Meie avastasime, et koduõpe sobib meie perele suurepäraselt. Lapsed on kogu aeg terved, stressi on vähem, isegi õppeteemad saavad paremini-kiiremini selgeks.
Samas on pisut tüütu olnud pidev igapäevane tööde saatmine, kiired tähtajad jne … Paindlikum oleks mingi pikem plaan, nädal-kuu vms.
Ja mis ma infot otsides leidsin – koduõpe on olnud üks normaalsetest variantidest juba aastaid! Ja see pole selline nagu praegune tavakooli distantsõpe, kus pead iga päev olema valmis hüppama, et õpetaja nõudmisi täita. Näiteks Tartu Peetri koolis on olemas eraldi koduõppe osakond ja seal on see täitsa normaalne tegevus olnud juba pikka aega. Olemas on ka alati tuge pakkuvad koduõppe koordinaatorid.
Uurisin asja, seal koostatakse õpilasele individuaalne õppekava, toetatakse lapse individuaalsust-eripära, pakutakse ka toetavat kogukonda, tuge iga küsimuse-raskuse puhul ja nõustamist iga pere omapärast lähtuvalt.
Saan sellest kõigest aru, et vabadust on tunduvalt rohkem kui tavakooli distantsõppel, saad keskenduda just oma lapse tugevatele külgedele, õppida perele sobivas rütmis. Teadmisi kontrollimas ja vestlemas käiakse kord poolaastas, samas ollakse koordinaatoriga tihti kontaktis, kui on tarvis tuge. Laps leiab rohkem aega meeldivatele huviringidele, sõpradele jne …
Meie vist küll kaalume nüüd sellist elu, sest see tundub sobivat. Eks ise olen ka kodukontori inimene, seega vist lihtsam. Sellise elu puhul ei mõjutaks meid niiväga ka mingid uued viiruse ägenemised jne… st ei tahaks enam ootamatusi, vaid teeks teadliku valiku.
Teema: Keegi veel mõelnud, et jääkski nüüd PÄRIS-koduõppele?
Saad sa ikka aru, et tõeline koduõpe paneb sulle kui lapsevanemale tunduvalt suurema koormuse. Sa oled ise õpetaja rollis ja pead ise ka kõik ülesanded, tegevused jms. välja mõtlema ning läbi viima.
See sobib sulle, aga lastele. Lapsed peaks ikka omavanustega suhtlema, sotsiaalne pool on sama tähtis kui akadeemiline võimekus
Distantsõppe puhul on lapse edasijõudmise eest vastutavaks isikuks õpetaja.
Koduõppe puhul on vastutav isik lapsevanem.
Õpetajal ei ole mitte mingeid kohustusi lapsele panna ülesandeid, anda töid või teha muud v.a siis terve poolaasta peale 1 kord kokkuvõtvalt.
See on ikkagi terve täiskohaga töö. Kui endal on piisavalt oskuseid, et lapsele kõik ained selgeks teha, siis muidugi on see hea variant. Kui aga endal mõnes aines oskuseid napib, siis on natukene probleemne…
Teemaalgataja ajab segamini koduõppe ja distantsõppe. Praegu jah kasutatakse distantsõppest rääkides mõlemat väljendit paralleelselt, aga see pole sama asi. Kui teile tundub, et sooviksite koduõppele üle minna, peaksid enne omale selgeks tegema, mida see tähendab.
Oleme arutanud, 5.klassi minev laps, ise tahaks väga jääda. Esialgu proovime teda veenda ikka kooli kasuks. Olen ka googledanud ja tundub, et see Peetri kool tartus ongi peaaegu ainus variant, lisaks on veel waldorf ja vist mingi gaia kooli haru. Tahaks väga teada, kas on ka tavakoole, Tln/Viimsi regioonis, kes on koduõppe suhtes soosivad? Ma kuidagi tiba pelgan kristlikke ja muid väga maailmavaatelisi koole, tahaks, et oleks lihtsalt kool. Ja kas kord kuus ei võiks olla mõistlikum vastamise välp? Ja kuidas plaanite korraldada keeleõpet? Ma ei pelga põhiainete sisu, täiesti selge on, et kui oled ise piisavalt haritud ja süvened, siis nende õpetamisega saaks hakkama, materjalid, mida lapsed nüüd ka koduõppel on kasutanud katavad tegelikult kõik ära ja võrreldes varasema ajaga on materjalid ikka väga head. Nii et, jah, oleme mõtisklenud küll sel teemal, esialgu tundub, et (veel) ei jäta koduõppele.
Nüüdseks juba üle aasta oleme mõelnud ja alates uuest õppeaastast jääb. Riiklikud tavakoolid võimaldavad koduõpet, kuid nendel on omad reeglid ja peavad igas aines panema jooksvalt hindeid, mistõttu peab laps üsna tihti kõikides ainetes vastamas käima. Ideaalis näevad koolid, et laps teeb kõike stuudiumi/e-kooli järgi ja püsib klassiga samas tempos ning kõik tööd teeb konsultatsioonitundide ajal järgi. Erakoolid nagu teemaalgataja nimetas, võimaldavad õiget koduõpet, lapsele ja lapse huvidest lähtuvat tempot. Ja lapsevanem muidugi peab olema ühtlasi kogu asja eest vastutav, loogiline. Kindlasti see õppevorm igale lapsele või perele ei sobi, kuid on peresid, kellel kõik toimib suurepäraselt. Laps peab olema õppele motiveeritud ning lapsevanem üle keskmise haritud. Siis ma ei näe mingit probleemi.
Mida klass edasi, seda raskem on muidugi igas aines iseseisvalt neid õppetulemusi saavutada ja ka vanemal last järele aidata. Ma ise ilmselt jääks juba viiendas mõne asjaga jänni (aga ma pole mingi geenius ka, mõnes õppeaines olen paras tobuke ja nii mõnestki teemast ma ei saanud ka kooliajal suurt midagi aru), keeleõpe on pidev töö, suhtlemine, korra kuus mingi hiiglaslik sõnade töö koos grammatikaga teha on vist keerulisem, kui jooksvalt teemasid vastata, aga kui kodus kogu aeg harjutada, siis saaks sellise töö ilmselt tehtud. Sama teiste ainetega. Vanuseastme kasvuga lähevad ainete ülesanded ka aina keerulisemaks ja üha raskem on teisest erialast lapsevanemal last juhendada, kui just ei olegi väga mitmekülgne ja tark lapsevanem. Tavakoolides ei taheta üldiselt eriti ilma mõjuva põhjuseta kedagi koduõppele jätta, jäetakse enamasti neid lapsi, kes on mingid tippsportlased ja sellega seoses palju võistlevad rahvusvahelistel võistlustel, on treeninglaagrites jms või mingi võtteperioodi ajaks lapsnäitlejad ja lapsesinejad või on puudumiseks mõjuvad tervislikud põhjused.
Minu laps ongi selles Peetri koolis kaks aastat olnud ja väga rahul olen. Oluliselt lihtsam kui distantsõpe, palju ebavajalikku aega jääb kulutamata, lapsel õppekava omandatud. Distantsõppega ei anna võrreldagi. Mina soovitan kõigile, kes on valmis lapsele veidi rohkem pühenduma kui õhtune unemusi.
Saad sa ikka aru, et tõeline koduõpe paneb sulle kui lapsevanemale tunduvalt suurema koormuse. Sa oled ise õpetaja rollis ja pead ise ka kõik ülesanded, tegevused jms. välja mõtlema ning läbi viima.
Loeks ikka enne läbi lingi, mille teemaalgataja pani.
Mitmes klass, kui tohib küsida? Ja kuidas toimub keeleõpe ja kehaline?
Ma pole küll teemaalgataja, kuid koduõppe lapsed käivad trennides, keeleõpe vanemates klasside toimub kas eraõpetajaga või keeltekoolis. Tänasel päeval on mitmeid päris häid keeleõppe äppe ning tasuta allalaadimisega võõrkeelseid e-raamatuid. Koduõppe lapse hariduse peale üldjuhul kulub vanematel rohkem nii aega kui raha. Kahjuks riik ei toeta omalt poolt neid peresid üldse.
Meie avastasime, et koduõpe sobib meie perele suurepäraselt. Lapsed on kogu aeg terved, stressi on vähem, isegi õppeteemad saavad paremini-kiiremini selgeks.
Samas on pisut tüütu olnud pidev igapäevane tööde saatmine, kiired tähtajad jne … Paindlikum oleks mingi pikem plaan, nädal-kuu vms.
Ja mis ma infot otsides leidsin – koduõpe on olnud üks normaalsetest variantidest juba aastaid! Ja see pole selline nagu praegune tavakooli distantsõpe, kus pead iga päev olema valmis hüppama, et õpetaja nõudmisi täita. Näiteks Tartu Peetri koolis on olemas eraldi koduõppe osakond ja seal on see täitsa normaalne tegevus olnud juba pikka aega. Olemas on ka alati tuge pakkuvad koduõppe koordinaatorid.
Uurisin asja, seal koostatakse õpilasele individuaalne õppekava, toetatakse lapse individuaalsust-eripära, pakutakse ka toetavat kogukonda, tuge iga küsimuse-raskuse puhul ja nõustamist iga pere omapärast lähtuvalt.
Saan sellest kõigest aru, et vabadust on tunduvalt rohkem kui tavakooli distantsõppel, saad keskenduda just oma lapse tugevatele külgedele, õppida perele sobivas rütmis. Teadmisi kontrollimas ja vestlemas käiakse kord poolaastas, samas ollakse koordinaatoriga tihti kontaktis, kui on tarvis tuge. Laps leiab rohkem aega meeldivatele huviringidele, sõpradele jne …
Meie vist küll kaalume nüüd sellist elu, sest see tundub sobivat. Eks ise olen ka kodukontori inimene, seega vist lihtsam. Sellise elu puhul ei mõjutaks meid niiväga ka mingid uued viiruse ägenemised jne… st ei tahaks enam ootamatusi, vaid teeks teadliku valiku.
Distantsõpe ei võrdu koduõpe, kallike. Ja oled sa kindle, et oled seda võimeline toetama ka siis, kui su laps on 7.8. ja 9. klassis? Ja valmistama oma last ette kõikideks tasemetöödeks jms?
koduõppele ei jätaks, kuid praegune distantsõpe meeldib nii mulle kui ka lastele palju rohkem, see võiks jätkuda paralleelselt tavaõppega vähemalt põhikooli keskelt alates. kontrolltöid võiks käia koolis tegemas, õpe võiks olla soovijatel kodus.
minu lapsed on pigem öise eluviisiga, neile sobib, kui õpetajad panid vahel juba õhtul järgmise päeva asjad stuudiumisse, need tehti öösel ära ja päeval siis magati lõunani.
Meie avastasime, et koduõpe sobib meie perele suurepäraselt. Lapsed on kogu aeg terved, stressi on vähem, isegi õppeteemad saavad paremini-kiiremini selgeks.
Samas on pisut tüütu olnud pidev igapäevane tööde saatmine, kiired tähtajad jne … Paindlikum oleks mingi pikem plaan, nädal-kuu vms.
Ja mis ma infot otsides leidsin – koduõpe on olnud üks normaalsetest variantidest juba aastaid! Ja see pole selline nagu praegune tavakooli distantsõpe, kus pead iga päev olema valmis hüppama, et õpetaja nõudmisi täita. Näiteks Tartu Peetri koolis on olemas eraldi koduõppe osakond ja seal on see täitsa normaalne tegevus olnud juba pikka aega. Olemas on ka alati tuge pakkuvad koduõppe koordinaatorid.
Uurisin asja, seal koostatakse õpilasele individuaalne õppekava, toetatakse lapse individuaalsust-eripära, pakutakse ka toetavat kogukonda, tuge iga küsimuse-raskuse puhul ja nõustamist iga pere omapärast lähtuvalt.
Saan sellest kõigest aru, et vabadust on tunduvalt rohkem kui tavakooli distantsõppel, saad keskenduda just oma lapse tugevatele külgedele, õppida perele sobivas rütmis. Teadmisi kontrollimas ja vestlemas käiakse kord poolaastas, samas ollakse koordinaatoriga tihti kontaktis, kui on tarvis tuge. Laps leiab rohkem aega meeldivatele huviringidele, sõpradele jne …
Meie vist küll kaalume nüüd sellist elu, sest see tundub sobivat. Eks ise olen ka kodukontori inimene, seega vist lihtsam. Sellise elu puhul ei mõjutaks meid niiväga ka mingid uued viiruse ägenemised jne… st ei tahaks enam ootamatusi, vaid teeks teadliku valiku.
Distantsõpe ei võrdu koduõpe, kallike. Ja oled sa kindle, et oled seda võimeline toetama ka siis, kui su laps on 7.8. ja 9. klassis? Ja valmistama oma last ette kõikideks tasemetöödeks jms?
Mis valu on võõrast inimest “kallikeseks” nimetada?
Meie avastasime, et koduõpe sobib meie perele suurepäraselt. Lapsed on kogu aeg terved, stressi on vähem, isegi õppeteemad saavad paremini-kiiremini selgeks.
Samas on pisut tüütu olnud pidev igapäevane tööde saatmine, kiired tähtajad jne … Paindlikum oleks mingi pikem plaan, nädal-kuu vms.
Ja mis ma infot otsides leidsin – koduõpe on olnud üks normaalsetest variantidest juba aastaid! Ja see pole selline nagu praegune tavakooli distantsõpe, kus pead iga päev olema valmis hüppama, et õpetaja nõudmisi täita. Näiteks Tartu Peetri koolis on olemas eraldi koduõppe osakond ja seal on see täitsa normaalne tegevus olnud juba pikka aega. Olemas on ka alati tuge pakkuvad koduõppe koordinaatorid.
Uurisin asja, seal koostatakse õpilasele individuaalne õppekava, toetatakse lapse individuaalsust-eripära, pakutakse ka toetavat kogukonda, tuge iga küsimuse-raskuse puhul ja nõustamist iga pere omapärast lähtuvalt.
Saan sellest kõigest aru, et vabadust on tunduvalt rohkem kui tavakooli distantsõppel, saad keskenduda just oma lapse tugevatele külgedele, õppida perele sobivas rütmis. Teadmisi kontrollimas ja vestlemas käiakse kord poolaastas, samas ollakse koordinaatoriga tihti kontaktis, kui on tarvis tuge. Laps leiab rohkem aega meeldivatele huviringidele, sõpradele jne …
Meie vist küll kaalume nüüd sellist elu, sest see tundub sobivat. Eks ise olen ka kodukontori inimene, seega vist lihtsam. Sellise elu puhul ei mõjutaks meid niiväga ka mingid uued viiruse ägenemised jne… st ei tahaks enam ootamatusi, vaid teeks teadliku valiku.
Distantsõpe ei võrdu koduõpe, kallike. Ja oled sa kindle, et oled seda võimeline toetama ka siis, kui su laps on 7.8. ja 9. klassis? Ja valmistama oma last ette kõikideks tasemetöödeks jms?
Mul tekivad selliste küsimuste peale – a la oled ikka kindel, et oskad ise õpetada – alati mõtted, et kui täiskasvanud inimene, kes on ISE põhikooli lõpetanud (loodetavasti ikka rohkem ka), ei oska oma lapsele põhikooli materjali omandamises toeks olla, siis mis kasu oli vanemal endal koolis käimisest? Mis mõte sellel koolil sellisel tavalisel kujul siis üldse on? Kui enamikul nagunii kõik meelest ära läheb?
No lapsevanemad oskavad väga harva – kui see ikkagi tema erialaga ei haaku, siis on asi unustatud.Lisaks oskavad enamik õpetajaid vastava ainega seotud metoodikaid jms, millest tegelikkuses lapsevanemal pole õrna aimu ka.
Aga muidugi, laske aga käia. Toppige lapsed koduõppele.
Mis mõte sellel koolil sellisel tavalisel kujul siis üldse on? Kui enamikul nagunii kõik meelest ära läheb?
Mõte on omandada õppimisoskus ja tööharjumus, oma aja planeerimine, mõtlemis-ja arusaamisvõime, nende arendamine. Lisaks veel sotsiaalsed oskused, probleemi lahendamise oskus, teadustöö kirjutamise ettevalmistus (selleks on loovtöö ja uurimistöö), eneseväljendusoskuse arendamine. See, et sa enam mõnd asja ei mäleta, pole katastroof, kui need kunagi suutsid selgeks saada ja omandada. Sa saad seega vajadusel need uuesti meelde tuletada. Probleem on pigem selles, et enamik õpilasi ei omanda ju kogu kooliprogrammi 100%. Kui sa saad mõne töö näiteks 3, siis sul oli seal õige võibolla ainult 50%, mõnest olulises osast sa ei saanud võibolla üldse aru. Ja kui ise aru ei saa, siis on teisele seda ikka üsna võimatu õpetada.
Nii nagu igal asjal, on alati poolt- ja vastuargumente, kuid oma tee leiab iga pere ise. Suhtun asjasse samamoodi, nagu üks eelkirjutaja – iga lapsevanem peaks olema võimeline terve põhikooli materjali oma lapsele selgitama. Pole seal mitte midagi nii katastroofiliselt keerulist. Samas pole vaja vastuseisjatel ka muretseda, tavakool ei kao kuhugi. Igaühele oma tee ja võimalused.
Mul tekivad selliste küsimuste peale – a la oled ikka kindel, et oskad ise õpetada – alati mõtted, et kui täiskasvanud inimene, kes on ISE põhikooli lõpetanud (loodetavasti ikka rohkem ka), ei oska oma lapsele põhikooli materjali omandamises toeks olla, siis mis kasu oli vanemal endal koolis käimisest? Mis mõte sellel koolil sellisel tavalisel kujul siis üldse on? Kui enamikul nagunii kõik meelest ära läheb?
Ma küsiks vastu, mis mõte on õpetajatelt õpetajahariduse nõudmisel kui iga põhikooli lõpetanud täiskasvanud peaks olema võimeline põhikooli materjali teistele selgeks tegema? Miks meil on eraldi aineõpetajad ja mitte lihtsalt klassiõpetajad kui igaüks peaks oskama kõiki aineid?
Kõik inimesed ei ole võimelised õpetama. Võid olla Nobeli preemia laureaat füüsikas, aga see ei tähenda, et sa suudad põhikooli lapsele põhikooli füüsikat niimoodi õpetada, et see laps sellest ka aru saab.
Loeks ikka enne läbi lingi, mille teemaalgataja pani.
Nii. Ja palun näita mulle sealt koht, kus on kirjas, et vanem ei pea ise tegelema õppetöö detailidega? Koduõpe eeldab lapsevanema(te)lt väga palju, lapsevanem peab tegema õpetajatööd. Sisuliselt tähendab see seda, et üks vanematest on kodune. See ei ole töö, mida teed oma põhitöö kõrval tunnikese päevas.
Infopuudust tänapäeval ei ole, füüsika puhul on ka kohe kindlasti olemas õppevideoid ja häid õppemeetodeid veebis. Lisaks teevad mõned koduõppepered juba praegu koostööd – ühe pere vanem õpetab üht ainet nt, teise pere oma teist (milles ollakse osav). Sedasi saab rahuldatud ka see suur põhjendamatu hirm – et mis sotsiaalsest poolest saab. Huviringides käiakse (mis on mõne ainega nt seotud) – selleks on koduõppel rohkem aega …
Koduõppe lapse vanem olemine ei tähenda, et seisad kaardikepiga karmilt lapse kõrval ja teed iga päev “suurt tööd”. Kõige suurem töö on vast lapsele iseseisva õppimise õpetamine. Peab olema nutikas ja loominguline – mõtlema, mis just minu lapsele sobiks, et ta teemast maksimaalselt oma võimete piirides aru saab. Õppimise saab jaotada laiemalt – üks kuu pühendada ühele ainele, järgmine nt kahele loomeainele. Kõik on võimalik – aga tahtmist, planeerimisoskust ja oma lapse tundmist nõuab kohe kindlasti.
Eh.
Ma ei vaidlegi vastu, et kõik see võimalik ei oleks. Päris kindlasti kohe on.
Ma väidan seda, et seda kõike on raske teha kui täiskohaga muud tööd teha. Et koduõpe nõuab lapsevanemalt tunduvalt suuremat pühendumist ja ajakulu. Ja alustuseks võiks lapsevanem loetud tekstist ka aru saada.
vaatasin huvi pärast 9.klassi aineprogramme, ei ole seal midagi, mida ei suudaks soovi korral läbitöötada koos lapsega, pigem on eespool mainitud metoodika just koolis probleemiks, sest vaikimisi suudetakse põhikoolis tekitada lapses veendumus, et on mõned (reaal)ained, mida ta ei suuda hästi omandada, ja sealt edasi teeb ta valiku humanitaari kasuks, isegi kui ta tegelikult saaks reaalainetega paremini hakkama (tänu süsteemsusele on tegelikult lihtsamini omandatavad kui nt kirjandite kirjutamine) ja tal oleks paremad eeldused tulevikus tööd leida. Ja see vaikiv hinnangute andmine algab juba 1.klassis, nt juba siis öeldi poolele klassile, et te ei saa kängurus osaleda, sest te ei ole matemaatikas piisavalt head ja nii ka teises ja kolmandas klassis. Ehk siis metoodika puudumise (loe: kehvapoolsed õpetajad, kes pole ka ise aines päris enesekindlad) tõttu võetakse osadelt õpilastelt juba põhikooli alguses ära motivatsioon ja eneseusk reaalainete osas. Kodusõppes saaks seda vältida, need on lihtsalt mingid oskused, mis tuleb omandada, need ei defineeri inimest nagu koolis sageli juhtub, et sa näedki ennast läbi selle, mida sa ei oska (nt olen nõrk kehalises kasvatuses, see eristab mind ülejäänud klassist).
Ma pole küll teemaalgataja, kuid koduõppe lapsed käivad trennides, keeleõpe vanemates klasside toimub kas eraõpetajaga või keeltekoolis. Tänasel päeval on mitmeid päris häid keeleõppe äppe ning tasuta allalaadimisega võõrkeelseid e-raamatuid. Koduõppe lapse hariduse peale üldjuhul kulub vanematel rohkem nii aega kui raha. Kahjuks riik ei toeta omalt poolt neid peresid üldse.
Miks riik seda toetama peaks? Koduõpe tähendabki ju, et pere võtab ise vastutuse, nii pedagoogiliselt, korralduslikult kui ka rahaliselt.
koduõppele ei jätaks, kuid praegune distantsõpe meeldib nii mulle kui ka lastele palju rohkem, see võiks jätkuda paralleelselt tavaõppega vähemalt põhikooli keskelt alates. kontrolltöid võiks käia koolis tegemas, õpe võiks olla soovijatel kodus.
minu lapsed on pigem öise eluviisiga, neile sobib, kui õpetajad panid vahel juba õhtul järgmise päeva asjad stuudiumisse, need tehti öösel ära ja päeval siis magati lõunani.
Aga praegu on ju ka võimalik vanema põhjendusel lapsi kodus pidada, kui kontrolltööd jms tehtud.
Meie avastasime, et koduõpe sobib meie perele suurepäraselt. Lapsed on kogu aeg terved, stressi on vähem, isegi õppeteemad saavad paremini-kiiremini selgeks.
Samas on pisut tüütu olnud pidev igapäevane tööde saatmine, kiired tähtajad jne … Paindlikum oleks mingi pikem plaan, nädal-kuu vms.
Ja mis ma infot otsides leidsin – koduõpe on olnud üks normaalsetest variantidest juba aastaid! Ja see pole selline nagu praegune tavakooli distantsõpe, kus pead iga päev olema valmis hüppama, et õpetaja nõudmisi täita. Näiteks Tartu Peetri koolis on olemas eraldi koduõppe osakond ja seal on see täitsa normaalne tegevus olnud juba pikka aega. Olemas on ka alati tuge pakkuvad koduõppe koordinaatorid.
Uurisin asja, seal koostatakse õpilasele individuaalne õppekava, toetatakse lapse individuaalsust-eripära, pakutakse ka toetavat kogukonda, tuge iga küsimuse-raskuse puhul ja nõustamist iga pere omapärast lähtuvalt.
Saan sellest kõigest aru, et vabadust on tunduvalt rohkem kui tavakooli distantsõppel, saad keskenduda just oma lapse tugevatele külgedele, õppida perele sobivas rütmis. Teadmisi kontrollimas ja vestlemas käiakse kord poolaastas, samas ollakse koordinaatoriga tihti kontaktis, kui on tarvis tuge. Laps leiab rohkem aega meeldivatele huviringidele, sõpradele jne …
Meie vist küll kaalume nüüd sellist elu, sest see tundub sobivat. Eks ise olen ka kodukontori inimene, seega vist lihtsam. Sellise elu puhul ei mõjutaks meid niiväga ka mingid uued viiruse ägenemised jne… st ei tahaks enam ootamatusi, vaid teeks teadliku valiku.
Distantsõpe ei võrdu koduõpe, kallike. Ja oled sa kindle, et oled seda võimeline toetama ka siis, kui su laps on 7.8. ja 9. klassis? Ja valmistama oma last ette kõikideks tasemetöödeks jms?
Mul tekivad selliste küsimuste peale – a la oled ikka kindel, et oskad ise õpetada – alati mõtted, et kui täiskasvanud inimene, kes on ISE põhikooli lõpetanud (loodetavasti ikka rohkem ka), ei oska oma lapsele põhikooli materjali omandamises toeks olla, siis mis kasu oli vanemal endal koolis käimisest? Mis mõte sellel koolil sellisel tavalisel kujul siis üldse on? Kui enamikul nagunii kõik meelest ära läheb?
Ise teadmine ei tähenda veel oskust teisele õpetada.
Meie avastasime, et koduõpe sobib meie perele suurepäraselt. Lapsed on kogu aeg terved, stressi on vähem, isegi õppeteemad saavad paremini-kiiremini selgeks.
Samas on pisut tüütu olnud pidev igapäevane tööde saatmine, kiired tähtajad jne … Paindlikum oleks mingi pikem plaan, nädal-kuu vms.
Ja mis ma infot otsides leidsin – koduõpe on olnud üks normaalsetest variantidest juba aastaid! Ja see pole selline nagu praegune tavakooli distantsõpe, kus pead iga päev olema valmis hüppama, et õpetaja nõudmisi täita. Näiteks Tartu Peetri koolis on olemas eraldi koduõppe osakond ja seal on see täitsa normaalne tegevus olnud juba pikka aega. Olemas on ka alati tuge pakkuvad koduõppe koordinaatorid.
Uurisin asja, seal koostatakse õpilasele individuaalne õppekava, toetatakse lapse individuaalsust-eripära, pakutakse ka toetavat kogukonda, tuge iga küsimuse-raskuse puhul ja nõustamist iga pere omapärast lähtuvalt.
Saan sellest kõigest aru, et vabadust on tunduvalt rohkem kui tavakooli distantsõppel, saad keskenduda just oma lapse tugevatele külgedele, õppida perele sobivas rütmis. Teadmisi kontrollimas ja vestlemas käiakse kord poolaastas, samas ollakse koordinaatoriga tihti kontaktis, kui on tarvis tuge. Laps leiab rohkem aega meeldivatele huviringidele, sõpradele jne …
Meie vist küll kaalume nüüd sellist elu, sest see tundub sobivat. Eks ise olen ka kodukontori inimene, seega vist lihtsam. Sellise elu puhul ei mõjutaks meid niiväga ka mingid uued viiruse ägenemised jne… st ei tahaks enam ootamatusi, vaid teeks teadliku valiku.
See on nüüd küll kindlasti Peetri kooli reklaam ja selle peaks maha võtma, sest kaubanduslikud teated on perekoolis tasulised.
