Teema: Keegi veel mõelnud, et jääkski nüüd PÄRIS-koduõppele?

#3458493:

#3457943:

Mul tekivad selliste küsimuste peale – a la oled ikka kindel, et oskad ise õpetada – alati mõtted, et kui täiskasvanud inimene, kes on ISE põhikooli lõpetanud (loodetavasti ikka rohkem ka), ei oska oma lapsele põhikooli materjali omandamises toeks olla, siis mis kasu oli vanemal endal koolis käimisest? Mis mõte sellel koolil sellisel tavalisel kujul siis üldse on? Kui enamikul nagunii kõik meelest ära läheb?

Ma küsiks vastu, mis mõte on õpetajatelt õpetajahariduse nõudmisel kui iga põhikooli lõpetanud täiskasvanud peaks olema võimeline põhikooli materjali teistele selgeks tegema? Miks meil on eraldi aineõpetajad ja mitte lihtsalt klassiõpetajad kui igaüks peaks oskama kõiki aineid?

Kõik inimesed ei ole võimelised õpetama. Võid olla Nobeli preemia laureaat füüsikas, aga see ei tähenda, et sa suudad põhikooli lapsele põhikooli füüsikat niimoodi õpetada, et see laps sellest ka aru saab.

#3456917:

Loeks ikka enne läbi lingi, mille teemaalgataja pani.

Nii. Ja palun näita mulle sealt koht, kus on kirjas, et vanem ei pea ise tegelema õppetöö detailidega? Koduõpe eeldab lapsevanema(te)lt väga palju, lapsevanem peab tegema õpetajatööd. Sisuliselt tähendab see seda, et üks vanematest on kodune. See ei ole töö, mida teed oma põhitöö kõrval tunnikese päevas.

Kui on valitud juhendatud koduõpe, siis ei pea isegi mitte ühte tundi päevas. Läheb reaalselt aega vähem kui varem läks lapse koduste töödega. Minu laps on paar aastat koduõppel olnud ja reaalne kogemus olemas. Kusjuures ei ole lihtne laps, kes ise õpiks, vaid peab kõrval passima. Kui laps on ise suure õpihuviga ja mitte päris esimestes klassides, siis ei ole lapsevanema abi üldse vaja.
Tasemetööd ja testid on laps kõik kenasti ära teinud ja kõik on omandatud.

Aga ega meie seda nagunii ei otsusta, seda otsustab konkreetne kool ja lapsevanem. Koduõppele jäämiseks peab olema õppenõukogu luba. Muidugi on lapsevanemal jällegi ehk võimalus siis oma lapse kooli vahetada, kui ta leiab, et kool ei ole koduõppe võimaldamise osas piisavalt vastutulelik, ja ta leiab kooli, mis on selles suhtes tema arvates mõistlikum. Peamine takistus koduõppele tuleb enamasti just sellest, et koolid ei kipu seda eriti võimaldama, aga siin võivad koolide vahel päris suured käärid olla. Kui juba on õnnestunud koduõppe suhtes kokkulepe saada, siis vanem ju ise peaks üsna lühikese ajaga nägema, kas see teeb lapsel elu paremaks või halvemaks ja kuidas teadmiste ja õppeedukusega lood on.

Ainult osa kooli eesmärgist on akadeemiliste teadmiste-oskuste omandamine. Koolis õpitakse ka maailmas toimetulekut – suured grupid, hierarhia, erinevad sood, vanused, ülemuse-alluva suhe, suhtlemine agressiivsete, lollide, laiskade, puuetega lastega jne, jne. Õpetajad on erinevad oma nõudmiste ja kiiksudega, jah vahel ka ebaõiglastega.
Trennis-ringis käimine seda ei asenda – seal ollakse vähe aega, seal on siiski sarnased lapsed jms.

#3463093:

Minu jaoks on suurim ohukoht kaugõppe osas laste liigne ekraanis istumine. Kuna nii koolitöö kui ka vaba aeg mõlemad olid ühtemoodi ekraani vahendusel, hägustus piir ja laps veetis ekraanide ees sisuliselt 10-12 tundi päevas. Kui läksin ja õiendasin, et aitab küll arvutist, koolipäev lõppenud, siis kisati, et ei saa, toimub koduste õppetükkide tegemine! Kui läksin ja piilusin lapse arvutisse, nägin et vaatab hoopis multikaid. Siis laps vastas jälle, et õpetaja olevat käskinud neid vaadata, need olevat õppemultikad. Mine võta kinni…

Igatahes tuli lapse tunnistusele (lõpetas 5. klassi) esimest korda elus kolm. Nii et paistab, et kaugõpe meile siiski hästi ei sobi.

Samas saan täiesti aru, et kui lapsel esineb mingi eriline teema, nt tervisemure, või kannatab ta koolikiusamise all või asub kool väga kaugel ja transpordiga on kehvasti – siis võiks koduõpe tulla täiesti kõne alla. (Ja koolikiusamise puhul, miks saadetakse koduõppele alati kiusatavad, kui alustada tuleks hoopis kiusajatest endist?)

Ja veel: eristada tuleks kaugõpet ja koduõpet! Kaugõpe toimub siis, kui koolid ongi suletud, kõik õpilased on koos õpetajatega virtuaalõppel. Koduõpe aga on see, kui kool on avatud ja õppetöö käib, ent mõned üksikud õpilased mingil põhjusel ei saa koolis tunnis kohal olla, vaid nad peavad viibima kodus. Need kaks liiki on oma ülesehituselt vägagi erinevad, sest esimesel korral õpetaja ongi arvestanud, et ka tema ise viibib oma kodus ja terve õppesüsteem ongi välja töötatud virtuaalse õppe vormis. Ent teisel juhul viibib õpetaja klassiruumis ja annab lastele tunde, lihtsalt ta peab arvestama selle erilise asjaoluga, et mõni õpilane viibib kodus ja ka too vajab mingil määral tähelepanu.

Koduõppelastel on tegelikult oma õppekava, mille järgimise eest vastutab lapsevanem. Laps käib teatud arv kordi koolis vastamas, muul ajal ei pea õpetaja temale tähelepanu pöörama.

#3463336:

#3461729:

Ainult osa kooli eesmärgist on akadeemiliste teadmiste-oskuste omandamine. Koolis õpitakse ka maailmas toimetulekut – suured grupid, hierarhia, erinevad sood, vanused, ülemuse-alluva suhe, suhtlemine agressiivsete, lollide, laiskade, puuetega lastega jne, jne. Õpetajad on erinevad oma nõudmiste ja kiiksudega, jah vahel ka ebaõiglastega.

Trennis-ringis käimine seda ei asenda – seal ollakse vähe aega, seal on siiski sarnased lapsed jms.

Ja kui inimesele ei sobi selline pidev olelusvõitlus – “suured grupid”, “hierarhia” jne? See tekitab temas iga päev stressi, ta tuleb toime ideaalselt, aga rahulikumas keskkonnas ja oma tempos. Kui tal tekivad igapäevase möllu keskel lausa tervisehäired ja ta ei õpi enam üldse midagi ei akadeemiliselt ega sotsiaalselt? Mis siis sellise inimese (lapsega) teha? Tunnistame, et ta ei sobi ühiskonnaellu, on nõrk, teistest halvem? Laseme maha ta?

Kui hiljem on võimalik inimesele samasugune elu korraldada, on hästi. Muidu peaks ühiskonnas toimetulemist siiski harjutama.
Erivajadustega lastele on ju koolis väikeklassid jms.