Teema: Kas te nutate laste juuresolekul?

Enesehaletsuse nuttu üritan ikka peita, aga lapsed juba nii suured, et on keeruline. Tütar kuuleb üleüldse kogu aeg ära, isegi kui ma arvan, et ta magab ja ma olen hästi vaikselt. Ikka mingi niuksatused kostavad vist. Pojaga on veidi lihtsam, ta pole nii tähelepanelik, aga kõvasti tuleb pingutada, et peita. Mul ka just kevadel oli suurem nutuperiood, siis pigem läksin õue, kodust ära, autosse. Sõitsin kuhugi eemale ja nutsin ära.

Otsest leinanuttu ei üritaks peita.

Ma ei saa aru, miks ma ei võiks lapsele näidata, et ma olen ka inimene? Kui haletsen ennast ja nutt tuleb peale, siis kuskile peitu jooksmine tundub ikka väga kummaline.

Ma ei ole üldse tihe nutja, aga kui, siis oma lapse eest varjan seda küll kõige vähem. Mis signaali see talle annab, kui ma nt kogemata nutmisega “vahele jään” ja siis tagasi ajama hakkan, et tegelt läks puru silma?! Aeh..

Nutan ikka lapse ees ka. Mu laps pole küll päris 10, vaid hetkel veel alla kolme, aga väga selgelt peame nuttu loomulikuks asjaks ja ei peida kuidagi. Muidugi ei saa lapselt oodata päris sellist lohutamist ja toeksolemist kui täiskasvanult, aga kust ta muidu seda õpikski, kui nende olukordadega kokku ei puutuks. Varjamist ei poolda mingil juhul.

#3808970:

Ma ei saa aru, miks ma ei võiks lapsele näidata, et ma olen ka inimene? Kui haletsen ennast ja nutt tuleb peale, siis kuskile peitu jooksmine tundub ikka väga kummaline.

Sest kui nutad, siis tuleb ka seletada, miks. Ja seda pole lastel alati küll vaja teada, miks emme nutab.

Olen nutnud ja ka lpas ei karda minu ees nutta(poiss).
Isegi, kui minu jaoks lapse nutu põhjus tundub tühine, olen alati olemas ja lohutamas.
Nutmine on loomulik elu osa. Kurbuse üks väljendus. Pigem nutt, kui vihast peksmine vms.

• #3809046:

  Ma ei saa aru, kuidas täiskasvanu nutab nii, et lapsed kuulevad kuigi tegemist pole laustraagikaga nagu näiteks kellegi surm. Mul on ka vahest enesehaletsushetk ja pisar tuleb silma. Aga häälega nuuksuda nii, et kodused teise tuppa kuulevad kuigi ei taha, pole ju vältimatu?

Kõigil lihtsalt ei ole väga suurt elamist, kuhu peituda. Eraldatuim koht on nt koridorist käiva uksega vannituba.

Mina võiks vabalt oma maja teisel korrusel ulguda nii, et isegi mees ei teaks, et midagi pahasti on. Aga kõigil pole seda luksust ja siis varjadki.

Mina lapse eest väga ei varja, ta on hea lohutaja. Aga samas ma ei nuta ka palju. Pisemate asjade korral neelan pisarad alla, pesen nägu külma veega ja rühin edasi. Väga traagilised sündmused, mis äkki tabavad, neid muidugi ei õnnestu varjata. Aga siis on vaja selgitada ka ning teinekord on see sada korda keerulisem, kui pisaraid valada.

Kui tõesti oleksin mustas augus ja iga päev nutaks, siis varjaks laste eest kuna see tekitaks neile liigseid pingeid.

Ise nutan “ilma põhjuseta” võib-olla korra kvartalis ning seda küll ei näe mõtet varjata. Olengi lastele (10 ja 7) selgitanud olukorda ilma liigsete detailideta. Näiteks, kui tööl oli ühe projekti tõttu pingeline periood ja iga päev 10-12 tunnised tööpäevad. Olin üleväsinud, mees käis igal pool lastega üksi ja mul tuli nutt peale suurest kahjutundest ja süümepiinadest, et nad kõrvale olen jätnud. Ütlesingi lastele, et mul on kahju, et ei ole teiega saanud olla. Samas kuna see projekt kestis ca 1,5 kuud, siis lastel oli suhteliselt savi. Pärast võtsin ületunnid osaliselt vabade päevadena välja ja saime jälle mõnusalt koos olla.

#3809046:

Ma ei saa aru, kuidas täiskasvanu nutab nii, et lapsed kuulevad kuigi tegemist pole laustraagikaga nagu näiteks kellegi surm. Mul on ka vahest enesehaletsushetk ja pisar tuleb silma. Aga häälega nuuksuda nii, et kodused teise tuppa kuulevad kuigi ei taha, pole ju vältimatu?

Oleneb nutu astmest, kui ikka väga kõvasti nutad, siis ei pane ise tähelegi, kui mõni nuuksatus sisse tuleb või hingamine valjuks läheb. Teine tegur on, et kui arvad, et keegi ei kuule nagunii – näiteks on öö või kõik tegelevad kuskil millegagi, siis oled hooletum. Ja siis selgub, et laps ei maganudki veel või oli just lõpetanud oma toas filmi vaatamise ning klapid peast võtnud. Eks ta nii tuleb.

Jah, nutan.

#3809321:

Kui aga selgitamine läheks liiga pikaks a la ülemus helistas, et tõmbas mu projekti tähtaega nädala ettepoole, seega nädalavahetuse plaanid untsus

Nüüd on minu kord – kas te tõesti nutate selliste asjade pärast?

Olen nutnud, kuna elu on väga pahasti keeranud mulle nii mõnigi kord…aga mu teismeline on kivist südamega, ehk et ei hooli…ei küsi…pigem viskab veel kivi mu pihta, et mis sa ulud ja ole vait. Väga jube tunne on, kuna mina hoolin ja toetan teda igas tema tegevuses või ka läbikukkumises.

Nüüd nutan oma nutud pahasti läinud asjade pärast, kui laps magab….ja see on veel kurvem kogemus. Tean, et kui talle minu pahasti läinud asjadest räägin, siis ta lihtsalt materdab mind veel enam ja lõpptulemus oleks minu jaoks veel hullem ja masendavam.

#3810058:

See solvab mind ja kuni ma lahkumisavaldust pole saanud lauda panna, see äkiline telefonikõne ajal, kui mul on 4 pisikest last, keskmise palgaga hea mees, voodihaige ema ja kodulaen, võtab veidi vesiseks. Perse saata ülemusi oskame me kõik. Aga kas see ka abikstaks.

Ok. Siis sa tegelikult ei nuta mitte ülemuse ütluse peale, vaid seepärast, et su olukord on ebameeldiv. Ma ei nori ega mõtle midagi halba sellega, lihtsalt hakkasin juurdlema, et kas nii asjalike asjade kui töö pärast tõesti ka nutta võib. Aga sa ei nutagi töö pärast, vaid väljapääsmatu olukorra pärast.

Ma ei nuta ka omaette. Ma ei ole vist terve enda täiskasvanuelu nutnud. Teismelisena nutsin vihast mõnel korral kui ei saanud, mida tahtsin. Isegi kui olen väga kurb, siis nutta ma ei oska. Kui lihtsalt teoreetiliselt mõelda, siis reaalse leina või mure puhul on muidugi ok, et ka üksteise ees nutetakse. Mingist enesehaletsusest või armuvalust ei ole emal okei lapse ees nutta.

Ega ma sageli nuta, noorena olin tundlikum, aga vanusega on nahk paksemaks läinud. Mul on 15-aastane poeg ja olen tema nähes siiski vahel nutnud küll, nii füüsilise valu kui kurvastuse pärast (mitte tema põhjustatud). Ta alati lohutab mind, aga näen, et ema nutmine paneb teda end ebamugavalt tundma, seega üritan siiski tema ees nutmist vältida.  Mäletan enda lapsepõlvest, et ema nuttis paar üksikut korda ja ma tundsin end nii kohutavalt pahasti, ei osanud kuidagi reageerida.