Esileht Pereelu ja suhted Kas te nutate laste juuresolekul?

Näitan 30 postitust - vahemik 1 kuni 30 (kokku 31 )

Teema: Kas te nutate laste juuresolekul?

Postitas:
Kägu

Mul hetkel natuke raskem periood ja enesehaletsus kipub peale. Ei midagi traagilist õnneks. Olen paar korda nutnud ja tundnud, et tahaks poja juurde minna ja teda kallistada. Ta aimas, et mul midagi valesti on, aga ajasin selle kaela, et midagi läks silma ja kuna ta oli muuga ametis, siis õnnestus see trikk.  Aga laps on 10-aastane, see oleks talle vist väga kurb. Seda enam, et põhjus ei ole tegelikult päris selline, et a la vanatädi suri ära ja ma igatsen teda.

+1
-4
Please wait...

Postitas:
Kägu

Kas te nutate laste juuresolekul?

Jah, nutame. Kui on põhjus.
Ja põhjus ei ole enesehaletsus vms moodne teema. Mida ise ja oma tegudega paremaks muuta ei saaks.
Kui on traagiline juhtum, siis ei saa enam midagi muuta. Tuleb ära nutta ja edasi minna.

+6
-1
Please wait...

Postitas:
Kägu

Enesehaletsuse nuttu üritan ikka peita, aga lapsed juba nii suured, et on keeruline. Tütar kuuleb üleüldse kogu aeg ära, isegi kui ma arvan, et ta magab ja ma olen hästi vaikselt. Ikka mingi niuksatused kostavad vist. Pojaga on veidi lihtsam, ta pole nii tähelepanelik, aga kõvasti tuleb pingutada, et peita. Mul ka just kevadel oli suurem nutuperiood, siis pigem läksin õue, kodust ära, autosse. Sõitsin kuhugi eemale ja nutsin ära.

Otsest leinanuttu ei üritaks peita.

+2
0
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 5 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

Nutt pole häbiasi!

+3
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Ma ei saa aru, miks ma ei võiks lapsele näidata, et ma olen ka inimene? Kui haletsen ennast ja nutt tuleb peale, siis kuskile peitu jooksmine tundub ikka väga kummaline.

Ma ei ole üldse tihe nutja, aga kui, siis oma lapse eest varjan seda küll kõige vähem. Mis signaali see talle annab, kui ma nt kogemata nutmisega “vahele jään” ja siis tagasi ajama hakkan, et tegelt läks puru silma?! Aeh..

+1
-1
Please wait...

Postitas:
Kägu

On ikka juhtunud. Ja kui nutsin oma toas, siis nad ikka kuulsid.

 

0
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Nutan ikka lapse ees ka. Mu laps pole küll päris 10, vaid hetkel veel alla kolme, aga väga selgelt peame nuttu loomulikuks asjaks ja ei peida kuidagi. Muidugi ei saa lapselt oodata päris sellist lohutamist ja toeksolemist kui täiskasvanult, aga kust ta muidu seda õpikski, kui nende olukordadega kokku ei puutuks. Varjamist ei poolda mingil juhul.

+1
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Pooldan varjamist. Ei viitsiks lapsele seletada, miks ma nutan, tahan vahel just ollagi rahus ja oma nutu ära nutta ilma igasuguste vabanduste ja aruandlusteta. Samas, kui juhtuks, et tuleb suur nutt lapse nähes peale, eks ma siis peaks talle ütlema mõne normaalse põhjuse, miks ma nutsin. Üldiselt ma nutan vähe ja püüan mitte nutta nii, et keegi kuuleks.

+1
-6
Please wait...

Postitas:
Kägu

Ma ei saa aru, miks ma ei võiks lapsele näidata, et ma olen ka inimene? Kui haletsen ennast ja nutt tuleb peale, siis kuskile peitu jooksmine tundub ikka väga kummaline.

Sest kui nutad, siis tuleb ka seletada, miks. Ja seda pole lastel alati küll vaja teada, miks emme nutab.

+4
-1
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 5 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

Mis põhjusel te siis nutate koguaeg? Loodan, et mitte mingi mehe pärast. Peale lähedase haiguse või surma, ei näe ma küll põhjust nutta(ei räägi siin kurbadest filmidest, mis ilmselt ei ole teema põhjuseks).

+1
-4
Please wait...

Postitas:
Kägu

Olen nutnud ja ka lpas ei karda minu ees nutta(poiss).
Isegi, kui minu jaoks lapse nutu põhjus tundub tühine, olen alati olemas ja lohutamas.
Nutmine on loomulik elu osa. Kurbuse üks väljendus. Pigem nutt, kui vihast peksmine vms.

0
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Ma ei saa aru, kuidas täiskasvanu nutab nii, et lapsed kuulevad kuigi tegemist pole laustraagikaga nagu näiteks kellegi surm. Mul on ka vahest enesehaletsushetk ja pisar tuleb silma. Aga häälega nuuksuda nii, et kodused teise tuppa kuulevad kuigi ei taha, pole ju vältimatu?

+6
-1
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu
  • Ma ei saa aru, kuidas täiskasvanu nutab nii, et lapsed kuulevad kuigi tegemist pole laustraagikaga nagu näiteks kellegi surm. Mul on ka vahest enesehaletsushetk ja pisar tuleb silma. Aga häälega nuuksuda nii, et kodused teise tuppa kuulevad kuigi ei taha, pole ju vältimatu?

Kõigil lihtsalt ei ole väga suurt elamist, kuhu peituda. Eraldatuim koht on nt koridorist käiva uksega vannituba.

Mina võiks vabalt oma maja teisel korrusel ulguda nii, et isegi mees ei teaks, et midagi pahasti on. Aga kõigil pole seda luksust ja siis varjadki.

Mina lapse eest väga ei varja, ta on hea lohutaja. Aga samas ma ei nuta ka palju. Pisemate asjade korral neelan pisarad alla, pesen nägu külma veega ja rühin edasi. Väga traagilised sündmused, mis äkki tabavad, neid muidugi ei õnnestu varjata. Aga siis on vaja selgitada ka ning teinekord on see sada korda keerulisem, kui pisaraid valada.

0
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Minu ema nuttis. Mulle see ei meeldinud lapsena. Ilmselt oli tal depressioon. Miks see mulle ei meeldinud, oli seepärast et minu nutte peeti jonniks või neid ei võetud tõsiselt, põhjust alavääristati alati.

+3
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Kui tõesti oleksin mustas augus ja iga päev nutaks, siis varjaks laste eest kuna see tekitaks neile liigseid pingeid.

Ise nutan “ilma põhjuseta” võib-olla korra kvartalis ning seda küll ei näe mõtet varjata. Olengi lastele (10 ja 7) selgitanud olukorda ilma liigsete detailideta. Näiteks, kui tööl oli ühe projekti tõttu pingeline periood ja iga päev 10-12 tunnised tööpäevad. Olin üleväsinud, mees käis igal pool lastega üksi ja mul tuli nutt peale suurest kahjutundest ja süümepiinadest, et nad kõrvale olen jätnud. Ütlesingi lastele, et mul on kahju, et ei ole teiega saanud olla. Samas kuna see projekt kestis ca 1,5 kuud, siis lastel oli suhteliselt savi. Pärast võtsin ületunnid osaliselt vabade päevadena välja ja saime jälle mõnusalt koos olla.

+1
-1
Please wait...

Postitas:
Kägu

Oma kodus ma oma tundeid ei varja. Olen oma loomult rahulik ja tasakaalukas, aga kui mingi aeg mu karikas täis saab, siis on ka mulle kõik tunded lubatud – võin nutta, võin ka vihaselt karjuda – kuidas siis muidu lapsed  teadma peaksid mis on kurbus, mis on viha jne. Kui nutan, siis on põhjus enamasti ülekoormus – tunne, et üks on loll ja teine on laisk ja mina pean üksipäini rabama – ja seda on tegelikult pärast lihtne ka lastele lahti seletada.   Leina nuttu on ka lihtne ju lahti seletada – 10-aastane nutab ju isegi vanaema kaotuse puhul.

Nooremana nutsin sagedamini, praegu neljakümnesena ega ei mäletagi millal viimati nutsin.

0
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Ma ei saa aru, kuidas täiskasvanu nutab nii, et lapsed kuulevad kuigi tegemist pole laustraagikaga nagu näiteks kellegi surm. Mul on ka vahest enesehaletsushetk ja pisar tuleb silma. Aga häälega nuuksuda nii, et kodused teise tuppa kuulevad kuigi ei taha, pole ju vältimatu?

Oleneb nutu astmest, kui ikka väga kõvasti nutad, siis ei pane ise tähelegi, kui mõni nuuksatus sisse tuleb või hingamine valjuks läheb. Teine tegur on, et kui arvad, et keegi ei kuule nagunii – näiteks on öö või kõik tegelevad kuskil millegagi, siis oled hooletum. Ja siis selgub, et laps ei maganudki veel või oli just lõpetanud oma toas filmi vaatamise ning klapid peast võtnud. Eks ta nii tuleb.

0
0
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 5 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

Ei varja nuttu, aga lastele peab tegema selgeks, et neil pole mingit vastutust sinu heaolu ees. Kõige hullem, kui laps arvab, et tema kohustus on sind rõõmsaks “teha” või hullem veel, et tema tõttu sa nutad (ja vahel võib see ju tõsi olla, lapsed lisavad stressi, aga sa pead ikkagi sellega ise hakkama saama ja mitte lapsele tekitama tunnet, et tema on süüdi). Nutad, et saaks oma emotsioonid välja, tänad, kui laps tuli kallistama ja lohutama, aga järgmisel hetkel oled ikka vastutustundlik täiskasvanu ka, kes hoolitseb nii enda kui lapse eest.

+4
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Jah, nutan.

0
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Loomulikult oskan ma nutta nii, et ma vajadusel ei häälitse. Pole ju enam 14 ega 24, et pole olnud aega harjutada.

Lastest. Oleneb, mile pärast nutan. Kui vanaema suri või kass läks kaduma või kapp kukub pähe, siis ei varja muidugi laste eest. Kui aga selgitamine läheks liiga pikaks a la ülemus helistas, et tõmbas mu projekti tähtaega nädala ettepoole, seega nädalavahetuse plaanid untsus, on viha ja kurbus korraga ja solvumine, siis varjan. Näiteks vesistan kempsus vaikselt ära ja siis pesen nägu ja vajadusel viitan punetuse asjus palavusele või et see uus ripsmetušš ei tule korralikult maha vms. Küll inimene juba valetada oskab.

+4
0
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 3 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

Kui aga selgitamine läheks liiga pikaks a la ülemus helistas, et tõmbas mu projekti tähtaega nädala ettepoole, seega nädalavahetuse plaanid untsus

Nüüd on minu kord – kas te tõesti nutate selliste asjade pärast?

0
0
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 5 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

kas te tõesti nutate selliste asjade pärast?

Jah, see on selline viha nutt. Nagu on olemas kurbuse nutt, rõõmu nutt, valu nutt jne.

+2
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Olen nutnud, kuna elu on väga pahasti keeranud mulle nii mõnigi kord…aga mu teismeline on kivist südamega, ehk et ei hooli…ei küsi…pigem viskab veel kivi mu pihta, et mis sa ulud ja ole vait. Väga jube tunne on, kuna mina hoolin ja toetan teda igas tema tegevuses või ka läbikukkumises.

Nüüd nutan oma nutud pahasti läinud asjade pärast, kui laps magab….ja see on veel kurvem kogemus. Tean, et kui talle minu pahasti läinud asjadest räägin, siis ta lihtsalt materdab mind veel enam ja lõpptulemus oleks minu jaoks veel hullem ja masendavam.

0
-1
Please wait...

Postitas:
Kägu

Kui aga selgitamine läheks liiga pikaks a la ülemus helistas, et tõmbas mu projekti tähtaega nädala ettepoole, seega nädalavahetuse plaanid untsus

Nüüd on minu kord – kas te tõesti nutate selliste asjade pärast?

Jah, ma nutan seepärast, kui ma pean lastele ütlema, et randa minek jääb ära, sest ülemus käskis asja valmis teha nädal algsest tähtajast varem. Ja see nädal varem tähendab ülehomseks. See solvab mind ja kuni ma lahkumisavaldust pole saanud lauda panna, see äkiline telefonikõne ajal, kui mul on 4 pisikest last, keskmise palgaga hea mees, voodihaige ema ja kodulaen, võtab veidi vesiseks. Perse saata ülemusi oskame me kõik. Aga kas see ka abikstaks.

+1
0
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 3 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

See solvab mind ja kuni ma lahkumisavaldust pole saanud lauda panna, see äkiline telefonikõne ajal, kui mul on 4 pisikest last, keskmise palgaga hea mees, voodihaige ema ja kodulaen, võtab veidi vesiseks. Perse saata ülemusi oskame me kõik. Aga kas see ka abikstaks.

Ok. Siis sa tegelikult ei nuta mitte ülemuse ütluse peale, vaid seepärast, et su olukord on ebameeldiv. Ma ei nori ega mõtle midagi halba sellega, lihtsalt hakkasin juurdlema, et kas nii asjalike asjade kui töö pärast tõesti ka nutta võib. Aga sa ei nutagi töö pärast, vaid väljapääsmatu olukorra pärast.

0
-1
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 5 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

Korra olen nutnud, kui lapsed mingi tõsisema sigadusega hakkama said ja tundsin end nii lootusetuna, et olen ju koguaeg seletanud neid asju, ei ole vabakasvatamatu pere, ei ole ka ülearu reegleid vmt ja ikka mittemiski lastele kohale ei jõua. Siis nutsin tõesti ahastusest ja ütlesin lastele ka, et nende korraldatud sigaduse pärast

0
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Ma ei nuta ka omaette. Ma ei ole vist terve enda täiskasvanuelu nutnud. Teismelisena nutsin vihast mõnel korral kui ei saanud, mida tahtsin. Isegi kui olen väga kurb, siis nutta ma ei oska. Kui lihtsalt teoreetiliselt mõelda, siis reaalse leina või mure puhul on muidugi ok, et ka üksteise ees nutetakse. Mingist enesehaletsusest või armuvalust ei ole emal okei lapse ees nutta.

0
-1
Please wait...

Postitas:
Kägu

Kui aga selgitamine läheks liiga pikaks a la ülemus helistas, et tõmbas mu projekti tähtaega nädala ettepoole, seega nädalavahetuse plaanid untsus

Nüüd on minu kord – kas te tõesti nutate selliste asjade pärast?

Jah, ma nutan seepärast, kui ma pean lastele ütlema, et randa minek jääb ära, sest ülemus käskis asja valmis teha nädal algsest tähtajast varem. Ja see nädal varem tähendab ülehomseks. See solvab mind ja kuni ma lahkumisavaldust pole saanud lauda panna, see äkiline telefonikõne ajal, kui mul on 4 pisikest last, keskmise palgaga hea mees, voodihaige ema ja kodulaen, võtab veidi vesiseks. Perse saata ülemusi oskame me kõik. Aga kas see ka abikstaks.

Ametiühing seondub eestlase jaoks mingi nõukaajaga. Ja neid justnagu polegi vist? Tegelikult hea asi, oluline asi see ametiühing. Eestis võivad tööandjad endale ikka liiga palju lubada, kogu võim on nende käes ja “kui ei meeldi, marsi minema” mentaliteet on laialt levinud.

0
0
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

Ega ma sageli nuta, noorena olin tundlikum, aga vanusega on nahk paksemaks läinud. Mul on 15-aastane poeg ja olen tema nähes siiski vahel nutnud küll, nii füüsilise valu kui kurvastuse pärast (mitte tema põhjustatud). Ta alati lohutab mind, aga näen, et ema nutmine paneb teda end ebamugavalt tundma, seega üritan siiski tema ees nutmist vältida.  Mäletan enda lapsepõlvest, et ema nuttis paar üksikut korda ja ma tundsin end nii kohutavalt pahasti, ei osanud kuidagi reageerida.

0
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Nutan ja põhjuseks ütlen, et olen praegu lihtsalt kurb ja see on okei kui mõnikord oled kurb ja nutad.

Ei pea ju detailidesse laskuma ja oma eksistentsiaalsest kriisist rääkima hakkama.

0
0
Please wait...

Näitan 30 postitust - vahemik 1 kuni 30 (kokku 31 )


Esileht Pereelu ja suhted Kas te nutate laste juuresolekul?