Ma ei tea, ma ei saa sellest teemast eriti aru nagunii. Mult küsiti miks ma pole midagi vastanud kellegi küsimustele ja pärast kustutas kommentaari. Et aga, mis see küsimus oligi? Või mis vastust oodati.
Ma ei tea, ma ei saa sellest teemast eriti aru nagunii. Mult küsiti miks ma pole midagi vastanud kellegi küsimustele ja pärast kustutas kommentaari. Et aga, mis see küsimus oligi? Või mis vastust oodati.
Sa oled vale inimene, ma arvasin, et ei eksi iial. aga näed, tunnistan, et ka mina eksin. Ole rahulik, ma olengi nagu joodik vahel oma jutuga ????
Okei.
#3521711:
#3521707:
Teise inimese enda elust välja arvamine ja suhtlemise lõpetamine on tõepoolest ka kättemaks, see on ussitamine. Oleneb muidugi ka, kellega tegu. Laske käia kui tegemist on inimesega, kellega pole ühiseid tuttavaid, ühist puutepunkti. Sel juhul te ei karista oma vihaga teisi, kes milleski süüdi pole. Sellise käitumise puhul on probleemiks see, et 9-l juhul 10-st rikub see mitte suhtleja oma passiivagressiivse käitumisega süütute inimeste hea tuju, sest kellegi paaniline vältimine mürgitab ühist õhku. Laste, sõprade, kolleegide või sugulaste.Hakkab jälle peale, ohvri süüdistamine ja ajupesemine.
Ohvri? Kust sa tead, kes selles suhtes ohver oli ja kas üldse oli? Kui üks pool leiab uue, ei tee see veel teisest mingit “ohvrit”.
Ja miks arvad sina, et välditakse inimest, kes uue leidis? Võib olla pole üldse tegemist suhtedraamaga?
Võib olla on väga inetu lugu tööalaselt? Või on tegemist keeruliste peresuhetega, näiteks su oma vend või õde näppab ja varastab su kodust järjepidevalt. Ja andeks antud piisavalt. Kas pole mõistlikum vältida läbikäimist.
Või kalduvustega tädipoeg tikub ligi su lapsele.
Lihtsalt suhtlemise vältimiseks võib olla erinevaid põhjuseid.
#3521711:
#3521707:
Teise inimese enda elust välja arvamine ja suhtlemise lõpetamine on tõepoolest ka kättemaks, see on ussitamine. Oleneb muidugi ka, kellega tegu. Laske käia kui tegemist on inimesega, kellega pole ühiseid tuttavaid, ühist puutepunkti. Sel juhul te ei karista oma vihaga teisi, kes milleski süüdi pole. Sellise käitumise puhul on probleemiks see, et 9-l juhul 10-st rikub see mitte suhtleja oma passiivagressiivse käitumisega süütute inimeste hea tuju, sest kellegi paaniline vältimine mürgitab ühist õhku. Laste, sõprade, kolleegide või sugulaste.
Hakkab jälle peale, ohvri süüdistamine ja ajupesemine.
Ohvri? Kust sa tead, kes selles suhtes ohver oli ja kas üldse oli? Kui üks pool leiab uue, ei tee see veel teisest mingit “ohvrit”.
Ja miks arvad sina, et välditakse inimest, kes uue leidis? Võib olla pole üldse tegemist suhtedraamaga?
Võib olla on väga inetu lugu tööalaselt? Või on tegemist keeruliste peresuhetega, näiteks su oma vend või õde näppab ja varastab su kodust järjepidevalt. Ja andeks antud piisavalt. Kas pole mõistlikum vältida läbikäimist.
Või kalduvustega tädipoeg tikub ligi su lapsele.
Lihtsalt suhtlemise vältimiseks võib olla erinevaid põhjuseid.
Inetu lugu võis olla küll ka töökaaslasega. Mul küll oli kunagi,sest üks mu endine töökaaslane lasi lahti tööl jutu, et olen l… Tööl olin siis alles uus ja muidugi tekitas see pahtahtlik vale furoori, pahameelt ja viha, seda enam et mind teades pole see ka võimalik. Mul pole l…. vastu midagi ja kui üks neist oleksin, tunnistaksin seda. Loomulikult said kõik peagi aru, et see oli lihtsalt vale. See, kes selle algatas, teeskles sõbrannat. Näo ees oli nii tore, selja taga kirus ja valetas. Kindlasti mõned ka pooldasid teda. Sain kohe haisu ninna, et tema seda tegi. Ütlesin siiski päris otse talle omavahel, et seda ma ei ole ja kuidas see mind solvas ja sellele ta vastas ainult, et tänan et ütlesid. Ei mingit vabandust, mitte midagi! Hoidsin temast edaspidi eemale, nii palju kui sain. See naine siis hakkas teisiti susima, kirjutas mu ülemusele kui kehv töötaja ma olen ja mis vigu teen töö juures. Näo ees kas naeratas või klatshis taga ja irvitas omaette. Mõned on lihtsalt sellised. Ma tegelikult teadsin ja tean siiani, et see oli tema. Ma pole talt kordagi küsinud, miks talle ette jäin. Mind ei huvita need põhjused, sest midagi arukat sealt nagunii ei tuleks. Seda inimest minu jaoks enam ei eksiteeri ja temaga ma ei räägi isegi tere tasandil. Jah, on proovinud tulla teretama, juttu ajama ja naeratab näkku. Kõnnin mööda.
#3521711:
#3521707:
Teise inimese enda elust välja arvamine ja suhtlemise lõpetamine on tõepoolest ka kättemaks, see on ussitamine. Oleneb muidugi ka, kellega tegu. Laske käia kui tegemist on inimesega, kellega pole ühiseid tuttavaid, ühist puutepunkti. Sel juhul te ei karista oma vihaga teisi, kes milleski süüdi pole. Sellise käitumise puhul on probleemiks see, et 9-l juhul 10-st rikub see mitte suhtleja oma passiivagressiivse käitumisega süütute inimeste hea tuju, sest kellegi paaniline vältimine mürgitab ühist õhku. Laste, sõprade, kolleegide või sugulaste.
Hakkab jälle peale, ohvri süüdistamine ja ajupesemine.
Ohvri? Kust sa tead, kes selles suhtes ohver oli ja kas üldse oli? Kui üks pool leiab uue, ei tee see veel teisest mingit “ohvrit”.
Ja miks arvad sina, et välditakse inimest, kes uue leidis? Võib olla pole üldse tegemist suhtedraamaga?
Võib olla on väga inetu lugu tööalaselt? Või on tegemist keeruliste peresuhetega, näiteks su oma vend või õde näppab ja varastab su kodust järjepidevalt. Ja andeks antud piisavalt. Kas pole mõistlikum vältida läbikäimist.
Või kalduvustega tädipoeg tikub ligi su lapsele.
Lihtsalt suhtlemise vältimiseks võib olla erinevaid põhjuseid.
Inetu lugu võis olla küll ka töökaaslasega. Mul küll oli kunagi,sest üks mu endine töökaaslane lasi lahti tööl jutu, et olen l… Tööl olin siis alles uus ja muidugi tekitas see pahtahtlik vale furoori, pahameelt ja viha, seda enam et mind teades pole see ka võimalik. Mul pole l…. vastu midagi ja kui üks neist oleksin, tunnistaksin seda. Loomulikult said kõik peagi aru, et see oli lihtsalt vale. See, kes selle algatas, teeskles sõbrannat. Näo ees oli nii tore, selja taga kirus ja valetas. Kindlasti mõned ka pooldasid teda. Sain kohe haisu ninna, et tema seda tegi. Ütlesin siiski päris otse talle omavahel, et seda ma ei ole ja kuidas see mind solvas ja sellele ta vastas ainult, et tänan et ütlesid. Ei mingit vabandust, mitte midagi! Hoidsin temast edaspidi eemale, nii palju kui sain. See naine siis hakkas teisiti susima, kirjutas mu ülemusele kui kehv töötaja ma olen ja mis vigu teen töö juures. Näo ees kas naeratas või klatshis taga ja irvitas omaette. Mõned on lihtsalt sellised. Ma tegelikult teadsin ja tean siiani, et see oli tema. Ma pole talt kordagi küsinud, miks talle ette jäin. Mind ei huvita need põhjused, sest midagi arukat sealt nagunii ei tuleks. Seda inimest minu jaoks enam ei eksiteeri ja temaga ma ei räägi isegi tere tasandil. Jah, on proovinud tulla teretama, juttu ajama ja naeratab näkku. Kõnnin mööda.
Halb kasvatus järelikult. Muide kutsu tallr politsei tere eest. Ja ei ole mina see sõbranna, ma liiga noor. Keegi ei proovi teretada… ta kas ütleb tere v mitte. See ülejäänu on subjektiivne arvamus, et tuli proovima.
Vahet ei ole. Nii lihtsalt ei käituta teistega. Sulle ei meeldi mingi inimene, astu edasi ja leia keegi meeldivam. Mitte ära hakka lollli mängima on minu point. Aga see üldine jutt. Mind on kasvatatud teisi austama ja kuigi ma võin mõelda temast mida iganes ja kui halb ta on, kui nõme, appi milline välja näeb või sousti ajab, ma ei lähe seda ütlema.
Olen tige. Kuidas saada edukalt üle vihast, tigedusest ja kättemaksumõtetest olukorras, kus mitte midagi muud mõtetes ei keerlegi, non-stop pea kütab?
Parim kättemaks on üldse mitte kätte maksta. Ma tean, millest räägin, sest olen kunagi selle vea teinud. See oli vale ja ise tundsin ennast ikka väga halvasti.
Järgmisel korral sarnases situatsioonis olles hoidsin pea külma ja astusin sellest olukorrast välja. Oli raske, sest viha kees sees, aga see läks mõne aja pärast üle. Lisaks säilitad mitte kätte maksmisega eneseväärikuse.
