajuta olnud, siis oleks õpetaja sulle öelnud, et uks on seal, hakka astuma või?

No mina suutsin oma last küll oma kaks-kolm kuud kodus aidata – marssisin ja valssisin, kui rütme õppis. Aga ma olin siis ka töötu ja istusin tundides kaasas ja panin kõrva taha, mis õpetaja ütles, ja siis tuletasin jooksvalt meelde. Mul oli laps, keda tuli esimeses klassis päris kõvasti lihtsalt õppima õpetada.

#3644360:

Kui neil endal on tore, mis see sinu asi on, kuidas nad mängivad? Mõned inimesed on ikka eriliselt haiged kontrollifriigid.

#3644514:

Kumb teist siis areneb seejuures, sina või laps? Või rahuldad hoopis oma taltsutamatut võidujanu selle “juhendamisega”?

Laps ei taha, et teda õpetatakse. Aasta aega pole kooli olnud. Lapsel on tore. Laps rõõmustab. Teise käo arvates laps areneb. Haige võidujanuline kontrollifriik kodus muretseb, et kas jääbki nüüd nii, et lapsed koolis teistelt kontrollifriikidelt õpetust ei saa. Õpetajad ju ka tahavad rikkuda laste tuju ja suruvad neile oma juhendamisega peale omataltsutamatut võidujanu

#3645087:

Haige võidujanuline kontrollifriik kodus muretseb, et kas jääbki nüüd nii, et lapsed koolis teistelt kontrollifriikidelt õpetust ei saa.

Endale jõuab kohale, et sa tõid MÄNGU eesmärgiks võimalikult ruttu matini jõuda? Kas see ongi sinu arvates laste mängu eesmärk?
Miks sa ise lastega ei mängi, aga sekkud nende omavahelisse mängu oma “juhendamisega”?

Libateema ju      .ärge toitke trolli