Selle teema raames meenus mulle mu isa, kes oli kategooriliselt vastu hamstri võtmisele. Miks, ei meenugi hetkel. Ta oli selline karmi kestaga musklimees. Sportlane ja samas ka intelligentne (kõrgharidusega insener).
Aga- ema töö juurest sain laheda puitraamis klaasidega suure kasti (ka põhi oli klaasist), millest sai mu tulevaste lemmikute elu- ja mängumaa. Oli miski meditsiinilse aparaadi kest. Esmalt oli meil üks emane kuldhamster, siis tekkis juurde kirju isane Jack. See Jack meeldis mu isale VÄGA! Vaivai! Kui maale suvilasse läksime ja sealt ära hakkasime tulema, küsis ta alati, “kas tsäkipoisile võilillelehti ka korjasid”! Tuli see hoolimine eiteakust. Arvan, et selle väikese selli enda toreda olemuse pealt. Tal oli elu ka väljaspool puuri….hii-hii!
See oli nüüd heietus teemast välja. Minu enda jaoks on loomi mitte armastav mees mõeldamatu. Praagiksin juba eos mehekandidaatide hulgast välja!
On ju ütluski midagi sellist, et “vaata, kuidas inimene suhtub loomadesse, nii käitub ta ka inimestega”. Tõetera on selles täitsa olemas.