Kindlasti on siin palju toredaid inimesi,kes esimese hooga ei mõista mind hukka.Lugu iseenesest on väga pikk,kuid proovin selle loo kuidagi lühidalt kokku võtta.
Minu olukord seisneb selles,et olles pereinimene armastan ma teist,kes samuti suhtes ja pereinimene.
Alustan kohe sellega,et need asjad oleksid olnud juhtumata,kui ma tunneksin end oma pereelus õnnelikuna.Paraku see nii ei ole.Minu mehel on raske iseloom,ta on küllaltki jäik.
Muus osas korralik pereisa,kusagil väljas ei käi,liialt ei joo,kuid vahel on agressiivne.On tihti mind labakäega löönud või tõuganud.Ütleb inetud sõnu ja ei austa mind naisena-mulle tundub nii.
Ta ei hoia mind peaaegu kunagi kui ma sooviksin ning ei ole minu vastu hell.Nii tavalistes suhetes,kui ka voodielus.
Tegelikult sai minu praegune olukord teise mehega alguse umbes 7 aastat tagasi,kui ma tundsin esimesest silmapilgust tema vastu suurt sümpaatiat.Suhtlesime lihtsalt sõbralikul tasandil ja mõneks ajaks jäi see lihtsalt sinnapaika.
Peale seda vahet kus me ei suhelnud on tekkinud tänaseks mitu head aastat mil me oleme suhelnud ja rääkinud selle mehega paljustki.
Esimene poolaasta suhtluse uuesti alustamisest olime me pigem kirjasõbrad,samas ka flirtisime ja mulle tõsiselt meeldisid meie pikad ja toredad vestlused. Järsult sai sellest esimene kohtumine üle aastate,esimene suudlus ja imehea tunne kui ta mind hoidis.Edasi liikus asi kiires tempos ning jõudsime ka voodisse.Tänaseks päevaks oleme me väga palju kordi teineteist hoidnud,koos olnud ja mul on tõsiselt kaunid hetked ja mälestused.Kuna me elame teineteisest kaugel,siis need kohtumised ei leia aset väga tihti ning ma olen suutnud hoida kõike väga hästi saladusena palju aastaid.Tegelikkuses ma saan ise ometi aru,et ma teen keelatud tegusid ning seda ka tema.Oleme sellest väga palju rääkinud ning tema teab,et tunnen tema vastu keelatud tundeid.Temast endast ma päris täpselt aru vahel ei saa,kuid kui me koos oleme ning kuidas ta mind vaatab ja hoiab on selge,et tundetu ta olla ei saa. Samas on mulle korduvalt öelnud,kui oluline on talle tema pere ning ka mina ei taha kellelegi haiget teha-veel vähem lõhkuda perekonda.Selge on ka see,et olenemata sellest,kui hea meil on koos(nii väidab ka tema) ei armastaks tema mind nii.Ma olen korduvalt mõelnud sellele asjale lõpu teha ja pigem olla oma mitte nii õnnelikus suhtes ilma petmata ja tema suunas illusioone loomata.
Kahjuks ma seda ei suuda. Oleme teinud küll pause kohtumistel ja vahepeal mitte suhelnud,kuid oleme lõpetanud sellest olenamata varsti jälle teineteise käte vahel. Mõned kuud mil me ei palju suhelnud tiirlesid mu mõtted tihti ikka tema ümber.
Loomulikult ta ei tea,et ma nende aaatatega olen teda armastama hakanud. Seda talle öelda ma samuti ei julge,kardan teda sisimas kaotada.Tema reaktsiooni ma ette ei oskakski aimata,kuid arvan,see mulle kasuks ei tuleks.Aastate jooksul olen tema keerutava jutu seest välja lihtsalt lugenud,et ta ei saa iialgi teist armastada,sest ei tohi.Tema pereelus on puudu minu teada naise poolne tähelepanu ja voodielu.Ilmselt ta armastab oma naist väga palju,ma ei ole soovinud seda eriti palju jutuks võtta ja tema naise suhete vahele torkida.
Mina pigem paluksin nõuandeid,kas tuleks need ajad seljataha jätta ja talle hüvasti öelda?Või minna nii edasi ja nautida keelatud armastust?Kas ma oleksin rumal,kui talle ûhel päeval oma armastusest räägiksin?
Selge on see,et ma ei suuda lahti lasta ning ma pole varem end veel nii hoitud ja kaitstuna tundnud,kui temaga.Oleks see mõni ühe kuu lugu,oleks ehk kergem see seljataha jätta.
Kindlasti tuleb siin palju juttu sellest mis saab siis,kui me oleksime koos-saabub argipäev jne. Ainus asi ongi see,et ma ei soovi kellegi perekonda laiali ajada ning seega ilmselt seda argipäeva iial ei tulegi.
Kuid kas ja kuidas elada edasi selle tundega mis aina tugevamaks muutub? Ometi käin juba kolmekümnendaid,kuid kohati tunnen end rumala koolitüdrukuna.
Jagatud mure on poole väiksem nagu öeldakse…
Teema: Keeruline olukord ja lahendust ei oska leida
Minu senine elukogemus ütleb, et mees, kes päriselt hoolib ja armastab, ei keeruta. Vahet ei ole, kuidas ta sind vaatab või hoiab. Kui tal oleks sinu vastu tundeid, siis sa ka teaksid seda, mitte ei peaks mingit äraarvamismängu tegema.
Ja kui see teievaheline asi MITTE KUNAGI kuhugi edasi ei arene neist salaja kohtumistest, siis kas sellest piisab? Kui piisab, siis lase käia ja naudi veel kuni antakse, aga ära mingeid lootusi tema suhtes sea.
Ja see ka, et need tunded, mida sa tunned, võivad olla väga petlikud.
Oli ka minu elus mees, kes tekitas minus väga turvalist ja erilist tunnet. Oma tunnetest küll ei rääkinud ega mingeid plaane ei teinud, aga ma lugesin ka tema puudutustest ja pilkudest jumal teab mida välja. Ja oh kuidas ma tema suhtes eksisin. Nii kui mul elus asjad raskemaks läksid ja tekkis see hetk, kus ma päriselt tema tuge vajasin, siis algasid alt ära hüppamised ja hämamised ja manipuleerimised ja muu sitt. Mitte, et see sinu silmarõõm peaks samasugune olema, aga mõte on selles, need tunded, mis sulle praegu ütlevad, et see asi on nii hea ja eriline.. need võivad olla väga eksklikud.
No sellega on ka see, et kui jätkate samas vaimus, siis võivad juhtuda järgnevad stsenaariumid:
1. Tunded mingil hetkel lahtuvad ja asi sureb lihtsalt välja.
2. Sinu tunded suurenevad ja tema lõpetab selle asja ära.
3. Sinu tunded suurenevad, temal mitte aga päris ära ta ka asja ei lõpeta.. laseb sul konksu otsas sitsida (mis mulle tundub on tegelikult hetkel juba käigus)
4. Kõige ebatõenäolisem – ka temal tekivad ikkagi tunded.
Vot selle variant kolme olen ise läbi elanud ja lõpetasin selle solgutamise ja ebakindluse tulemusena lõpuks ärevushäirega psühhiaatriahaiglas. Minu tunded järjest suurenesid ja suurenesid.. mehe omad mitte.. aga mina lahti lasta ei suutnud ja kogu aeg sisendasin endale, et naudin lihtsalt hetke. Tekitasin sellega endale nii suure sisemise konflikti, et ei pidanudki närvid vastu enam. Oleks uuesti valida, siis mitte kunagi ei kordaks seda viga, sest ka hetkel, aasta hiljem, ei ole mu tervis enam taastunud. Aga no eks sa pead ise hindama, et kui õrnake sa oled.
Kõik arutavad salasuhte teemal, aga mulle jäi ette hoopis see, et su oma mees on sulle mitu korda füüsiliselt kallale tulnud. Kõigepealt jätaksin selle tõpra maha ja siis vaataksin, kuhu edasi. Kui oled vaba naine, lähevad silmad lahti ja valik võibolla hoopis suureneb.
Mina ka lõpetaksin kõigepealt suhtlemise vägivaldse mehega ja siis armukesega. Kumbki pole tegelikult väärt mees, kelle peale oma elu raisata. Peabki südame külmaks tegema, lõpetama vabanduste otsimise ja oma elu elama hakkama!
Kui oleksin kolmekümnendates, siis oleks veel piisavalt aega oma eluõnn üles leida, olgu see siis üksinda või uues suhtes. Igatahes olen enamat väärt kui õnnetu suhe ja armukese halastuspalukestest närutamine.
Lapsed saavad oma eluga hakkama, lihtne küll pole aga selline põhimõtteliselt enese noorelt matmine neile samuti hea ei ole.
Kui su suhe on vägivaldne, mis hoiab sind kinni selles suhtes. Lahendus on selles, et lahkud suhtest, mis sind lõhub ja paneb petma. Hetkel oled keerulises olukorras seetõttu, et sa pole lõpetanud suhet, mis sulle ei sobi. Nii et kõigepealt tuleks suhe lõpetada. Ja siis elada mingi aeg üksi, et kainelt läbi mõelda, kas see uus, seni keelatud suhe, on ikka see, mida sa eluks vajad. Tahaksid sa elada mehega, kellest tead, et ta on igal hetkel valmis petma?
Lahendus on see kui sead oma koduse suhte korda. Praegu sa põgened ning see ei saa heaga lõppeda, võid sattuda närvihaiglasse nagu keegi oma kogemusest kirjutas
Sead korda? Vägivallatsejaga, keda lisaks ka ei armasta? Milleks?
Muus osas korralik pereisa,kusagil väljas ei käi,liialt ei joo,kuid vahel on agressiivne.On tihti mind labakäega löönud või tõuganud.Ütleb inetud sõnu ja ei austa mind naisena-mulle tundub nii.
Ma olen korduvalt mõelnud sellele asjale lõpu teha ja pigem olla oma mitte nii õnnelikus suhtes ilma petmata ja tema suunas illusioone loomata.
Ilmselgelt on läheduse puudumine olemasolevas suhtes suunanud otsima seda mujalt, aga sinu suhe selle teise mehega on paraku sinu loos teisejärguline. Su lapsed (tundub, et sul on neid) kasvavad üles isa/mehe mudeli kõrval, kes lööb oma naist ja on tema vastu lugupidamatu. Lapsed märkavad ja näevad, ära kujuta ette, et nad ei tea.
Mina ei usu, et mees, kes on TIHTI oma naist löönud, on KORRALIK pereisa. Ära ka selles osas endale illusioone sea. Ta pole lapsi löönud? Miks arvad, et seda ühel päeval ei juhtu?
Sa kirjutasid TIHTI. See on hirmutav!
Sa ei tundu nõrga iseloomuga – võta nüüd vastutus oma laste eest.
Su valik ei ole üldse, kas proovida uue mehega või jääda vana mehega. Otsustama pead – mis saab olemasolevast suhtest? Kas mehega on vägivaldsusepisoode arutatud, olete proovinud abi (nõustamist) leida? Proovi parandada, mida annab (kui annab) ning siis tuleb edasi liikuda.
Võta oma silmaklapid eest – sul ei ole lihtsalt “mitte nii õnnelik” suhe. Vägivald ei ole normaalne.
Appiappiappi, kallis naine, palun palun tule praeguse mehe juurest ära ja ruttu – usu mind, sa ei saa ise praegu absoluutselt aru, kuidas see suhe ja olu sind, sinu elu ja su lapsi hävitab! Need klapid lendavad peast palju aega hiljem, kui oled vägivaldsest suhtest ära tulnud. Mul tõsiselt tulid pisarad silma, sest on näha, kui suures ja koledas eituses sa oled ja tean nii hästi enda käest, kui valusa laksuna sulle kunagi arusaamine tuleb.
mul pigem puudub austus sellise naise vastu. järjekordne “ema”, kes toodab lapsi, kes suure tõenäosusega oma kaaslasi kunagi peksma ja mõnitama hakkavad. kas mehe raha on tõesti nii armas? kas tõesti ei vea ajud tasuvamat töökohta välja? või kas tõesti kodus istumise mugavus kaalub üles peksmise ja mõnitamise?
Pigem ei soovi,et lapsed peaksid isast eemal kasvama.Teisalt ta hoiab mind vahel harva tõsiselt hästi,aga enamik ajast on ta selline omamoodi ja tõrges. Laste peale ei ole kunagi karjunud ega viha valanud,rääkimata löömisest.Tegu ei ole otseselt peksja mehega,vaid sellised tõukamised on pigem aktuaalsed,kui ma ta välja vihastan. Rusikaga löömist ei ole olnud iialgi.Asi ei ole absoluutselt rahas,vaid selles et lapsed tohutult armastavad isa ja on harjunud päev sellega,et ta on kodus.Ma ei kujutaks ette nende lahutamist isast nii,et näevad nädalavahetustel või teab mis muid korraldusi ette võtma hakata.Tundub liialt paha tegu laste suhtes
Vot nüüd ei teagi….
Mina sinusugst küll ei õigustaks ja kaasa ei tunne. Mehed on sul mõlemad mölakad. Üks peksab ja teine rikub oma abielu, ise pole sinusse isegi armunud mitte.
Sellisel juhul, nagu kirjeldad, ei saa ma üldse aru, miks olemasolevat olukorda kuidagi torkida ja sel teemal arutleda.
Maga selle abielumehega edasi ilma igasugu armastusavaldusteta. Mis mõte nendel oleks? Tema ju oma peret ei jäta ja saan aru, et sina ka mitte. Laste pärast.
Lapsed on muidugi tähtsad ja kui sa kinnitad, et sinu natukene hoolimatu ja tõuklev mees on suurepärane isa, siis me peame uskuma. Minu ettekujutuses on see suisa võimatu – kuidas saab hea isa olla selline, kes emale oma käitumisega otseselt või kaudselt liiga teeb.
Jääb ju vaid üks lahendus – proovida ikkagi oma kakukulliga rääkida ja küsida, kuidas tema edasist elu ette kujutab.
Äkki võiks olla üks lahendus see, et lähete lahku, lapsed jäävad mehele, oma armukese saadad ka pikalt ja vaatad, mis elu toob.
Minu mõte on selline, et kuidas julgeb vägivaldse mehe naine luua aastatepikkust salasuhet/petmist taolise vägivaldse mehe kõrvalt? See pole ju võimalik? Naine, kes teab, m ida see petmine kaasa võib tuua ei teeks ju seda. Siis elad nagu sütel või pommi otsas. Mind see pool väga huvitaks.
Muidugi onb arusaamatu, miks 7 aastat nii elada. Ja kas selle mehe naine on ka paha naine või? See teine mees on täielik reetur-abielu-perepetis jorss.Tegelikult ka.
Igal juhul soovitan elukaaslase maha jätta. Minu mees küll ei peksnud, aga oli niisama hoolimatu joodik. Leidsin ka asendusmehe, kuid õigem oleks olnud oma töllakas varem maha jätta.
.Tegu ei ole otseselt peksja mehega,vaid sellised tõukamised on pigem aktuaalsed,kui ma ta välja vihastan.
Vot nüüd ei teagi….
Tead kui paljud vägivalla all kannatavad naised on uskuma pandud et vägivald on nende süü, kuna nad ise vihastasid mehe välja. Õige mees ei pane kunagi vihas kätt naise külge! (ükskõik kas on tegu löömise või tõuklemisega)
Mulle tegelikult ei meeldi petmine, ja veel nii kaua(loodetavasti ikka turvaseks sellises eas ja kõik suhtes inimesed, lisaks sellel välismaa mehel mitmeid partnereid), seega ka minu soovitus on – minna lahku sellest, keda ei taha, selline nii pikk tagaselja värk ei kõlba mitte kuskile.
Unustasin lisada,et ei mina kui ka see teine mees ei ole abielus.Tavaline vabaabielu.
Et siis tavalises vabaabielus on kokkulepitud, et võib petta. MIda sa siis põed. Ütleme, et meil on tavaline vabaabielu oma kaaslasele, et mina näed magan selle mehega aegajalt, sina vaata ka endale keegi ( võimalik, et mees mõtleb ka samamoodi ja omab tavalist vabaabielu armukest). Hetkel otsid sa õigustust enda kõrvalehüppele. Muideks lahku saab ka nii minna, et naine läheb perejuurest ära. Kui isa nagunii kodus ja naine saab vabalt ringiliikuda, siis lahkub see, kelle lahkumisest lastel kõige vähem kahju tekib. Hetkel lood sa oma lastele tulevikku, kuna nad elavad pettuses. Hakka aegsasti märkmeid tegema, et anda nõu oma lastele, et mida teha, kui tavalises vabaabielus tekib suhe, mida sa ei julge tunnistada. Mis siis, et täitsa vabalt elatakse koos. VÕib öelda, et sul ei ole probleemi mujal kui su oma peas. Kui vabaabielu tähendab võimalust teistega magada, siis kus siis probleem on? Pole ju probleemi, tavaline vabaabielu.
Unustasin lisada,et ei mina kui ka see teine mees ei ole abielus.Tavaline vabaabielu.
Ütleks ka üht-teist, aga olen sõnatu. Räägin parem lühikese anekdoodi.
Vabaabielu on niisugune kooseluvorm, kus naine arvab, et on abielus, aga mees arvab, et on vaba.
Poleks uskunud, et võib ka vastupidi olla. Lihtsalt huvi pärast – kas saan õigesti aru, et vabaabielus on petmine kuidagi vähem petmine kui pärisabielus?
.Tegu ei ole otseselt peksja mehega,vaid sellised tõukamised on pigem aktuaalsed,kui ma ta välja vihastan.
Vot nüüd ei teagi….
Tead kui paljud vägivalla all kannatavad naised on uskuma pandud et vägivald on nende süü, kuna nad ise vihastasid mehe välja. Õige mees ei pane kunagi vihas kätt naise külge! (ükskõik kas on tegu löömise või tõuklemisega)
On selline asi nagu viharavi. Räägi mehega, äkki saab abi. Jätad ta maha, jälle üks katkiste lastega ema. Mees vihastab järgmise naise peale, kui kellegi leiab (lapsi üksi kasvatava naise). Ärge lõhkuge nii palju, püüdke kõigepealt parandada!
Ma jätaks maha mehe, kes mind lööb. Lapsi ka talle ei jätaks. Petmine ei ole tark tegu nagunii, eriti veel, kui elad koos mehega, kes sind lööb. Selles mõttes muidugi on turvalisem ehk jah kooselu jätkata, et kui teda maha hakkaks jätma, siis ta kindlasti küsiks, kas sul on keegi teine ja kui sa ei suuda talle sel hetkel usutavalt valetada, siis mul oleks tõesti hirm su pärast. Kui ta juba praegu tõukab ja togib, sest leiab põhjuseid vihastamiseks, mõtle, mida ta veel siis sellise info peale teeks? Nii et turvalisem on vaikselt kui varas minema hiilida, kui teda kodus pole, aga eks te edasi suhtlema peate ilmselt laste tõttu ikka, või siis tõmmatagi küür selga ja edasi seda tagumist kannatada, sest ega ta ju kogu aeg löö, ainult mõnikord ja siis ka mitte rusikaga.
Unustasin lisada,et ei mina kui ka see teine mees ei ole abielus.Tavaline vabaabielu.
Ütleks ka üht-teist, aga olen sõnatu. Räägin parem lühikese anekdoodi.
Vabaabielu on niisugune kooseluvorm, kus naine arvab, et on abielus, aga mees arvab, et on vaba.
Poleks uskunud, et võib ka vastupidi olla. Lihtsalt huvi pärast – kas saan õigesti aru, et vabaabielus on petmine kuidagi vähem petmine kui pärisabielus?
Just, just, abielu pidi ju ainult iganenud ja mõttetu paber olema, see on ikka tegelikult täpselt sama hea kui abielu…
Pigem ei soovi,et lapsed peaksid isast eemal kasvama.Teisalt ta hoiab mind vahel harva tõsiselt hästi,aga enamik ajast on ta selline omamoodi ja tõrges. Laste peale ei ole kunagi karjunud ega viha valanud,rääkimata löömisest.Tegu ei ole otseselt peksja mehega,vaid sellised tõukamised on pigem aktuaalsed,kui ma ta välja vihastan. Rusikaga löömist ei ole olnud iialgi.Asi ei ole absoluutselt rahas,vaid selles et lapsed tohutult armastavad isa ja on harjunud päev sellega,et ta on kodus.Ma ei kujutaks ette nende lahutamist isast nii,et näevad nädalavahetustel või teab mis muid korraldusi ette võtma hakata.Tundub liialt paha tegu laste suhtes
Vot nüüd ei teagi….
Jaaah, issand kui tüüpiline jutt naise suust, kes on vägivaldses ja väärastunud suhtes. “Ta ainult vahel jagab kõrvakiile ja kui MINA TEMA VIHASEKS AJAN siis tõukab, muidu hea mees”. Palun, palun tee silmad lahti… lapsed näevad oma isa ka pärast seda, ega teie lahkuminek muuda isa-laste suhet. Laenuta ntks “Miks ta seda teeb?”, tegelt ka.
Tegu ei ole otseselt peksja mehega,vaid sellised tõukamised on pigem aktuaalsed,kui ma ta välja vihastan.
Mis sa siis vihastad ta välja? Milleks? Mis mõnu sa sellest saad? Sa ju ise annad põhjust vägivallaks, selle asemel et õppida rahulikkust.
On mehi, kes annaxid kolki ka kivirahnule, sest mix ta siis vihastas mind välja, seisab siin keset minu teed.
Kui ikka see, et naine julgeb hingata, mehe nii närvi ajab, on lahkuminek kergendus mõlemale osapoolele.
Sa oled suhtes, kus mees ei ole sinu vastu hell, on hoopis karm ja lööb ja lükkab vahel.
Ja siis sa püüad seda puudujääki korvata teise suhtega, kus mees on pereinimene ja oma naise juurest kuskile tulla ei kavatse, mis iganes põhjustel, võib-olla tõesti suur armastus, mis ei keela tal ometi sinuga juba aastaid seksimast. Et vihma käes olemist püüad räästaga leevendada või kuidagi nii?
Alustuseks teeks auditi oma abielus, räägiks oma mehega tõsiselt sellest, mis sind häirib ja kurvaks teeb, millised on sinu vajadused ja ootused ja kuulaks korralikult, mida ta vastu ütleb. Ehk on abi ka paariteraapiast.
Võib-olla on selline mees, kes ei teadvusta endale oma lükkamisi, kodust kaasa tulnud vms, ja kui naine kisa ka ei tõsta, ongi nii, teinekordki, kui tunded üle keevad, on käed abiks. Mõni mees on võimeline muutuma, kui ta oma käitumisega vastanduda ja kui naine hakkab tahtma ära minna.
Kas sul on oma mehe vastu armastuse tunded säilinud või pole enam midagi järel? See on ka otsustav vastus. Ennekõike tuled sina ise ja siis lapsed ja laste suhe isaga, lapsed ja isa saavad väga hästi ka nii suheldud, et teie enam paar pole. Sina ju pole õnnelik?
Kui kodusest elust asja ei saa, tunnistaks tollele teisele oma tunded üles, aga ära arva, et ta pere juurest ära tuleb. Lihtsalt see aitab sul aus olla ja selgelt teada anda, mis seisus sina oled ja siis selle suhte ära lõpetada, et oma ellu keegi uus leida, kes sinust päriselt hoolib ja armastama on võimeline, just sind. See ei saa kerge olema, sest sul on tugevad tunded, aga kord pead sa lahti laskma, kui tahad veel õnnelik olla.
Kõige tagapõhjal pead ennast ja oma elu ja sulle antud aega väärtustama õppima, elu pole lõputult pikk ja vanaduses tahaks ju enda kõrvale inimest, kes on sinuga, on hell ja aus ja hea.
räägiks oma mehega tõsiselt sellest, mis sind häirib ja kurvaks teeb, millised on sinu vajadused ja ootused ja kuulaks korralikult, mida ta vastu ütleb.
Ei ole teemaalgataja, aga minu kogemus selliste “tõsiselt rääkida” püüdmise teemal on see, et see teeb asja hullemaks: mees läheb närvi, keeldub rääkimast jne. Kui mehel on mingi probleem selles vallas, siis igasugune “rääkimine” on mõttetu tegevus.
See teema on suletud ja siia ei saa postitada uusi vastuseid.
