Minu arvates ei ole siin probleemiks mitte rahaküsimus, vaid see, et teises peres kasvav laps tõenäoliselt ei sobi enda jaoks võõra perega (\”oma\” on ju ainult isa, teised on talle võõrad inimesed) koos nii pikalt ja isoleeritud olukorras aega veetma (ta ei saa reisilt ju ära minna, kui ei klapi).
Reisid on niigi stressirikkad olukorrad, ega asjata ju ei öelda, et kui tahad inimest tundma õppida, mine temaga reisile. Selle käigus võivad välja lüüa väga suured probleemid. Kui perele on perereis oluline väljaminek, siis on liiga suur risk, et suure raha eest saad mõnusa puhkuse asemel suure probleemi kaela. Ebamugav on kõigil, ja eelkõige ilmselt sellel \”väljaspoolsel\” lapsel, sest tema on ju mingis mõttes üksinda kõigi teiste vastu. Tema isa ei saa ju olla ühemõtteliselt tema poolel, kui asjad kiiva kisuvad, sest isal on oma lojaalsuskohustus ka oma uue pere ees. Reis ei ole koht eksperimente teha, eriti mitte lapse arvelt.
Minu arvates oleks kõige õiglasem, kui isa osaliselt finantseeriks oma eemalelava lapse puhkusereisi koos lapse emaga – maksaks nende reisist kinni sama suure summa kui ta oma uue pere ühise lapse reisile kulutab. Teemaalgataja suurema lapse reisi peaks omakorda kinni maksma kas teemaalgataja ise või siis suure lapse isaga kahepeale.
Nii et kokkuvõttes olen teemaalgatajaga ainult osaliselt nõus: eemalelav laps peaks jah reisima koos oma emaga, mitte isa perega, kuid osa sellest peaks kinni maksma tema mees ehk lapse isa (mitte väiksemas osas kui oma teise lapse peale kulutab).
Kasutaja on kirjutanud teemasse 4 korda. Täpsemalt 24.02 12:31; 25.02 14:35; 25.02 14:37; 25.02 15:09;